Marek Strandberg võrgus

Kuidas rahva varast saab entroopia...

2011-10-16T14:52:00.004+03:00

...ehk lugu sellest kuidas kasvuhoonegaaside kvootidele kosilasi otsiti

Täna askeldavad kliimamajanduslike programmide kallal inimesed, kelle jaoks kliimaprobleemid ja keskkonna- ning kliimajulgeolek on varasemalt olnud vaid roheline udu ja sõnakõlks. Kuna ühtäkki on kliimajulgeoleku sõna suhuvõtjatele terendama hakanud ka rahanumbrid, siis püütakse kliimaküsimustega tegeleda nagu rahaga ikka. Paraku on siin möödapääsmatu sisukam ja süvenenum arusaam. Rohemajandus pole vaid törts elektrit istumise all.

Porsche ehitas esimese toimiva elektrisõiduki juba 111 aastat tagasi.
Elektrisõidukid söödi arenguteelt juba üle 100 aasta tagasi. Nafta oli ahvatlev kaup ja sellest on aru saadud kogu aeg. Naftamajandus suudab nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt teha kompetentsest koostööd ja seetõttu see äri püsibki.
Elektromobiilsus nõuaks juurutamiseks samuti koostöövõimet ning tehnoloogilist asjatundlikkust. Selle puudusel kuluvad miljardid vaid mittetoimivate lahenduste loomiseks ning naeruvääristatult võib hääbuda nüüdnegi katse sisepõlemismootor unustusse jätta. Istuvale võimule see isegi ju et meeldiks...näete, ei tule välja sest rohelisest majandamisest tuhkagi. Põlevkvist on vaja ju bensiini tootma hakata!

Kõik kellele jääb mulje, et porisen selle va elektriautode programmi pärast seetõttu, et tunnen end põlatud geeniusena, kelle plaanidest ei räägita, on selgel eksiteel.

Probleem on paraku kogu kasvuhoonegaasi kvoodimajandusega (AAUde müük) palju sügavam. Nimetaksin seda juhmuse poolt mahamagatud võimaluseks, mida täna eksponeeritakse suure saavutusena.

Mis siis maha magati?
AAUd kui saastemajanduse ühik oli kaubeldav aegu enne kui Eestis sellega valituse tasemel tegelema hakati. Võin kinnitada, et nii mina ise kui paljud mu mõttekaaslasedki püüdsid valtsust veenda 2007 aastast saati, et tegu oleks hea plaaniga, millega meie majandusse uusi võimalusi tuua.
Toona olid summad suuremad kuna kvoote hinnati kõrgemalt.
10-13 miljardit krooni võis olla selle kauba väärtus, mille hind 2010 aasta lõpuks oli kõdunud mõne miljardi peale.

Mulle on see otsustamatus varasemast tuttav - juba rublade müügi ajast. Oleks tegutsetud rahareformi järgselt otsustavamalt ja kiiremini oleks ka eesti riigi positsioon olnud parem. Müüdud rublamassist saadust oleks jätkunud rohkemaks kui kuu pooleteise pensioniteks… Aga noh, hea et niigi läks ja rublad Eesti Panga keldris lihtsalt ära ei mädanenud…. Olgu siinkohal ka öeldud, et erinevalt paljudest spekulatsioonidest ei saanud ega tahtnudki ma tollal selle tehingu pealt midagi teenida ja ei teeninudki… Olime noored, aatelised mehed ja enda äri läks piisavalt hästi selleks, et hädas olevat riiki lihtsalt niisama aidata…. "Teenistus" tuli pärast … tolleaegse oma meelest igati aatelise teo eest olen läbinud kõik kohtuinstantsid, õigeks mõistetud, kandnud ise kõik kohtukulud pluss kuulanud aastakümneid avalikke ilkumisi ja kahtlusi .. ka nendesamade pensionäride poolt, kes tänu sellele teole pensioni said … ja õigeksmõistvale otsusele vaatamata….

Samasugune kana takus mökutamine oli omane toona (2007) nii sotside rahandusministrile kui valituselegi. Ilmselt loodeti mingit pöörast majanduskasvu, mille kõrval kümmekond miljardit vana krooni paistnuks tolmuna.
Olud läksid aga teistmoodi kuid usku sellesse, et energiasääst ja tehnoloogiauuendused saavad olla majanduse mootoriks ja seda saab turgutada rahvusvahelise kvoodiäriga ei tulnud ei 2008 aastal ega 2009 aasta algupoolelgi.

2009 aasta kevadel toimusid muutused valitsuses ja roheliste ühe tingimusena tuli letile ka energiasäästuprogramm millest kasvas välja kliima- ja energiaagentuur.
Kust selleks saada raha?
Selgitasime: andke võimalus müüa kvoote ja selle pealt on võimalik käivitada säästumajanduse alused. Muuta hoonete energiatõhususe toetamine "Potjomkini külast" (mida harrastas Kredex, pakkudes toetusi umbsete hoonete loomiseks) tehnoloogiliselt ja tervise mõttes arukaks tegevuseks jne jne.
Et kas see väide, et tegemist oli asjatundmatu tegevusega, tõele vastab? Eks küsige neilt kes elavad umbsetes ja väidetavalt energiasäästlikes majades. Koos hallitusseentega.

Kvoodiäri hakati ette valmistama ja selle haaras endale riigikantselei ja KIK (keskkonnainvesteeringute keskus).
Sellest sai tabuteema (sisulist juttu riigikogus ja riigiametnikega lihtsalt ei
õnnetsunud sel teemal pidada) ja üllatuslikult samaaegselt hakkas nii Kredex, mille alluvuses toimis KENA kui kahjuks ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõpruskond nagu ka formaalsed poliitilised poolehoidjad ja vastased tampima kogu KENA tegevust maa sisse.
Tegevust, mis tõi poliitmaastikule ja praktiliste toetusmehanismide hulka sisulise innovatsiooni energiasäästu vallas, mida Kredex õnneks on lõpuks ka kasutama hakanud.

Ma julgen arvata, et kvoodiäri miljardite taga tajuti nii poliitilist kui võimalik, et mingit isiklikkugi kasu. Kvootide, see ju rahva ühisvara, nende kauplemisel ja toimetamisel on läbipaistmatust rohkem kui kohane. Tavapärast küsimust: kui palju siis kauplejad selle pealt ametnikena teenisid, pole siiani esitatud. Seda ei teinud ka Pealtnägija uuriv saade.

Ettevalmistamata energiasäästuprogrammi tõttu tormati kvoodiärisse ülejala ja projektid olid pinnapealsed ning müüjad soovisid kiiret müüki. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ja vist muudegi avalike hoonete renoveerimisprogramm tegelikku ja oodatud CO2 vähenemist ei anna. Sellesse aspekti suhtuti ka küllal pinnanpealselt kuid see aspekt- kuivõrd suur saab olema CO2 heitmete vähenemine-on just see, millele tuleb panustada. See asjaolu määrab kvoodiäri jätkumise või ajaloo prügikasti mineku. Kui kõigis kvoodimüügiriikides suhtutakse teemasse pinnapealselt ja emissiooni vähenemise tõestust ei teki pole ju ka alust, et see sama tegevus saaks jätkuda. Või selle jätkumist ei tahetagi?

2010 aasta septembris paluti MKMi poolt, ilmselt viimases hädas, et KENA osaleks projektide loomisel, mis on möödapääsmatuks eelduseks, et AAU-sid saaks müüa. Senised läbirääkimised olid ummikus ning mingeid projekte rohkem müüa polnud. Kutsuti ilmselt seetõttu, et KENA oli suvel tutvustanud MKM-le käivitatud teadus-arendustegevusprogramme ning esitanud visiooni elektromobiilsuse teemalise arendustegevuse jõuliseks käivitamiseks läbi KENA. Olime selleks ajaks korraldanud juba avaliku konkursi elektromobiilsuse teemal (http://www.kena.ee/?page_id=612) ning käivitatud oli teinegi avalik konkurss LED valgustite arenduse toetuseks (http://www.kena.ee/?page_id=961). Kõikide tegevuste eesmärgiks oli üks - leida koostööpartnereid ülikoolidest ja ettevõtetest ja käivitada nimetatud suundadel kiire arendustegevus. Anda eesti ettevõtetele toetust ja tellimust, muuta tegelikult ka "meie tänast tänavapilti". Meie ei tahtnud, et talendid läheks koju… me tahtsime et nad tuleks KENA-sse ja leiaksid rakendust. Nii ka KENA tegi. Koondas energiasäästu, mikroenergeetika ja elektritranspordi asjatundjad ja asus tegutsema. Tegutseda sai aeglaselt, sest Kredxi poolt veeretati teele pidevalt uusi administratiivseid takistusi puuduvate vormide, eeskirjade vms, mõnikord arusaadavate kuid vahel ka puhtformaalsete nõudmiste näol… No tegime neidki ja liikusime … aeglasemalt kui oleks tahtnud… aga siiski….

Enne "meie mänguastumist" või "mängu kutsumist" oli AAU-de müügimeeskonna ja MKM-i ametnike Jaapaniga peetavate AAU-de läbirääkimiste peamiseks sisuks olnud idee, et Jaapanist saab suure hulga päikesepaneele kvoodi vastu ja sellest ehitab Eesti Energia endale päikeseelektrijaama. Vägevaima Euroopas vist. Oli see nüüd 10 MW või sinna kanti…. võin numbris eksida.
Seda soovis MKM ikka väga ja ju vist ka Eesti Energiagi … Meid kaasati nii-öelda varuplaanina kuna olime nimetatud plaani (Eesti Energia päikesejaam) suhtes andnud hinnangu, et sellist abi AAU-de skeemiga anda ei saa….
Meie olime selle plaani vastu mitmel põhjusel. See oleks jätnud pika ninaga kõik need eraettevõtjatest arendajad, kes sama valdkonnaga tegelevad ja Eesti Energia oleks trooninud koos oma räpase energia tootmisega ka kui taastuvenergia suurtootja.
Teiseks, oleks vilistatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitele ja tegeletud eheda rehepaplusega. Mind hämmastas toona, millise järjekindlusega on valmis kõrged riigiametnikud avalikkuse eest varjus olles, võitlema ühe ettevõtte (Eesti Energia) huvide eest ja kulutama aega ja raha selleks, et leida teid kuidas rikkuda seadust.
Kui arvate, et need vastuseisud lollustele põhjustasid ametnike ja selle taga olevate poliitiliste kolleegide erilist armastust, siis loomulikult te eksite. Ma arvan, et just nendes toimingutes, seista nõmeduse vastu, tuleb otsida ka KENA ja kogu energiasäästuteema lõpetamise põhjus Eestis. See millise kergusega meediatöölised võtsid järada neile ette topitud mudeli: rohelised toetasid valitsust ja said 86 milli näitab veelkord meedia pinnapealsust.

Millise programmi me KENA all kvoodikauplejate jaoks lõime ja läbi rääkisime:
- Kodumaja päikeseelektrijaam koos akusalvestiga, kuni 90% toetust maksumusest
- Väiketuulik kodumaja kütteks (vee soojendamiseks) kuni 90% toetust
- päikesekollektorid sooja vee ja osalt kütte saamiseks kuni 75% toetust
- elektriautod kuni 50% toetust + laadimisvõrgustik.
- elektrijalgarataste toetus 600-800 eur ratta kohta
- elektrirollerite toetus 1300 Eur rolleri kohta.
Viimased, ehk siis kergliikluse arendamine ... olid meie hinnangul meie linnade oludes arusaadavalt kõige suuremad kasvuhoonegaaside vähendajad transpordis … tee, mida mööda on liikunud enamus põhjamaid...

Jaapanlastele meeldis see autode värk aga nad ei uskunud, et neid nii palju müüa saab. Meie vastus oli, et seetõttu tulebki programm teha mitmekesine, et saaks müüa kõike, mis CO2 emissioone vähendaks.
Kuna senised autode jagamise ja huviliste skeemid (autod saab Eesti Energia või Eesti Post) ei osutunud veenvaks siis pakkusime omalt poolt välja järgmise lahenduse: need nn "swap tehingu" autod võiks jagada loodavate autode kasutusühistute vahel, millega siis saab lapsi huviringidesse viia või sealt tuua (linnade, kus huviringid ja kus elatakse, vahel reeglina sobilikku bussiühendust pole) või siis huvilisi busside rongide peale, kuna nendegi peatused paljudest kaugel. See võimaldaks luua ka üle-riigilise elektriautode laadimisjaamade võrgustiku, mis oleks tähelepanuväärne ka kogu Euroopa kontekstis... Sellest plaanist püüti kinni sõna "sotsiaal" ja ilma ühegi sisulise aruteluta oli Hanno Pevkuri hommikuse visiidi tulemusena Stenbocki majja saanud sellest plaan jagada sotsiaaltöötajatele elektriautod ja teha sotsiaalministeeriumist 500 autoga autobaas. See otsus sündis üleöö. Ilma igasuguse aruteluta projekti tegijatega. Poliittahe… No arusaadav, kah, valimised olid tulemas ….
Täna on siis selge, et ametnikud saavad autod ja vaid nende jaoks mõeldud laadimispunktid. Rahva asi oleks küsida kui palju selle toimingu tulemusena siis maksukoormust on vähendada kavas kui kvoodist, kui ühisvarast, selline taristu paika pannakse?

Kuna autovaimustus võttis maad ja uued valimised olid kohe ukse ees, ei kaasatud programmi autoreid ühtäkki enam läbirääkimistele. Samuti anti teada, et tuleb osta arutult suur hulk kiirlaadijaid, sest see olevat jaapanlaste soov ning et lisaks tuleb jaapanlastelt osta suures summas konsultatsioone … ka selliseid siis, milline kompetents meil endilgi olemas on …. või õigemini, KENA-s olemas oli … Pärast seda kui programm valmis oli kuulsime ühtäkki, et me ei ole mingitele küsimustele õigeaegselt vastanud ja et seetõttu jätkatakse nüüd läbirääkimisi ilma meieta…
Ma arvan et siin tehti poliitilistes huvides (tulemas olid valimised ja mis on veel parem kui edvistada valijate ees autodega ja suurima müügitehinguga) nõme ja tegelikult võimalusi hülgav otsus, mis rahvale lõppkokkuvõttes ka korda ei lähe. Oli ka selge, et rohelisi selle tehinguga seoses enne valimisi kuidagi mainida ei tohtinud….

Selle programmi raames ei saa me elektriautodele konkurentsivõimelist hinda sest arutu oli välja avalikult öelda, et toetatakse 50% ja kuni 18000 eurot. Nüüd on paigas ka mistahes elektriauto hind Eestis…see on ca 32 000 eurot. Ja loomulikult müüakse selle eest nii vähe autot kui võimalik.

Tänaseks on elektromobiilsuskava riiklikult välja hõigatud ja kiidetud kuid juhitud ning detailides kavandatud moel kus huvi selle vastu on visa ja vaevaline tekkima ning ei täida see ka lõppkokkuvõttes eesmärki: kasvuhoonegaaside vähenemist. Poliitiline ahnus ja edevus on võitu saanud tehnoloogilisest asjatundlikkusest, ehitatakse tüüpilist Potjomkini küla ja tegeletakse mainekujundusega. Seda kõike muidugi maksumaksja rahaga, isegi kui selleks rahaks on CO2 kvoot. Kahjuks jäävad (ja ma olen seda meelt, et poliitilistel põhjustel) realiseerimata kõik need suurepärased ideed ja lahendused, mis oleks kasulikud olnud elanikele ja andud pikaajalist kasvuhoonegaaside vähendamist.

Probleemid millele meie koostet programm üritas lahendusi leida olid järgmised:
- kuidas asendada taastumatutel kütustel (bensiin, diisel) toimivat, müra ja kahjulikke heitgaase tekitavat autotransporti taastuvatel kütustel toimivate, müra ja heitgaaside vabade sõidukitega. Just seetõttu kirjutasime tingimustesse, et koos elektriauto ostuga peab ostja omandama ka rohelise energia sertifkaadi aastase läbisõidu peale kuluva elektri hulga ulatuses.
- kuidas asendada autosid kergemate sõidukitega, mis on samas mugavad ning liikumisel higiseks ei aja (elektrirattad, elektrirollerid)
- kuidas toime tulla autonoomsete energiatootmislahendustega (elekter ja soojus) ja kuivõrd on need abiks energiahinna tõusu vastu
- kuidas edendada ühistulist ettevõtlust energia tootmisel ja tarnspordi korraldamisel.

Tänaseks tundub nii, et elektriautode programmist on saanud valitseva edevuse ja ebakompetentsuse lipulaev.
Kahjuks puuduvad selle programmi realiseerijatel olulised edueeldused nagu teadmised ja kompetents sarnaste arenduste elluviimisel ja sarnase koostöö käivitamisel ja ma ei imesta kui oma ülesannetega ummikusse jõudnult üritatakse näiteks asutada riiklikku või siis "mittetulunduslikku" takso- ja transpordifirmat, kuhu kõik need, oskamatu projektijuhtimise ja puuduliku tehnilise kompetentsi tulemusena müümata jäänud autod või nende toetusraha kanditakse.
Kui aga kasvuhoonegaaside eraldumise vähenemist tõestada ei õnnestu, on see programm ka sisuliselt läbi kukkunud. Ja enamgi veel: on üks argument juures, miks kliimamajandust kritiseerida.
Ja neid läbikukkumisi ootavad needsamad naftatootjad mõnuga. Meile siin tähendab see aga seda, et jääme ilma võimalusest investeerida tervesse tulevikku.
Loomulikult on kombeks sedalaadi tööõnnetuste puhul öelda, et hea, et niigi läks. Küsimus ongi selles, kas maha magatud edu on ikka edu või näitab see teatavat unisust ja visoonipuudust?
Pagan võtaks, tõsiasi, et kliimakaubandus täna nähtaval kujul luuakse on selge olnud 1997 aastast saati. Siis allkirjastati Kyoto lepe.

Ühisabi ja ühisrahvavõimlejad ühismeedias

2011-10-05T06:01:00.003+03:00

Sirbi keeletoimetaja Aili Künstler arvas, et "sostiaalmeediast" eestikeelsem ja mõistetavam nimetus on "ühismeedia"…nagu on seda sõna ühiskondki.
"Sotsiaalabi" on siis "ühisabi", mida see ka on, kui kõik üheskoos hädasolijat aitavad, võõrsõna ebaselgus ei oleks sel juhul päästerõngaks: las keegi teine teeb. Ka "ühisabi" ja "ühishoolekanne"
"Sotsiaalministeerium" on "ühisasjade ministeerium" koos ühisasjade ministriga: selge, mida ajama peab ja mille eest seisma.
"Sotsiaaldemokraatia" on "ühisrahvavõim" ja "sotsiaaldemokraadid" siis "ühisrahvavõimlejad"…see viimane tundub juba asja päris hästi kirjeldavat.

Eesti keeles mõistete ja tegevuste väljendamine võimaldab tõepoolest kaotada võõrsõnade taha pugemise ilmingu, kus sõna segasus on hea pääsetee vastutusest. Kasvõi näiteks seesama "sostiaalabi". Kui midagi on kehvasti, siis ikka on vaja sotsiaalabi ja see, kes peab andma sotsiaalabi on paha kui seda ei anna. Aga ühisabi andmine ja sellest keeldumine peaks ju mõtlema panema: see vast me ühine asi.

Niipalju siis keelesoovitusi. Kasutage siis rohkem ühismeediat ja püüdke ühisabis kaasa lüüa ja vaadake, mida teevad ühisrahvavõimlejad.

Avalik kiri Marko Mihkelsonile kreeklaste abistamise asjus

2011-09-27T14:53:00.001+03:00

Hea Marko Mihkelson

Teadaolevalt on riigikogu väliskomisjon seda va rahanduskriisi asja arutanud.
Aga julgen paluda, et arutage veel. Aspekt, mida arvan, et pole käsitlemist leidnud, on mõned kriisi võimalikud põhjused.
Arvan, selles on ka pisut isiklikku kogemust ja muid tähelepanekuid, et üheks põhjustest võib olla lonkav raamatupidamise praktika problemaatiliste riikide ettevõtetes ja ka riigi ja kohaliku omavalitsute institutsioonides.
Loomulikult võib seda tõlgendada nii, et raamatupidamise korraldamine on iga riigi enda asi.
Täna see ei ole paraku nii, kui oleme kaalumas raha kulutamist riigi aitamiseks, mille võimalik et sisemise aruandluse korratus ka antava abi ära raiskab.
Mul on siinkohal sulle palve, palve väliskomisjonile, et saada nii kreeka kui teiste potentsiaalsete riikide Eesti saatkondade ja diplomaatide kaudu teavet selle kohta, milline on reaalne olukord sealsete riikide raamatupidamise praktikaga seotult.
Kirjutan seda, kuna taipasin ühtäkki, et rohkem ehk kui rahamiljardid võiks Kreekt ja selletaolisi riike idata ausa raamatupidamise sisseseadmine ettevõtetes.
Need saaksid olla raamatupidamise ja ettevõtluse asjatundjad, kes oleksid ise valmis minema appi juurutama korralikku, ausat ja läbipaistavt raamatupidamistava.
Mul on kahtlusi, et see ilmselt puudub.
Sellise "piirideta raamatupidajate" liikumise käivitamiseks näib olevat õige aeg. See on parem lahendus kui soomlaste kavandatud eritagatised, see oleks ilmselt ka parem lahendus kui pelk rahaandmine teadmatusse.
Võimalik, et mu mõte näib hiljaksjäänuna. Samas pole vist iial liiga hilja olulisi asju teha.
Kaugelt vaadates on ka väga suure eluka toitumissüsteemi algus ja lõpp üsna lähedad.
Kodanikuna soovin kindel olla, et me abi, kui seda anda otsustame, läheks tõepoolest õigesse kohta.
Loodan siiralt, et selline kuulamine väliskomisjonis tehakse nagu ka seda, et saame teada, kuivõrd mu kahtlus tegelikkusele vastab, loodan, et komisjonil on võimalus sest kuulamisest ka avalikult teavitada. Veelgi parem kui see arutelu võiks komisjoni ostusel üldse avalik olla.

Parimate soovidega
Marek Strandberg
endine kolleeg

Eesti riik rajab sadade miljonite eest gaasikambreid

2011-08-17T15:47:00.008+03:00

Tõsijutt. Tegemist on nimelt paljuräägitud energiasäästuprogrammiga, mille erinevad riskielemenedid just hiljaaegu minu peas kokku said. Sellest ka kirjutan.
Tõuke andis asjaolu, et nagu välja tuleb, on Eestis puudu ehitustöölistest ja ettevõtjatest, kes maju soojustaksid. Seega liigub sellesse valdkonda üsna palju juhutöölisi ning -ettevõtteid.
Milles siis risk?
Aga vaadake ringi: peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast hedetud sigaretiots on piisavaks sütikuks rääkimata pahatahtlikkusest.
Selles risk ongi sest polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab.
Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele.
Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama.

