kolmapäev, 23. september 2015

VILEPUHUJATE TOETUSEKS

Olen mõelnud, kas Julian Assangeʼi loodud lekkeentsüklopeedial ning Edward Snowdenil ja Bradley Manningul nagu sadadel teistel globaalsetel või lokaalsetel vilepuhujatel pole ehk mingi üldisem tähendus. Paljudel ilmingutel on kombeks sisse juhatada mingi protsess või osutada sellise protsessi võimalikkusele.

Milline võiks välja näha malemäng, kui kumbki mängija teaks mingil imetabasel moel teise poole käike ette? Male sellisel kujul kaotaks oma ahvatluse ning kirglikkuse ja mõtte laiemalt. Arvatavad, eeldatavad, aga mitte teada olevad sammud on need, mis annavad teisele poolele ilmselt mistahes mängulistes suhetes lootust ja tahet jätkata, ennekõike lootuses oma positsiooni parandada.

Otsuste loomuse ning sisu küsimusega ja seda oludes, kus ollakse erinevalt informeeritud, on süvitsi tegelenud Ameerika juudi psühholoog Daniel Kahneman. 2002. aastal pälvis ta sellealaste tööde eest Nobeli majanduspreemia. Tema tööd, mis puudutavad muu hulgas ka majanduslikku käitumist, on osalt seotud ka sellega, kuidas eelnev seisund (teadmine) kujundab arusaamu ja arvamusi edasiste toimingute tegemisel. Kahneman tõestas, et inimesed (seega ehk ka organisatsioonid ja terved ühiskonnadki) hindavad riski vähenemist kaks korda väärtuslikumaks kui riskides uute väärtuste loomist.

Kahnemani suurim teene on aga see, et ta näitas, kuivõrd suures ulatuses – nii isiklikus kui ka majanduslikus käitumises – erinevad inimeste intuitsioon ja spontaanne käitumine ratsionaalsest ja millise osavusega aju meile vingerpusse mängib. Seda juhul, kui toimime oma loomulikus olekus: infonappuses. See on põhjus, miks on iga infokild (otsustamist võimaldav vaba informatsioon) kuldaväärt – meie aju suudab nimelt oma meelevallast ning meelepettevõimekusest lähtudes genereerida maailmast mustmiljon veidrat versiooni. Mõni tõene nende hulgas.

On üsna ilmne, et mistahes saladusena hoitud teadmise lekkimine nõrgestab seda, kelle kohta teave käib. Nii hoitakse kiivalt luuresaladusi ja hangitakse varjatult teavet nii vaenlaste kui liitlastegi kohta. See on põhjus, miks neelab «bundeskantsler» alla kibeda pilli, mille nimeks on «presidentovjunaitidsteitsi» silmad ja kõrvad kantsleri kontoris ja magamistoas. Teadmine võimaldab eraldada usaldusväärsed stsenaariumid meelevaldsetest fantaasiatest. Nagu aru saate, teeb «bundeskantsler» sedasama. Ilmselt teevad kõik. Üksteise kohta, üksteise võidu. Üks kuluaaride, pigem suletud uste taguse diplomaatia ning poliitika tegevusi ongi luuramisel kogutud kaardipakist tarvilike ja piisavate faktide lauale ladumine. See on äraproovitud ja üsna tõenäone viis. Omaette pokker, mille kaardipakid pannakse kokku luureteenistustes.

Aga mis siis, kui panustada riikidevahelise leppe alusel saladuste ilmsiks toomise nimel? ÜRO-l nagu ka arvukatel muudel organisatsioonidel ei ole ju endi liikmete ees saladusi. Jagatud teave hoiab neid kooslusi nii koos kui teatud mõttes rahulgi. Mõtte, et riikide saladusi ei peaks päevavalgele tooma Assangeʼid ja Snowdenid, vaid see võiks sündida hoopistükkis rahvusvahelise kokkuleppe alusel, andis mulle üks nutikas leiutaja – Andres Murdvee.

Tõepoolest, mida halba saaks olla selles, kui näiteks Eesti toimingud ja kavad oleksid avalikud, kui kõigile oleks nähtavaks tehtud venelastegi pisimadki plaanid. Loomulikult võib sellistki masinavärki tüssata ja desorienteerida ja seda ka tegema hakataks. Vahetute tõendite pidevaks ümbertegemiseks ja varjamiseks kulub aga arulagedalt palju aega ning energiat. Võimalik, et kaldun liigselt idealismi, kuid selline olukord võiks kujuneda kõikvõimalike sigaduste ja soovimatuste ärahoidmise toimivaks teeks. Umbes nagu seda on näiteks tuumarelvadel põhinev tasakaalgi. Jah, sedagi võib nii mõneski aspektis kritiseerida ja pole vist kedagi, kes oleks arvanud, et tuumatehnoloogia on lõplik väga suurt sõda vältiv protsess.

Küberajastu vilepuhujad on olnud mõjukad just võrgu tõttu. Võrk on olnud neile infohanke kohaks ja võrk on olnud ka see, mille kaudu vilepuhujate tegevus on mõjutanud maailma.

Mis aga oleks, kui vilepuhumine saakski ühe riikidevahelise kokkuleppega loodud organisatsiooni peategevuseks? World Whistleblower Organisation. Parem oleks see muidugi nimetada pigem Maailma Situatsiooniteadlikkuse Organisatsiooniks (World Organisation for Situation Awareness – WOSA). Riikide luureteenistused nuhivad võrgus, otsivad võtmesõnu ja seoseid ja riivavad kodanike puutumatust ning varustavad oma valitsusi infoga. WOSA nuhiks kõigi järele ning tooks kõigile nähtavaks kõigi võimalikud järgmised sammud.

Riiklikud sammud, kurjavõrgustike sammud jne. Olgu see hüpotees, et selline kokkulepe võiks sündida. Kujutagem siis ette näiteks olukorda Ukraina ja Vene suhetes, kui WOSA oleks tegutsenud ja välja toonud nii strateegilise kui ka taktikalise faktiteabe (just faktiteabe, mitte oletused ja kahtlused) selle kohta, mida on rääkinud valitsejad ja kindralid, millised on vägede liikumised jne. No mõistagi teadis seda piisavalt kaua ette nii meie hea tuttav riigikantsler nagu ka Ühendriikide president. Põhjus, miks see teave ei jõudnud avalikkuse ette, aga oligi suure tõenäosusega seotud asjaoluga, et sedalaadi teabega mängitakse reaalpoliitilistel kaalutlustel globaalset võimumängu. Seda tehakse seni, kuni kumm enam ei veni ja katkeb. Pange tähele: reaalse konflikti tekkides kolib kogu võitlus relvade taha ning ka kohalikku ja üleilmsesse meediasse

WOSA rolliks oleks profülaktiline: vältida relvade taha minekut plaane võimalikult vara avalikustades. Omalaadne globaalne immuunsüsteem. Kui WOSA ei saa tekkida riikide lepetes, on ju selle algeid kodanikuaktiivsusena näha aina enam.

Nagu oli juba juttu viites Kahnemanile, oleksid meil paljudes olulistes asjades eelarvamuste asemel faktid. Aga laiemalt: kui vaatame näiteks seda, kuidas toimub naabrivalve, siis seal ju samamoodi märgatakse midagi ja informeeritakse toimivast. Andes naabrile teada kahtlasest tegevusest tema maja ümber või sekkudes sellesse, toimubki ennetav teavitamine. Adekvaatse toimimise eelduseks on alati ja ennekõike situatsiooniteadlikkus. Ma arvan, et praegu on juba kujunenud olukord, kus ajakirjandusel pole ligipääsu infole ega võimalustki legaalselt avada sümmeetriliselt maailma varjatud poliitilist loomust.

Sümmeetriliselt tähendab seda, et vaba ajakirjandus Euroopas või Põhja-Ameerikaski suudab avada oma telgitaguseid, kuid näiteks Venemaa või Põhja-Korea suletud loomus ja vaba ajakirjanduse puudumine tugevdab globaalselt nende positsioone. Miks? Sest lääne sõnavabadusele viidates saab küüniliselt valetada, et neil midagi sellist pole.

Poliitilise ja sõjalise situatsiooniteadlikkuse probleem on globaalse loomuga ning sellest võiks saada konflikte ära hoidev ning avaliku arvamuse ja vaba informatsiooni kaudu ka diktatuuririikide inimeste olukorda leevendav organisatsioon ja protsess. Iseküsimus muidugi, kuidas ka need diktaatorid selle organisatsiooni liikmeks saavad. Võimalik, et selleks on vaja maha pidada tõsisem kaardimäng ja võimalik, et veel suletud uste taga.

Kas me saame alahinnata seda, et nii kahe- kui ka mitmepoolsetes suhetes muudab käitumist asjaolu, et ma tean, et sa tead, et ma tean? Kas ehk see on see lugu, mida vilepuhujad meile rääkinud on ja räägivad? Või on ehk veel mõni plaan, kuidas sõja alustamine nüüdisilmas muutuks sarnaseks suitsiidiga, nagu on mõnda aega toimunud tuumatasakaalu oludes?