Rääkimata siis sellest, et kohalik tulekahi võib stüreeniseguse suitsu kortereisse imeda on ka polüstüreeniga soojsutet maja paras riskiallikas. Aastaid tagasi põles polüstürooliga soojsutatud Viimsi koolimaja otsasein. Põhjuseks oli arvatavalt koolijuhile vahele jäämise ohus sigareti krohviprakku kustutanud õpilased.
Iga kui sellise plastkihi all olev maja on suur ohuallikas seda enam, et reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul.

Tuleohutuse mõttes peaksid nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. Ohutu ehitamisviis peaks aga pastikuplaadid hoidma ehitsplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat.

Kus on aga lahendus?
Ühe Eesti korterelamute kvaliteetse soojustusprogrammi loojana oli mul üheks oluliseks kavaks ennekõike tehases valmistatud ja maja fassaadi täpselt jälgivate soojustuselementide kasutamine. Siis on ohutum neid nii luua kui tekitada ka vajalikud tuletõkked. Aasta eest olnuks see lahendus ehk 1/5 võrra kallim olukorrast, kus kellu ja ämbriga tegelased kõõluvad tuleohtliku materjaliga maja ümbritsevatel tellingutel.
See kava jäi paraku katki, sest raha kulutamise võidujooks oli alanud. Surmaga võidu joosta on aga riskantne tegu seda enam, et ametnikud ja ettevõtjad jooksevad ju võidu mitte endi vaid majaelanike surmaga.

Täna on ehitustööd nõudluse tõttu kallinenud juba 1/3 võrra.
Täna on viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selel ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selegmad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni eelkirjeldatud ohtudest.

Vahtpolüstüreen põleb kiiresti ja rohkem kui leegid tapabki põlemisgaas. Kuidas loetud minutitega vahtpolüstüreeni tõttu sajad üle 160 inimese hukka sai võib vaadata loost, mis kirjeldab ühe Permi ööklubi põlengut.

Kredex on aastaid toetanud kortermajade renoveerimist moel, et pole tähelepanu pööratud ventilatsioonile ja hoone sisemisele mirkokliimale. Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Sellele pinnapealsusele õnnestus teha lõpp kuid nagu näha oli see vaid osa hädadest.
Oleks kurb kui ülejala tehtvate tööde käigus mõni selline õnnetus juhtuks. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.
Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada.

Permi Lonkava Hobuse Kõrtsi juhtumist on lugeda nii siit:

Vene uudisaate väljavõte sama juhtumi kohta on näha siin.

Veel vene uudistesaade lonkavast hobusest.

Roheline president

2011-08-17T04:57:00.003+03:00

Kas president on roheline kui ta niidab muru või istutab puid? Omajagu on.
Mis üldse on roheline kaasaja mõttes? Mürkide vastu ja loomade poolt olija, on eilse päeva vastus.
Roheline ilmavaade on palju laiem küsimus. Küsimus inimese juurtest ning võimekusest neis juurtes peituvaid vigu vältida, ennetada ja kohendada. Nojah, küsite teie, kui inimene on niivõrd looduslik ja loomulik, kas meis saab siis vigu olla. Ikka saab. Ja palju.

Kust me küll aga teame, et tegemist on vigadega? Ja milliste vigadega?

Meie evolutsiooniline minevik on olnud teistlaadne kui tänane elu. Inimkond on olnud oma hällis hõredalt elav ning mõisted aeg ja kultuur on kasvanud meie kaaslasteks pikkamööda.
Inimeste bluffimise ja valetamise loomupärane foon pärineb hõreda asustuse ajast, kui sellel oli ellujäämistähendus. Täna kaalub inimkond koos kodustet loomadega samapalju kui ülejäänud imetajad Maal kokku. Inimkonna võime Maad pahupidi ja teistsuguseks pöörata ja väänata on geoloogiliste jõududega lähedased. Seda teadis juba sajandi eest Valdimir Vernadski. See pole paraku täna veel kõigile üldmõstetav, sest bluff börsidel, rahasüsteemides ja kõikvõimalikus virtuaalsuses vohavas majanduses on üüratu. See üüratu bluff põhjustabki kriise. Inimkond ei saa enam paraku samal moel bluffida nagu meie küttidest eellased savannides.

Selles aga ongi ju kultuuri ja keele ja kogu inimese arendatud märgisüsteemide sisu ja tähendus: korvata meie ebakõla. Ja mitte ainult: ka ümber sõnastada ja sisustada olemismüüdid ja muinasjutud tuues nende aseme rohkem teadmist.
See on tänasel päeval "roheline". Roheline on ka see, et meie asi on aru saada, et igal siin Maal elaval elusolendil on oma tähendus ja roll. Oma märgisüsteem ja oma eetika kui soovite. Iga selline olend õpib ja muudab omi arusaamu aeglaselt aga samas õpetab meid aru saama ja nägema piire, millest üleminek on fataalne ennekõike meile enestele.

Majandus pole mitte asi iseeneses vaid üks Maa elus ettetulevaid ja üsna keerulisi märgisüsteeme. Selles süsteemis on paraku sees kuhjaga ebatäiuslikkust ja alust pöördumatuid tagajärgi tekitavatele bluffidele.
Filosoofid ja bioloogid on seda moel-teisel mõistmas. Arusaam, et elu olemuses mängib märgiline sama suurt rolli kui füüsikaline või keemiline on ilmselt sama suur muutus meie teadmistes kui oli seose tekkimine klassikalise ja kvantfüüsika vahel. Kvantfüüsika ehitas ühiskonnale tuumapommid aga ka mobiiltelefonid ja arvutivõrgud.

Arusaam elu märgilisest ja väärtussüsteeme tekitavast olemusest võiks aga tekitada parema ühiskonna. Mitte religioon, mitte järjekordsed muinasjutud vaid justnimelt teadmine selle kohta, mis on elu.
Selle teadmise raamid on vaikselt ja pisitasa ilmunud nii Darwinist kui tema eakaaslasest von Baerist saati.

Parlamenti ei valita selle alusel, kas saadikul on aimu looduse ja ühiskonna olemusest. Presidenti võiks valida.
Võiks valida selle, kel suurem potentsiaal vaimsete muutuste kujundamiseks. Võiks valida selle, kes on muutmiseks ka inimeste toe saanud.
Seega, Tarandi.
Ma ei arva, et Indrek oleks maailma üksiasjade üle juurdlev loodusteadlane, kuid ta on taiplik, tundlik ja selge toimetamisega ja ettenägev poliitiline loom. Ergas veel, mitte mugandunud. Jätkuvalt, loodan, praeb oma hommikused munad ise. Ja ilmselt jääbki praadima.

Täna on Euroopas ainus poliitiline kogukond, mis minu kirjeldatud muutusi aimab, roheline poliitiline kogukond, kus on aru saadud, et SKT maailma väärtuste ja võimaluste hindamisel on sama piiratud tegevus, kui et osta auto või maja vaid värvi järgi. Või jalgratas …, et anda jutule rohelisemat tooni.

Nagu olete aru saanud on see jutt mu endistele poliitilistele kolleegidele.
See on üleskutse, et näidata, et presidendi roll Eestis pole mitte üksikute või valitud, vaid kõigi põhiseaduse puntide järele valvamine. Ka nende järele, kus me võtame vastustuse oma keskkonna ja tuleviku eest. See on tegelikult üks ja seesama.
Kui tänane president on oma retoorikas jõudnud kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamiseni, siis meie probleemide lahendus on paraku inimkonna võimes oma kultuurilisi ja evolutsioonilisi vigu kohendama hakata.

Riigikogu enamus tundub olevat täna istuva presidendiga rahul. Kõik on ju toiminud ja kõik on näivalt veel stabiilne. Riigil on nii nägu kui tegu.
Küsimus on aga selles, kas me soovime stagneeruvat välise rahulolu jätku või heas mõttes adrenaliini ja häid muutusi sisulisse arengusse.
Soovin, et tahaksime just viimast.
Ehk siis praegustest valikutest Tarandit, kes muide on selgelt öelnud, et küsimus sellest, kuidas valida presidenti, võiks olla rahva ehk ühiskonna otsustada. Rahvahääletusel näiteks. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline, kas inimesed soovikid otse valida presidenti või mitte.
Need valimised oleksid vähemalt koht, kus arutelu oleks arengust ja ideedest mitte seadustandva võimu lubadustest. Loodetavalt oleks see nii.

Loogilisest umbteest.
Kui me ütleme, et valetaja on see, kes kogu aeg ja aina valetab … aga kui siis ütleb valetaja, et ta valetab…siis tekib ju küsimus, mida ta tegelikult teeb. Eks?
Sama lugu on kirjutajatega. Eriti juhtudel, kui tekstide alla kirjutab oma nime näiteks suhtekorraldaja. Mida ta siis teeb? Kelle suhteid korraldab?
Mina ei ole suhtekorraldaja, ma ei esinda ka kellegi muu kui iseenda seisukohti presidendi valimiste asjus. Oludes, kus ma parema meelega näeks Eesti riiki pigem üldse ilma presidendita.
Valikute puhul aga soovitan, ühiskonna toonuse ja lootuse säilimise huvides, valida muutusi ja uut vaadet. Laineis laeva tuleb juhtida ja olla aktiivne, mitte lasta lainetel teha , mida nood tahavad.
Kui mõnede kriitilise suuvärgi ja sõrmedega inimeste jaoks oleks Indrek presidendina riikliku komöödia kehastuseks siis mõelgem: mis on parem, kas kooma või komöödia?

P.S. Siin ka lühike kommentaar selle loo kohta, mille lähetasin Delfi toimetajale Urmo Soonvaldile vast nii umbes möödunud pühapäeva (14. august) keskpäeva paiku.
Pärisn, kas see neile sobida vüiks...vastus oli jaatav ja delfis ilmus ka lugu , mille lõpus ka julgustav lause:
"Pikemalt saab Marek Strandbergi arvamustest presidendi kohta lugeda juba esmaspäeval Delfist"
Kuna ise sattusin erakorralistel asjaoludel vahepeal haiglasse siis ei tea iial, mida kelligi teisega juhtuda võib. Lugu on aga siiani Delfis ilmumata. Loodtevalt on hr. Soonvald hea tervise juures.

Rauga jonn ja energiajulgeolek

2011-07-30T11:16:00.002+03:00

Mõelge veidi, kas elektrit oskab toota vaid Eesti Energia? Õige vastus on, et kindlasti mitte.

Eesti Energia võtab viimast, sest tegemist pole mitte innovaatilise vaid pigem innovatsiooni immiteeriva ettevõttega.

Reklaam, võimalik, et pehme ja võimalik, et vahel ka ägedam poliitline korruptsioon on saanud liigagi nähtavaks selle ettevõtte tegevuses. Täitev ning ka seadusandlik võim arvestavad liialt selle ettevõtte huvidega, unustades vajaduse toetada ettevõtlust ja konkurentsi laiemalt. Vaatamata suhteliselt nooremapoolsele juhtkonnale on Eesti Energia ettevõttena jõudnud raugaikka.

Eesti Energia, nagu iga vanemasse ikka jõudnud organism, on nähtavalt hääbumas. Samas aga täis vanainimeslikke krutskeid ja kiusu, mida korporatiivse identiteedina müüakse võimule.

Jonnivale raugale kiputakse paraku ikka vastu tulema, seda enam, et ettevõtluse vanadekodu ju olemas pole.

Formaalsed tegevussähvatused energiasäästu ja taastuvenergia vallas on pigem nagu naftamagnaadi püüd rohelisena näida, kui ta oma aknalaual mõnd lille ja maitsetaimi kasvatab.

Paraku on ettevõtete elu ja organismide elu loomult lähedased … need sünnivad ja elades läbi oma arenguetapid, hääbuvad suutmatuses kontrollida ja tagada oma olemasolu. Nii on senini läinud kõigi ettevõtetega. Tuleb leppida, et samal moel läheb ka Eesti Energiaga.

Elektrita ei kujuta me aga oma elu ette. mitte ainult ei kujuta vaid ega see ka otstarbekas poleks trotsist raugastunud ettevõtte suhtes pimedas ja suhtluseta kükitada.

Lahenduseks on ise elektritoomisele mõelda. See kunst on teada juba pikka aega ning selleks vajalikke masinaid on tegelikult üsna suur hulk.

Enamgi: mitte arenevate ettevõtete hukk ja nende väärtuse kadu on sama kindel nagu elektrivoolu vajadus järgmise 100 aasta jooksul. Seega: mis mõtet on paigutada oma säästetud raha erinevatesse fondidesse kui sama hästi võib oma säästud koondada ühistutesse, mis elektrit toodaksid?

Millest elektrit teha?

Kõigest, millest võimalik: biomassist nii seda gaasistades kui põletades, päikesest, tuulest, mõnes üksikus Eesti paigas ehk ka veest.

See läheb kalliks, … teab ja ütleb teile Eesti Energia. Eks ta lähe jah. Väsimatult kordan aga siinkohalgi kõigile maksumaksjatele tõsiasja, et põlevkivist elektri tootmise ülalpidamine läheb ka täna maksumaksjatele maksma mitusada miljonit eurot aastas. Seda raha põlevkivi hinna sisse ei arvata kuid see kulub tervisesse, keskkonnakaitsesse ja teeehitusse-hooldusse. Ida Virumaal kulub seda raha just põlevkvikasutuse tõttu rohkem. mitmesaja miljoni euro võrra aastas.

Toetades sama raha eest energiaühistute loomist, oleks inimeste raha hästi paigutatud ning kujuneksid 50, 100, 500 ja 5000 kW ning enamgi võimsusega väikesed energiatootjad üle Eesti. Ühistulised jõujaamad.

600-700 tonni jagu puidujäätmeid tähendaks 200 või veidi enama kW võimsusega jõujaama. Hajali paiknev ja inimeste käes olev energiasüsteem toimiks muuhulgas ka inimeste rõõmuks.

Kui ettevõtetel on kalduvus tekkida, kasvada ja seejärel hääbuda või muunduda, siis linnadel ja kogukondadel on kalduvus alles jääda, uueneda. Eriti kui on mingit kestvalt huvipakkuvat tegevust. Energiatootmist näiteks.

Rohkem kui elektriautode soetamist vajanuks Eesti inimesed hoopis ühistulist energiatootmise toetamist. 18 000 eurot (mis täna makstakse elektriauto soetamisel) toetusena on enam kui küll, et üks pere suudaks energeetiliselt sõltumatuks muutuda.

Mitte, et elektriauto nüüd paha oleks, aga mulle näib, et tuhatkond raugastuva ja sureva energiafirma jonnist vaba peret oleksid Eesti jaoks suurem väärtus kui sama hulk hääletult ringi vuravaid autosid.

Mälestus

2011-07-06T12:31:00.001+03:00

Üks paadis, teine vees.
On näha et veesolija on tõmmanud kopsudesse õhku, et on juba alajahtumas. Hääl tuleb küll suust, aga on juba hääbumas.
Veesolija hääl. Paras torm. Tihe vihm ja üsna tummine laine.

Uppuja: Apppi, appi, te olete siin lähedal juba ringi aerutanud mõnd aega. Äkki aitate paati ah?

Paadimees: Teate, ma olen selle peale isegi mõlenud, nagu arvata võite. Mul on aga ses osas mõningaid kõhklusi.

Uppuja: Mis kõhklusi. Siin on külm, mu jõud raugeb, ma upun….

Paadmees: Jaaa…nii paistab see teile.

Uppuja: Kurat, mis mõttes…"paistab mulle". See on ilmne tõsiasi, aidake välja.

Paadimees: Ot ot, ära nii torm ole.

Uppuja: No olen ikka…on ka põhjust..ma võtan ise siit paadiservast kinni ja upitan end paati.

Paadimees äsab kopsikuga, millega paadist vett välja kühveldatakse, uppuja näppe pihta…

Uppuja: Ai, mis see siis oli…

Paadimees: …ma ei jõudnud lõpetatadagi aga teie muudkui oma asja ajama…

Uppuja: Kuradi hull…aiata välja…

Paadimees: …vaadake, kui ma teid siit välja aitan…

Uppuja: Mis mõttes KUI?

Paadimees: KUI…ma teid siit välja aitan, siis te olete ju väga õnnelik.

Uppuja: Nooh oleks ilmselt jah.

Paadimees: Vaadake, see pikk ja tülpinud, "nooh" annab juba kinnitust mu oletustele, et täna oleksite õnnelik, hommegi ehk aga aasta pärast kipuksite mind unustama….

Uppuja: Mis kuradi aasta pärast. Fakkk. Ma upun. Aidake.

Paadimees: Oodake, oodake. Aasta pärast te ilmset ei mäletaks mind ja paari-kolme pärast arvaksite, et ise pääsesite…vaevalt, et te mulle siis tänaval tere ütleksite…

Uppuja: Mis "tere"…aita välja, raisk, kuradi hull…kuradi diogenes, mis sa targutad….

Paadimees: …läheksin veidi edasi, aga kujutage, ette kui ma teile näiteks aeruga äsaks, niimoodi mõõdukalt, ja minema sõidaks…

Uppuja: Kuulge aidake, mul on raske…aidake, kurat, ära targuta…aaappiii...

Paadimees: …et siis aeruga, siis jääkisn teile elu lõpuni meelde…ma siiralt loodan, et te sellest supist siiki pääsete…te räägiksite must oma lastele ja lasteleastele…

Upppuja: Aaaaaaaaaaaaaaaaa, aiata, hull, raisk, aita!

Paadimees: See ongi see aitamise dilemma…loodan, et teil hästi läheb ja te mõistate mind. See valik on mulle väga raske….

Äsab aeruga.

Pastoraalse Eesti deliirium

2011-06-10T09:39:00.004+03:00

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...võttis Eesti rahvas….vastu järgmise põhiseaduse.
Täpselt nii me põhiseadus algab. Sellest lähtudes oleme valmis ehitanud muuseumi alusmüüri, kui selles sissejuhatuses kirjeldatud "säilimist" sõna-sõnalt võtta.

Arengust, kohanemisest, toimetulekust, ühistegevusest ja muust inimesepärasest, mida võiks eeldada valgustuse ja Darwini järgsest põhiseadusest, ei ole sõnagi.
On juttu riigi arendamisest, mis siis kultuuri säilitaks. See on hoopis teine asi, vähemalt teksti mõttes ja ka sisu mõttes, kui arendada inimest ja kultuuri, mis on ometi inimeseks olemise selgrooks. Olemise pärisosaks pole ju ometi riik kuigi me põhisedus just nii ütleb. Ju meil siis on.

Võimalik, et leiame ühiskonna ja kulutuuri ning ka Eesti majandusarengu vajakajäämised just sellest tõsiasjast, et me liialt riigile keskendume ja inimeste muud koostöövormid unarusse jätame. Uhke sõnaühend "oma riik" tähendab aga üksjagu vähe kui paljude jaoks on väärtuseks just üksteisest võimalikult eemal elamine. Hajaasumist, mis on oma troonval kohal ka jubal riiklikes kavades. Näiteks üleriigilises planeeringuski.

Hajali elamine on igas mõttes luksus ja suur luksus. Partisani kombel metsatalus elada tähendab väheste võimaluste puhul suurt peret ja agaraarset eluviisi. Kaugtöisest rahavoost üksikusse elamisse võivad unistada vaid vähesed. Tõepoolest üksikud, kes linnalises käras ja sagimises on oma bisnisi pöörlema pannud ja nüüd siis ohkega linnaeluust väsimuse kohta maale kolivad. Linn on koht, kus vahetatakse teavet ja kuulujutte ja kaupugi. Tõsiasi, et enamus linnu on oma kaubavahetuse hullusega tekitanud ökolooglise jalapaistetuse ning inimkonna kinganumber on suurem kui Maa vaba pind, on iseküsimus. Siin on tegemist selgelt mõistuse ja mängukire omavahelise konfliktiga, sest millest muust kui mängukirest (loodetavlt mitte vaimuhaigusest) tuleneb vajadus vaheteda iga paari nädala tagant riidemoodi ning veeta vaba aega osteldes.

Ökolooglise hajaasumise juurde on muidugi oma tee aga see pole kindlasti mitte käed õlgadeni mullas istumine või moodsamas mõttes kondistioneeritud traktorikabiinis põllul navigeerimine, paagis Eesti sõdurite verega rikastatud nafta.
See on sootuks midagi muud. See on ehk lokaalne energeetiline iseseisvus, kus maaelanik oma peret ja lapsi orjastamata põllumajanudslike robotite ja taastuvenergiaga paraja portsu toitu kasvatab. Vaba aega läheks see inimene aga miskisse tihedamasse kohta veetma. Külaväljakul kiikumine või saunapeol sumisemine on kaugel sellest, kus tänases maailmas ideed uuteks võimalsuteks ja majanduse uuenduseks vormitakse. Tõsi ta on, et selle eelduseks on vaba aeg ja sella eelduseks omakorda arukalt masindatud maaelu.

Püüd inimesi koos toimima panna kandis Eestis isegi vilju ja ühistegeline majandus ning ühiskonnaasjade ajamine oli sovjettide tulekuks hästi toimimas. Sovjetid aga röövisid inimesed paljaks, tapsid ja küüdidtasid ning siis käskisid maarahval kolhoosidesse "koguneda". See vahepala pani kriitiliselt suhtuma nii ühistegevusse kui planeerimissegi. Siiani pole sellest üle saadud ning näiteks tulundusühistute osakaal Eesti majanduses on väiksem kui võiks. Seda vaatamata asjaolule, et ühstegeline ettevõtlus on tõestanud end ka nii karmis ettevõtluskeskkonas kui Ameerika Ühendriikides. 2009 aasta Nobeli majanduspreemia saajaks oligi ühistegelise majanduse konkurentsivõimelised küljed välja toonud Elinor Ostrom.

Ainus võluvägi, mis hoiab hindu pidevas nõudluse kasvus tagasi (olgu tegu siis toidu või energiaga) on tarbijate endi kontrollitud ja ülal peetud tootmis- ja tarbimisahel. Energiaühistu näiteks. Mitte pealesunnitud vajadus, nagu seda on korteriühistud aga tõepooelst ettevõtlus energia tootmiseks. Selline ühistuline (üks osanik-üks hääl) ettevõtlusvorm oleks ka oluliselt kindlam pensionisamams kui põlema ja hajuma kippuvad aktsiaportfellid. Elektrit on vaja kindlasti pikemalt kui üht või teist aktsiapakki mille soetamise üle otsustab teie pensioofondi haldur. Te ei tunne teda aga tema käsutada on teie säästud…kuigi te võiksite nende säästudaga ise oluliselt arukamalt toimida.

Paljuski hakkab majanduslik võimekus ja ka sõltumatus võimest ise teha. Asju, toitu, kütuseid. Siin on peaküsimuseks aga tootmisvahendid. Nagu on tuntud teatud vaba tarkvara, mis litsentsitasudeta võimaldab arvutis ja võrgus töökeskkonna luua, nii on ka aina enam erinevate masinate jooniseid ka vabasse kasutusse pakkumisel. Nende jooniste järgi saate valmis ehitada traktori koos haakeriistadega raha eest, mille poekauba liisimiseks peaksite panustama sissemaksuks. Või näiteks õnnestub teil vaid viiendiku raha eest, mid maksab tööstuslik koordinaatpink valmis ehitada korralikku tööd tegev samalaadne masin. Kusjuures ei mingeid juhtprogrammide litsentse ega muid kulusid.
Seda kõike võib mõistagi teha ka oma lõbuks aga see on ka viis kuidas alla viia tootmiskulusid. Olgu tegu toidu või mööbliga, on nii ühistegevusel kui omatehtud masinatel sootuks suurem tähendus Eesti majanduse edenemisele kui sageli näha soovitakse. Arengust pidav riik peaks looma eeldused muu hulgas ka ühistegelisele majandusele. Kavõi näiteks siis kui tõepoolet hoolitaks ja soovitaks tugi alla panna väärikale maaelule ning hajali elamisele.

Tohtrid teavad, et vahel polegi valul muud põhjust kui untsu läinud signaaliülekande mehhanism. Ehk teisisõnu valust ei saa mitte haiguse sümptom vaid haigus ise. Sama võib öelda selle ettekujutuse kohta, et linnade laialitassimise soov üleeestiliseks hajakülaks on samalaadne tõbi iseeneses. Pastoraalne deliirium, mis on kaugel ökolooglisisest elulaadist, sest paneb inimese elunema siiski liiga tiheda sammuga jätmata loodusele ruumi. Kui hajali elamaminekuga ei kaasne tehnoloogilist uuenemist ning ka igapäiste asjade ühitustutes loomise võimekust on tegemist nii ökolooglise kui ilmselt ka vaimse arengupeetusega
Tõepoolest ulatuslikumasse hajaasumisse võiks tekkida usk ning lootus kui ühistegevus ja tehnoloogiline uuendus rohkem maaelu mõjutaks.

Avaldatud 2011 juunikuises Kes-Kus'is

Piiramatu kasvu orgasm

2011-03-28T12:56:00.004+03:00

Kas vajadus pidevalt rohkem ja rohkem energiat toota ja tarbida on ikka meie heaolu huvides või kihutab seda vajadust taga hoopis muu?

Thomas Alva Edison võis uhkust tunda kui tal õnnestus välja mõelda ja kokku panna esimene vähegi pikemat aega põlev hõõglamp. Õhust tühjaks imetud klaaskolb, pingele sobitatud metallspriaal tegid läbimurde kuni saadi aru, et puudub mõte luua liialt kestvaid asju. Siis neid ju ei osteta enam. Sellel hetkel on aga kaks võimalust kas luua midagi uut ja kui asju on juba piisavalt siis näiteks edendada kultuuri või teha midagi muud. Ja see muu ei olegi täna kahjuks muu, kui teha asjad õigel ajal katki minevaiks.
Siis neid ostetakse ju arusaadavalt rohkem. Külasepal läinuks kehvasti kui ta kirve või hobuseraua oleks kavandanudki katkiminevana ja see oleks välja tulnud. Nii praeguse kui praegusele eelnenudki masstootmise perioodide parartamatuks osaks on mitte esemete oodatav vaid planeeritud eluiga. Mida lühem, seda parem.
Juba 10 aastat tagasi üllatas maailma ühes Livermore tuletõrjedepoos selleks hetkeks 100 aastat ühtejärge põlenud hõõglamp 1901 aastas. Nüüdseks siis 110 aastat ühtejärge.
Kestvate hõõglampide ajastu sai aga läbi kui Philips, Osram, Tungsram ja rida teisi lambitootjaid leppisid 1920 aastatel kokku lambikartelli loomises. 1921 aastal oli Osram juba alguse teinud rahvusvahelise hõõglampide hinnaühinguga. Seejärel tekkinud Phoebuse nimeline kartell seadis eesmärgiks, et hõõglambid ei tohi kesta üle 1000 tunni ning jäk-järgult ka selles suunas liiguti. Kartelli liikmelisus tagas nii turu kui kasumi. Oli kokku lepitud kuidas kartelli liikmete toodetud hõõglamide kestvust testitakse ning piirkestvust ületanud tundide eest tuli maksta kartellile kopsakat trahviraha.
Pärast 1929 aasta majanduskriisi ja börsikrahhi avaldas majandusteadlane Bernard London, kirjutise "Ending the Depression Through
Planned Obsolescence", kus juhtis tähelepanu sellele, et majanduskasv on saavutatav just sel moel kui loodud asjad kavandada kohustuslikult teatud ajal kõlbmatuiks muutuma. See pidanuks tema arvates olema koguni seadustatud. Loomult ju õige tähelepanek, et varade pidev kadu motiveerib neid juurde looma, kuid tänaseks on sellest põhimõttet saanud prügitootmise ja keskkonna ning inimese enda tuleviku arvelt elamise üks alustest.

Raiskamisajastu põlistumise järjekordne kiirendusmootor oli USA diainer Clifford Brooks Stevens, kes lisaks kavandet lagunemise tulisele pooldamisele käivitas ka disaini ja turustamiskoolkonna, kus väkeste muutustega vormis (ja mitte funktsionaaluses) ahvatleti inimesi soetama sagedasti uusi röstereid, külmkappe ja autosid. Seegi suund on tänaseni osutunud elujõsuliseks: kui varem oli köögisisutus vaat et eluaegne ja funktsionaalnegi, siis täna näeme mööblimoe jõulist muutmist samal moel nagu näiteks autodegi puhul: funktsionaalse lisaväärtuseta luuakse tarbijal tung mööblivahetuseks ja imede ime, ongi põhjust, sest kappide hinged ja sulgurmehhanismid ei töötagi ju nii hästi nagu alul.

Samasse ritta kuulub ka DuPonti leiutatd nailon, millest sukad osutustid vaat-et igavesteks. Loomulikult tuli kaubanduslikel kaalutlustel kahandada nailonkiudude vastupidavust ja mõistagi sellise ülesande ka keemikud said. Sukasilmad hakkasid taas jooksma ning majanduse käibemootor sai taas tuure juurde.

Inimest on loomulikult võimalik panna piiramatult tarbima. Tundes häbi, et tema vanade vormidaga auto ei kõlba kuhugi, et pool aastat tagasi ostetud kuub või kleit on lootusetult moest ning omades rahatrükkalite usinusest tuge saavat krediitkaarti, on tarbija tahe vaimseks jõuks, millega nii loodusvarad kui isegi inimene füüsiliseks ja vaimseks prügiks muudetakse.

Kas see on ainus tee? Vaevalt. Majandus ei pea tähendama ressursside pideva kasutamise ja prügiks muutmise mudelit. Enamgi: see pole lihtsalt võimalik. Massilisele kiirtarbimisele orienteertitud tööstus oleks tõepooelst kontrollimatu energiatarbe kasvu tekitajaks. Kõik need, kes kõnelevad, et energiatarbe kasv on möödapääsmatu lähtuvad eeldusest, et majandus saabki põhineda ainult resursside masskasutusel.
On ka teistsuguseid näiteid. USA saapatootja Red Wing Shoes taastab taaskasutatavaks iga kui nende toodetud töösaapapaari (kui see pole lootusetult ribadeks): uut resurssi kasutatakse ainult kadumise ja lagunemise ulatuses.
Selles ongi võimaliku uue majanduse üks aluseid, kus väärtuseks on ennekõike allesolek ja kestmine ning vajalikke asju kavandataksegi kestvateks ja parandatavateks.

Miks lakkab printer töötamast täpselt 18000 lehekülje trükkmise või 5 aasta möödmuse järel selle sisselülitamisest (nii nagu juhendis kirjas)? Planeeritud katkiminek loomulikult, kuigi detailid toimetaksid veel aastaid ja katkiläinud komponente suudaks asendada keskmiselt heal tasemel meistrimees (kohalik töökoht muide!). Täna on võimalik oma töötamast lakanud printeri "remondiks" alla laadida mõni tarkvarajupp ja sellega seade uuesti töökorda värskendada. Nagu vale avause kaudu hambapesu ikka, ei lahenda seegi ju raiskava majanduse iseloomu probleeme vaid annab lahenduse teadlikematele ja protestimeelsematele.

Kui värskel iPodi omanikul Andrew Westleyl lakkas tema helividn töötamast ja põhjuseks oli ilmselt enneaegelt laguenud aku, soovis ta ka akut vahetda. Selgus, et muidu väga keskkonnasõbralikuna näiv Apple ei sallinud seda võimalust. Kohtuasi, kuhu teisigi samalaadse murega kliente kaasati tõi asjasse selgust ja ettevõtte käitumisse mõningast muutust. Akusid saab vist neis nüüd juba vahetada.
Rikkudes kõiki akule kirjutatud keelde võite nii mõnegi seadme akupakki avanuna märgata seal vidinaid, mis ilmselt loevad laadimiste arvu. Eks ikka selleks, et paberile kirjutatud ette nähtud tsüklite läbimisel see kaaderväk töötamast lakkaks.

Muutus sostiaalsete ja majanduslike väärtuste vallas kasvult kestvusele vähendaks nii väljamõeldud energianälga ja annaks hea võimaluse ka poodlemise igapäevasest virrvarrist väljapoole ja kaugemale vaadata. Ei, see ei ole tagasiminek ei koopasse ega puu otsa. See on edasmiinek kultuursema, loovama ning kestvama ühiskonna suunas. Ühiskonna suunas, kus iga küla külje all ei pea kükitama tuumajaam.

Fukushima õppetund ja paremad masinad

2011-03-15T08:46:00.002+02:00

Täna saab öelda üht. Inimene ei pruugi olal nii leidlik, et ette näha kõiki riske ja probleeme, mida võib ette tulla tema enda ehitatud masinatega.
Isegi kui mingeid hädasid on võimalik ette näha siis hulgikaupa kaela tulevad hädad pärsivad võimaluse lahendada probleeme nii nagu paberil ja plaanides eelnevalt kirja pandud.

Enamgi veel. Mõelge veidi (nüüd siis tuumajaamast) tegemist on ju küllaltki kindla ja määratud ülesehitusega seadmega. Mida ma silmas pean? Aga seda, et nii palju kõikvõimalikke riske ja hädasid, kui suudetakse ette näha ja neile lahendusi välja mõelda (need lahendused ei pruugi aga toimida…sest keegi neid ju töötava reaktoriga katsetama ei hakka)…siis need lahendused keevitatakse ja valatakse kokku.
Kui olud muutuvad siis paraku jääb masin ikka selliseks nagu see välja mõeldi.

Isegi vanglast suudab inimene põgeneda. Ka kõige moodsamast, kuigi selle vangla on loonud oma ala asjatundjad. Nii on ka tuumajaama või mistahes muu seadmega: inimlikud vead ja ettenägemisvõimetus külastab meid kõige ebameeldiamal ajahetkel. Seda enam kui vastaseks on loodus kõigi oma ettenägematte seoste ja juhustega.

Tõsi ju on, et ka lennukid kukuvad alla ja inimesed hukkuvad. Kas peaksime lendamisse suhtuma kriitiliselt? Võib aga vajadust pole sest lennuki mahakukkumise tulemuseks on rusud. Need ei kiirga, nendega ei tule ettevaatlikult toimetada kümneid aastaid, lennukatastroofi lähedal olnuid ei ohusta kiiritushaigused ega muu seelaadne.
Lennukatastroofis kaotame inimelusid aga mitte keskkonda ja eskaleeruvalt uusi inimelusid.

Nii näibki mulle, et saame aina selgemalt juba täna sõnastama hakata ohutu energeetika alustõdesid. Või mistahes ohutu tehnoloogia alustõdesid.
Ja see põhimõte peaks olema, et meie kasutuses olev tehnoloogia peaks selle rivistlangemisel muutuma kiiresti ja kohe inimesele ja elule ohtutuks: kui tolmuimeja läheb katki siis on teil toanurgas katkine tolmuimeja. Te ei pea kutsuma päästeametit ega kuulutama välja kriisiolukorda.

Tuumajaamade pimesipooldajad võivad nüüd öelda, et kusagilt peab ju tolmuimeja ka oma elektri saama. Loomulikult. Näiteks maja katusel oelvatest päiesepaneelidest. Kui linnud need täis roojavad, näietks, katkeb küll elektrivool aga taas saab ise harja ja veega need paneelid töökorda seada. Ei mingit rahvuslikku katastroofi. Talvel lume maha ajamiseks tuleks ehk kutsuda alpinistikogemusega tegelased, et mitte suurendada päikesepaneelide tõttu katuselt surnuks kukkunute arvu. See on taas argument tuumalobby kasuks, nagu arvata võite.

Isegi kui miski õhku lendab, oletame, põlevkivelektrijaama katel. Siis seegi masin jääb pärast pauku üsna rahulikuks ja loiuks. Pakub huvi küll piltnikele ja ohutusametnikele aga kah ei midagi kriitiliselt edasiarenevat nii nagu näeme seda täna Fukushima tuumjaamade puhul.

Kõik tuumajaamapooldajate väited selle kohta kuidas kohe, kohe rakenduvad mingid automaatsed süsteemid, mis meid kohe kaitsma hakkavad on sageli vürtsitatud parraja portsu lootusega. Seda kuni jala pealt välja mõeldud müütideni välja, mille ilmekas näide on järgnev:

"Tšernobõlis omal ajal reaktor jahutussüsteemi tõrke tõttu lihtsalt plahvatas. Jaapani reaktori puhul juhtub aga see, et ta sulab all olevasse suurde basseini ja kattub automaatselt betooniga," rääkis majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsel Einari Kisel "Aktuaalse kaamera" erisaates.

Seda ei ole võimalik ette heita. See on inimlik lootus, et keerulised ja inimese enda loodud lahendused ei peaks meid kahjustama. See ei ole aga kahjuks teadmisel põhinev lootus.
Täna me oleme kõike seda näinud. Enamgi, samu probleeme on inimse ühe teise leiutise, interneti, tõttu näinud kõik inimesed ja otsustajad.

Täna on kaalumise koht, kas Eesti jätkab lootmist, et keegi kusagil suudab üles ehitada kõikidest ohtudest vaba tuumajaama.
Inimmõistus ja inimese käed eksivad isegi ülimalt tähelepanelikult toimides. Pole parata.
Ohutu enegia ja ohutu elu tuleb masinatest, mis rikki minnes ei hakka elama oma, masinate,< elu. Elu, mis meie eludele on ohtlik.

Tuumamale omapäradest

2011-03-14T10:07:00.002+02:00

Malemäng. Keskmine malemängija jääb enamjaolt alla tipp-meistrile. Tuumareaktoreid projekteerivad keskmised oskajad ja nad peavad "malet mängima" oma ala tipuga - loodusega.
Loodus pole oma juhuste üüratus pagasis Jumalikult heasoovlik vaid lihtsalt loodus.
Tuli on Jaapani malendeile juba peale tõmmatud. Matist vingerdtakse veel kuidagi välja. Kas me tahame Eestis sellist malet mängima hakata?

Veel tähelepanekuid tuumaenergeetika osas

2011-03-13T10:37:00.003+02:00

Oskate ehk leida põhjust, miks tänaseni ei näe me ühtki ei satelliidi ega aerofotot õhku lennanud Fukushima reaktoritest?
Miks me juba loeme tekste ja kommentaare selle kohta, et Jaapan on Jaapan ja eetsis tuumjaamadega neid probleeme pole?
Miks me oleme rahulikud kui loeme uudst selle kohta, et Jaapanis on otsustatud ookeaniveega jahtada reaktoreid? Kuhu see vesi edasi läheb?
ookeani loomulikult. Ja see kõik toimub teadmises, et tseesium 137 isotoope on leitud reaktori ümbrusest. Cs137 poolestusaeg on 30 aastat. See saaste püsib keskkonans 300 aasta jooksul.
Ka osa meie toiduahelast on setud Vaikse ookeaniga muide.

Kuidas müükase tuumajaamu?
Aktiivse aga viisakalt varjatud tuumalobby kaudu muidugi. Selgtused, lõunasöögid ehk, külaskäigud veel mitte plahvatanud ja puhastesse ja ilusatesse tuumajaamadesse jne jne.

Iga asja müümist tuleb reklaamida. Kas te näete avalikke tuumareaktorite reklaame? Ei näe. Järelikult toimiub see reklaamitöö mitte nii avalikult. See ongi lobby.

Ma arvan, et Eestisse on saabunud aeg, kus me vajame uut avalikustamislainet: nimelt seda, et avalikustada nii ministrite, riigiametnike kui parlamendisaadikute kohtumised ja kohtumsigraafikud lobby-tüüpidega või tööstusegi esindajatega.
Lobby näikse meid mõjutavat rohkem kui rahva tahe.
Mida arvate?

Jaapanis ei mõrvata delfiine ja seal ei lenda ka tuumareaktorid õhku

2011-03-12T16:55:00.003+02:00

Ka meie meedias on viimastel tundidel pajatatud, kuidas tegelikult polevat asi nii hull ühti. Reaktori korpus olla veel terve ja puha.
Võimalik.
See on Jaapani ametlik seisukoht.
Jaapani ametlik seisukoht oli ka selles, et seal ei tapeta delfiine ja et elavhõbedast nõtetavat delfiniliha ei pakuta koolisöögiks.
Ometi olid asjad hoopis teistmoodi.
Mäletate ehk filmi Abajas (The Cove), kus sellest pikalt juttu.
Pigem tasub Jaapani ametivõimude suhtes kerget kahtlusefooni hoida kui neid uskuda.
Elame näeme..kihla vedama ei hakka aga märkide tähendust tasub tähele panna.

Tere tuumareaalsus

2011-03-12T12:18:00.000+02:00

Sel aastal möödub 25 aastat Tšernobõli tuumajaamakatastroofist.
Seda õnnetust likvideeris kokku üle 600 000 inimese.
Reaktor oli Ukrainas ägedam ja ohtlikum kui Fukushima 1970 aastate paiku ehitaud ja nüüd õhku lenannud keeva vee reaktor.
Selles on tavaline vesi nii soojakandjaks kui neutronite aeglustajaks. On selge, et kui sellest masinast vesi kaob on aja küsimus kui masin plahvatab ja kokku sulab.
Tseesiumireostus, mida sealt leitud on viitab sellele, et masin on ikka kapitaalselt katki.
Üles sulanud näiteks.
Ma arvan, et me peame oma tuumaunistust revideerima.
Nii 2. kui 3. põlvkonna tuumajaamad ei ole meie jaoks. Järgmine põlvkond ehk oleks.
Kujutlege vaid kui tuumajaamade tihedus kasvaks kordades ning ka õnnetuste sagedus seega.
Kus on need tuumaõnnetuste likvideerijad….
…ja veel, kõik need , kes arvavad, et kuna Sosnovõi Bor on niigi ohtlik ja seetõttu võiksime ka ise tuumajaama teha mõelge:
Kui teie naaberkorteris on narkomaan, kes süstib end kaks korda päevas, kas teile tuleks siis pähe mõte, et võiks ise ehk kord kuus süstida.

Ja kuulan siin praegu Kuku raadiot, kus Eesti Energia nõukogu liige Kilk räägib kui ilus ja puhas on Olkilouoto tuumajaam.
Kilk, kulla mees, ka Fukushima jaam oli enne maavärinat ja plahvatust täitsa korralikus seisus.

Kuldid rukkis

2011-03-12T10:13:00.002+02:00

Vahetult enne valimisi tabas avlikkust huvitav uudis VEB fondi võlanõude kukkumisest riigi kaela.<
2000 aasta paiku oli selles fondis nõudeid nii 20 miljoni dollari jagu.
Mälu järgi, vabandage kui eksin.
Kohus on nüüd käskinud selle raha riigil välja maksta.
Intresside ja viivistega. Aga miks ka mitte koos kahjunõuetega. Kujutage vaid ette, mis ärid on ummikuisse jooksnud vaid rahapuudusel:)
Ja milliseid nõudeid nende eest esitada saab.

Kas kuulsime aga valmisdebattide vältel ühtki küsimust selle kohta?
Loomulikult mitte.
VEB fondi küsimus on olnud varsti paar aastakümmet tabuteema. Selelga on seotud olnud nii valituste kui Eesti Pangagi tahtmatus asju ajada.

See on ju küsimus eelarvest.
Ja 2011 aasta eelarves seda raha pole. Kuigi eelarve kavandamise hetkel oli see teadmine kohtuotsse kohta olemas.
Valimispäeva eelsel debatil me seda küsimust ju "tippajakirjanke" käest ei kuulnud. Kordagi. Kuigi nende enda uudiskanal oli selle uudse ehk esmaseid eetrisselaskjaid.
10% laenuintress on 20 miljonist dollarist teinud poolsada. Mida teevad aga viivised?
See summa ei ole riigieelarvele märkamatu.

Huvitav teema igatahes.
Loodetavalt pingeliste koalitsioonijuttude käigus küsivad ka ajakirjanikud selle "taskuraha" kohta.
Miks küll see huvitav teema valimiste ajal kõne alla ei tulnud?

Valimised!!!

2011-03-03T08:01:00.000+02:00

Ootan EMORilt ja BNSilt korrektsemaid mõõtmistulemusi

2011-02-26T19:10:00.001+02:00

Täna kirjutasin BNSi ja EMORi juhtkonnale kirja, kus palun täpsustada nende mõõtmistulemusi seotult erakondade toetusega ning lisada neile nii kümnendkoht kui vea ulatus.
See oleks igati korrektne sest mitahes teaduslikule käsitlusele apelleeriv müütmis või hindamismeetod peab sisaldama ka võimalust kirjeldada mõõtmisvea ulatust.

Kiri ise on selline:

Lugupeetud EMORi ja BNSi esindajad.

Pöördun teie poole järgmise palvega.
Nimelt on BNS tellinud ja TNS EMOR avaldanud erakondade toetusprotsente, mis on saadud küsitluse tulemusena.
Iga mõõtmine, isegi selline loendamine, nagu viiakse läbi erakondade toetusprotsente uurides, sisaldab mõõtmisviga.
Viga, mis on andmete ja meetodi iseloomust lähtuvat arvutatav.

Mistahes mõõtmistulemusi on alati korrektne avaldada koos mõõtmisvea äratoomisega ning juhtudel kui mõõtmise iseloom seda nõuab ka vajaliku hulga koma järel olevate kohtadega.
Kuna 800 valimi puhul on üks inimene vastav 0,125% on ilmselt korrektne avaldada uuringutulemused kui need pretendeerivad teaduslikule mõõtmisele, ka vähemalt kümnendkoha täpsusega.

Käesolevaga kutsungi teid üles esitama andmed ning arvutus- ja mõõtmistulemusi teaduslikus mõttes korrektselt ning esitama erakondade toetusuuringu tulemused vähemalt kümnendkoha täpsusega ning mõõtmistulemuste puhul näitama ära ka vea (näiteks standardhälbena).

Lugupidamisega
Marek Strandberg
55520108

Millal Keskerakond kutsub Jõksi MUPO direktoriks?

2011-02-09T18:34:00.002+02:00

ON AEG HARIDUSREVOLUTSIOONIKS

2011-02-06T22:54:00.004+02:00

Kas me vajame pelgalt tasuta haridust või siiski inimloomust mitte kastistavat haridust?

Kas mineviku detailideni teadmine on täna tulevikus toimetuleku eelduseks?

Oskame me üldse arvata, mida ja kuidas peaks koolides õpetama?