(see artikkel on ilmunud 14. mai 2015  Postimehes http://arvamus.postimees.ee/3190227/marek-strandberg-vilepuhujate-toetuseks )

teisipäev, 2. juuni 2015

TULIJAD


Solidaarsus?
Euroopa Liit on muu  hulgas üles ehitatud kaupade, teenuste ja ka tööjõu vabale liikumisele. Solidaarus avaldub muu hulgas ka selles, et Eestis koolitatud inimesed teevad tööd mujal Euroopa liidus ja loomulikult ka vastupidi.
Tööjõu vaba liikumisega seonduv solidaarus pole aga veel piisavalt täielik. Sellest on puudu Euroopa Liidu kodaniku baaspension. Kui tööjõud, teenused ja kaubad on ühine asi, siis on seda ka pension.
See võiks ja peaks olema tingimus, mida kõneks võtta rööbiti sellega, kui hakkame arutama Euroopa liidu seadustega sätestatud sisserändajate küsimust.

Turvalisus.
Meil, nagu aru saan, on riigina heameel pakkuda Ameerika Ühendriikidele võimalust selekteerida võimalikeks terroristeks kahtlaselt Kentmanni tänava kandis kummaliselt käituvaid kodanikke. No olgu.
Pole põhjust arvata, et religioonisõgedad (vast täpsem termin kui islamiäärmuslased, sest religioon on loomult juba üsna äärmuslik viis maailma mõista ja hinnanguid anda) ei kasuta hädasolijaid endi meie hulka sokutamiseks. Kasutavad. Nad on ise hädade põhjustajad. Nende keskkond ja eluviis, kust tulevad põgenejad. Seetõttu nad ju põgenevadki. Kuidas me oleme kindlad, et põgenema ajaja ei tule koos põgenejaga?
Ei teagi.
On meil hea plaan selles osas?
Ei ole.

Kliimapõgenikud.
Nagu joostakse sõgedate eest joostakse ka kehvade elutingimuste eest. Nende tekitajaks on ikka inimene ise. Süsinikuintensiivne majandus paneb liikuma need, kelle maad jäävad vee alal või kus enam toitu ei kasva muudel põhjustel.
Põlevkivikaevandamise mahtudelt soovitakse võtta piirid. Seda teeb armsalt õndsal moel geoloogiharidusega keskkonnaminister tulijatekriitilisest erakonnast. Seda kiidab põlevkivi kaevandava ettevõtte juht öeldes, et see loovat töökohti. Muidugi loob aga ilmselt neile tulijaile. Väheneva põlevkvikogusega oleks meil aga hoopis teistsugune majandus. Sellist õpetades ja harrastades saab luua eeskujusid, mis kliimapõgenemisele ehk piirigi paneks.

Koolid.
Me oleme okupeerinud Iraaki ja Afganistaani. Meie ka, eestlased. Oma sõduritega ja oma maksuraha eest. Me teame, et diktaatorid ja religioonisõgedad on kohe tagasi kui testosteroonirohkend noorsandid jäävad hariduseta ula peale. Tegevusetuks. Kalašnikov, RPG ja törts dogmaatikat teevad kiirelt oma osa ja vajadus ning tahe relvi abil muu ühiskonna toimimisse sekkuda ilmneb taas.
Me oleme jätnud tegemata sinna, kus oleme justkui lahendanud probleeme, valgustavad koolid. Me peame neid tegema sinna, kust tulevad hätta jäänud tulijad. See on ehk suurim Euroopa Liidu väljakutse, tegelikult kogu Läänegi väljakutse ehk. Miks ka mitte kaitsta siis neid koole ja neid õpilasi ja neid peresid, kelle lapsed seal õpivad, selle sõjalise ning diplomaatilise võimekusega, mis Läänel pakkuda.
Sedagi tuleb arutada ja otsustatada rööbiti tulijate küsimusega.
See on peamine tulijate küsimus.
Koolid 2
Kui tulijad kohal, siin. Eestis. Mis edasi? Mis keeles nad siin räägivad? Mis meelel nad siin mõtlevad.
Olen helistanud pankadesse ja kliinikuisse. Klienditeenidajad seal on selgeks õppinud midagi, mis kostub kui Eesti keel. Aktsendidki vaid aimatavad.
Vabalt Eesti keeles kõneldes käib äkki sideliines mentaalne klõps. Teispool kuuljale ei jõua kohale enamus vabalt räägitud keele nüansse.
Lihtsam on minan üle vene keelele või rääkida hästi lihtsate lausetega.
Need on venekeelse kooli viljad Eestis, kus õpitakse selgeks fromaalne aga mitte tegelik Eesti keel. 

See on meie võime õpetada Eesti keelt.
Mis keelt me õpetame ja kuidas? Neile tulijatele, kui nad on tulnud.
Millist meelt ja kombeid me neile õpetame ja kuidas?
Ses maailmas on ju põhjused ja nende tagajärjed nähtavad. Poliitkorrektse kaasatunde asemel (või pigem siis sellele lisaks) on vajalik proaktiivne tegutsemine, et põgenikemaade kultuur oleks arenenud nende raadiosaatjate ja arvutuite ja satelliitsidesüsteemide tasemele, millega seal lapsi kalašnikovi automaatidega tapatöödele suunatakse.
Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, mis värvi on eestlaste nahk. Must, kollane või aadlikarva sinine. Meie ainus kokkulepe, ka Euroopa liiduga, on me enda põhiseaduses, et siin elavad eestlased ja see riik toimib eestlaste ja selle keele ja kultuuri heaks. See pole aga geneetilise rassi küsimus vaid memotüübi ja keele küsimus. Tulijad on teretulnud, kui memotüüp omaks võetakse.
Mõistagi ka siis kui me seda ikka ise ka esitada ja õpetada oskame.
Muidu paraku pole tulijad teretulnud muul moel kui turistidena.

pühapäev, 17. mai 2015

TULI TUHA ALL - TTÜle valitakse rektorit

Tallinna Tehnikaülikooli kuratoorium valib järgmisel nädalal rektorit. Kui avalikkus ees on nähtav  valitsusliidu torm ja tung küll aktsiiside küll kes teab veel mis aspektides, siis akadeemiline võitlus käib vaikselt ja vihjetega. Nagu mandite triiv. Pingete kuhjumise maavärinat võib oodata juba järgmise nädala lõpul.
22. mai, kui rektori valmise kuupäev läheneb ning nelja kandidaadi hulgast sobiliku valimine võibki kuratooriumile osutuda ületamatuks ülesandeks, sest 11-st kuratooriumi liikmest epavad rektoriks saavat kandidaati pooldama 8. 5 kuratooriumi liget on ülikoolist ja ülejäänud väljastpoolt.
Jagan siia teile lugemiseks maikuu Inseneeria, milles on intervjuud kõigi nelja rektorikandidaadiga, kust joonistub üsna selgelt välja, keegi teha kavatseb.
https://drive.google.com/file/d/0B169Ckcdib0ERGlqb2F6QnhpM0U/view?usp=sharing

On neli selgelt kristalliseerunud arusaama:

Mart Ustav on veendunud, et ülikoolist võiks saada ettevõtlik asutus, mille eelarve kosub osalusega ettevõtluses ning pole kahtlustki, et Ustav seda ka tegema hakkab, rektorina, ning proovib ehitada nii mõnegi ülikooli osalusega bakteri- või muundorganismide vabriku.

Jaak Aaviksoo on veendunud,  et range arvestus ja kontroll ning asjaolu, et kõiki ei saagi akadeemilises ilmas toita ja ja tuleb hakata valikuid tegema. Ta on tugeva administreeriva käe mees ning selle kohta saate kinnitust ka ta antud intrervjuust.

Jakob Kübarsepp on Andres Keevalliku , senise rektori, suunajätkaja. Süsteemiehitaja ja jätkusuutliku hariduse ja teaduse loomuse mõistaj. Mitte ainult. Ka selle rakendaja. Senine õppeprorektor TTÜ-s.

Andrus Salupere, TTÜ Küberneetika instituudi direktor on Jakob Kübarsepa kürval ainus, kes toob selgelt välja, et nii akadeemiline vabadus kui selge karjäärimudeli loomine õpetlastele ning inseneridele saab olla eelduseks hästi toimivale ning tulemuslikule ülikoolile. Ta on ka ainus teaduste akadeemiasse mittekuuluja.

Olukord on üsna põnev, sest juhul kui kuratoorium rektorit valida ei suuda on haridus-ja teadusministril voli see seltskond laiali saata. See käiks paljude osalejate au pihta.



laupäev, 25. aprill 2015

Taaravalitsus


Meil on religioosne valitsus. Täitsa taarausulised. Mitte sellised, keda mõtelete. Nad on taarakorjajad. Neil on vaja raha aga neil pole plaani. Lihtsaim opereerimisviis sellistes oludes on: “Võtame sealt kus on!”.


Võeatakse kütuseaktsiisi tõstmisega.  “Bfff!” ütlete te, roheline mõtteviis, kus see siis on. Kütusele peabki otsa keevitama. Süsihappegaasi emissioon ja kliimasoojenemine. Muidugi, nii ongi. Aga makse korjatakse ikka nagu taarat pärast ägedat külapummelungi. Vabandust  - nagu pärast valimisi. Ei taha külapummelungi või ammu jaaniööd solvata.


Kas siis oleks muul moel võimalik?
Ikka, pole kahtlustki. Tukleks maksustada kogu emiteeritav süsihappegaas ja kui soovi, siis ka sõidukite rikutud teed. See aga tähendaks, et nii gaasist, õlist kui põlevkvist välja pigistatud vool ja soojus oleksid samal moel maksutatud mootorikütustega.See oleks filosoofia ja laiem mõte ja laiematel mõtetel on komme elama hakata ja edueeldusi tekitada.Ka majanduse jaoks.Säherdune keskkonnmaks paneks kihama nii taastuvenergiatootmise, energiasäästuprogrammid ja kõik muu sellise.
Mühinal!
Pärast seda imestaks Sandor Liivegi selle üle, et mille pagana pärast on oma põlevkvivärki ajanud. No olgu, võimalik et ta ei imestaks aga pistaks oma sääste usinalt taastuvenergiaärisse küll.
See on plaan. Oleks õigemini.