Hariduses on revolutsioone ennegi toimunud. Suurim neist vast siis kui tööstusrevolutsiooni ajal kogutavatest maksudest hakati ülal pidama koole kõigi jaoks. Valgustusajastu uued ideed ja masindatud ühiskonna vajadused leidsid ühise lahenduse just avalikes koolides. Koolides kus tõesti hakata jagama haridust ja teadmisi kõigile. Tõsi, meetodil, mis sarnanes masstootmisega ja mis on kasutusel valdavalt tänini ja mille suhtes on olnud kriitilisi sõnavõtjaid kogu aeg: kas tõepoolest on kõigile ikka nii põhjalikku haridust vaja. Nagu kõiks sooviksid jõuda ülikoolidesse ja saada seal õppejõududeks-teadlasteks.

Nii vaimse valgustuse kui tööstuse ootustest ja vajadustest kasvanud haridussüsteem koolitas ja koolitab siiani kahte suuremat klassi: akadeemilist rahvast ja töölist-teenindajat. Viimaste kümnendite praktika viitab aina selgemalt, et kool ja diplom või teaduskraadki ei tähenda ammu enam garanteeritud tööd.

10-20 aasta jooksul on muutused inimese enda loodud tehiskeskkonaski olnud märkimisväärsed. Internet on muutnud inimesed meie endi aju võimsusega lähedase süsteemi elementideks. Me ei oska väga selgelt ette kujutada, mis juhutub ses vallas järgmise 10-20 aasta jooksul. Nagu oleme kogenud, ei tea me ju ka seda, mis sünnib majanduses ühe või ammugi siis viie aasta pärast. Ometi õpetatakse koolisüsteemis minevikukogemusse sukeldudes neid, kes peavad oma teadmistega neis muutlikes oludes toime tulema.

Sünnilt ja koolieelselt on kõik ju enamjaolt geniaalsed. Koolis muutub kõik. Kujuneb välja maatriks õigetest ja valedest vastustest valitud küsimustele. Nii intuitiivselt kui ilmselt ka faktiliselt rändab kaduvikku suur hulk loovusest ja intellektuaalsest kohanemisvõimest. Kuidas muidu, kui on vaid valitud hulk õigeid küsimusi ja neile vaid lõplik hulk õigeid vastuseid. Tegelikkuses pole samale probleemile mitte ainult mitmeid vastuseid vaid probleemi ennastki võib püstitada mitmel moel. See pole aga koolikorralduse loomulik osa. Avatust hakatakse inimestele taasaõpetama siis kui nende koolisüsteemis suletuks muutmise tulemusena on nad oma tegevuses ummikusse jooksnud.

Pole võimalik ette kujutada elukestva õppe olemust, kui meie koolikorraldus kaotab avatuse juba esimeste kooliaastate jooksul. Mis see elukestev õpe muud on, kui võimekus näha probleeme erinevate külgede pealt ja leida võimalikult mitmekesiseid lahendusi otsuste jaoks.

Hariduskorralduse reformide möödapääsmatusest kõnelenud Ken Robertson on osutanud kõige muu hulgas ka näites sellele, et kontsentreerumishäirete raviks manustatavad ravimid on muutunud USA-s laste lausa igapäiseks toidulisandiks. Hüperaktiivsusega kaasnev tähelepanuhäire on allutatud sisuliselt uimastavate aintega nii-öelda kontrollile. Äkki peaks selliste "rahutute" õpetamiseks kasvatamiseks kasutama hoopis intensiivsemiad ja loovamaid koolitusmeetodeid?

Äkki on põhjust usaldama hakata loomevõimelisemaid ja andekamaid õpetajaid sest kust see avatum ja mitmekesisemat õpet andev kool ikka tulla saab kui sellistest õpetajatest?

Vananev Euroopa ja Lääs (Jaapangi läänestununa nende hulgas) on paljude tõlgenduses jätkusuutmatu. Väidetakse, et sellisel moel ei tulda toime ei suure hulga lihtsamate töödega ega suudeta maksta ka edaspidi pensione. Majanduslikult ja demografiliselt kosuv Aasia, pidavat olema hoopis edukuse ja arenemise märk.

No ei ole. Vaid haridus ja võime maailmast aru saada on jätkusuutlikkuse alus.

Need oskused on vananevas Läänes välja arendatud ja see annab lootust jätkusuutlikkuseks. Pensionisüsteemi pole aga parimal võimalusel lootustki päästa. Just sellesama vananemise tõttu. Töö iseloom, kus nooruses rebitakse “end rihmaks”, peetakse üleval pensionäre ja pensionile jäädes oma tervisehädasid ravima hakatakse, on otsa saamas. Asemele tuleb sellele aga töökorraldus, kus kõik töötavad ja teevad jõukohast tööd terve elu vältel. On ka loomulik, et lihtsamad tööd siirdab vananev ühiskond masinate kätte.

Nii ongi, et ainsaks viisiks vananeva ühiskonnana ellu jääda ja areneda on võimalikult ruttu muuta hariduse sisu. Mitte napimaks ja lihtsamaks nagu teadmiste üüratu hulga juures arvatakse vaid hoopis loovamaks. Minu laste põlvkonna eluiga küünib sinna 80-90 aasta kanti. Nende lastel ilmselt 100 ja üle selle aasta kanti. Nooruses saadav haridusimpulss peab võimaldama sellise aja jooksul toime tulla. Õppimine ja õpetamine peab toimuma õpilasele arusaadavas elemendis ja viisil. Tantsuandekas ja -himuline ei pidavat saama mõeldagi muul moel kui liikudes.

Elu ja inimmõte oma kirevuses tekitab nii lähemas kui kaugemas tulevikus olukordi, millesse Pisa haridustestid ei mahu.

Loovust toetav koolikorraldus ei tähenda kindlasti teadmiste või teaduse eiramist, matemaatika põrmu tallamist ja füüsika ning keemia peale sülitamist.

See tähendab ennekõike küsima õppimist, mitte teadaoelvatele küsimustele teadaolevate valikvastute hulgast selle õige leidmist.

Meie füüsikaline maailm näib olevat kummaliselt ja veidralt mitmekülgne ja kaugelt mitte üheselt mõistetav, ammugi siis inimeste enda loodud maailm pole üheselt mõistetav.

Nii Eesti kui kogu meile lähedase inimkultuuri jätkumise eeltingimuseks pole mitte ainult vanemate rahakotti vaid ka õppija enda loomupärast loovust ja uudishimu säilitav hariduskorraldus.

Tõsi ju on, et on ka andekaid, keda koolikorraldus kasti suruda ei suuda. Kastitamata andekust on aga oluliselt rohkem vaja.

ON AEG: aju vabaks!

VALIMISSTUUDIO OMAPÄRADEST ehk soovitusi tasakaalustatumaks saatejuhtimiseks.

2011-01-29T05:21:00.003+02:00

Panin valimisstuudio majandusteemalises saates tähele, et saatejuhtide meelest kõnelnu ma paljuvõitu.
Vaatame aga asju siis mõõdetud kujul.
Huvitav tähelepenek on tehtud selle möödunud majandusteemalise valimisstuudio kohta, kes ja kui palju siis rääkida sai:
10 korda ja 11 minutit 38 sekunidt rääkis Kadri Simson
14 korda ja 11 minutit 38 sekundit rääkis Urve Palo
9 korda ja 11 minutit 16 sekundit rääkis Juhan Parts
13 korda ja 9 minutit ja 13 sekundit rääkis Jürgen Ligi
8 korda ja 8 minutit ja 11 sekundit sain kõnelda mina…ehk siis kaugelt mitte esimene lobasuu
6 korda ja 5 minutit ja 27 sekundit rääkis Iseseisvuspartei esindaja
3 korda ja 4 minutit ja 17 sekundit rääkis Rahvaliidu esindaja
3 korda ja 3 minutit sai sõna Kristlike Demokraatide esindaja.
26 minutit jäi siis tulede ning vilede ja saatejuhtide ja kommenteerivate ajakirjanike peale.

Noh ütleme ausalt, et pea neljakordne jutumahtude erinevus on küllalt märkimisväärne. Märkimisväärne erinevus, et küsida kui õglaselt siis saate juhtimisega toime on tuldud.
Kuulda 11 ja pool minutit juttu sellest kuidas neljarealine maantee Vene piiri äärde lahendab nii tööpuuduse kui vaesuse on loomulikult üsna tähelepanuväärne oskus saate juhtimisel.
Ehk oligi plaan hirmutada?

Aga minu jaoks on olnud üllatav see, et mida küll mu napist esinemisest on välja loetud.
Arvukad artiklid, mida on kirjutatud seda saadet vaadates ajakirjanike ja asjatundjate poolt on minu meelst paras ülepingutus.
8 minuti ja 11 sekundiga jõuab inimene välja öelda nii umbes 1700-2000 tähemärki…vabandust aga selle napi jutuga ei jõuagi suurt miskit edastada. Isegi kirjaliku tekstina. Seega on kõikvõimalikud analüüsid teemal mida-oleks-tahtnud-kuulda-ja-mis-rääkimata-kõi-jäi ilmselt täiesti kohatud.
Loodetavalt mõõdetud olukord parandab edasiste saadete esinejate võrdust ja kvaliteeti.
Nagu ülaltoodud mõõtmisandmetest näete lobisesin ma täiesti keskmisel moel.
Mõnd tulnuks enam taltsutada ja teistele jälle rohkem sõna anda.

Tee ise energia-audit: 1 kg jääpurikat katuseserval näitab, et katuse kaudu kaob 5 krooni jagu soojust igakuiselt.

2010-11-29T08:31:00.006+02:00

Selline 8,5 kg raskune jääpurikatekomplekt näitab,et selle katuse kaudu lahkub talve jooksul 210 krooni jagu soojust. Päris kallis ilu, kas pole?

Jääpurikas pole ju muud kui kinnitus selle kohta, et vaatamata külmale ilmale muutub katusele langenud lumi veeks ja katuseräästani valgudes külmub see veekogus taas ära.
Iga jääpurikas on kinnitus majast lahkunud soojuse kohta.
Murdsin minagi eile katuseräästast pea endapikkuse jääpurikakomplekti.
Kaalus see 8,5 kilo.

Eelmisel päeval enne suure saju algust seda purikat seal polnud. Niisiis võiks eeldada, et ööpäeva jooksul see sinna tekkida ka võis.
7 miinuskraadi keskmiselt tähendab ka seda, et katusest pärit soojus peaks esmalt lume (jää) veeks sulatama: 7 kraadi võrra on siis vaja lund soojendada siis jääst vesi sulatada ja võimalik, et veidi veele kah temperatuuri juurde anda.

Ühe sellise purika moodustumiseks vajalik soojushulk on seega:

(lume soojenemine (2,11 kJ/kg/k x 8,5 kg x 7 K) + jää sulamine (330 kJ/kg x 8,5 kg) + vee soojenemine (4,19 kJ/kg/K x 8,5 kg x 0,5 K)) = 3063 kJ (0,85 kWh)

Eeldusel, et kõik need tingimused säilivad (ehk siis keskmine temperatuur -7 C kraadi jms) ja et see jääpurik on tekkinud ööpäeva jooksul ja et pool soojusest jääpurika tekke jooksul hajub mujale on võimuseks, mis hajub:

0,85 kWh : 24 h : 50% = 71 W

ja kuu jooksul kaob selliselt katuselt iga 8,5 kg jääpurika kohta seega

(71 W x 24 h x 30 pv) : 1000 = 51 kWh.

Sõltub, millega te kütate aga linnaoludes näiteks soojahinnaga 800 kr/MWh annab iga kilogramm jääpurikast kinnitust sellest, et teie katuse kaudu kaob:

(800 kr/MWh : 1000) * (51 kWh/kuus : 8,5 kg) = 4,8 kr/kuus

Vähemalt!

Eks õhutemperatuur kõigub ja külmema ilmaga on soojakadu suurem ja soojema ilmaga väiksem aga hea ja paks lumi katusel ja selle saju järel tekkinud jääpurikad on igatahes hea indikaator selle kohta, et maja soojapidavusega pole kõik korras. Soojust kaob loomulikult sellest katusest ka siis kui teil räästast purikaid alla ei ripu.
Ja loomulikult näitab purikateke soojaleket vaid sellest kohast kuhu lumi peale sadanud. Sooja lekitav katus pole aga tõenäoliselt ainus soojalekke koht.

Nii, et pidage siis silmas…kui korjate kilogrammi jagu jääpurikaid katuseservalt tähendab see umbes viiekroonist kulu igakuiselt. Ja seda kõigi talvekuude jooksul.
Loomulikult ei ole kõik katused automaatselt energiasäästlikud kui neist ei ripu jääpurikaid…võib juhtuda, et sellisele katusele ei ladestu näiteks piisavalt lund vms.
Purikaid alla toksides võiksite need prooviks ju üle kaaluda ja selle siis 25 korrutada (5 kr/ kuus x 5 kuud). Kui rahanumber märkimisväärseks osutub tasub kindlasti energiasäästulahendustele mõtlema hakata.
Ja pealegi on purikad vaja kaaskodanike ohutuse mõttes katuselt niigi alla ajada.

Kõik paremad jääpurika-auditi mudelid muidugi teretulnud!

Kas mujal kah sel moel sõnavabadust piiratakse?

2010-11-28T11:11:00.002+02:00

Eelolevas postituses küsis üks anonüümne isik mu käest, et ka mujal on samalaadseid seadusi või on Eesti selles osas tavatu?
Toon siin siis mõnede riikide asjakohastest seadustest näiteid.
Inglisekeesed...aga ehk saate aru. Tõlkima ei jõua hakata.
Mõistagi on tegu paljudel puhkude ajalooliste rudimentidega ja Norras pole ka teada, et seda seadust oleks rakendatud.
Samalaadseid seadusi on ka Ladina Ameerikas, Aafrikas ja Aasias kuid seal on need sageli tõesti riigivõimu meelevalla õigustamiseks toimivad. Eesti kohtupraktika ja suhtluspraktika aga näitavad ilmselt lähajal, kas see seadus, mis Riigikogus vastu võeti on liiast või just asjakohane.
Esimene märk, mida kna seaduse toimimisest kuulsin oli möödund laupäevane Keskpäevatund, kus Rein Kilk avaldas arvamust, et hr. Rahumäe kohta on fotod Äripäevale edastanud meie mõni julgeolekuasutus ja seepeale oli Äripäeva toimetaja saatnud asjakohase täpsustuse sms-ga, et nii see ei ole.
Kilk vabandas seepeale saate ajal. Võimalik, et teatava irooniaga, aga see kuulub asuatav kultuuri esmase õppimise juurde.

Kui nüüd küsida, et miks siis Eestis selline seadus rakendatud on. Üks võimalik vastus on see, et meil siiski puudub mõisliku viisakuse ja austuse piisav praktika avalikus suhtlemises. Küsimus pole ainult hpiakust riigiametnike suhtes...mis on mõnede riikide seaduste peamine kaitseobjekt...küsimus on inimese au ja väärikuse ulatuslik löögi alla panek ajakirjanduses ja sellega tihedalt seotud kommentaariumites.
Kui sõnavabaduse lihtsaim avaldumisvorm Eestis on kahjuks laussõim, on raske näha selle rolli laiemalt kui sõimaja teraapiline rahustamine. Sõimaja võiks end teraapiliselt rahustada ka kammerlikemates oludes kui avalik meedia. Sõnavabadus võiks põhineda kultuuriliselt paremini sidustatud tekstidel.

Kunagi eeldas kirjastaja Hans H Luik, et nii delfi.ee kui kunagi olnud portaal mega.ee kujunevad kollektiivseks ajuks. Võinuks ehk kujunedagi. Kujunesid aga esialgu pigem kollektiiveks pärasooleks...kahjuks. Kõik sotsiaalsed eksperimendid ei lõppe alati loodetud tulemustega.
Kollektiivseks ajuks on kujunenud ehk internet tervikuna, mitte mõned kommunikatsiooniportaalid.

Ma arvan, et Eesti Ajalehtede liit on oma väljapoole suunatud kaebustes targu ära jätnud kokkuvõtted sellest laussõimust, mis saab kommentaariumites osaks tekstides kirjeldatud isikutele või sündmustele.
Ma usun, et selline viha ja põlguse väljaelamine on kultuuriliselt tavatu kogu demokraatlikus maailmas. Aga võimalik, et eksin.
See Eesti seadus loob mõõdukad kultuurilised piirid ja kui vaatate muude riikide samalaadseid seadusi siis küllalt mõistlikul moel.

Meedia aruka eneseregulatsiooni kujunemiseks on aega olnud ju tänaseks piisavalt. Paraku müüb online meedia end jätkuval laussõimuga...v.a. siis Eesti Päevaleht ja Sirp (kus kommenteeriad identifitseeritud või valitud).
Moodsa ja kultuurse ühiskonna osaks ei peaks kindlasti olema sellised seadused. Arenenud kultuuri loomulik osa peaks olema võime pidada samaaegselt mõlemast põhiseaduse punktist: nii sõnavabadusest kui au ja värikuse kaitstust nüudvast punktist.
Kuna seda ei tehta ongi kõnealune seadus vajalik.

Head lugemist siis mõnede Euroopa riikide solvamisvastataste seaduste kohta:

Austria
Laws
Criminal Code, Art. 111: (1) “Anyone who, in such a way that it may be noticed by a
third person, attributes to another a contemptible characteristic or sentiment or accuses him
of behavior contrary to honor or morality such as to make him contemptible or otherwise
lower him in public esteem” may be punished by up to six months imprisonment or a fine.
(2) Committing this offense “in a printed document, by broadcasting or otherwise in such a
way as to make the defamation accessible to a broad section of the public,” punishable by up
to one year imprisonment or a fine. (3) Truth is a defense. “In the case of the offense defined
in paragraph 1, a person shall also not be liable if circumstances are established which gave
him sufficient reason to believe that the statement was true.”
Art. 115: “(1) Anyone who, in public or in the presence of several others, insults,
mocks, mistreats or threatens to mistreat a third person, shall be liable to imprisonment not
exceeding three months or a fine . . . unless he is liable to a more severe penalty under
another provision. . . .
Art. 116: “Anyone who publicly insults or defames public authorities and institutions
shall be punished by up to six months imprisonment or a fine.”
Art. 248: “Anyone who publicly disparages the Austrian State or its national symbols
shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”

Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Denmark
Laws
Criminal Code, Art. 121: Attacking a public official “with insults, abusive language or
other offensive words or gestures while he is executing his office or function or on occasion
of such office or function,” punishable by a fine, simple detention or up to six months
imprisonment.
Art. 267: (1) Violation of “the personal honor of another by offensive words or
conduct or by making or spreading accusations of an act likely to disparage another in the
esteem of his fellow citizens,” punishable by fine or simple detention. (2) It is an
“aggravating circumstance” if the offense is aimed at “any person vested by public authority
with jurisdiction or the power to make decisions on any matter involving legal consequences
or in enforcing the authority of the Executive in criminal matters in connection with the
execution of his office or function, in circumstances other than those covered by” Art. 121,
and the penalty may be increased to up to six months imprisonment. (3) It is an “aggravating
circumstance” if “the insult was made in a printed document or in any way likely to give it
wider circulation or in such places or at such times as greatly to aggravate the offensive
character of the act.”
Art. 268: “If an allegation has been maliciously made or disseminated, or if the author
had no reasonable ground to regard it as true,” that constitutes defamation, punishable by
simple detention or up to two years imprisonment. “If the allegation has not been made or
disseminated publicly, the punishment may, in mitigating circumstances, be reduced to a
fine.”
Art. 269: “(1) An allegation shall not be punishable if its truth has been established or
if the author of the allegation, in good faith, has been under an obligation to speak or has
acted in justified protection of obvious public interest or of the personal interest of himself or
others. (2) Punishment may be remitted where evidence is produced which justifies the
grounds for regarding the allegation as true.”

Germany
Laws
Criminal Code, Sect. 90: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of
writings, defames the Federal President shall be punished by three months to five years
imprisonment. (2) In less serious cases, the court, in its discretion, may reduce the
punishment unless the prerequisites of Sect. 187a (see below) have been met. (3) If the crime
amounts to a criminal libel (Sect. 187), or if the perpetrator intended to lend his support to
efforts directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be six months to five years. (4) The crime shall be prosecuted
only with the authorization of the Federal President.”
Sect. 90a: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings: 1)
insults or maliciously maligns the Federal Republic of Germany or one of its Länder (states)
or its constitutional order or 2) defames the colors, the flag, the coat of arms or the anthem of
the Federal Republic of Germany or one of its Länder shall be punished by up to three years
imprisonment or a fine. . . . (3) If the perpetrator intended to lend his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, the punishment shall be up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 90b: “(1) Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
defames a legislative body, the government, or the constitutional court of the Federation or
of a Länder, or one of their members in the exercise of his official duties in a manner
endangering respect for the State, and who thereby intentionally lends his support to efforts
directed against the existence of the Federal Republic of Germany or its constitutional
principles, shall be punished by three to five years imprisonment. (2) The crime shall be
prosecuted only with the authorization of the constitutional body or member involved.”
Sect. 103: “(1) Whoever insults a foreign head of state, or whoever insults, with
respect to the victim’s position, a member of a foreign government present in his official
capacity in the Federal Republic of Germany, or the head, accredited to the federal territory,
of a foreign diplomatic mission, shall be punished by up to three years imprisonment or by
a fine, and in cases involving defamatory insults, by imprisonment from three months to five
years. (2) If the offense is committed publicly, in a meeting or by the distribution of writings,”
the offended party or the public prosecutor can order publication of the conviction.
Sect. 104: “Whoever . . . commits an insulting act with respect to the flag of a foreign
state, publicly displayed according to law or recognized usage, or to a symbol of sovereignty
of such a state shall be punished by up to two years imprisonment or a fine.”
Germany
Press freedom rating: Free
Germany has a population of
82 million; it is a federal republic
with a parliamentary democracy.
In 1990 the Federal Republic of
Germany and the German
Democratic Republic reunited.
28
Sect. 166: “(1) Whoever, publicly or by the distribution of writings maligns the
content of a religious or ideological faith in a manner likely to disturb the public peace, shall
be punished by up to three years imprisonment or by fine. (2) Similar punishment shall be
imposed on anyone who, publicly or by the distribution of writings, maligns a church or
other religious society or ideological association existing in Germany, its institutions, or its
customs, in a manner likely to disturb the public peace.”
Sect. 185: “An insult shall be punished by up to one year imprisonment or a fine.”
Sect. 186: “Malicious gossip, . . . a statement of a factual nature about another, likely
to cause the other person to be held in contempt or to suffer a loss of public esteem . . . [and]
not demonstrably true” is punishable by up to two years imprisonment or fine, “and if the
offense is committed in public or by the distribution of writings, by up to two years
imprisonment and a fine.”
Sect. 187: “Whoever, with full knowledge of the facts, makes or disseminates an
untrue statement of a factual nature about another, likely to cause the other person to be held
in contempt, to suffer a loss in public esteem, or to endanger his credit reputation shall be
punished by up to two years imprisonment and, if the offense is committed in public or by
the distribution of writings, by up to five years imprisonment or a fine.”
Sect. 187a: “Whoever publicly, in a meeting or by the distribution of writings,
commits the offense of malicious gossip against a person active in the political life of the
nation from motives related to the victim’s position in public life, and if the offense is likely
to significantly reduce his effectiveness as a politician, shall be punished by three months to
five years imprisonment. (2) A criminal defamation shall be punished, provided the same
prerequisites are met, by imprisonment for six months to five years.”
Sect. 189: “Whoever blackens the memory of the dead shall be punished by up to two
years imprisonment or by fine.”
Sect. 192: Truth is not a defense to insult “if the insult results from the form of the
statement or dissemination, or from the circumstances in which it occurred.”
Sect. 193: “Critical comment on scientific, artistic or commercial productions, as well
as expressions made in the exercise or defense of rights, or in order to protect justifiable
interests, as well as remonstrances and reprimands from superiors to subordinates, official
reports or decisions by a civil servant and similar cases are punishable only to the extent that
an insult arises from the form of the expression or from the circumstances in which it was
made."