See, mis täna toimub on taarakorjamine, et osta järgmine pudel.Sellel kõigel ei ole majandusega mingit pistmist ja see ei saa ka majandust ühelgi moel edendanda. Taarakorjamisele järgnevad aga üha uued poliitlise deliirumi katsed: ettevõtete litsentsitasud, lastetusmaksud, habememaksud ja muu selline.Kas plaani puudumise peamine põhjus on selles, et kolmel võimu kasutamises kokkuleppinud erakonnal on sedavõrd erinevad arusaamad ja kuidagi tuleb võimu jagada?
Ka ühiskonda ning majanduist kahjustaval moel.
See on aga ju selge võimu kuritarvitamine sellisel juhul.

kolmapäev, 24. detsember 2014

Head Isaac Newtoni sünnipäeva!



Parema ja arukama tuleviku nimel peame oma müüdid ja muinaslood panema raamaturiiuleisse, sinna kus on nende koht. Ma pole küll üdini veendunud, et päkapikkudest, jõuluvanadest ning kõike seda põhjustanud loomis-, kannatamis- ja hirmumüütidest kinni hoidmine viib paratamatult vihkamise ja tülideni ning sõdadeni, kuid äärmuskristlus ei erine siiski millegi poolest äärmusislamist. Kahjuks on kirikute abil tiražeeritud ja institutsionaliseeritud religioon oma loomuses juba äärmuslik. Selmet külvata surmahirmu ja sundida inimesi alandlikkusele väljamõeldiste suhtes, saame ju täna ja probleemideta tähele panna inimesi. Loovaid, loonuid ja andekaid ning tähenduslikke. Alati on võimalik seda teha tegelikult ju seoses mistahes kuupäevaga.

Me oleme valguse rütmiga seotud. Kõik me siin Maal. See on taevamehaanika, noh õigemini küll siis kosmiline mehaanika. Valguse tekke ja kadumise rütm on me keelde ja kultuuri jätnud hulgaliselt jälgi. Müütilisi ja tegelikke, muinasjutte ja tegelikke lugusid. Sel aastal oli lühima päeva ja pikima ööga päevaks 21. detsember. Tänaseks nii seitsme miljardi kanti kosunud inimkonnal on ilmselt iga päeva kohta leida mõni oluline sündmus või tegelane. Päris tegelane, kellel ka tegelik roll ja kes on olnud oma näo ja mõtete ning tegudega inimeste poole. Neid valgustanud ja harinud, säästnud ja parandanud elukvaliteeti. Tegelikult! Mitte väljamõeldisena.
21. detsembril 116 aastat tagasi andsid Marie ja Pierre Curie maailmale teada, et nad on avastanud raadiumi. Elemendi, mille teisenemine andis meile teadmise selle kohta, mil moel püsivaks peetu on tegelikult muutumises ja omaette arengus. Aatomituumad nimelt. See avas tee ja võimalused, millega ette näha ja hinnata hädasid organismis ja neid ravida. See pole imetegu vaid imetlust ja asutust vääriv tegu. Nii võiks see pööripäev olla rahumeeli ka päev, kui meenutame sedavõrd suurt tähelepanekut me ümbruse kohta. Imeteleme ja oleme tänulikud neile loojatele. Mitte ühele ja abstraktsele, millist ju ilmselt tegelikkuses olemaski pole. Nagu ei käi tegelikkuses ka hunt õgimas vanaema ja punamütsikest ega suuda jahimehed (kui midagi sellist ka juhtuks) neid elusana selle koerlase kõhust päästa. Seda vaatamata asjaolule, et muinasjutt punamütsikesest on ju üsna köitevgi.
Kirugem autosid palju tahes, seda täna, kuid Henry Fordi esitletud sisepõlemismootor 24. detsembril 1893 on vaieldamatult tähistamist väärt. Vabama liikumise pidu, kui soovite. Vabanemine sunnismaisusest ja sunnisideesusest.
273 aastat tagasi 24. detsembril kinkis Rootsi astronoom Anders Celsius meile tänaseni praktilise temperatuuriskaala. Küll mitte 33 aastasena vaid 42 aastasena lahkunud Celsius avas maailmale paljutki, selle hulgas ka näiteks virmaliste loomust. Taas helge inimene, tegelik valgustaja, mitte müüt. Austamist ja mäletamist vääriv inimene, kui vaja leida tähendust just sellele kuupäevale või ajajärgule aastas.
25. detsember on aga üldse vaimuvalguse tuleku rõõmupäev. Sel päeval 1642 aastal sündis Isaac Newton. Sama aasta alul oli lahkunud müüditeenritest murtud kuid oma veendumustele siiski sisimas kindlaks jäänud helge inimene. Galileo Galilei. See juhtus 8. jaanuaril. Ehk sobiks seda õpetlast meenutada hoopis kolmekuniga päeva (6. Jaanuar)  fetišeerimise asemel. Kinkige tol päeval üksteisele teadmisi ja tähelepanu. Raamatutena näiteks.
Pole ühtki põhjust, miks ei saa vahetada vaid kord aastast müütidest tulenevat tähtpäeva igapäise aruka ilmapildi vastu. Sellise vastu, kus tähelepanu keskmes on inimesed ja teadmised. Kas on tõesti nii, et vaid ühes muinasloos kirjeldatud päeva raames muututakse ligimeste suhtes tähelepanelikuks pakkudes neile toitu, riideid ja hoolt. See on ju võimalik 365 päeva vältel. Probleemideta. Miks bluffida igavasest elust ja kõigevägevama hoolest ja manitseda inimesi teadmistest hoiduma, selmet pakkuda neile isegi meile täiesti jõukohast baasissetulekut? Lihtsaimat , arukamat ning väärikamat lahendust varalise alanduse vastu. Elamisväärne on iga päev ja maailm on parem paik kui inimesed sellest loomupäraslet selgemini aru saavad. Vaieldamatult.
Inimeste elu on palju kirevam, köitvam, armastusväärsem, edasiviivam, rahuludust ja õnne pakkuvam kui see, mida kirjeldatakse dogmades ja müütides.
Head valgustuse aega! Head Isaac Newtoni sünnipäeva ja meenutage siis jaanuari algupoole (tegelikult kolmekuninga päeva asemel) Galileo Galileid, kel keelati kiriku poolt oma elu viimastel aastatel kirjutamine ja mõtete avaldamine ning igasugune vaimne suhtlus. Laske oma ajud ja mõtted ometi kord vabaks ning nautige elu ja inimesi.
Mõistagi aupaklikult aga samas avatult ning tundeküllaselt.

laupäev, 13. september 2014

Alustagem tõhusaid majaduslahinguid!

Toimuvas majandussõjas tuleb olla aktiivne. Asjaolu, et Vene riik ei osta Euroopa liidust ja Eestist sh asju, ei tähenda, et venelased ei taha neid osta. Ometi on hetk, kus geopoliitiline olukord enda kasuks pöörata. Ajutine tollivaba piirkond, aiaga piirataud ja valvatud ning kohe Vene piiri ääres. Olgu siis Narvas või Luhamaal või kus tahes. Kiirelt üles sättida ajutised ehitised, kuhu kõik kaupmehed oma kaupa tuua saaksid. Sisse viia näiteks 12 tunnine ostlusviisa ja asuda neid siis jagama või müüma.
Pole just keerukat liiki ülesanne, mida riiklikult lahendada. Viisamaksudest ja mingist mõõdukast kauplemismaksust kogutav raha võiks minna näiteks turust ilmajäänute toetamiseks, kui need ise mõistagi sinna maksuvabasse piirkonda müüma pole läinud.
Noh, teatavad sissesõidupiirangud ikka on. Veoauto ja tankiga tulla ei tohiks. 

esmaspäev, 31. märts 2014

Inmene kui neerupõld - võtame kasutusse!

Jälle vana vaidlus. Kui mets on küps, kas siis võib kõik maha raiuda? See on küsimus, mida küsivad need, kelle jaoks pole mets mitte ökosüsteem aga pelk puupõld. Seda viimast mets loomulikult pole. Tegemist on ökosüsteemiga, mille tasalülitamine ulatuslike lageraietega kahjustab kogu elu. Ka inimeste oma.
Meil ei tule ju pähe arvata, et inimene on näiteks neerupõld.
Või prooviks ehk?
Eestis on ca 739452 inimest, kes sobivad potentsiaalselt neerudoooriks, Neist 74,841% ehk 553412 inimest elavad 90% tõenäosusea oma elu lõpuni ka ühe neeruga.
Vaatamata asjaolule, et doonorlust peetakse vabatahtlikuks, võiksime siiski luua rahvusvahelise neerufondi, kust 30 000 € eest võib igaüks endale sobiliku neeru osta. See teeb 16 602 360 000 € ühtekokku. Aga hinnad võivad ka tõusta!
Maksujõulise maailma neeruvajadus on ca 32 147 neeru aastas.
See teeks meie neeruprojekti aastatuludeks 364 410 000 €.
Eeldusel, et keegi teine nii lolli mõtte peale maailmas ei tule võiksime rahus oma rahvatulu kasvatada 17 aastat ühtejärge.
Lahe ah? Vahepeal sünnib ka inimesi juurde ju teadupoolest.
17 aastaga sünnib juure jah kõigest 240 000 inimest vist ja see näitab veelkord kui väga vajame me sündide arvu tõstmist. Eks ikka selgelt rahvatulude kasvatamiseks.