Greece
Laws
Criminal Code, Art. 153(b): “One who . . . publicly attacks the honor of the head of a
foreign state which is at peace with the Greek State and is recognized by it shall be punished
by imprisonment unless the offense is subject to greater punishment under other provisions,
provided that reciprocity of punishment is guaranteed and was guaranteed at the time of the
commission of the offense. Prosecution shall commence only at the request of the foreign
government.” There is a six-month statute of limitations, and truth is not a defense.
Art. 154: Publicly attacking the honor of “an accredited ambassador to the Greek State
or other diplomatic representative of a foreign state shall be punished by imprisonment for
not more than two years unless the offense is subject to greater punishment under another
provision of the statute. Prosecution shall commence only on the complaint of the victim or
at the request of his government.”
Art. 168(2): “One who attacks the honor of the President of the Republic or one
exercising the power of the President of the Republic, or defames him publicly or in his
presence, shall be punished by imprisonment for not less than three months.” There is a sixmonth
statute of limitations on prosecutions.
Art. 361: “(1) Insult. Except in cases which amount to defamation (Arts. 362 and 363),
one who by words or by deeds or by any other means injures another’s reputation” shall be
punished by up to one year imprisonment and/or a fine. “(2) If the injury to reputation is not
severe, considering the circumstances and the person injured, the offender shall be punished
by jailing or fine.”
Art. 361A: “(1) An insult committed through an act (Art. 361(1)) is punished by
imprisonment of at least three months if it was unprovoked by the victim. (2) If two or more
persons participated in the insulting act, it will be punished by imprisonment of at least six
months.”
Art. 362: “Defamation. One who by any means asserts or disseminates information to
a third party concerning another that may damage his character or reputation” shall be
punished by up to two years imprisonment and/or a fine.
Art. 363: “Aggravated defamation. If in a case under Art. 362, the information is false
and the offender was aware of the falsity thereof, he shall be punished by imprisonment for
not less than three months, and, in addition, a fine and deprivation of civil rights may be
imposed.”
Art. 364: “(1) One who by any means asserts or disseminates information concerning
a corporation with respect to its business, financial condition, product or members of its
Greece
Press freedom rating: Free
Greece is a presidential
parliamentary republic with a
population of 10.7 million.
30
board of directors that may lower the confidence of the public in the corporation and
generally injure its business shall be punished by imprisonment for not more than one year
or a fine. (2) If the accused proves the truth of the information that he asserted or
disseminated, he shall not be punished. (3) If the information that the accused asserted or
disseminated is false and he was aware of the falsity thereof, he shall be punished by
imprisonment.”
Art. 365: “One who disparages the memory of a decedent by rude or malicious insult
or by aggravated defamation (Art. 363) shall be punished by imprisonment for not more than
six months.”
Art. 366: “(1) If the information described under Art. 362 is true, the act shall not be
punished, but proof of truth shall not be admitted if the information concerns solely family
or personal relationships that do not affect the public interest and if the assertion or
dissemination was done maliciously. (2) In cases under Arts. 362, 363, 364 and 365, if the
information that the accused asserted or disseminated discloses a criminal act that is
prosecuted, the defamation trial shall be suspended until the termination of such
prosecution, and subsequently the truth of the information shall be deemed proved by a
conviction and its falsity by an acquittal based upon failure of proof of commission of such
criminal act by the person defamed. Proof of truth of defaming information shall not
preclude punishment for insult, provided that intent to insult is apparent from the conduct
or circumstances under which it occurred.”
Art. 367: “(1) Disapproving criticisms of scientific, artistic or occupational
developments, or such criticisms that appear in a public document issued by an authority
concerning the activities of such authority, or such criticisms for the purpose of fulfilling
lawful duties, the exercise of lawful authority or protecting a right or some other justified
interest, or such criticisms in similar cases shall not constitute an unjustified act. (2) This
provision shall not apply when the above criticisms constitute the essential elements of an
offense under Art. 363 or intent to insult is apparent from the manner of criticism or the
circumstances under which it occurred.”
Art. 368: “(1) In cases under Arts. 361, 362, 363, 364 and 365, criminal prosecution
shall be initiated only upon a complaint. (2) In a case under Art. 365, the right to file a
complaint lies with the surviving husband, wife and children of the decedent and, if such do
not exist, the parents, brothers and sisters of the decedent. In a case under Art. 364, the right
to file a complaint lies with the board of directors and any person with a legal interest in the
matter. (3) If the injured person is a civil servant and the offense occurred during his tenure
in office or for reasons related to such tenure, his official superior and the competent minister
shall also have the right to file a complaint.”
Art. 369: Requires publications of judgments in favor of complainants in insult and
defamation cases. If a newspaper or periodical found guilty of insult or defamation fails to
publish the judgment in accordance with the law, the editor can be punished by up to one
year imprisonment or a fine.

Italy
Laws
1930 Criminal Code (amended 1944, 1947, 1955), Art. 278: “Offenses to the honor and
the prestige of the President of the Republic. Whoever offends the honor or the prestige of
the President of the Republic shall be punished with imprisonment from one to five years.”
The 1929 Concordat with the Vatican extends that same protection to the Pope.
Art. 290: “Offenses to the honor of the Republic, the constitutional institutions and
the Armed Forces. Whoever publicly insults the Republic, one or both of the legislative
assemblies, the government, the Constitutional Court or the magistrature shall be punished
with imprisonment for six months to three years. The same sanctions are applied to whoever
publicly offends the Armed Forces or the forces of liberation.”
Art. 291: “Offenses to the honor of the Italian nation. Whoever publicly slanders the
Italian nation shall be punished with imprisonment from one to three years.”
Art. 292: “Offenses to the flag or other State emblems. Whoever insults the national
flag or another emblem of the State shall be punished with imprisonment from one to three
years.”
Art. 297: “Offenses to the honor of a foreign head of state,” punishable by one to three
years imprisonment.
Art. 298: “Offenses against the representatives of foreign states,” punishable by one
to three years imprisonment.
Art. 299: “Offenses against the flag or emblem of a foreign state,” punishable by six
months to three years imprisonment.
The last three articles apply only in those cases in which a foreign state’s law provides
reciprocal protections to Italian officials and symbols.

The Netherlands
Laws
Criminal Code, Art. 111: “Intentional insult of the King,” punishable by up to five
years imprisonment or a fine.
Art. 112: “Intentional insult of the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of
the latter, or of the Regent,” punishable by up to four years in prison or a fine.
Art. 113: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts, or has in stock
to be disseminated, publicly displayed or posted, written matter or an image containing an
insult of the King, the King’s consort, the Heir Apparent or the spouse of the latter, or of the
Regent” may be punished by up to one year imprisonment or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
punishment in (1) also applies “to a person who, with like knowledge or reason to suspect,
publicly utters the contents of such written matter.” (3) “Where the offender commits any of
the serious offenses defined in this article in the practice of his profession and where, at the
time the serious offense is committed, less than two years have passed since a previous
conviction of the offender for any of these serious offenses became final, he may be
disqualified from the practice of that profession.”
Art. 118: “Intentional insult of a head or a member of government of a friendly nation,
present in the Netherlands in his official capacity” or of a “representative of a friendly nation
accredited to the Netherlands government,” punishable by up to two years imprisonment or
fine.
Art. 119: (1) “A person who disseminates, publicly displays or posts written matter or
an image containing insult of a head or a member of government of a friendly nation, present
in the Netherlands in his official capacity or who publicly utters the contents of such written
matter” may be punished by up to six months in prison or a fine, “where he knows or has
serious reason to suspect the written matter or the image to contain such an insult.” (2) The
same penalties apply to insult of “a representative of a friendly nation accredited to the
Netherlands government. (3) Where the offender commits any of the serious offenses defined
in this article in the practice of his profession and where, at the time the serious offense is
committed, less than two years have passed since a previous conviction of the offender for
any of these serious offenses became final, he may be disqualified from the practice of that
profession.”
Arts. 261: (1) Slander, defined as intentionally impugning “the honor or reputation of
another person, by alleging he committed a particular act, with the clear intent of giving
publicity to the allegation,” punishable by up to six months imprisonment or a fine. (2) Libel,
The Netherlands
Press freedom rating: Free
The Netherlands is a
parlia-mentary democracy under
a constitutional monarch, with a
population of 15.8 million.
36
defined as impugning a person’s honor or reputation “by means of written material or
images, which are either disseminated, publicly displayed or posted, or by means of written
material the contents of which are publicly uttered,” punishable by up to one year
imprisonment or a fine. (3) It does not constitute slander or libel if “the perpetrator has acted
in his own necessary defense or where, in good faith, he might have assumed the allegation
to be true and to be required in the public interest.”
Art. 262: A person who commits slander or libel “knowing that the allegation is
contrary to the truth is guilty of aggravated defamation,” punishable by up to two years
imprisonment and a fine.
Art. 265: (1) “Where the person defamed is found guilty in a final judgment of the
allegation imputed to him, conviction for aggravated defamation is precluded. (2) Where the
person defamed has been acquitted of the allegation in a final judgment, that judgment is
considered full proof of the falsity of the allegation. (3) Where criminal proceedings for the
allegation have been instituted against the person defamed, prosecution for aggravated
defamation shall be suspended until there is a final judgment with respect to the allegation.”
Art. 266: “Simple defamation,” defined as an “intentional act of defamation that
cannot be characterized as slander or libel, committed in public either orally or in writing or
by image, or orally against a person in his presence or through other acts, or committed by
means of written matter or an image sent or offered,” punishable by up to three months
imprisonment or a fine. (2) “Acts intended to express an opinion about the defense of public
interests, and not at the same time designed to cause worse offense in any other way than
might be assumed from their purpose, are not punishable as simple defamation.”
Art. 267: The punishments provided in Arts. 261-266 “may be increased by one-third
where the defamation is made with regard to: (1) the public authorities, a public body or a
public institution; (2) a public servant during or in connection with the lawful execution of
his duties; (3) the head or a member of the government of a friendly nation.”
Art. 270: Slander or libel of a dead person is punishable by up to three months
imprisonment or a fine.

Norway
Laws
Criminal Code, Art. 95: “Any person who in the realm publicly insults the flag or
national coat of arms of a foreign state, or is an accessory thereto,” may be punished by a fine
or up to one year imprisonment. “The same penalty shall apply to any person who in the
realm offends a foreign state by committing violence against or by threatening or offensive
behavior toward any representative of that state.”
Art. 101: “Any person who defames the King or the Regent” may be punished by up
to five years imprisonment.
Art. 130: Defamation of public authorities, punishable by a fine or up to one year
imprisonment.

Sweden
Laws
Sweden repealed its laws prohibiting insulting government officials and national
symbols in the 1960s and 1970s. In 1965, provisions making it a crime to insult the Riksdag
(Parliament) and foreign heads of state and diplomats were repealed. In 1971, laws
prohibiting desecrating the national symbols of Sweden or foreign nations were abolished.
In 1976, the laws prohibiting insult of the King and public officials were repealed. Sweden’s
Freedom of the Press Act, however, does contain provisions regarding libel and affront or
insult, in general.
Freedom of the Press Act, Chapt. 7, Art. 4: “With due regard to the purpose of a
universal freedom of the press as set forth in Chapter 1, the following acts shall be regarded
as offenses against the freedom of the press if they are committed by way of printed matter
and if they are punishable under law: . . . 14. defamation, whereby a person alleges another
is a criminal or is blameworthy in his way of life, or otherwise communicates information
liable to expose the other to the contempt of others, and, if the person libeled is deceased, to
cause offense to his survivors or which might otherwise be considered to violate the sanctity
of the grave, except, however, in cases in which it was justifiable having regard to the
circumstances, or in order to provide information in the matter concerned and proof is
presented that the information was correct or that there were reasonable grounds for it; and
15. affront, whereby a person insults another by means of offensive invective or allegations
or by any other insulting behavior towards him.”
Art. 7: “Printed matter containing an offense against the freedom of the press may be
confiscated.”
Chapt. 9 authorizes criminal prosecution by the Justice Chancellor of offenses under
the Freedom of the Press Act, and Chapt. 11 authorizes private claims for damages

Meedia kättemaks

2010-11-27T10:22:00.005+02:00

Nagu ka tänases Postimehes Argo Ideon meelde tuletab, olen tõepoolest olnud kirjastaja.
Ma ei tea küll, kust on Ideonil mälestus minust kui Päevalehes päiseid teinud sellist aga eks mälu väidetaksegi olevat valikuline.
Küll mäletan aga seda kui vaevaline oli juba toona ajakirjanikele selgeks teha, et kasutada tuleks informatsiooni ja fakte ja teadmisi, mitte eelarvamusi.
1990 aastate keskpaik ja lõpp olid sellise väljaandeahela nagu Rahva Hääl - Eesti Päevaleht ajad. Olime ühed esimesed, kes ostsid ajakirjanike kasutada Reuters' i jooksva uudisvoo ja andmebaasid. Reuters Business Briefing oli selle nimi.
Selle kasutussevõtt kulges visalt. Paljudel puhkudel jäigi artiklite taust, mis rahvusvahelisemaid teemasid puudutas kesiseks ja Reutersi kogutud bitid kibelesid juhtmeotsas enamjaolt niisama.
Teadmistega toimimise kultuur ei tule lihtsalt ja pole kahjuks Eesti ajakirjanduses siiani muutnud valdavaks.
Nagu olen kritiseerinud, on Eesti ajakirjanduses osaliselt levinud tegevsmudeliks just kergelt nihestatud või suisa väära informatsiooniga asjassepuutuvate isikute ning ümbruse ärritamine. See käivitab kauakestva diskussiooni ja toodab ka lugejaid. Tõepoolest: lugejad on ka sellise käitumisega juba harjunud ja ootavad seda.

Ideonil on oma kirjutises ühes aga selgelt õigus: loomulikult ma teadsin ette, mis saama hakkab. Küll mitte iga alusetut lauset, mida enda kohta lugema pean aga üldjoontes loomulikult.
Kas see etteteadmine oleks pidanud mind ohjama ja suunama? Saan aru, et selline eeldus ja lootus oli. Ideoni (ja ka teiste) psühhoanalüüs selle kohta, miks näiteks mina olen teinud nii naa või kolmat moodi on üksjagu meelevaldne ja kahjuks sisutu. Oma motiive olen ma avalikult selgitanud päris mitmeid kordi...ja teen seda ka siin...aga näib et kasutult. Tuleb välja, et minust paremini teavad minu tegevustest ja mõtetest need, kes pole nendega mingis puutumuses.

Ideoni artiklis on tähelepanuväärne fraas (neid on seal loomulikult veelgi aga esialgu see)
"Poliitiline loogika ütleb, et ükskõik millise paljuvaieldud eelnõu väljasurumine roheliste kaalukeeleks olles andnuks parteile valimisteks juurde nii vajalikke «Browni punkte» ja tegijamainet.
Seega tähendas Strandbergi «nii nagu õigeks pidasin»-hääletus sedakorda poliitiliselt harvaesineva võimaluse käestlaskmist kõigi roheliste jaoks."

Et siis sõltumatult roheliste või kelle iganes programmist ja arusaamadest ja soovidest on meedia siis see, mis otsustab. Need laused võivad olla rahumeeli tõlgitud kui: "Kuna te ei teinud nagu me eeldasime ja soovisime siis nüüd me teile alles näitame!" või midagi sellist.

Tähelepanuväärne on ka artkli lõpp:
"Loodame, et kui seaduse jõustumisel nn ennetustrahvimine reaalselt päevakorrale tuleb, ei taba ootamatut kaasautorit nüüd bumerangina kusagilt solvunud pahameel koos preventiivse hüvitisnõudega, et kunstnikul kaoks igavesti soov miskit ebakohast joonistada."

Mul kaoks soov midagi ebakohast joonistada!?!?!..puistab Ideon…olen ma muide seda kunagi üldse teinud?

Ehk mu isikuliku arusaama kohaselt on tõepoolest tänaseks tekkinud olukord, kus inimeste väärikusel ja aul tallamine ei tohi olla meediakanalite müüginumbrite ja tähelepanumajanduse aluseks. Majandusmudeli muutmine on loomulikult vaevaline ja frustreeriv. Näiteks orjapidamise kadumise nimel on suuri lahingid peetud ja see kestis terve sajandi.

Loomulikult oli mul klahvile vajutamise hetkel selge ka tõsiasi, et need kelle arvelt meediatööstus siiani on oma müüginumbreid kasvatanud on selges vähemuses võrreldes nendega, kellele auteotusel ja valel põhinevad lood lõbu valmistavad. See seadus kaitseb vähemust Eesti ühiskonnas enamsuse uudishimu toitmiseks mõeldud piire ületava tegevuse vastu.
Isiklikult ma ei soovi aga, et iga järgmise põlvkonna teotahtelised inimesed peaksid astuma areenile, kus neid valgusvihku seatakse ja siis midagi kahtlevat nende kohta öledakse. Minust ei saa selle seaduse võimaluste kasutaja. Minus on lootus meedia ja ajakirjanike arenemis ja kohanemsvõimesse.
See seadus ei ole Mitte sõnavabaduse vastu vaid muudab sõnavabaduse sisu selgelt inimväärikamaks. Kas pole?

Ideon viitab, et ühes Postimehes avaldatud tekstis ma ütlen et:
«Kasvada saab eripära ja tähelepanuväärse suunas, mitte halli ebamäärasuse suunas,»
Sellesama viidatud 2004 aastal avaldatud loo
Tappa ehitussiga ja kompressorhunt!

Lõpus ütlen ma aga hoopis nii:
"Mida segasemad ja sisemise kooskõlata on tänased lood seda segasem ka tulevik. Mida vähem vaimuvalgust seda kiduram kultuur."

Ma olen veendunud, et tänu sellele seadusemuutusele ei kao Eestist kindlasti mitte sõnavabadus vaid loodan, et pigem kaovad alusetud ajakirjandusteosed müüginumbrite tekitajana või vähemalt väheneb nende osakaal ja vaimuvalgust saab enam olema.

Kiri kaugelt ehk kuidas ja mida soovitatakse saadikutele hääletuste eelselt

2010-11-26T20:46:00.005+02:00

Olen juba korduvalt viidanud Hans H. Luige poolt mulle enne neljapäevast hääeltust saadetud kirjale ja selle olemasolu-sisu vastu huvi tuntud.
Seetõttu avaldan selle kirja sellisel kujul nagu selle sain ka oma võrgupäeviku lugejaile. Eks hinnake ise, kas kirja sisu ja sellele järgnenud raevukus kirjutaja meediakanaleis on seotud või mitte.

Kirjas on ehk lugeda tavaline lobby ja hulgaliselt eeldusi näiteks selle kohta, et ilmselt on Eesti kohtusüsteem läbinisti mäda ja kindlasti hr. Langi ägeda mõju all.
Valimisteni on väga vähe aega ja see on tegelikult ennustamatu, kas Lang ka edaspidi justiitsministrit jookseb.

Kiri ise aga siin:

Päevast Marek,

polegi ammu näinud, üle-eelmine Ekspress tõi su artikli väikeste erakondade hüvangust.
Nüüd olekski tarvis Langi tank kraavi lasta.
Seadusteuputust, mida 30-inimeseline seadusloome kollektiiv Just. Min-is vorbib, võib nimetada keskkonnakahjuks. Vaat kui argpükslikult ref. Antropov ka ise ütleb et "president ja õiguskanstler võivad veel aidata"... Kelle vastu?!REF enda eelnõu vastu?
Palve sulle: ärge toetage. Ajakirjandusel praegu niigi sitt silgukarbis ja on ju veel Riigikohtu otsus Leedo contra Delfi asjas. Üks Virumaa väljaanne sai 200 000 kr trahvi kohtus vägistamisohvri nime avalikustamise eest. EPL maksis Seppiku tahtel 50 000 (kuigi ilmaasjata. Ain ju oli tegija Balti jaama monumendi küsimuses). Ühesõnaga, kaitse on kodanikel täiesti olemas.

Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib. Vat da fakk.

Kesk ei hääletanud, kui teie ei murdu siis Lang puhkab jalga. Kuidas tundub? HHL

Ahjaa...muide saatsin ka Keskpäevatunni juhile Priit Hõbemäele tagasihoidliku küsimuse selle kohta, et kas nad ei sooviks ehk mind homme selles raadiosaates osalemas näha.
Vahetu allikas ikkagi selel kohta, millised on mu motiivid ja diilid, eks?
Ootangi vastust.

Meie tavaline igapäevane vale

2010-11-26T20:14:00.005+02:00

Hannes Rumm väidab oma arvamustekstis (EPL 26. november 2010) ühe vale teise järele.
Alustame viimasest. Enne nn allikakaitseseaduse hääletust võetud 10 minutise vaheaja jooksul olevat keegi tulnud ja minuga midagi lägi rääkinud ja diili teinud (Rumm:"Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt."). Mitte midagi sellist ei ole aset leidnud. See on lihstalt vale.

Inimesed, kes olid tulnud riigikogu rõdule toimuvat jälgima just selleks, et vaadata, kas enne hääletust toimub mingeid koondumisi ja arutamisi, kinnitasid, et meie fraktsiooni liikmetele ei lähenetud ega räägitud. Selline väike vale siis algatuseks justnagu ausana ja õigluse eest seisva Rummu poolt.

See, mis aga sündima hakkab oli mulle aga selge juba hääletamisele eelnenud kolmapäeval kui üks meediaettevõtja saatis mulle kirja, mille soovitas "langi tanki" kraavi ajada.
Sõrmede soojus polnud riigikogu puldi klahviddelt veel lahkuda jõudnud, kuis sama meediaettevõtja omatavas kanalis ilmus anonüümne artikkel, mis sisaldas suure hulga alusetuid väiteid, miks ma olevat oma otsuse just sellisena teinud.
Aitäh Hans! Ega muud poleks tegelikult arvanud ja oodanudki.

Rohelised ega mina isiklikult pole kindlasti teinud mingit Rummu väidetud arvatavat diili. Kui Rummule on teada diil või selle osapooled siis, mis on selle diili sisu? Kes on osapooled?
Või milline see olla saakski.
Mõtlen, et mis on ehk olulisemaid muudatusi, mida meil (Rohelistel siis) on õnnestunud 2011 aasta riigeelrvesse teha? Ehk siis 60 miljoni krooni võrra suurendatud toimetulekutoetused. Milline võiks olla selle sammu isiklik kasu mida ette heita?