kolmapäev, 4. september 2013

MICROSOFT OSTAB LEHMA




Tartus tekitati muundgeenidega lehm, kes peaks varsti lüpsma hakkama kasvuhormoone. Miks lehm? Miks mitte toota kasvuhormoone näiteks bakterites nagu seda väga paljude ainete puhul ka tehakse. Insuliini näiteks toodavad vastavalt muudetud bakteriliinid.
Paraku on lugu nii, et bakter ei tulegi toime keerukamate valkude süünteesimisega, kus hulgaliselt S-S (väävel-väävel, mitte segi ajada muude sidemetega, nagu seda on näiteks KGB sidemed, CIA sidemed, Stasi sidemed) sidemeid. Bakter ei oska ka valke sobilikul moel muundada. Seetõttu ongi valik meiesarnasel soojaverelise eluka kasukas tehtud.
Juba räägitakse, kuidas Tartu lehm Juuni võib olla Eesti uus Skype ja selle eduloo kordus.
Elame näeme.

reede, 1. märts 2013

Maailm on õnneks palju enamat kui vaid turud ja riigid


Kasumi lõpmatu kasvatamise sissetallatud teed mööda edasi rühkimine on ummiktee.
See igati arusaadav tõdemus ei ole sugugi nii üheselt mõistetav majanduses ja ühiskondade analüüsis. Ühiskonna- ja majandusprotsesside laiema käsitluse on loonud Elinor Ostrom (1933–2012) oma kolleegidega, kes 2009. aastal sai selle eest Nobeli majandusauhinna. Nii maailmas kui ka Eestis esineb ühiskonna, majanduse ja biosfääri tervikkäsitlust harva. Nagu poole sajandi taguses majanduskäsitluseski, kus keeruliste ja juhuslike protsesside vahele kirjutati võrdusmärk ning majanduses ja ühiskonnas toimuvat püüti raamistada hierarhiatesse, näeb sama lähenemist praegugi. Selle tagajärjel ei leita ega toetata lahendusi, mis asendaksid majanduse pideva paisumisootuse millegi muuga.
Järgnev arutlus on ajendatud Elinor Ostromi 2009. aastal peetud kõnest Nobeli majandusauhinna kättesaamisel.
Majanduse sisseharjunud rajad rohtuvad, seal liikuvad sõidukid krigisevad ja lagunevad. Neist asjust kõnelejad jätavad nüüdki mulje, nagu alternatiive polekski ja tuleb sissetallatud kasumi lõpmatu kasvatamise teed edasi rühkida. Paraku nii see ei ole, neis probleemides ei ole midagi uut. Ka lahendustes mitte. Elinor Ostromi tööd osundavad tõsiasjale, et tehnoloogilise innovatsiooniga peab kaasas käima sotsiaalne ja riigikorralduslik innovatsioon. Ostrom on uurinud võimalusi kõigeks selleks, näidanud ühistegevusliku majanduse ja ettevõtluse eeliseid.
Ostromi majandus- ja poliitikaõpingute aegu oli maailm, mida majandusteadus uuris, ülimalt lihtsustatud. Hüved olid jagatud kaheks: era- ja avalikud. Erahüved võisid olla tasulised, mida rahata ei saa, või sellised, et kui keegi neid kasutab, siis ükski teine seda teha ei saa. Avalikke hüvesid aga käsitleti hüvedena, mida sai maksmata ja mida jätkus kõigile ilma ühegi välistuseta.
Inimesed, keda majandusteoreetilistes mudelites käsitleti, olid igati ratsionaalsed, täielikult informeeritud ning nende eesmärk oli alati saada võimalikult suurt (isiklikku) kasu. Kõik need protsessid ja suhted toimisid selleks kõige paremas kohas – turul.
Mis tahes süsteeme püüti toona, XX sajandi keskpaigas, analüüsida ja kirjeldada hierarhiliselt. Nii nagu oleme näinud pilte omaaegsetest õpikutest selle kohta, kuidas loodus toimib. Hierarhiliselt, tipnedes kõikvõimsa inimesega. Energeetiliselt on see arusaam osaliselt korrektne ja sellele on osutanud XX sajandi esimesel veerandil vene õpetlane Vladimir Vernadski. Inimese kasutada on olulises koguses energiat, mis on võrreldav (küll veel mitte sama) selle energiahulgaga, mis teeb looduses ümberkorraldusi. Sellele vaatamata ei olnud näiteks niisutussüsteemide või metsade kasutamise, s.t ühisvara kasutamise, kirjeldamisel hierarhiatest mingit märki. Ühise majanduse ilmingud, majanduslikus mõttes üsna efektiivsed, olid aga olemas. Ostromi teeneks majandussüsteemide uurimisel ja kirjeldamisel võib pidada polütsentriliste suhete kasutuselevõttu domineeriva hierarhia asemel ning muu hulgas ka selle näitamist, et usaldusel on majandussüsteemides (eriti sotsiaal-ökoloogilistes süsteemides, kus ühiskond on lõimitud tugevalt eluslooduse ja ökosüsteemiga) tähtis osa. Nüüdisajal tundub see mõnevõrra banaalne ja liiga ilmne. „Mitmekesisus ja usaldus, mis siis veel!?” võiks nüüd hüüatada, kuid andkem aru, et Teise maailmasõja järgsel ajal ei olnud nende asjaolude käsitlemine majanduse paratamatu osana üldmõistetav ega tõestatud. Majandust ja poliitikat, ühiskonda ja haridust, kõike-kõike sobitati rangetesse hierarhiatesse. Kui mõni vaadeldav majandus- või sotsiaalne nähtus ei mahtunud hierarhia raamesse, siis öeldi, et tegemist on kaootilise või juhusliku protsessiga ja asi jäeti sinnapaika. Halvemal juhul üritati seda praktilises tegevuses mingi poliitilise või administratiivse tööriistaga püramiidseks tahuda. Muutuse sotsiaalsete ökosüsteemide käsitlusse ja polütsentrilise lähenemise tõid majandusteadusse 1961. aastal Vincent Ostrom (sel hetkel veel Elinori tulevane abikaasa) Charles Tiebout ja Robert Warren, avaldades töö, milles kirjeldati suurlinnade toimimist, mitte ei konstateeritud, et see on kõik „väga keeruline” ja „ilmselt juhuslik”.
Omavalitsuste tegevuse süsteemne analüüs näitas ilmekalt, et väiksemad omavalitsusüksused on tõhusamad korraldajad kui suured ja tulevad oma integreerituse tõttu toime ka neist oluliselt suuremate ettevõtetega (näiteks teenindavate vee-ettevõtetega, juhul kui tekib vaidlusi).
Kümnete ja kümnete linnade ja neis toimuvate protsesside uurimise tulemusena jõuti oluliste järeldusteni omavalitsuste ning neis toimuvate majandusprotsesside juhtimisel. Esmalt muidugi täheldati, et komplekssed süsteemid ei ole samad, mis juhuslikud või kaosest lähtuvad süsteemid (kui neid üldse organiseerunud maailmas on), ja teiseks, et stabiilsemalt ja kestlikumalt toimivad need linnad, kus suurt ja väikest ettevõtlust ning teenusesüsteeme on läbisegi. Kummutati arusaam, et tsentraliseerimine annab alati efektiivsuse kasvu. Pigem vastupidi: kogutud andmed ei kinnitanud ühelgi moel, nagu oleksid linnamajanduse väiksemad üksused nähtavalt vähemefektiivsed kui tsentraliseeritud süsteemid.
Nende uuringute tulemusena, asjakohase faktoloogia kogumise ja analüüsi tulemusena oli otstarbekas (ikka parema ühiskonnakirjelduse saavutamiseks) lisada era- ja avalikele teenustele veel ühiskasutuses olevad ressursid – metsad, vesi, õhk, kogu ökosüsteem –, milleta inimene ei saa hakkama. Tänapäeval mõistetav lähenemine, kuid majandusteaduses siiski uus arusaam, mis jätkuvalt nõuab nii haldustegevuses kui ka seaduseloomes eraldi pingutust selle asjaolu olulisuse rõhutamisel ja tõestamisel. Nii võetigi parema kirjelduse huvides avalike ja erahüvede asemele neli uut ja paremini olusid kirjeldavat hüve, mis on sõltuvalt nende mõjust ja tähendusest kirjeldatavad järgmises tabelis.
sirp9_v2listamine
Nagu isegi näete, on see märgatav edasiminek võrreldes oludega, kus kirjeldatakse vaid avalikke ja erahüvesid, sest lisandub ka oluline funktsionaalsus ja sellises esitluses on loomulik ka tehiskeskkonna suhe biosfääriga. Ostrom rõhutab ühisvarade (common pool resources) selget erinevust ühisomandist ja omandist üldse, sest ühiskasutuses olevad ressursid ei ole kellegi omad, võõrandatavad ja müüdavad, nii nagu seda lihtsustatud turukäsitlusega majandusmudel eeldab ja käsitleb.
Faktiliselt näeme majandusprotsessis ühisvarade ja -hüvede ületarbimist ning asjaolu, et sotsiaalse dilemma tekkimisel – era- ja üldhuvi vastandumisel – laheneb olukord erahuvi kaitseks ning tegelikult kahjustub sellega inimese olemiskeskkond üldisemalt ja kahju kannatavad kõik oluliselt suuremal määral, kui saadud erahüve. Tänapäeva maailmas võime seda nähtust kohata kliima- ja keskkonnaküsimuste lahendamisel.Selliste dilemmade puhul on ilmselt põhjust analüüsida üht tuntuimat sotsiaalset dilemmat, nimelt vangide oma. Vangide dilemma mänguteoreetiline aspekt osutab selgelt asjaolule, et koostöö ja selle eelduseks oleva informatsioonivahetuse puudumisel saab inimesi suunata neile isiklikult kasulike otsuste tegemisele. Vangide dilemma puhul on see suisa politseiuurijate eesmärk. Siit järeldub ka hoopis teine tõsiasi: nimelt on ühishuvist toimimiseks vaja infovahetust ja osapooltevahelist usaldust. Sellegi tõsiasja on Ostrom oma kaastöötajatega tuvastanud, kui analüüsiti ühishüvedel toimivaid süsteeme.
Puht mudelipõhisele küsimusele, kas varem (majandusmudelites) ratsionaalsete olenditena toimetanud tegelased on sattunud sotsiaalsete dilemmade lõksu ega suuda end neist päästa, tulebki vastata, et jah, nii see on. Küsimus ei ole mitte ainult mudelis, vaid selles, et omavahelise kommunikatsiooni ning usalduseta näemegi inimesi just nii käitumas. Seda usus, et arvatavalt on nad ratsionaalsed.
Ostromi tööks kujunes ka komplekssete sotsiaal-majanduslike süsteemide kirjeldamise ja uurimise metoodika ning koostöövõrgustiku loomine. Just süsteemsed, ühtsel alusel tehtud uuringud lõid eelduse, et eri kultuurides toimivaid majandusprotsesse saaks korrektselt võrrelda.
1970. aastate keskpaigas loodud institutsionaalse analüüsi ja arenduse koostöövõrgustik (IAD, Institutional Analysis and Development framework ) oli pöördelise tähendusega ettevõtmine ning lõi faktirohke aluse ka sedavõrd tõhusale mudeldamismeetodile, nagu seda on agentpõhine mudeldamine, kus sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste või sõjaliste protsesside kirjeldamiseks kasutatakse isikupärase otsustamisfunktsiooniga tegelasi-agente, millel lastakse omavahelistes suhetes süsteemina arvutisisemuses areneda. Ostromi majandusalaste uurimuste võlu selles seisnebki, et need on alati üle kontrollitud ja uuritud ka laboris. Laboriks on siinkohal ühiskonna ja majandusprotsesside käitumist kirjeldavad arvutimudelid.
Tähelepanuväärseks erinevuseks tsentraliseeritud riiklike ja hajutatud (polütsentriliste) süsteemide vahel on nende efektiivsusnäitajad. IAD-võrgustiku raames on uuritud 47 niisutussüsteemi ja 44 kalastamispiirkonda ning järeldused on tähelepanuväärsed: 72% põllupidajate ja kalurite ühisvara korraldamissüsteemidest on efektiivsed ja samadele efektiivsusnäitajatele vastab vaid 42% riigi korraldatud lahendustest, kusjuures vaatamata asjaolule, et riiklikult korraldatud niisutussüsteemid on tehnoloogiliselt arenenumad kui põllupidajate endi tehtud, tuleb neis ressursside ülekasutust ja teadmatust ette sagedamini. Peapõhjuseks ressursside liigkasutusele polegi neil puhkudel muu kui suhtlusvaegus ja usalduse puudumine asjaosaliste vahel. Ostromi oluliseks teeneks võib pidada asjaolu, et kui levinud on käsitlus, kus räägitakse ühisomandist ja ühisvaradest, siis teeb ta siin selge vahe ja ütleb, et on olemas ühisvarad (ka keskkonna ja loodusväärtuste mõttes) ning peale selle saab rääkida varakasutusviisidest, mis on õigem termin kui ühisomand ning selle võõrandamise õigus ja võimalused. Esmalt võib see tunduda pinnapealse erinevusena, kuid faktilise majanduskäitumise ja selle hindamise seisukohalt on vahe siiski oluline. Miks? Ennekõike selle tõttu, et informatsioonivahetuses on majandusprotsessi olemusele suur mõju ja nii ka informatsiooni sisul, s.t kas ühisväärtustel ja -ressurssidel on pelgalt teatavad kasutuskorrad või saab keegi neid pidada enda omaks ja nendega vabalt toimida.
Põnevamad osad Ostromi töödes on arvutieksperimendid ja nende kooskõla vaatlusandmetega, mis näitavad, et vahetu näost näkku suhtlus parandab koostöötaset, ja anonüümsed, suhtlust eiravad otsused viivad ühisvara liigtarbimiseni. Ühistegevuse puhul on osutunud määrava tähtsusega teguriks võime ja võimalus luua ise reegleid (ka piiranguid ja n-ö karistusi). Selliste võimaluste olemasolu ja kasutamine muudavad süsteemid, nagu mainib Ostrom, ideaalilähedaseks.
Mis on kõige selle majanduslik tähendus, mõõde? Aga näiteks see, millele ka eespool viidatud, et miljoneid maksnud tsentraliseeritud niisutussüsteem ei ole sugugi sama tõhus ressursside kasutuse ja selle tulemuslikkuse seisukohalt, kui põlluharijate omaloodud lahendus, mis on tehniliselt lihtsam, kuid „rikastatud” aktiivse suhtluse ja paindlike reeglitega. Selles ongi ühistegevusliku majanduse kvintessents ja tähendus, võrreldes piiramatule kasvule suunatud majandusprotsessidega. Mida pandi tähele niisutussüsteemide puhul, leidis kinnitust ka metsanduses ja kalanduses. Jätkusuutliku metsanduse tunnuseks on, et selle ressursi kasutajad on ühtlasi selle ressursi järele valvajad, muidugi omavahelise suhtluse kaudu. Asjaolu, et kasutajad jälgivad ka metsakasutust, osutus vaatluste põhjal olulisemaks kui metsa omanditüüp. Mida suuremad metsaalad on ühiskasutuses, seda enam suureneb metsa roll süsinikusiduja ja elatusallikana. Enamgi veel, kui metsa haldamisega ja sealt kasu saamisega tegeleval ühendusel on ulatuslikud õigused tegevusreeglite loomisel, toimib mets elatusallikana veelgi tõhusamalt. Ja pange tähele: mingit intensiivset ja hierarhilist valitsuse sekkumist ei olegi vaja.
Ostromi töödega, kus vaatlused ja mudeldamine on ühildatud, lükatakse veenvalt ümber teooria ratsionaalsest, aga „abitust” indiviidist ning näidatakse vajadust majandus- ja sotsiaaluuringutes edasi arendada käitumispõhiseid indiviiditeooriaid. Suure kaarega on kinnitust leidnud läbi ajaloo kogetu, et head sotsiaalsed ja majanduslikud süsteemid põhinevad suhtlemisel ja usaldusel ning selle selgekssaamine ja hoidmine on ülivajalik oskus.
Kokkuvõtteks. Olete kuulnud küll, et riik olevat halb omanik – seda öeldakse siis, kui tahetakse põhjendada, et eraomanik on parem. Pendeldamine avaliku ja eraomandi vahel – privatiseerimine ja natsionaliseerimine on arengu ummiktee, sest iseloomustab sel moel otsustajaid vaid ühest küljest: nende õppetükid on õppimata jäänud ja võime näha komplekssete süsteemide taga muud kui segadust ja kaost, lihtsalt puudub.
Majanduses ei ole ühtki täiesti õiget ja täiesti valet vormi, sellest johtuvalt ka universaalset tegutsemisviisi. Uue majanduse – sellise, mis ressursside ületarbimises inimest ei hävita, märksõnadeks on polütsentrism, kogukondlikkus, infovahetus ja usaldus. See uus majandus ei pea astuma seniste ühiskonnastruktuuride asemele, vaid lisanduma, et neid sobival moel rikastada.