Ehk veelkordselt, milline on mu mulje toimunust.
Kõnelaune seadus ei saa ühelgi moel muuta karistatavaks tõerääkimist ja selle harrastamist ükskõik kui suurtes tiraažides. Sõnavabaduse tähendus on loomult ikka mitmepoolne ja vaba sõna kasutamine ei saa kindlasti toimuda alusetult (valet kasutades) kedagi teist kahjustades või söödaks muutes.

Just söödaks, sest ajakirjanduslik meetod, kus alusetu väide tiražeeritakse lootuses ja ootuses, et asjassepuutuvad asuvad end õigustama-kaitsma-väitlema, on tänaseks päris levinud.
Just seda meetodit praktiseerib antud hetkel ka Eesti Päevaleht andmata mulle kohest võimalust Rummu valele vastata. Eks ikka selleks,e t vale levikut ja kestvust siis esilekutsutud arutelus mingilgi moel piirata.
Las kestab vastuseta vale esmaspäevani või koguni nädala! Lehes pole kindlasti nii kohese avaldamise jaks ju ruumi, eks!? Klikke tuleb rohkem ja reklaamimüüjad löövad nurru.

Eelmainitud kirjastaja kahtlustas mulle saadetud kirjas, et kõnealuse seaduse tegelik mõte olevat hoopis vaat milles:
"Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib."
Päris karm kahtlustus. Mina omalt poolt juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on täna juba kohut mõistetud kohtuniku üle, ja ta ka süüdi mõistetud, kes tegi oma otsuse kallutatult aga ilma isiklku kasusaamise huvita.

Ja lõpuks veel otsusest. Rummu teada on tehtud mingi räpane kokkulepe. Mina olen jätkuvalt veendunud, et õiguslik tasakaal meedia ja selle käsitletavate vahel on vajalik nagu ka selgem kohtupraktika ses osas. Ma pole kunagi teisel arvamusel olnudki.
Ainus kokkulepe, mille tegin ongi kokkulepe iseendaga, et hääletasin nii nagu tõeks pidasin…tegemata kokkulepet meediaga, kelle esindajate raevukust võinuks ma vältida või tegemata ka kokkulepete Rummu ja tema erakonnaga või kellega iganes teisega.

Nagu ka Rummu kirjutisest ja Päevalehe toimimisest näha, on võimalik Eesti ajakirjanduses süüdimatult avaldada valet kelle iganes kohta. Olukord on muu hulgas ka selline, et vaatamata palvele avaldada võimalikult koheselt ka omapoolne õiendus selle Rummu valejutu kohta pole Päevaleht leidnud selleks võimalust. Mis kaalutlustel? Mul on põhjust arvata, et näiteks ärilistel kaalutlustel: pikemalt püsiv konflikt müüb teadupoolest paremini ja kutsub rohkem hiireklikke tegema.

Ja kuidas siis on selle süütuse presumptsiooniga: "Süüdi!" kuna toimetus väidab nii arvamusekirjutaja suu läbi ilma tõendeid küsimata ja vastuväideteks aega ja ruumi andmata.

Meedia ja meelevald

2010-11-25T22:22:00.004+02:00

Meedia meelevald on meeletu. Väide, mille esitamiseks mõeldud lause lõppeb küsimärgiga on hea viis põletada märk lauses mainitu näkku. Osaline protsessi kajastamine võib jätta sootuks muu mulje. Osaline tõde ja lausvalegi on peamine konks, millega Eesti meedia oma laisemas ja masstootmislikus osas võtab lugeja, vaataja ja kuulaja oma konksu otsa. Enamgi, sama konksu otsa satub ka meelevaldses tekstus mainitu, kes reeglina peab hakkama seletama, et ta ei ole ei kaelkirjak, ei siil, ei Lõuna Aafrika kuue meetri pikkune mullauss ega isegi mitte tavaline siga. Seadus, mis selles virrvarris mõõdukat tasakaalu luua üritab on tänaseks meediarahva ühe osa poolt parajalt raevukalt vastu võetud.

Sõrmedelt pärit soojus polnud veel riigikogu hääletuspuldilt hajunud kui juba sain telefonikõne, milles küsiti, et miks olin ma allikakaitse seaduse poolt kuna just minu tõttu olevat see vastu võetud.
Pean siinkohal tõe huvides kohe üles tunnistama, et see seadus võeti vastu 51, mitte 1 riigikogu saadiku häälega.

Arusaam roheliste fraktsioonis on siiani olnud selline, et igaüks saab teha omi otsuseid oma vabast tahtest lähtuvalt. See ongi juhtmevaba poliitika.

Toon siia kaks paragrahvi seadusest, mis siis ajakirjanikke ja meediaomanikke enim on erutanud ja ärritanud:

2) paragrahvi 134 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.“;

3) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
(6) Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.“.

Kuni siis selleni välja, et üks meediatootjatest soovitas mul eile kõnealuse eelnõu tungivalt maha hääletada kuna kodanikud olla kaitstud niigi laimu eest.
Noh ja veel mõnda huitavat...mida hea tahtmise korral võiks ka tagasihoidlikuks mõjutamiseks kutsuda...aga selline see komme juba on.

Tarvitses mul aga hääletada nii nagu õigeks pidasin kui samas meediaväljaandes ei ilmunudki muud kui lihtsalt järjekordne ports valet, mis lisaks mulle puudutas ka minu lähedasi.
Seda valet kordas üks teine meediaväljaanne ja siis pidas seda valet vajalikuks korrata oma küsimuses ka rahvusringhääling, kust Aare Rannamäe küsis mult otseeetris, kas mul olid ka mingid muud motiivid antud eelnõu poolt hääletamiseks nagu väidetakse (sic!).
Väitjaks ei ole aga keegi muu kui Eesti Ekspressi artikkel, millel puudub ka autor ja kus on lugeda nagu oleks minu poolthääl antud seadusele tulnud ei muust kui soovist, et Kliima ja Energiaagentuuri ei likvideeritaks kuna sellel olevat igasugu probleeme nagu meedia väidab.
Lihtsad ja kontrastsed aga enamjaolt tele mittevastavad kujundid on need, mis muudavadki elusad inimesed ei muuks kui muinasjututegelasteks, kellelele külgekleebitud tegevuste ning omadustega siis Eesti meedia püüab maailma seletada.

Probleeme on aga just ja sageli sellesama meediaga, millise töötajad lihtsalt väldivad fakte ja levitavad teadmise pähe üsna sageli eelarvamusi või ettekujutusi. Just needsamad ettekujutused ja süsteemikindlalt evitatavad valed ei ole muud kui meedia enda tähelepanuallikas. Tähelapnu on aga meediamajanduse alus ja peamine kaup.
Kui küsisõnata lausele, mis kostuks muidu väitena lisada formaalselt lõppu küsimärk on tulemuseks lihtsalt huvitav küsimus.
President on narkomaan ja lastepilastaja….?
Tuntud poliitik peab põrandaalust mängupõrgut…?
Kõrge riigiametnik pakub oma kodus inimlihast toite…????
jne. Küsija suu peale pole loomulikult tavaks lüüa.

Mainides nime koos sele kiivas küsilausega jätkub aga juttu kauemakski. Eks siis see, kelle kohta see nn küsimus esitatakse peab siis hakkama seletama, et nii see ei ole jne jne.
Ja tähelepanu on saavutatud. Klikke tuleb, silmapaarid vaatavad, jätavad meelde, kordavad, tähelepanu müüb ja reklaamiraha teenitakse. Ajakirjanduski on ju äri.
Ei mingit erilist vaeva ega haridust ega analüüsi ega teadmisi selleks vaja pole.
Väitele küsimärk lõppu ja asi vask.

Eks loomulikult see uus seadusemuudatus sellist turustamisstrateegiat ju mingil määral mõjutab ja kõigutab.
Vaja on tõepoolest paremat meediamüügimudelit.
Sisule keksenduvat näiteks ja tõde kuulutav.
Tõde pole paraku odav.

Masu läbi…pasunasse ja kõigile

2010-11-20T16:26:00.003+02:00

Väheste võimalustega toimetulekuks on vaja kokku leppida, kellest lahti saadkase. Kogemus ütleb, et piisab kui konkurendi pea ja keha on pandud erinevatesse kastidesse, siis jagub võimalusi allesjääjatele lihtsalt rohkem.

Kunagi arvasin ka ise, et majanduskriisile järgneb sotsiaalne kriis.
Teadagi kuidas.
Töökohtade kadumisega seotud eluolu kehvnemised ja muu selline.
Poleks osanud arvata, et selle väite sisu on sügavam.
Nimelt ka mööduv ja mingil hetkel mööda saav majanduskriis põhjustab tõsise sotsiaalse kriisi.

Ja nimelst millise…
…kriis on võtnud teadupoolest võimalused paljudelt. Kriisi möödumine toob need võimalused tagasi aga võimalusteta jäänud töötajaid, ettevõtteid ja nende omanikke on pagana palju.
Need siis hakkavadki väheste võimaluste peale tormi jooksma.
See on ja saab olema väga närviline tegevus. Vaat et nagu kodusõda.
Majandusministeeriumi kantsler ja maanteeameti juht on ühed esimesed, kelle majandskriisi möödumise revolutsioon giljotiini alla tahab saata.
Pole mul neist uurmismaterjalidest mõistagi aimugi aga mulje on selline.
Pole nad esimesed ega jää viimasteks.

Sedavõrd, kuidas kaubanduskeskuste parklad aina sagedamini autodest pungil on hakkab kostuma ka sõnumeid majanduse taastumise kodusõja rinnetelt.
Võimalusi on veel vähem kui vajadusi.
Nii käibki sotsiaalmajanduslik kodusõda seniks kuni kõigil taas võimalusi.
Hind, mida tulevase heaolu eest maksta tuleb pole alati kõige soodsam.
On loosungeid, et kutsugem andekad koju tagasi.
Ma arvan, et esimene loosung, mille täitmine ei maksa ju midagi, oleks et jätaks andekad ja võimekad kodus lihtsalt ellu.

Viljasaak sõltub kombainist ehk astmelise tulumaksu ja muude maksude meelevaldusest

2010-11-09T06:20:00.003+02:00

Nagu ikka suutis ajakirjandus taas selgitada seda nagu sooviksid rohelised astmelist tulumaksu.
Soov kaaluda ja arutada mingi maksu üle ei tähenda veel selle soovimist.
Kuigi kolleeg Trapido riigikogus on muteada isiklikult tõepooelst astmelise tulumaksu pooldaja, pole rohelised teinud ühtki otsust sellise maksu toetamiseks. Roheliste peamiseks maksujutuks on siiani jäänud ikka ressursimaksud nende erinevates avaldumisvormides.

Sama äraleierdatult nagu Taliga ja ametiühingud kõnelevad astemlisest tulumaksust kui võluvitsast on siinkohal põhjust rääkida sootuks muud juttu.
Maksudest üldisemalt.
Nimelt ei tooda maksud mitte mingit tulu. Toodavad riigitulu aga mitte esmast väärtust, millelt neid arvestatakse.
Seejuures ilmselt ei kõrged ega madaladki maksud.
Vastupidisel juhul peaks ju kõrgete maksude riikides majandus välja surnud olema.
Aga ei ole.
Jutt maksudest kui majanduse alusest täna, kus me oleme seotud ja koostöös paljude teiste riikidega Euroopa Liidus, on mu meelest mõõdukas loba.
Madalad maksud ei edenda majandust karvavõrd rohkem kui arvatakse et kõrged maksud pidurdavad.
Maksud pole muud kui kombain, mis märkimisväärselt saagikust ei kujunda.
Kombain korjab saagi nagu maksudki toovad riigikassasse raha.
Lõigata saab vilja aga põllult. Saagi allikas on head seemned, hea muld, hea ilm ja õige külviotsus ning korralik põlluharimine.

Majanduse esmaseks aluseks on samuti ennekõike arukad ja tulevikku suunatud investeeringud. Õigesti valitud seemned, muld ja oskuslik tegutsemine…see oleks investeeringute analoogia põllupidamise puhul.
Neid arukaid investeeringuid tulebki teha.
Ja seda juba täna, selmet arutada taas ja taas seda kuidas jõukale naabrile astmelise tulumaksu kehtestamine tekitab õiglust ja rahulolu juurde või ma täpselt ei teagi, millised need kõik argumendid kokku on.

Ainus, mille maksustamises rohelistel on üksmeel ja ma loodan, et seda üksmeelt jagavad ka muud ühiskonnaliikmed, on ressursside maksustamises.
Maavarad ja nende kasutusõigus on tegelikult kõigi maksumaksjate ühine väärtus, millelt maksu küsida polegi mingi patt.
Näiteks põlevkvi, mille kasutamine täna viib meie ühisest rahakotist varjatult välja 5-8 miljardit krooni ja hüvena tuleb tagasi väidetavalt odav elekter.
Äkki oleks siiski õigustatud maksumaksjatel kogu see 8 miljardi jagu raha, mis põlevikikasutus nõuab terviseparanduseks, teedeehituseks ja jäätmekäitluseks, põlevkvile kasutusmaksu kehtestamisega kasvõi osaliselt tagasi küsida. 30-40 krooni põlevkivitonnilt tooks maksumaksjale tagasi need kulud, mida kaude sama tööstuse ülalpidamiseks tehakse.
Loomulikult läheks seepeale kallimaks ka elekter.
Pole kahtlustki ja kohe märkimisväärselt.
Aga elektriga saab säästlikumalt ringi käia aga toimetulekuga hädas olevatet inimestelt sama…püüdke asjadega veelgi sästlikumalt ringi käia!…nõuda ei saa ega tohigi.
Või küsigem nii: mida rohekm soovitakse, kas odavat eletrit või tasuta kooliharidust ja koolilõunaid?
Alates 2013 aasta 1. jaanuarist, kui elektriturg täiesti vaba, on põlevkivimajanduse slline varjatud toetamine üldse täiesti mõistetamatu.

Nii ongi ainuke õiglane maks, tasu maavarade ja loodusressursside kasutamiselt. Meie ühise vara kasutamiselt. Ja ressursside jõulisem maksustamine mõjutaks loomulikult investeeringuid ning seda suunas, mis oleks ilmselt seotud lisaväärtuserohkema või ajumahukama tegevusega.

Inimese tekitatud raha maksustamisest rikkust aga ühelgi moel juurde ja võrdust lisaks ei teki.
Ainus alternatiiv lõpmatule maksuvaidlusele on arutada selle üle, millised peaksid olema need investeeringud ja riiklikud kavad, mis sisulise jätkusuutlikkusega tekitaksid aja-, raha- ja ressursusisäästul põhinevat heaolu kõigi jaoks.
Ma loodan, et ka riigikogu valimised keskenduvad enneküike arengukavade ja investeeringute sisule, mitte sellele tüdimuseni väsitavale astmelise või mitteastmelise tulumaksuteemale.

Riigikaitse uus tase: lobiseme kõik välja küll nad meid siis kartma hakkavad!

2010-11-01T19:39:00.003+02:00

Olen minagi lugenud pealkirju sellest kuidas üks teine või kolmas asi olla mul Kaitseminitseeriumile üle andmata, kuidas sõdurid ootavat pikisilmi mingit imekangast või ma ei tea veel mida.
Tõepoolest on Tehnikaülikool sõlminud kaitseministeeriumiga lepingu, mille raames olen juhtinud töörühma, kes muu hulgas on tõepoolest loonud ka terve rea uusi materjale, süsteeme ja kontseptsioone. Eesmärgiks uute kaitselahenduste tekitamine.
Lepingud nagu asjakohased ja üle antud aruanded pole avalikkuse jaoks mõeldudki.

Ühtäkki hakkasid siis erinevad vilemehed puhuma sellest, kuidas selle kõigega olla seotud suur hulk probleeme. Postimehe ajakirjanik viitas, et koguni arvatakse, et tegemist olla sootuks blufiga.
Loomulikult pole tegu blufiga, mida sain täna nii Kanal 2 kui ERR reporteritele Tehnikaülikoolis ka demonstreerida.
Eesti teadlaste ja inseneride tööd on muu hulgas ära märgitud ka NATO teaduse ja tehnoloogiaorganisatsiooni uudiskirjas.

Asjatundjana antud valdkonnas esines ka näiteks hr. Leo Kunnas, kes muu hulgas mainis:

«See projekt meenutab natuke neid ulmejutte, mida ma kirjutan. Ma ei väida, et see oleks võimatu, aga kahtlen, kas meil on võimekus selliseid asju teha.»

Järelikult: Kunnas peab teadma millest räägib.
Vaatasin siis üle nii lepingud kui aruanded, mis selle tööga seotud.
Tegemist on ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumentidega, mille avalikustamise tähtajad on nii 2014 kui 2015 aastatel.

Väljavõte Tallinna Tehnikaülikooli ja Kaitseministeeriumi vahel sõlmitud lepingu aruande päisest, kust on näha, et antud teksti ametialane kasutamine saab lõppeda alles 2014 aastal. Nii see aruanne kui samalaadsete piirangutega muud dokumendid võivad arvatavalt olla ka näiteks Leo Kunnase teadmiste allikaks, kes ajakirjandusele ka teada annab, mida ta asjadest arvab.

Ametialaseks kasutuseks mõeldud paberi lekitamine ei too endaga kaasa kinnimajja minekut aga eks see ju eetiliselt veidi veider ole.
Kuidas saab suhtuda riigikaitsest tõsimeeli kõnelevasse eruohvitseri, kes nagu mina aru saan on võimalik et endale teatavaks saanud ametialase info lihtsalt ajakirjandusele edasi lobisenud.
Aga no jah…ega ta enam ju ametiisik pole.
Ulme.

Tahate astmelist tulumaksu...aga palun!

2010-10-31T08:56:00.003+02:00

Hambatohtrid kohe näevad inimeste sisse.
Neil on kohe selline töökoht, muide!
Vaatavad ja näevad.
Tuttav hambatohter, kes on pikka aega inimeste sisse vaadanud arvas, et valimised võiksid olla avalikud mitte salajased. Või vähemalt peaks olema register, kes kelle ja seega ka mille poolt valis.
Olgu avalikud ja te ei usu mille pärast! *)
Sellise lihtsa asja pärast, et siis oleks võimalik inimestele pakkuda seda, mida nad tegelikult ka tahavad.
No näiteks…kui sotsialistid ja keskparteilased tahavad , et Eestis oleks astmeline tulumaks siis tegelikult ju võiks neile valijatele, kes soovivad astmelist tulumaksu ka pakkuda astmelist tulumaksu…eksole.
Noh ja nii edasi.
Huvitav kui valmimissüsteem tooks endaga kaasa nende valijate jaoks kõik selle, mida nad ise tahavad, et nende valitud teeksid, kas and siis kah valiksid?
Et siis: kas keskkerakonna valija tahab iseendale astmelist tulumaksu või tegelikult tahab ta seda oma naabrile?
Kas valija soovib valides kaaskodanikule sama mida endalegi?
See oleks vist ka erinevatele küsitluste korraldajatele uus väljakutse, et küsida, kas teile meeldiks näiteks astmeline tulumkas või tahate, et seda maksaks keegi teine?
Noh ja nii edasi ka muude asjadega....

*) tegemist on mõttemänguga mitte politlise avaldusega…lihtsalt, kui olin veidi tutvunud uuringutega selle kohta, mil moel ema toitumisharjumused võivad mõjuda loote arengut arvati, et rohelised soovivad kehtestada rasedatele suhkrumaksu…seetõttu ka see kommentaar siin, et valimisteeelset mõttekrampi ennetada.

Kas rohelises majanduses on ka rohelised palgamõrvad?

2010-10-25T18:26:00.003+03:00

Küsimus, millega peame tegelema pole niivõrd tarbimine ja selle iseloom kui just investeeringud ning nende iseloom.
Investeeringute profiil määrab ära edasise majandustegevuse raamid seda väga pikaks ajaks.
Sõtumata sellest, kas ühiskond tegeleb vaimurohkemate või vaimuvaesemate kaupade ja teenuste kasutamisega on seda võimalik teha säsätlikult ja jätkusuutlikult vaid teatud infrastruktuuri ja tehisliku ümbruse olemasolul.
Mõistagi on kirjanduse ja kunsti tarbimisel väiksem ökoloogline jalajälg kui materjalimahukal kraamil.
Keegi ei kahtlegi selles. Kunsti ja kultuuri tarbimine ei väära aga kuidagi keskkonnamahukate kaupade ja teenuste tarbimist, kui investeeringud pole eelnevalt säästlikeks seadistatud.

Nii on rohelise majanduse peamine olemus investeeringute iseloomus.
Need peavad olema sellised, et ühiskond oleks ressurssdie kasutamise suhtes jätkusuutlik.
See tähendab näiteks energiasäästu, taastvenergeetika ja kompaktsema planeeringu eelistamist või koguni ainuvõimalikuks muutmist.

Piltlikult öeldes tuleb osa investeeringuist lahti siduda möödapääsmatust vajadusest käsitlegda iga kui investeeringut positiivse kassavoo tekitajana. Investeeringud, eriti riiklikud, on ennekõike selleks, et luua raamistik ettevõtlusele ning majandustegevusele. Loomulikult tuleb raamistikuks pidada ka seadusi kuid mitte ainult.
See on kehv plaan kui investeeringute ainsaks eesmärgiks on tekitada ägedaid kassavoogusid.
Investeeringuid tuleb valima hakata selle järgi, milliseid ressursse vajaliku mugavuse või muu olulisise funktsiooni saavutamiseks võimalikult arukalt ja jätkusuutlikult on võimalik kasutada.
See ei tähenda aga tingimata kassavoogu.
Kodu mugavuski ei tulene sellest, et te soetate endale kasumliku diivani...pigem eelistate kestvat, puhastatavat ning estetilist ja mugavat eset.

Teine rohemajanduse tugismmas on loomulikult laiendatud arvepidamine.
Selline, kus arvet ei peeta üksi nende varade ja kohustuste üle, mis rahas on mõõdetavad vaid ka nende üle, mida kutsume loodukapitaliks.
Niiöelda siis topelt-topelt raamatupidamine või neljaväljasüsteem või nimetage kuis tahate. Selline, kus rahaliste varade ja kohustuste kõrval on ka tonnides, kuupmeetrites ja džaulides kui soovite mõõdetud loodusressursid kõrvutatult nende kasutusega.
Peaasi, et looduskapital oleks nii ettevõtte kui riigi tasemel selle ulatuse ja kasutuse mõttes välja arvutatav.

Mõõtes saame teada, kus me oma maailmakasutusega tegelikult oleme ning paika panna siis ka tegelikud jätkusuutlikkuse kriteeriumid või kokkulepped.
Näiteks ka need , mill on põhjuts öelda, et liigselt loodusvarasid ja loodusetaluvust pruukinud ettevõtte võiks kuulutada ökoloogilises pankrotis olevaks.
Eks ikka selleks, et edaspidi selgemaid majandus ja investeerimisotsseid teha.