esmaspäev, 26. november 2012

Kaabakate memorandum



VALE ARUSAAM KODANIKUÜHISKONNAST ehk kuidas sita sisse sattunud erakondlased siiski puhaste pükstega pääsevad ning miks on seetõttu soovitav ühislahendustele mõeldes energiaühistuid teha.

John Nash, matemaatik, kes oma tähelepanekute ning avastuste eest mänguteoorias on pälvinud Nobeli majanduspreemia, on Nashi tasakaalu ilmingut ilmestanud ka nn vangide paradoksiga.
Meenutuseks siinkohal: kui kaks reaalselt relvastatud röövi korraldanud, kuid osavalt tõendeid varjanud kaks kurikaela vahistatakse, siis uurijatel on ainsaks etteheiteks mõlemale pätile, et nende juurest on leitud illegaalsed relvad. Ühtki asitõendit, mis tegelased rööviga seoks, pole. Ainsaks võimaluseks on see, kui kumbki teise vastu tunnistab. Kui tunnistusi ei saada, on karistus minimaalne ning seotud vaid ebaseaduslike relvade omamisega. 

Pasast plekita välja
Võib ju küsida, kas midagi sellist ka pärismaailmas ette on tulnud. Polegi vaja ei ajas ega ruumis kuigi kaugele vaja enda ümber vaadata. Reformierakonna teadmata päritolu sularaha kohta antud tunnistused lahterduvadki vangiparadoksi olukorda. Kuna prokuratuur sularaha tassinud poliitloomade juurest illegaalseid relvi ei leidnud, lahenes olukord nende jaoks sootuks ilma kinnimajata. Absurdsed selgitused ämmade üleajavast rahapajast ja automüükidest ülejäänud kroonipakkidest, mille parimaks pelgupaigaks on erakonna kassa, oli aga piisav kollektiivse kaitsemuinasjutu loomiseks, millega seadusesilmal miskit peale polnudki hakata.
Faktiline kinnitus selle kohta, et koostöö üksteise huvides annab parima lahenduse isegi ilmsete kaabakate kogukonnas kinnitab koostöövaimu jõudu. Usun, et Eesti kollektiivse poliitvale ilming võiks ühistegevust ilmestavates teostes muutuda põhitekstiks nagu seda on ka USA majandusteadlase Elinor Ostromi uuringud ja tõestused selle kohta, kuidas ühistegelise majanduseloomus on jätkusuutlikum ja keskkonnast ning inimesest hoolivam.
Milles siis seisneb see kaabakate memorandum ja tähendus Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks?
Mu meelest on see üsna tähendusrikas. Kui seni veel leidub ikka ja ikka inimesi, kes ühistegevuse ja ühistumajanduse jutukstulekul asuvad meenutama kolhoosiaegu, siis kaabakate memorandumi peamine sõnum on lihtne: kui pelk valetamine või siis tähenduslik vaitolekki ühise eesmärgi nimel aitab sedavõrd suurest pasast pea-et plekita ja kongita välja tulla, siis mis veel siis saab, kui ühiseks huviks oleks näiteks majandusliku kasumi teenimine.
Kaabakad lahendasid nende ees oleva üsna tõsise probleemi ja tegid seda ühtlaselt kala näoga bluffides. Ent ega sellega ju ühiskonna ja inimeste ees olevad probleemid otsa pole saanud. 

Täiesti jabur elektriturg
Suurimaks ühislahendust ootavaks probleemiks on täna aga loomulikult energeetika. Elektrituru vabaks muutumine toimub praktikas sedavõrd veidral moel, et tegelikult ei oska keegi hinnata, millal turureeglid ses vallas tõesti toimima hakkavad. Kõik toimuv meenutab mobiilside ürgaega, kui operaatorivahetus oli pea võimatu ning hinnad nii kõrgel, et lühema distantsi peale oleks olnud odavam posti otsa ronida ja telefonikõne asemel kõvemini karjuda. GSM standardisse on muu hulgas juba algselt ka sisse kirjutatud, et kui telefonid teineteisega ligistikku, saaks side tekkida ka ilma tugijaamata. Seda võimalust pole aga tänaseni rakendama asutudki. 
Tänane trahvimissoovide ja piiranguterohke elektrienergia vabaturg on nagu oleksite oma kodulähedases toidupoes kinnistatud kindla piima ja leivatootja külge ning juhul kui te soovite konkurendi kaupa oma ostukorvi pista, kutsutakse turvamees, kes teie käsi väänates ning trahviraha nõudes paneb teid oma nö vabatahtlikult kohustatud toidutootja kraami ostma. Loomulikult tekiksid sellises olukorras mõtted, et äkki peaks endale ise lehma muretsema või siis põllulapi, kus vilja kasvatada.
Energiamajanduses ongi aga just sellise müüjaahnuse tõttu kätte jõudmas aeg, kus ühistegevuses energiatootmine on lahenduseks õige mitmele probleemile samaaegselt.

Normaalseid näiteid mujalt
Inimestel on jätkuvalt märkimisväärselt hoiuseid, mida ennekõike himustavad kõikvõimalikud jaemüüjad. Ühe keskmise pere autonoomne energiavarustus, mille allikaks on päike või tuul, maksab kokku keskklassi auto hinna. Selle erinevus autost on aga märkimisväärne sest esiteks on autonoomne energialahendus kasutuskõlblik mitme auto eluea jagu, selle ülalpidamiskulud väiksemad ja kui omaenda elektritootmislahendus veel elektrivõrku ühendada, saab sellega ka tulu teenida. Seega võiks ühistegevus energiatootmises sisse juhatada uue investeerimisperioodi, kus ostetavaks kaubaks pole teadmata kus paikneva ja mida tegeva ettevõtte aktsia või veelgi segasema loomuga tuletisväärtpaber, vaid osa täiesti hoomatava tähendusega ja füüsiliste piiridega ettevõtmisest.
Pensionifondide määramatu tulevik on täna üsna ilmne. Tea kas neid paari põlvkonna pärast ongi. Nendegi asemele sobivad energiatootmisühistud nagu valatud: on võimalus katta oma loomupäraseid tsivilisatsiooni tekitatud vooluvajadusi ja ehk rahakottigi kosutada. Miks muidu mitmedki Lääne pensionifondid oma raha just energiatootmisühistutesse paigutavad. Saksamaisest taastuvenergiast, olgu öeldud, on pool toodetud just ühistutes ning need energia ja rahahulgad, mis neis ringlevad pole väikesed ka saksamaises mõõtkavaski.

Poliitelus liuglejad
Kodanikuühiskonnast, millest on kombeks rääkida pea kõigil poliitelus liuglejatel. Peab seda oluliseks nii me president kui loendamatu arv teisigi sõnavõtvaid olendeid. Millest aga reeglina jutt neil puhkudel? Reeglina rahavaesest ja pehmest ühistoimetamisest mõnes agulis või külaplatsil, mis kah muidugi oluline. 
Kahjuks on tegemist ühe piinlikuma Potjomkini fassaadiga. Miks? Sest kodanikuühiskond ja vabaühendused on tõsiselt võetavad vaid siis kui neil on oma mõtete ja arusaamade edastamiseks ja selle eest seismiseks ka tagataskust piisavalt raha võtta. Siis, kui vabaühendustes olevad inimesed moodustavad ka mõjuvõimsa osa majandusest nagu seda täna teevad parteidele ja esindusisikutele meelehead tegevad suurettevõtjad.
Kust see raha ja majandusvõimekus siis tulle saaksid? Riigilt almusena? Vaevalt. Pigem just ühistegelisest majandusest. Eesti vabaühendused on täpselt nii tugevad kuivõrd suudetakse üles ehitada ühistegelisi ettevõtteid ja seista oma majanduslike ja muude huvide eest üheskoos.
Seda õpetab meile kaabakate memorandum ja sellest on põhjust õppida.
Kaabakad ise teavad aga imehästi, et millal nende naerumaskise näoga kiidetud kodanikuühiskond ja vabaühendused võtavad koha sisse valedele laotud poliitkultuuris. Täpselt siis, kui ühiselt asutakse ajama õiget asja kõigis valdades: majandusest poliitikani välja.


laupäev, 6. oktoober 2012

Valitsusel on arstide streiginõudmistele lahendus olemas!



Streigimurdmisplaaniga näitab valitsus ette, et on valmis siirduma erameditsiini. Tegelikult on see lahendus ka arstide streigiga tõstatatud probleemidele ja loob eeldused haiglatevõrgu loomupäraseks korrastamiseks.

Me oleme majade ja organisatsioonide usku. Arvame, et õppehoone õpetab ja instituut teeb teadust. Nii arvates ehitatakse maju ja jäetakse ajud ning inimesed nende ümber unarusse. Seda näiteks ülikoolides. Ja mitte ainult. Ka meditsiinisüsteem on toiminud masinate ja majade usus. Uus haigla, uus aparaat on võrdsustatud parema tervisega. Kuigi ei ole ju ühtki masinat, mis iseenesest inimesi terveks teeks. Ilma seda oskava inimese mõtte ja teota. Arsti omata. Naiivne on arvata, et tomograafiga hiidlased saavad ühtäkki tervemaks kui varem.
Arstide streik on nähtav protest kehva töökorralduse, poliitiliselt juhitud haiglate ja üldise laristamise vastu.
Selle selgelt välja ütlemata jätmine protesti alguses on andnud küll valitsuse propagandadoktoritele mõned lahinguvõidud, kuid ei muuda asjade olemust.

Valitsus on ehk enda teadmatagi välja käinud aga lahenduse olemasolevale meditsiinikriisile. Sotsiaalminister on läinud streiki murdma. Mida muud tal teha ongi. Ta pakub raha erakliinikutele, kui need hakkavad tõbiseid käitlema. Ma ei imestaks kui seesama valitsus juba vaikselt uuriks seda, kas mõni advokaadibüroo on valmis personaalselt arstide vastu esitama hulgi hagisid (saab odavamalt ehk)  streigiga tekitatud kahjude eest. Personaalselt.
Aga jätkem see oletus ja arutame streigimurdmise akti ennast.

Tegelikult on pakkumine erakliinikutele lahenduseks kogu praeguse meditsiinikriisi ja streigigi jaoks. Vaevalt et valitsus seda nii mõelnud on aga lauale on see teema pandud just valitsuse tahtel ning sellega ka näidates, et valitsus on valmis toetama rahva ravimist just erameditsiini kaudu.
Loomult on see igati õige.
Kohe selgitan.

Tänased haiglad, need omavalitsuste ja riigi omad, oleksid nagu ettevõtted aga ei ole kah. Neil on valdavalt poliitilised nõukogud ja lisaks oma ravivale rollile kannavad nad eneses ka aeg ajalt tibakese maakondlikku uhkust ja naabrile ärapanekut ja kõike seda, millest tõbine ega ta tohtergi ju lugu ei pea.
Tegelikult ei ravi ju haigla vaid arst. Seda oma meeskonnaga ja haigla toel. Nii nagu see erahaiglates-kliinikutes enamjaolt korraldatud ongi. Erameditsiinis pole haiglat rohkem kui otstarbekalt  toimimiseks vaja on.
Nii arstkonna kui riigi kui patsientide jaoks ongi lahenduseks see, mida riik streigimurdmisega kavandab: laske arstidel moodustada ettevõtteid, mis sõlmivad vastavate juhtumite ravilepingud otse haigekassaga.  Haigekassas on ju ravikorraldus nagu poeriiul, kus igale ravijuhtumile on kehtestatud oma hind. Haigekassa ostab täna nende tööde tegemist haiglate käest, millised omakorda on palganud arste aga paraku on haiglad jäänud hätta nii endi arvukuse reguleerimise kui arstide töökorraldusegagi. Puudub loomupärane lahendus liigsete haiglate sulgemiseks ning aparaadikuhjade koondamiseks viisil, et need oleksid efektiivselt kasutatud.

Olukorras, kus haigekassa partneriks oleksid eriarstid (või nende ettevõtted) taanduks haigla kinnisvara ja elementaarse tugiteenuse pakkujaks, raviettevõte peaks enda meeskonnas nii tohtreid kui õdesidki. Veelgi parem kui selline raviettevõte oleks näiteks tulundusühistu, kus osanikeks selle võtmerolli omavad tegelased.

Eesti arstide ja meditsiinikorralduse üheks märkimisväärseks probleemiks on asjaolu, et ravijuhtumeid on liiga vähe, et pidada ülal kõiki neid olemasolevaid haiglaid. Seetõttu just tulebki lepingupartneriks haigekassaga muuta, kas arstid või spetsiifilised raviettevõtted ja lasta tekkida professionaalsel tervishoiukorraldusel, milles ei saa ega tohigi olla kohta maksumaksja raha poliitilisele ning kohalikule edevusele raiskavatele haiglatele. Haigla ei ravi ju! Mida kiiremini see teadmine omaks võetakse, seda kiiremini lõpeb ka süvenev tervishoiukriis.

Mis saab siis haiglatest? Enamuse nende paratamatu tee on pankrotti minekus ja ümberkorralduses. Spaadeks või seenekasvatusteks. Eks aeg näitab. Arstkond saab aga jätkata oma tööd ja valida töökohaks ja ravikohaks need haiglad, mille tugiteenused sobilikumad. Enamgi: sel moel kujuneb välja ka parim lahendus haigete transpordiks.

Streigimurdmise plaanides ja sildi all on valitsus ja seda pidavad erakonnad tõmmanud aga endalt natuke ka vaipa alt näidateski kätte parima tee Eesti haigla- ja tervishoiukorraldusele. Muutmist vajab selle tulemuse saavutamiseks nii mõnigi seaduspügal. Kasvõi see, et raviteenust ei saa mitte haiglast vaid arstidelt ning haigla tuleb defineerida kui teatud tugifunktsioonide ja standarditega kohta, kus arstid töötavad.

Eeltoodu mõte muuta arstid ja spetsiifilised raviettevõtted haigekassa partneriteks, lähendaks maksumaksjat arstidele-õdedele, sest ülekoormatud ja alamakstud töö on ka ravi mõttes vähetõhus. Sellise töökorralduse üldisem eesmärk on ülal pidada raiskavalt toimivat haiglate kogumit ja eesmärgipäratult soetatud meditsiiniaparatuuri.
Arstidele soovin aga siinkohal kindlat meelt ning soovitan mitte lasta erinevate trikkidega endi vahele kiilu lüüa ning valitsuse katse streiki murda tuleb muuta hoopis arstidele-õdedele endilekogu tervishoiukorraldusele ja tulemusena ka patsientidele sisuliselt kasulikuks muutuseks. Valitsus on oma teoga näidanud, et selliseks muutuseks ollakse valmis ja vahendeid selleks piisab.
Teeme ära!

kolmapäev, 26. september 2012

Meditsiiniuudised, aina paremad!

Pärast streiki, arstide oma, saab kõik olema uut moodi.'

Patsientidel on võimalik valida kolme teenuspaketi vahel.
Nagu energiamüüjadki seda pakuvad.

1. Pakett "Varesele valu" fikseeritud hind 5,95 eurot, sisaldab endas õlalepatsutust ja lohutust, et vares viib valu
2. Pakett "Harakale haigus" vabaturuhinnaga pakett, kus arst küsib niipalju  kui vaja
3. Pakett "Varesele valu ja harakale haigus"  pool ja pool kahest eelnevast.

Loomulikult on lööki ka kõigil pendlikõigutajatel ja muudel tegelastel.

laupäev, 1. september 2012

RESTOFLEX, uus toidukoht


Ei sellist veel olemas ei ole. Aga võiks olla. Kogu selle toiduhulluse ja paksumaksu kontekstis.
Kiirustavad inimesed söövad seda mida saavad. Jõukad kui vaesemad.
Paksuks söömine hoiab ju töös spordiklubisid. Aga miks?
Nüüd siis äriidee. Vabaks kasutamiseks kõigile.
Restoflex.
On menüü. Aga iga toidu juures on ka retseptuur. Mille võite koju kaasa rebida, sealtsamast menüüst või koodiga telefoni skännida. Kui maitseb hakkate ka ise tegema.
Aga mitte ainult.
Lisaks näete te seda, millest iga te toiduports koosneb. Millistest toiduainetest ja palju neis on konkreetses portsus energiat ja valku ja rasvu ja suhkruid.
Aga a see pole kõik.
Restoflex söögikoht võimaldab teil lisaks veel muuta toiduportsus (arukas piires muidugi) komponentide osakaalu või vähendada portsu. See peaks mõjuma ka paindlikult hinnale.
Ja lisaks näete te sealsamas menüüs ka seda, mis on teie tarbitud toiduenergia kulutamiseks vajalik liikumise hulk või kui suur teie normaalne energiavajadus (sõltuvalt kehakaalust).
Ühesõnaga, selline aruka toitumise koht oleks see Restoflex.
Kui inimene näeb ja suudab hinnata riske, siis olen veendunud, et ta kahjustab end toiduga vähem, kui siis kui ta seda ei tea ega näe ja sööb vaid sisetundest ja mõnust lähtuvalt.
Mõnu võimaldab end ogaralt ümaraks süüa. Kapaga mõistust söömisele juurde ei tee kunagi paha.
Ainult head.
Siis poleks ka vaja neid paksude maksuüleskutseid, mis päädivad ilmselt karistussalkadega, kes paksud tänavalt kokku korjavad ja maha või õhku lasevad.
Normaalse toitumise aluseks on hea teadmine toidu mõjude ja tähenduse kohta.
Millal küll esimene Restoflex alustab?





Parteiraha paremast allikast

Parteidele riigiraha maksimine on muutunud saagiks havi suus. Selle ärarebimine on pea-et võimatu. Miks seda teha ei saaks või ei tohiks...teate, argumentidest ja pisaraid silma toovast retoorikast ju puudust ei tuleks.
Siinkohal esitan mõned lihtsad põhimõtted, mis ehk veidi sellist poliitilist ettevõtlust muuta saaksid.

Esiteks.
Kui riik on otsustanud, et erakonnad peavad saama oma poliitilise talitamise jaoks mingi summa X siis vähemalt sama suur summa tuleb anda ka kodanikuühiskonna sihtkapitali kasutada, et edendada muid vabaühendusi siis vähemalt samasuguse rahavõimenduse ja toega.

Teiseks.
Pool eraldatud summas S tuleb lasta valijatel enestel erakondade vahel laiali jagada. Seda saab teha riigikogu valimistel ja üsna lihtsal moel. Iga riigikogu valimistel osalenud erakond saab järgnevaks neljaks aastaks igaaastase riikliku rahatoe, mille suurus on proportsionaalne sellele erakonnale antud häälte arvuga.
Ehk siis esimene osa partei saadavast riigirahast arvestatakse selliselt:
OSA1 = S/2 x (parteile antud kehtivate häälte arv /kõigi valimistel antud kehtivate häälte arv)
Miks selline valik on vajalik? Peatumata muudel põhjustel siis kasvõi selle tõttu, et valimistel kaoks üks rumalamai poliitiliste konkurentide mustamise viise: "Ärge neile häält andke, sest nad ei osutu niikuinii valituks ja seega läheb te hääl kaotsi!"
Sel juhul ei lähe kaotsi ja valija maksumaksjana ka teab, et ta on andnud end poliitliselt parimine esindavale jõule ka mingigi võimaluse oma seisukohtadega edasi toimetada. Neid tutvustada ja arusaadavaks teha.

Kolmandaks.
Teine osa erakondadele antavatest summadest tuleb aga jagada kõigi Eestis registreeritud ja toimivate erakodnade vahel võrdselt.
OSA2 = S/2/toimivate erakondade arv.
Seda aga lisaklausliga, milleks on, et tegemist on maksimaalse võimaliku summaga, mida erakond saada võib. Erakonnale makstakse ses osas välja samavõrd raha, kui erakonna liikmed on ise erakonna kassasse liimemakse tasunud.
Raha tuleks erakonnas ikka panna sinna , kus on liikmete ühine suu, mis nende eest räägib. see rahastuspõhimõte paneks ka kõik erakonnad võrdsemasse seisu ja innustaks liikmeid tasuma liikmemakse ja samuti osalema oma organisatsiooni toimimashhoidmises. Täna on liikmete osakaal erakonna kulude kandmisel õige väike. Kui rohelised välja jätta, kes vist jätkuvalt enim ma parteid liikmemaksudest ülal peavad.
Kui erakonna jaoks OSA2 täies mahus kasutamata jääb, kuna liikmed ei tule sellega kaasa, siis ülejääk rändab riigikassasse tagasi.