Majandus ja ettevõtlus ei pea olema vaid finantssektori teenindaja.
Tänased majandusmudelid ja -praktikad seda paraku on.
Ärilist ja ennekõike finantslusti saab nautida jätkusuutliku ruumi piires. Selleks ruumiks on loomulikult inimese loodav tehiskeskkond.
Selle tehiskeskkonna raamid tulenevad aga ennekõike looduse võimalustest mitte niivõrd inimese finantslustist. Finantslustist lähtuvalt paika pandud raamid lõppevad oaratamatu järjekindlusega majanduskriisiga.

Raiskavates raamides ei saa olla tegevustel säästvat sisu ja mõju.
Investeeringute tegemise iseloom tuleb ses mõttes lahku viia finantsmajanduse protsessidest.
See on üks vaade rohemajandusele ja süvamuutusele, mida oleks möödapääsmatu ellu kutsuda.
Uus majandus ei tähenda pelgalt uusi masinaid vanades raamides. Uus ja roheline majandus tähendabki nii uusi raame kui uusi masinaid. Kui hästi lihtsalt öleda.

Ja vana asja juurde tagasi tulles. Oleks maapõuseadus jäänud ilma erireeglita, millega Kiviõli Keemiatööstus suure ja ahvatleva kngituse sai oleks olemata ilmselt ka kõik need palgamõrvamängud ja muud veidrused. Raamid olgu kõigile ühetaolised ja arukad ja looduse tegelikest ja mõõdetud võimalustest lähtuvad.
Nii kaob ka alus ressursikuritegevuseks ning fossiilmõrvadeks.
Võimalik, et kokkulepe, et üleilmselt ja koha peal mahutakse majandamisel ära looduse võimaluste piiresse kaotab ka mingi hulga sõjalisi konflikte, mis muidu loodsvarade pärast sünniksid.

Universaalsed lehmkoerad…kaua võib?

2010-10-23T18:36:00.004+03:00

Eestis on poliitilise võimu vahendiks ja riigi tasemel ainsaks seadusandliku võimu väravaks erakond. Reeglid näevad ette, et selle loomiseks ja hoidmiseks on vaja tuhandet inimest. Tegelikult on seda ju hämmastavalt palju. 1000, 3000 või 10 000 liikmega organisatsioon peaks siis tagama selle, et luua ja kohendada Eestit uueks.

Samas on selge, et kui juba 1000 siis ammugi 3000 või 10 000 inimese hulgas on kuhjaga erimeelsusi, mis nivelleerivad edukalt mistahes uue ja vajaliku mõtte. See ei ole mitte rahva soov vältida ebapopulaarseid aga vajalikke otsuseid, miks paljud muutused ei sünni, vaid ennekõike erakondade endi soov olla vaoshoitud ning igal hetkel populaarne.

Minimaalselt 1000 liikmeline vabatahtlik kodanike ühendus sisaldab aga loomus kõike seda, mida näete näiteks arvukates kommentaariumides: piiratust, viha, kitsarinnalisust ja kes teab veel mida. Loomulikult on sisetülinate ja ebakõlade vaigistamiseks ja silumiseks omad tehnikad ja võtted. Neid ka kasutatakse. Kas selle järgi on aga vajadust? Need võtted on asjade demokraatlikuma väljanäitamise võtted, mitte sisulise demokraatia tagamise võtted.

Huvitav, kirjanike liidus on "ainult" 300 liiget...neil ilmselt pole ega saagi olla ühiskonna asjus midagi kaalukat öleda. Neil on ka alternatiiv.

Selleks alternatiiviks on väiksemad erakonnad, kus idee on selgemalt kristalliseeritud ning inimesi on vähem ja seetõttu on vähem ka potensiaalseid vastuolusid.

Miks peab meil olema valida üksikute poliitiliste universaalorganisatsionide vahel: kas ekskavaator-kohviveski-pardel või lehmkoer?

Pole põhjust loota, et erakonnajuhtide vahetamine nooremat vastu uuendaks erakondade poliitkaid ja ideestikku. Vaevalt…selle vahetuse tulemuseks on lihtsalt noorema juhiga ja ikka samalaade lehmkoerana toimiv erakond kõigis oma universaalse poliitlise masina puudustega.
Noorem juht paistab lihtsalt apetiitsem nagu kolonelist riigipöörja Ladina Ameerikas, kes vanadele kindralitele pasunasse annab ja riigipöörde korraldab.
Riigipööre tehakse ikka samade loosungitega, et vanast dinosaurusest on siiber. Ometi saab varsti noorest hakkajast kolonelist ju kah kindral.

Aeg oleks kimäärid osadeks lagundada ja lasta igal osal oma elujõulisust näidata. Selgemate ideede nimel.

Minu meelest on mitmekesisema poliitlise spektri tekitamine üks eelolevate valmiste põhiküsimustest.

Tänan Rootsi palun Rootsi!

2010-10-07T23:57:00.002+03:00

Eks Eesti ja siinne võim tahtis ikka eurot. Kangesti tahtis.
Hea plaan ju.
Aga kas ainult meie plaan?
Vat seda ei tea sest, kellele veel on peale eestlaste suur hulk Eesti raha.
Rootslastel loomulikult.
Õigemini Rootsi pankadel. Osa kasumist neil ikka vist kroonides.
Palju need Rootsi investorid siia Eestiss investeerima on tulnud neid Eestist teenitud Eesti kroone? Vähe vist.
Nüüd terendab hea võimalus 1. jaanuarist 2011 kogu kroonikasum eurodeks vahetada.
Siis pole ka enam vajadust enda investeerimsivõimalusi vaid Eestiga siduda.
Euro on globaalne siiski.
Nii võibki arvata, et lisaks me enda tublidusele ja usinusele on Rootsi huvi olnud selleks, mis rahavahetusele kaasa on aidanud.
Tänan Rootsi!
Ja loomulikult on Euroopa keskpanga võimaluseks Rootsile vahetada mõnes mõttes ju natuke kasutud kroonid eurodeks jälle päris hea vastuteene.
Palun Rootsi!

Eesti vajab….LOOTEPOLIITIKAT

2010-10-02T19:19:00.004+03:00

Loote seisund ja areng pole kauglet ja ainult geneetiliselt määratud.
Seda mõjutab emaga toimuv, keskkond ja seda loomulikult ema kaudu.
Toitu vitsutavate emade lastel on kalduvus saada ka täiskasvanult ülekaaluslisteks.
Tavaarusaam ütleb, et ohter, rasvane ja rafineeritud toit tekitab südamehaigeid. Uuringutest tuleneb aga, et südamehaiguste risk suureneb ka vaeses ja toiduvaeses keskkonnas elava lapseootel ema puhul. Loote arengus on esmatähtis aju areng ja toidu puudujääk räibki südamearengut.
Ajalooliste ja stressirohkete muutuste ajal sünnib rohkem skisofreeniale kalduvaid lapsi.
Suhkrumaias rase seab oma lapsele teist tüüp diabeedilõksu.
Kas siin pole koht arutada siiski magusmaksu üle?
Liigsel maiustamisel on sarnasusi nii liigse napsutamise kui suitsetamisegagi. Loomulikult ei tähenda see seda, et magusamaks viiks rasedatelt kommiisu aga keegi peab ju magusaliiaga tekkivat eelarvekoormust leevendama. Magusahaäda selline teadvustamine paneks ehk tõesti mõtlema siis ka parema ja tervislikuma toiduratsiooni peale.
Olgu öeldud, et on ka toite mille söömine ihus kasvava järglase jaoks tähendab ka suuremat kindlust vähi ning kantserogeenide vastu.
Nii ei olegi küsimus mitte ainult selles, milline on kool, kodu ja lasteaed vaid ka selles, et milline on loote ja tema kandja elu.
Mozarti ja Beethoveni muusika ei korva kuidagi kehva toidu ja keskkonna mõju loote arengule ning selle kaudu ka järgmise põlvkonna ühiskonna tervisele.
Nii ongi koht arutama hakata noorte ja hariduspoliitka, töötute ja töötajate teemade kõrval ka aina selgemalt välja joonistuvat vajadust lootepoliika järele.
Lendav ja vastupidav lennukki tehakse valmis ennekõike kvaliteetsest metallist, mitte ei pühenduta rabeda ja laguneva sõiduvahendi pidevale parandamisele.

Täpsemalt saate sel teemal lugeda Annie Murphie Pauli artiklis septembri viimases Time'is.

Mugavus ja hnnatõus

2010-08-06T10:36:00.005+03:00

Pea kolm protsenti on hinnad taas tõusnud. Tarbijahinnaideks on eelmise aasta sama ajaga kasvanud 2,9%.
Toidukaubad kallinevad. Osalt on põhjuseks maksutõus aga julgen arvata, et osaliset ka meie mugavus.
Mõelge näiteks meie superpoodide peale. Selliste peale, mis on avatud hommikust hilise ööni välja ja kust võite osta kõike: triikrauast, elektripliidi ja jalgrattani, jalanõudest autotarvikuteni ning sinna vahele veel tuhandet erinevat toidukraami.
Suudate sellisesse poodi sisse astuda viis minutit enne sulgemist ja sealt lahkuda jalgtratta, kalamarjakarbi, kuivatatud kalmaaride ja keefiriga.
Vapustav mugavus, ka pole?
Iseküsimus kas ja kui palju mõistlikuma ajaplaneerimise ning -korraldamisega inimestel seda üldse vaja oleks. Seda igal ajal poodlemisvõimalust nimelt.
Äkki tuldaks toime ka sellega, kui kauplused oleksid lahti kella kaheksani õhtul?
Vähem elektrikulu, vähem tööjõukulu…ostlemine oleks intensiivsem ja johtuvalt ka tõhusam. Enamgi…arusaadavalt alandaks see ka kaupade hindu ja seda nii tugevama konkurentsi kui väiksemate omakulude tõttu.

Kaupluste lahtiolekuaja kinnitab Eestis muteada kohalik omavalitsus. Omanike soovile poodi pikalt lahti pidada tuleb omavalitsus meeleldi Eesti oludes ka vastu. Tuleb ja teeb sellega oma rahvale väikese karuteene, sest pikema lahtioleku aja lõivuks on ka kaupade kõrgem hind.

Sellist ostlemismugavust kui Eestis ei kohta te paljudes kõrgel majandusjärjel olevates riikides. Ehk on ka see põhjuseks, et nii mõneski kohas Saksamaal, Austrias või isegi Soomes on sobilikult valitud ostukorvi maksumus sama või väiksemgi kui näiteks Eestis. Ja seda märkimisväärselt erineva sissetuleku olukorras.

Ma muidugi mõistan, et kaupade vahetamine on inimkonna ajaloos olnud märkimisväärne arengutegur. Samas kujutan ma ette, et kui vahetada vähem kaupu ja rohkem ideid oleks ühiskonna edenemine veelgi parem. Ka sellele aitaksid lühemad poodide lahtiolekuajad ehk kaasa.

Naftatipp ja Prangli sepp

2010-07-21T08:29:00.002+03:00

Mõte ja arusaamad arenevad.
Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest keedetakse tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?

Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse suure energiavajaduse kontekstis nafta kättesaadavuse ammendumist. Loomulikult ju igati mõistetav, et vajaduste kasvades jääb pakutavat igale vajajale ka vähemaks. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb ka edasi.

Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogilisi ajalugusid. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu … järgneb gaasitipp, loodetavasti ka tuumatipp, lõpuks ka energiatipp (kas uute mõtete ja masinate tulemusena, võimalik, et ka kompaktsema inimkonna tulemusena).
Meie mõte ja arusaam maailmast areneb. Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipu üheks põhjuseks võib olla kultuuriliselt rumaluse tipp, pärast mida selle substantsi suhteline osakaal maailmas kulgeb allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning energiatipu põhjused võivad olla ka näiteks pelgalt demograafilist laadi … kuigi teatud tarkuse ilming peitub selleski.

Traditsioonide olulisus

Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonidel. Vana teadmise alles hoidmine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas on tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga loomulikult, lisaks sellele omapärasele emotsioonile, mille selles osalejad saavad.
Teistmoodi laotud aineosised

Aga nafta hulgast rääkides: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata kui märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Kui vahele ei astu mingi ennenägematu katastroof, näib see olevat üks küllalt paratamatu loodusseadus. See, et uued mõtted on vanadega võrreldes täiesti ootamatud ja loovad uusi võimalusi nagu ei miski muu siin maailmas.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud ainetega tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi võivad tulla.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Nende erinevus pole muus kui elus, mis samad aineosised teistmoodi tugevalt kokku laob.

Traditsioonide olulisus

Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Kui traditsioon, siis traditsioon. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid praktilisse kasutusse mõeldud ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. See oli hülgepüss ja sellistega ka hülgeid kütiti.
Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos relvatraditsiooniga? Selle tulemusena ilmselt muutuks atraktsiooniks hülgeküttimine isegi. Kus maailmas ikka eestlaetavate ränilukuga relvade igapäevakasutust vaadata saab?
Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt kasutatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite viljelemine väheste hobiks. Nafta ja selle põhiste masinate tulevik on ilmselt samasugune: harvade hobi, nagu seda võiks olla ka taastatud hülgeküttimise traditsioon Eestis. Vaid nende päralt, kes kohaliku sepa meisterdatud puudase eestlaetava ränilukuga püssiga jääl lesides hülgele pihta saavad.
Kunagi vaatame nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt.
Vaid traditsiooni säilimise nimel!

Jalgrattateed - turismi- ja tulumootor

2010-07-20T20:38:00.004+03:00

Eesti on väike. Nädalaga jõuab sellele jalgrattaga ringi peale teha või vähemat olulistest kohtadest läbi sõita. Mitte higistades ja võidu sõites vaid mõnusalt matkates.
Õigem oleks öelda, et jõuaks, sest kes pikemalt Eestis maanteeservas sõites on reisida proovinud teab, et see pole just kõige mugavam ja ka ohutum viis liiklemiseks. Juba päris paljudes Eesti osades on ehitatud ja kohendatud maanteid sellisteks, et maanteest eemal kulgeb ka kergliikluseks ja jalakäijatele mõeldud rada.
Kehtna ja Rapla vahel on selline toonud inimesi nii sportima kui kasutama jalgrattaid autode asemel. Ilmselt ka mujal.

Kui nii oleks võimalik kulgeda läbi Eesti…ka kiirteede lähistel…siis tooks see juurde nii rahakotile säästlikumaid liikumisvõimalusi kui looks uue aluse ka turismile.
Jalgrattal reisija pöörab ilmselt rohkem tähelepanu neile väärtustele, mis Eestis seotud just loodusega. Selle looduse omapäraga.
Aga mitte ainult. Ka lood, mis on Eestiga seotud on sageli sisukad ja köitvad.
Kui need on sobilikult räägitud ja esile toodud.

On selge, et Saksa turisti köidab Eesti ja Saksmaa seos, Soome rändurit seosed Soomega ja nii edasi.
Bussi või autoga liikuvale rändajale on seda kõike palju raskem pakkuda kui ratturile, kellel on alati valmidus mõnele kõrvalteele uudishimust või ka lihtsalt tühjast kõhust tulenevalt sisse keerata.

Just siis ta soovibki kuulda-näha mingit lugu ja nautida head kõhutäit või jääda koguni öömajale. Meie riigi tasuta internetiga kaetus annab siinkohal juurde hulgaliselt lisavõimalusi. Seda nii kohtade soovitamisel kui lugude rääkimisel.
Need on rändajad, kes ei tule mitte olemasolevate turistide asemele vaid lisanduvad neile. Täna on aeglasemalt rändajate jaoks olude loomiseks õige aeg. Kui auto või bussiga sõitjate puhul on teineteisele liiglähedal paiknevad turimitalud konkurendid siis jalgrattail rändlejate puhul saavad neist liitlased.

Meie kultuur on rikas ja seoseid muude rahvaste ja kultuuridega on õnneks palju.Just rahulikum kulgemisviis ja selle toetamine võimaldkas seda ka paremini välja tuua. Väljapool juba korraliku turismiäriga kaetud Hansalinnu ja moel mis parandaks piirkondlikku arengut.
1000 elanikuga asulast aasta jooksul läbi sõitvad kümmekond tuhat jalgrattamatkajat on tutvuste ja sidemete kõrval ka lihtsalt tulu. Tulu mda täna minnakse ostima mujalt. Mel, et lapsed jäävad vanavanemate hoolde kui vanemad mujal maailmas tulu teenivad.

Rahulikum ja tähelepanule keskendunud rändamine loob arusaadavalt terve rea uusi võimalusi ka majandamiseks. Alates sellest, et lood vajavad asjatundlikku uurimist ja kirjapanekut ning ilmestamist kuni meenete, toidu ja muu kohaliku toodanguni välja, mis rändajat köita võiks. Just omanäolise kaubani, millist Holliwoodistunud Tallinna mervaigupoodides näha pole. Sellise toodanguni, mil ka praktiline kasutusväärtus.
Nii hakkaks taastuma villavabrikute, nahaparkalite ja sadulseppade ning kingseppade, pagarite ja kokkade vajadus. Tööd oleks paljudele.

Rändaja oma parema ja kestvama maksejõuga aitaks tootmisele jalad alla.
Sellised, mille abil ka kohalike vajadustele sobilikku tootma saaks hakata.
Olen veendunud, et kui rattareiside soodustamise kogemus, mis nii kohalikku kui väliturismi on edendanud nii Saksamaal kui Taanis kui Rootsiski kasutusse võtta Eestis, saame oma majandusliku kosumise jaoks palju ära teha. Lugude- ja loodusrohke Eesti on väärtus, mille mitmekülgne kasutus tuleb suunata ka piirkondliku arengu toetuseks.

Fooridest, liiklusmärkidest ja nägemistajust

2010-07-19T10:20:00.005+03:00

Õnnetus, mis mõne päeva eest noormehe elu nõudis pani mind mõtlema selle peale, et kui arukalt üleüldse on fooride ja muude liiklusmärkide kasutamine korraldatud.

Mainitudki juhtumi puhul selgitas selles osalenud Andres Jõesaar, et tema meelest põles fooris roheline tuli…tunnistajad väitvat aga vastupidist.
Eks me saamegi teha liikluses neid liigutusi, mis meie meelest on lubatud. See, mis tegelikult toimub ja millised foorituled tegelikult on, omab tähtsust seaduse mõttes, sest sõidukeid juhivad ja liikluses osalevad ikkagi inimesed mitte robotid.

Olen ka enne märganud seda, et liiklusmärkide ja ka fooritulede toimimine eirab ja vahel ärritab inimtajusid tavatul moel.
Võtke kasvõi jalakäijatele suunatud foorid, mida on võimalik aktiveerida posti küljes olevale nupule vajutades.
On selge, et kui ootamisaeg ületab teatud piiri, kipub kärsitu teeületaja, vaatamata jätkuvast punasest, autode puudumisel üle tee minema. Ja mitte ainult ei kipu vaid lähebki. Punase tulega.
Mõne aasta eest, kui olin seda ilmingut jälginud, kirjutasin sellest ka Tallinna Transpordiametile. Neilt vastust saamata toimivad Tallinna foorid jätkuvalt samal moel….tagades mõnusa autoliikluse ja proovile pannes jalakäijate kannatust, kes soovivad teed ületada.

Inimene reageerib sellele, mida tajud talle ütlevad. Ilmselt on aeg hakata ümber hindama ka seda, et vaatamata seadusetes kirjas olevale (või õigemini sellele lisaks) tuleb asuda hindama ka paika pandud liiklusmärkide ja fooride märgatavust. Mitte nähtavust (sest reeglina on kõik märgid pärast märkamist moel-teisel nähtavad) vaid just sedasama märgatavust.

Mida kaugemalt ja mida suurema nurga alt (objektist, mida tuleb märgata) vajalik objekt ära tuntakse seda parem on selle märgatavus. Märgatavusest tuleneb loomulikult ka reageerimisaeg. Liikluses sõltuvad reageerimisajast tihtipeale aga otseselt inimelud...
Isegi 30 km tunnikiirusega liikuva auto puhul tähendab reaktsiooniaja pikenemine (palava ilma või kehva märgatavuse tõttu) 0,2 sekundilt 0,4 sekundini seda, et auto võibki mõne meetri võrra kaugemale ristmikule sõita. Või kui foorituli vahetub liialt kiiresti siis võibki tajus olla veel rohelise tule pilt kui auto tegelikult punase tulega ristmikule veereb.

Ma ei kirjutaks seda kui poleks ise piisavalt näinud seadustest lähtuvat kuid inimese tajusid mittearvestavaid liikluskorralduslahendusi. Loomulikult võimaldavad need ametnikel hõlpsalt trahve teha ja inimesi karistada. Vestlusedki neil puhkudel üsna ühelaadsed: ma tõesti ei märganud seda või teist märki või signaali.

See lugu pole räägitud mitte õnnetuste võimalike põhjustajate õigustamiseks vaid kokkuvõtteks selleks, et inimesega ja inimeste tajudega arvestava liikluskorralduse puhul võiksid nii paljudki traagilised või sageli lihtsalt kulukad õnnetused olematuks jääda.
Inimeste elud on väärtused, mille nimel tasuks seadusetähele lisaks ka inimese tajumisest aimu saada ja seda liikluskorralduses arvestada.

Mida see jutt siis rakendatult tähendaks? Näiteks kasvõi tavatust suuremaid või kirkamaid fooritulesid seal kus vaja ja märke kohtades, kus märgatavus kehvem. Ka kestvamalt põlevaid fooritulesid ja mida kõike veel, mis võib küll esmapilgul kallis tunduda kuid selle nimel tuleb vaeva näha. Elude pärast.

Kuidas lokaliseerida õlilaik Mehhiko lahes

2010-07-03T20:26:00.004+03:00

Sellise sirgelduse ja kirjelduse edastasin koos Katrin Idlaga BP-le nende kodulehe kaudu. Kutsun siin üles ideede pakkumisega kaasa aitama lahenduste leidmisele, kuidas see küllaltki globaalne segadus leebemalt lõpetada.
Igatahes on tegemist naftaajastu lõpu märgiga.
Aidake siis omalt poolt kaasa, et naftaäri haud viks ja viisakas välja näeks!

British Petroleum on käima pannud ideede ja lahenduste kogumise kodulehe, kus saab pakkuda tehnoloogiaid, millega lahendada moel-teisel naftalekke probleem.
Õlilaigu teemaline BP suhtlussait on siin.

Omalt poolt sai ka välja pakutud lahendus, milleks on siis terastsisternidest ja terasplaatidest kokkupandud elementidest valmistatud ujukid, millest moodustatakse koaksiaalsed piirded.

Suurima raadiusega piire ujub veepinnal ja on läbimõõduga ca 1 km ja väikseim on läbimõõduga ca 50 m ja on siis selle lekkekoha ümber.
Iga selline element on ca 100 meetrit kõrge ning need ankurdatakse põhja ja seotakse sobilikul moel omavahel.

Pinnale koguneks päeva jooksul umbes pool kuni mõni kilo naftat iga ruutmeetri kohta, mis sealt siis välja pumbataks ning tsentrifuugides veest puhastataks.

Kokku oleks seega vaja umbes 4000 tsisterni ja selle külge keevitatud terasplaadist elementi, mis moodustab kokku panduna nafta laialivalgumist takistava ümara piirde.