Siia tuleks lisada erakonnategevuse korralmiseks veel mõned põhimõtted:
Madalam valmiskünnis, 2% näiteks, ja sellest tulenev võimalus ka Riigikogus hiljem vabamalt koalitsioone ja parlamendifraktsioone moodustada, mis täna on piiratud: fraktsiooni jaoks peab olema vähemalt 5 saadikut ja fraktsiooni saab moodustada vaid konkreetse eraonna saadikutest, mille nimekiri riigikokku valiti.

Valmisvõimaluste ühtlustamises tuleks loobuda kautsioninõudest, mis on erakonna majandusliku nõrgestamise üks karmimaid seaduslikke vahendeid. Ning kõigile erakondadele tuleks riiklikult hankida ühetaolised võimalused meedias, mida siis erakonnad valmiseelselt saavad oma sisuga täita. See puudutab nii välireklaami kui meediareklaami võimalusi.
Kõigile tagatakse võrdne meediaplaan ja selle maht...sisu on igaühe enda teha.
Seda siis valmiskampaania perioodil.
Erakonna enda poliitilise sõnumi edastamiseks mistahes ajal on aga erakonnal võimalik ja lubatud kasutada summat, mis ei tohi olla suurem kui OSA2 ja pool sellest summast peabki olema tulnud just liikmemaksudest.
Ma usun, et see võiks leevendada veidigi seda, et erakondlikust tegevusest on tänaseks saanud riiklikult vaid suuri poliitorganisatsioone soosiv ajupesuettevõtlus.

Sellelaadse etetpaneku edastavad rohelised ka mu teada põhiseaduskomisjonile, milline neid ettepanekuid rahastamismudeli paremaks muutmiseks on küsinud.
Võrdust pole siin väiksema liikmearvuga erakondadele nüüd küll märkimisväärselt rohkem aga ebavõrdsust ja liikmete omavastutust jälle oluliselt rohkem kui seni.
Eks me siis näe, millised on vastused, miks seda kohe üldse teha ei saa või mine tea, äkki võetakse koguni omaks.
Tänase poliitmajoriteedi suurimaks hirmuks on kujunenud poliitiline mitmekesisus riigikogus ja sellega sõditakse. Siiski on poliitiline arvamusrohkus parlamendis siiski meie suurimaks eeliseks ning parim viis leida keerulistes või väga keerulistes olukordades parimaid lahendusi.








reede, 17. august 2012

Kaugloetavad voolumõõtjad - Eesti Energia spioonid teie kodudes.

Elektrilevi on toomas te kodude juurde spioone. Kaugloetavaid elektriarvesteid, mille tulemusena saab Elektrilevi enda kasutusse kogu teie ööpäevase elektritarbimise teabe ja seda reaalajas. Tarbijale selgitatakse, et kauglugemine on hea, siis ei pea te ise arve vaatamas käima ja neid müüjale edastama. See on asja üks külg. Mis on aga ses kaugloetavas elektriarvestis? Päris kopsakas mälu, millesse salvestub te enegiatarbimise käitumine. Võimsuse vati täpsusega kui mitte täpsemalt. Seega saab sellest lugeda, millal panete ma arvuti laadima ja mitu neid on, millal lülitus sisse telekas, mllal välja jne jne.

Energiatarbimise muster on inimkäitumise peegel. Need on muide teie andmed, mis teilt te teadmata ära nopitakse. Te koduse käitumise andmed. Millal ja mida ja millega te teete?

Elektrlevi jaoks on need kulla hinnaga. Nad ududtavad, kui ütlevad avalikus uudises, et hakkavad selle abil paremini planeerima võrguhooldustöid ja elektrikatkestusi. Seda planeerib Eestis teadupoolest ennekõike tuuline ilm.

Detailse tarbimisteabe kättesaadavaks muutmine Klektrilevile muudab tarbija aga kaitsetuks. Kaitsetuks siis mille vastu? Kui teile elektrit vahendav ettevõte teab te tarbimismustrit on ta eelisolukorras teiste samasuguste ees. Eelisolukorras on mõistagi Eesti Energia elektritootjana, millise tütaretetvõte Elektrilevi OÜ on. On selge, et sellistest voolumõõtjates kogutav detailne tarbimisinfo ei ole kättesaadav teistele energiatootjatele ning see loob võimalused luua erinevaid hinnalõkse. Neid hakataksegi tegema. Loob olukorra, kus soodsa hinnaga elekter teistelt tootjatelt ei hakka iial teieni jõudma. Sels suvel oli näiteks Nordpooli elekter üle kahe korra odavam kui Eesti energia põlevkvivool.


Elektritarbimise andmed ei ole otseses mõttes delikaatsed isikuandmed seaduse mõttes, kuid elektritarbimisandmete analüüsil saab paraku tuletada teavet, mis on delikaatse iseloomuga või viitab sellele. Terviseandmed pole kindlasti mitte avalikuks kasutamiseks samas kui inimene öö jooksul kordi tuld süütab ja seda juba pikemat aega järjest võib arvata, et tal on näiteks põhjust sagedasteks tualetikülaststeks. Jne jne jne.

Kaugloetavate ning teie energiatarbimise mustrit salvestavad spioonid ja nende tegevuse iseloom on enamustele tarbjatele teadmatusse jäetud. Tegemist on minu meelest märkimisväärse sekkumisega inimeste eraellu ja seda täiesti tavatul moel.

Seda esiteks.

Teiseks saab aga Eesti Energia oma elektrilevi kaudu enda kasutusse konkurentsi tugevalt moonutava turuteabe, mida ei kavatsetagi jagada teste tarbijatega.

Minu meelest ei tohiks nende andmete saajaks olla eraettevõte, energiamüüja. Äärmisel juhul peaks nende andmete saaja ja töötleja olema Statistikaamet, millse üldistatud analüüsid peaksid olema kättesaadavad kõigile energiatootjatele ja vahendajatele.

See on oluline teave ka investeeringute juhtimiseks ning energiatootmise iseloomu kavandamiseks. Kas me tahame siis, et ainsaks investeerijaks energiatootmisse jääbki Eetsi Energia.

Elektrimüüja peaks rahulduma teadmisega palju on kuus energiat tarbitud.

94 miljoni euro eest paigutatakse 2016 aastaks tarbijatele 600 000 kaugloetavat arvestit ning raha selleks maksavad tarbijad ise. Võrgutasudena. Neid mõõtjatest kogutud andmed on tarbijate andmed, seda enam, et nad need voolumõtjad ju ise ka kinni maksavad, ning nende andmete tasuta Eesti Energiale (Elektrilevile) jagamine oleks puhas lollus.

Kindlasti on Elektrilevi ja tema omanik põhjalikult läbi mõelnud oma plaani iga kui detaili. Seadusandjal on aga hetkel kohustus kaitsta inimesi sedavõrd ulatusliku privaatsuse häirimise vastu nagu võiksid kõik konkureerivad energiatootja nõuda seda, et võrdsed konkurentsiolud oleksid tagatud.

Tarbijatele peab olema tagatud ligipääs nend ekohta kogutud andmetele ning õigus otsustada ise selle üle kui palju ja milliseid andmeid nad just kellele soovivad edastada. Mis oleks aga kindlasti minev kaup või lahendus, see on võimalus saada ise oma tarbimiskäitumisest ülevaade ja jälgida näiteks seinale kleebitud ekraanilt või ka nutitelefonilt, milline on kodune energiakasutus. See teadmine korrigeeriks inimeste energeetilist käitumist kõige paremini.


Loe kaugloetavate voolumõõtjate kasutussevõtust Eestis siit.

laupäev, 28. juuli 2012

Põlevkivrämpsu põlengu varjamine võib olla kuritegelik

Poolkoksimägede värskema põlevkvirämpsu osas võib olla ühe miljondiku jagu lenduvaid ja üsna mürgiseid ning kantserogeenseid aineid.

Need lenduvad selles kuumuses, mis ajakirjanduse andmeil võib küündida tuhande kraadi lähedale.

Sellistes mägedes võib olla mitmeid tonne üliohtlikke lenduvaid jäätmeid ning sellesse tuleks suhtuda kui ülitõsisesse ohtu, mile realiseerumine on eohtlik elule ning ka väikestes kogustes fenoolsed ühendid võivad põhjustada loodete väärarenguid.

Kahjuks pole teada, kui suures ulatuses on mäes kuumakolded ja kahjuks ei tea ka avalikkus seda, millised on mürgiste gaaside heitmed.

Võib olla, et temperatuuritõusu põhjuseks oligi näiteks see, et põlevkvirämpsu mägedelt juhiti eemale sadevesi, mis siiani oli mägedes toimuvatest protsessidest soojust välja kandnud.

Ülimalt taunitav on asjaolu, et keskkonnaministeerium pole tahtnud avalikkust sellisest võimalkust ohust teavitada.

Tegemist on tiblaaegse või lihstalt autoritaarse ühiskonna kombega ohuteavet varjata. Kangesti meenutab see mulle nii Fukushima ja Tšernobõligi katastroofide varjamise juhtumeid.

Kas tõesti on põlengu asjaolusid ja ulatust nagu ka asjasse puutuvaid terviseriske varjatud soovist muude poliiliste skandaalide taustal säilitada ilusaks maalitud nägu?

On põhjust nõuda keskkonnaminsitrilt vastuseid nii teavitamise vältimise kui nüüd ka selle kohta, kui ulatuslikud on põlemiskolded ning temperatuuritõusud neis? Kas on võimalik et temperatuurid on tõusnud tasemeni, millel hakkavad lenduma mürgised ühendid?