Selliseid väheneva raadiusega metallelementidega piirdeid pandaks üksteise sisse kuni põhjas oleva lekkekohani välja.

Võimalik, et kõikidel sügavustel (kus pole näiteks horisontaalseid hoovuseid) pole selliseid piirdeid üldse vajagi.

Igatahes selline ettepanek sai tehtud…eks me hoiame siis huvilisi kursis. Samalt leheküljelt on lugeda milliseid kavasid juba on pakutud ja mida analüüsitud.
Analüüsitute hulka kuulub ka tuumapommi idee, muide...

Formaalselt on ka pleksiklaas ju klaas!

2010-06-27T17:49:00.004+03:00

Pildil: Pleksiklaasi aluseks oleva polümeeri isa ja seega meie vabadussamba osaline vanaisa Rudolf Fittig.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja väidab, et 85% Vabadussõja võidusmaba paneelide materjalist on klaas. Pidades siis ilmselt silmas seda, mida enamus lugejaid...silikaatklaasi nimelt.
Ka väidab ta, et üks sambaplaat mõõtudega 1x2 m kaalub 250 kg.
Klaasi tihedus on 2400 kg/m3 ja akrüülplastil 1150 kg/m3
Samba katteplaat on ca 8 cm paks (sellisena paistab see paneel fotolt, eeldusel, et välisseinad on tõepoolest 1 cm paksused) ehk siis selle katteplaadi ruumala on 160 l.
Kui 85% sambaplaadi massist moodustaks klaas siis peaks 160 liitrise ruumalaga klaaspaneel kaaluma koguni 330 kg ehk siis 1,3 korda rohkem kui väidab kaitseministeerium.
Kui paneel kaalub tõepooelst 250 kg siis peab klaasist ja akrüülist paneel koosnema 66% ruumala ulatuses akrüülist ja 34% ruumala ulatuses klaasist. Massi mõttes oleks siis klaasi ja plastiku vahekord enam vähem pooleks.
Klaaspaneeli välisseinad (kui need on 1 cm paksused) kaaluvad kokku 100 kg ning siis järeldub, et akrüülplasti sisse on pudistatud 30 kg jagu klaasimurdu. Plastiku massiks on siis ca 120 kg ühe paneeli kohta.

Ehk tegemist on igatahes plastikmaterjali või plastikkomposiidiga. Plastikmaterjaliks saab lugeda paraku ka sellist segu, kus on koguni 85% klaasi…koos püsib see kaadervärk just kasutatud polümeeri tõttu.
Ega selles ju loomu poolet midagi halba pole.
Hästi hoitud pleksiklaasitükk püsib kasutuskõlblikuna ju õige pikka aega.
Aga jään enda juurde…mis on nüüd ka Kaitseministeeriumi poolt kinnitust leidnud…meil on klaas-plastik komposiitsammas.

Lõpuks on tegu ikkagi komposiitmaterjaliga ja plastikud kuuluvad kah komposiitmaterjalide valda. Nii on klaasist ja plastikust elektroonikaseadmete montaažiplaat samuit plastik…ka selles on klaasil märkmisväärne ülekaal.
Tšehhi klaasimeistirte paljuhoitud saladus on aga selles, et nad ei teinudki klaasi sellisel sulatamismeetodil ja silikaadist vaid tegid meile pleksiklaasi ja tavalise klaasi segust samaba.

Meenutan siin lihtsalt mõnda aega tagasi lavastatud muret, et "ei-tea-küll-mille-tõttu" klaaspaneel punaseks tõmbus. Loomulikult seetõttu, et miskit toimus selle plastikuga nende klaasplaatide vahel. Väita, et tegemist oli üldteada faktiga, et samba klaaspaneelide märkimsiväärne osa koosneb tegelikult orgaaniliset polümeerist ei saa sest siiani oli seda koostetehnikat peetud tegijate ärisaladuseks. Just nii seda ka avalikkusele esitati.

Kui nüüd oleks ka paslik olnud küsida inimeste käest, kas te tahate pleksiklaasist ja tavalisest klaasist vabadusesammast või siis näiteks dolomiidist või graniidist samamst…mina ei oksa öleda kuhu poole see kaalukeel siis oleks langenud.
Igatahes on pleksiklaas ehk polümetüülmetakrülaat vaat et Vabadussõja kaasaegnegi (asjakohane polümeer esmasünteesiti 1877 ja tooteks muutus see 1933).

Ma muidugi ei saa aru, miks peaks niivõrd palju paanikat tekitama tõsiasi, et meie vabaduse monument on pleksiklaasi ja silikaatklaasi segu. Ühed klaasid mõlemad.
Kaldun aga arvama, et kui samba tellimisel oleks öeldud, et monumendi võib ka kokku panna karastet saunaukseklaaside vahele akrüülplastiga valatud pudelikildudest, oleks kohalikke meistrimehi ja pakkujaid kindla peale leidunud.

Kas meie vabadusesammas on äkki plastikust?

2010-06-26T17:00:00.010+03:00

Tänu nurgaliistude ärakukkumisele on vabadusesamaba anatoomia kõigile näha.
Samba juurdegi minnes on näha, et ka trepi graniitkivid on kinnitatud mingi seguga, mis on hakanud päris kiiresti lagunema.
Näha on see siin:

Pildil: Sambaesiste trepiplaatide alt välja "roomav" lagunenev aluskiht.

Pildil: Trepiplaatide alune lagunemine. Sellist ehituspilti nähti sageli nõukogude ajal, kui segus hoiti kokku tsementi ja liialdati liivaga. Aga ega meie vabaduse alused ongi väga "mitmekesised"

Pildil: Irduvad tükid astmetealusest materjalist on märkimisväärse suurusega.

Sambaesistest graniitplaatidest on nähtav osa mõradega, mis tähendab seda, et kas alus või kinnitus on asunud "mängima".

Samba servapraost sisse vaadate kerkivad mitmedki küsimused.

1. Klaasplaatide (õigem oleks öelda väidetavate klaasplaatide, aga sellest juba hiljem) roostevabast terasest kinnitused on nähtavalt paindunud.
Kasutatud on roostevabast terasest keevitaud konstruktsioone, mis on 8 mm poltidega kinnitatud samba betoontüve külejs olevale karkassile.

Pildil: Läbipaindunud sambaplaatide kinnitusalus (ümbritsetud ringiga ja näidatud nooltega)

2. Klaasplaadid ise on aga üksjagu omapärase konstruktsiooniga.
Kahelt poolt on jääd meenutav sisemine kiht kaetud umbes 6 mm paksuse klaasplaadiga.
Kummailmne on see, et ka väidetava klaassisemuse servad on kaetud kah klaasliistudega.
Jäälaadne materjal meenutab aga lähemal vaatlusel seda, mida on võimalik saavutada ka läbipaistvat epoksiid või muud orgaanilist polümeerset materjali kasutades kui sinna sisse segada erineva kujuga klaasitükke (need on sammast vaadeldes näha). Kõvastuva polümeevaigu sisse on võimalik ka mulle tekitada (needki on selgelt plaatide vahel näha) erineval moel.
Asajtundjad teavad mitmeid viise kuidas kõvastuvat vaiku mullitama panna. Epoksiid hakkab mullitama kui sellesse on süstitud näiteks piirituse või muid kergaurustuva vedeliku tilku ja need küvenedes kuumnevas epoksiidis lihtsalt aurustuvad. Neid võtteid on veelgi.

Pildil: Sambaplaadi servad, mis on kaetud klaasribadega (näidatud punaste nooltega). See asjaolu viitab, et plaadi sisemus võib olla valatud mingits plastikust, mille sekka on segatud klaasitükke. Klaasitükid ongi nähtavad tänu plastiku ja klaasi erinevatele murdumisnäitajatele.
Küsimus, mis üleval on järgmine: miks peab väidetava klaasplaadi, mis on kahe kaitsva plaadi vahel servadesse kinnitama klaasribad?

Kas on võimalik saada avalikult vastus sellele, et meie sammas ei ole valmistatud mitte plastmassist vaid ikkagi klaasist?

Ja kui tegemist on plastikuga siis on ju selge, et enamus sellest polümeerist, millest see sammas on võimalik, et kokku valatud, ei saa maksta rohkem kui 1-2 miljonit krooni.

Tõsi ju on, et plastmass on veelgi moodsam materjal kui klaas (klaasi moodne loomus oli see, millele samba loojad sageli rühusid).
Vabandan muidugi ette kui mu kahtlus, et sammas on valdavalt plastikust on tõele ei vasta.
Juhul muidugi kui samba valmistamisel on kasutatud epoksiidi siis on asjakohane märkida, et silikaatklaas n vaid osaliselt läbipasitamutu ultraviolett-valgusele. See viimane aga sööb epoksiidvaiku ja muidki plastikuid üsna tublisti.
Kurb kui meie vabaduse sümbol päikese käes kolletub või sootuks ära laguneb.

Lühem tööaeg = parem elu!

2010-06-22T12:41:00.005+03:00

Kui pikk siis on tegelik tööaeg (palga eest kulutatud aeg) Eestis.
Statistikaameti 1999-2000 uuringu kohaselt mitte üle 4 tunni päevas.

Siin tutvumiseks:
Statistikaameti ajakasutuse uuring 1999-2000

Mida inimesed muul ajal teevad on sealt samamoodi lugeda.
Majandus on 2000 aastast kasvanud ca 1,4 korda. Vaevalt et sama palju on kasvanud tööle pühendatud ajakasutus. Aga isegi siis ei ületaks saadud ajakasutus pakutud 30-32 tundi tööaega nädalas. Aga nagu me teame ei ole Eesti majandus kasvanud mitte meie tööpanuse kasvamise arvelt vaid tuleviku arvelt elamise tõttu (kinnisvaralaenud ja muud laenud)
Hea oleks muidugi kui samalaadseid ajakasutuse uuringuid tehtaks sagedamini.

Ettepanek normtööaega lühendada on tekitanud raevukaid vastuväiteid. Kelle arvates kaob palk, kelle arvates peaks just rohkem rabelema.
Tööandjate esindaja peab ettepanekut populistlikuks. Vaevunuks tööandjate esindaja kordki vaatama sedasama statistikaameti uuringut, millele ülalpool viitasin, oleks ta aru saanud, et tegelikult röövitakse tööandjatelt ikka härjalt aega. Pool makstud tööajast kadus ei kuhugi 10 aastat tagasi. Nüüd on ehk olukord parem aga ilmselt vaid natuke parem.
Loomulikult on iga kui ajavaras olukorras, kus ta leiab põhjenduse igale kui varastet sekundile. Loomulikult ei ole kõik ka ajavargad…keegi teeb ju varastet töö kah ära. See võiks olla aga ametiühingute või sotsialistide asi…võrdsuse tagamine nimelt. Paraku nemadki põtkivad tööaja vähendamisele vastu tuues näiteid Pranstsmaalt, kus see ei olla õnnestunud.
Mis siis…kasutage tervet mõistust. Ajad on muutunud, teadmisi on juurde tulnud. Kasutage teadmisi, mitte eelarvamusi.

Siinkohal paar artiklit ja viidet selle kohta, millised on normtööaja koomale tõmbamisega seotud võidud ühiskonna ja ka majanduse jaoks.

Guardianis ilmunud artikkel New Economy Foundationi tähelepanekute kohta, mida toob endaga kaasa tööaja vähendamine

New Economic Founfdation'i uuring "Shorter working week soon inevitable, forecasts nef"

Uuring "A new organization of time over working life"

Head võidupüha ja jaanipäeva ja mida kõike veel…ja arvutage, kui mitu reaalselt töötasustet tundi te tööandja heaks näiteks juunikuu jooksul teinud olete. Või palju makstud töötunde tuleb teil kokku möödunud ja järgmise nädala jooksul.

Appi! Jalgrattad varastet...või algas hoopis elektriliste kergsõidukite ajastu Eestis.

2010-06-11T19:43:00.005+03:00

Täna öösel läkisd Tallinna vanalinnast "jalutama" kaks jalgratast.
Mõlemad ka elektri abiga liikuvad. Mõlemal mootorid esirattais.
Kui keegi nägema või kuulma juhtub andke siis teada politseile ( 110 ) või mulle
(55520108)

Selline oli üks jalutama läinud jalgratastest:

Ja selline teine:

Võimalik, et tegemist on eismeste elektrisõidukite vargustega Eestis.
Ka autoajastu hakkas mitte eisme auto tegemisest vaid esimese auto varastamisest.
Mida varastatakse see on hinnatud.
Ehk siis tõepooelst on 11. juuni 2010 elektrilste kergsõidukite ajastu algus Eestis.
Elame-näeme. Aga sõidukeid oleks hea tagasi saada.

Sambatantsu lugu

2010-06-10T17:44:00.004+03:00

Autorid kavandasid samba.
See pidi tulema klaasist ja kirgas.
Kirgas nagu jää.

Soovitati ja öeldi, et nii ei pruugi see välja nägema hakata. Klaas on suurelt kapriisne.
Pakuti muidki materjale. Läbikumavat tehiskivi näiteks. Seegi saanuks olla kirgas kui kevadine lumi.
Autorid ütlesid, et peab olema klaas.
Soome klaasimeistrid ütlesid, et see võib isegi ehk võimalik olla aga mitte nii lühikeste tähtaegadega.
Lühike tähtaeg oli ministrile auasjaks.

Leiti tšehhid. Oludes, kus kaitseministeerium ei ole kunstiloomingu tegemise koht, leiti nende poolt klaasimeistrid, kes polnud varem midagi sellist teinud. Nad lubasid teha. Nii samba kui lambid selle sisse.
Kiirelt, rutakalt, katsetamata ja nagu täna näeme ka oskamata.

Sammas saadi valmis ja ka helendama. Ilu nähti pigem samba faktis kui selle kehastuses.
Mõned korrad see sammas ka helendas.
Siis hakkasid lambid kustuma. Paneelid roosatama.
Probleemid, probleemid, probleemid.
Lõpuks oleks kukkuvatest sambaosadest ehk lapski surma saanud.
Kas vabaduse eest?

Vabadussõja võit ei ole kahjuks sama mis selle võidu tähistamiseks tehtud sammas.
See võit on kindel aga mitte see sammas. See laguneb ja kaotab nägu meie silme all.
Mille tõttu?
Selle tõttu, et teadmistest ei peeta.
Meie rahvuslik ja riiklik huvi on oma vabadust selgelt au sisse tõsta.
Seda ei saa aga teha rabistades ja rutates. Tahe peab olema tasakaalus teadmiste ja oskustega.
Meil ei olnud.
Loodeti lepingule. Lubada ja kohustada ei saa aga enamaks kui loodus võimaldab.
Katse jäi tegemata. Vaatamata kiirustamisele on aeg raisus.
Lisaks ajale on ka sammas raisus.

Kuidas mujal tehakse?
Hollandi kunstnik Jaap Durpsteen kavandas Hilversumi Helide ja Kujutiste Instituudi (vaba tõlge Sound and Vison Institute) klaasfassaadi. Selle tegemiseks kunstniku kavandatu moel puudus tehnoloogia. Saint Gobain oli valmis küll selle fassaadi valmistama aga mitte välja mõtlema kuidas trükkida klaasile värvilise klaasiga kujutis, mis oleks selline nagu kunstnik soovis.
Selleks loodi vastav tehnoloogia. Seda tehti riiklikus tehnoloogiauuringute ja arenduse asutuses TNO.
See oli hollandlaste jaoks strateegiline tehnoloogia. Loomulikult selleks, et nende kunst kestev ja asjatundlik välja pasitaks.
Ja paistabki.
Aga meil ei paista.

Miks?
Sest me arvame ikka, et kõik on ostetav.
Et kusagil on pood ja riiul, millel on täpselt see mida me vajame.
Aga ei ole.
Vabadust pole riiulil nagu ka vabaduse jaoks mõeldud erilist sammast ega selle tükke pole riiulil.
Selleks tuleb vaeva näha, mõelda ja nuputada ja katsetada.
See ei puuduta mitte ainult sambaid ja kauneid klaaspindu.
See puudutab kogu meie julgeolekut ja kaitset.
Selleks on vaja teadmisi ja oskusi.
Meie vabadus tulebki teadmiste ja oskuste kasutamisest ja austamisest mitte nende vältimisest.
Vabaduse platsil pole mitte vabaduse mälestusmärk vaid teadmiste ja oskuste süsteemikindla eiramise häbiplekk.

Selle häbipleki juures on paraku ka inimeste nimed.
Mitte nende, kes meie vabaduse eest võitlesid ja otsa said.
Hoopis nende nimed, kes teadmisi ja oskusi põrmu tallavad.
Vaatamata oma kõgetele tiitlitele, kraadidele ja ametitele.

Olid kord rohelised – ja on edasi

2010-05-27T12:24:00.004+03:00

Kommentaariks, enne kui lugema asute: ehk olete tähele pannud, et Eesti ajakirjandues on üsna palju räägitud rohelsitest ja sisetülist ja milelst veel.
Eesti Päevalehes päris mitmel korral.
Selle nädala esmaspäeval siis palusin, et erakonan pressitöötaja lepiks kokku asjakohase arvamuse avaldamisvõimaluse ka minu poolt.
Homme nagu teate, toimub meie erakonna üldkoosolek ja loomulik soov on avalikult enne olulisi muutusi selgitada ka avalikult omi eisukohti.
Päevaleht ju ise on selle teema meedia huviorbiidis hoidja ja avalikuks tegija.
Täna sain teada, et ka homses päevalehes ei oelvat vist selle aravamuse jaoks ruumi.
Loomulikult on see väljaande enda õigus valida nii artikleid kui autoreid.
See ei kehti loomulikult ainult minu puhul vaid loomulikult ka nende arvamuste puhul mis enne mind on avaldatud ja puudutavad minu isikut külallt isiklikult.
Siin on ka mu sesikohad veidi pikemalt kui Päevalehe arvamusartiklisse kirja sai.

Milleks rohelisi vaja oli?

Ma ei küsi minevikuvormis, justkui arvaksin, erakonnaga on kõik läbi. Läbi pole midagi. Enamus on alles ees. Kuid minevikku peab meenutama. Aastatel 2006-2007, erakonna loomise ajal, tulime me välja väga selgete kavadega, milline peaks oleme meie energiamajandus, toit, tervisekorraldus, haridus ja mil moel peaksime värskendama demokraatiat. Valijad kuulasid, nägid, mõistsid ja toetasid meid. Tänaseks on mõnel Eesti erakondadest juba oma roheline või vähemalt rohekas tegevuskava. Rohelisest majandusest ja investeeringutest ei räägi mitte ainult rohelised, vaid kõik.
Kriitikute meelest olevat rohelised vaid energiateema erakond. Me käsitleme kõiki teemasid, kuid uuel vaateviisil – mis tänases maailmas pole energiaga seotud? On, julgeolek, on majandus, heaolu, vaba aeg, tervis. Selle, rohelise arusaama, tõime me Eesti poliitikalavale.

Milleks rohelisi vaja on?

Eks ikka selleks, et oma räägituga ja lubatuga edasi minna. Jätkuvalt oodatakse meilt puhta ja tervisliku toidu eest seismist. Transrasvad ja värviküllust pakkuvad tehisained meie toidus on täna juba sihikul. Need peavad kaduma me toidust juba lähiajal. 2010. aasta riigieelarve võimaldab mitmeid tehnolooglisi uuendusi. Loodetavalt juba sellel aastal rajatakse eestis esimene väljarenditav liikuvtapamaja selleks, et maheliha jääks mahedaks ja oleks kättesaadav ka hinna poolest.
Teadusandekatele lastele käivituvad roheliste toetusel 2010. aasta sügisest füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad. Seda kokkukuivavate õppekavade ja loodusainetundide taustal. Ka taustal, kus teadmiste asemel on käibel hulgaliselt eelarvamusi ja uskumusi. Oleme ette pannud, et tööandja ei peaks tasuma erisoodustusmaksu, kui maksab kinni töötaja hambaravi või nägemise korrigeerimise või mõne muu raviteenuse.
21. sajandil ei pea eeldama inimeste tohutut rassimist ja rabelemist. Inimeste jaoks on oluliseks väärtuseks saanud nende vaba ja lähedastele pühendatud aeg. Oleme ette pannud, et nädalase töökoormuse peaks Eestis langetama 40-lt tunnilt 30-le. Sellest tuleb nii uusi töökohti kui tervem töökorraldus. Pea 100 miljonit krooni panustatakse tänu rohelistele 2010-2011 aasta jooksul sellesse, et kodusid, koole ja lasteaedu säästlikeks ning tervislikeks muuta ja selleks Eestisse sobivaid lahendusi arendada ja rakendada.
Kes veel peale roheliste seda teeks ja silma sellisel innovatsioonil peal hoiaks? Me teame juba täna, et roheliste kadumisel riigikogust nimetatakse roheliseks hoopis tuumajaama rajamise plaan. See aga on väga, väga kaugel meile arusaadavast rohelisest maailmavaatest.
Inimese ja looduse suhtes sõbralikumad lahedused ei teki ühiskonda iseenesest. Selle eest tuleb seista selgesõnaliselt ning sisulislt. Seda nõuet olen kuulnud roheliste valijailt ja kindlasti ootavad nad sellise võimekusega erakonda ka järgmistel valimistel.

Tülist

Loeme ajakirjandusest, et roheliste siseüli olevat võitlus opositsiooniga. Loeme ka seda, et kasutatakse vaat et stalinlikke meetodeid opositsioonist vabanemiseks. Väidetakse, et see olla „tavaline võimuvõitlus“ Eeldame vaid hetkeks, et see kõik ongi nii. Küsigem aga, et kui tegu on opositsiooniga, siis millised on selle oposistiooni sisulised seisukohad ja mille poolest need erinevad neist seisukohtadest, mis ei ole oposistiooni omad? Veidi uurides selgub, et sellele lihtsale küsimusele vastust leida polegi lihtne. Neid seisukohti lihtsalt pole. Neist seisukohtadest ei ole teadlikud ei erakonna liste lugevad liikmed ega ka avalikkus. Kummaline?
Miks küll, võib lugeja küsida, otsustab erakonna juhatus erakonnast välja arvata koguni 20 inimest. Vastan. Seda tehti erakonna aukohtu ettepaneklul. Üheks oluliseimaks põhjuseks oli välja arvatud liikmete labane või isikuid solvav sõnakasutus ja madal suhtluskultuur, seda eelkõige erakonna siselistides. Seda tehti kombe tõttu igat kui siseasja ja vastuolu pesta avalikult tänuliku meedia vahendusel (mis loomulikult iga tüli oma müüginumbriteks ja klikkideks muundab). Ka selle tõttu, et erakonna sisesuhtluses on rohelistel nii põhikirjas kui heades tavades kokku lepitud isikute kritiseerimise asemel asjast rääkimine. Aukohtu hinnagul ei tulnud väljaarvatud ka sellega toime. Nad ise on loomulikult teist meelt. Kuidas muidu.
Erakonna nö vastasrinnaga peetud vaidlustest on selgemini meelde jäänud näiteks seisukoht, et erakond peab toimima ennekõike oma liikmete huvides. Kas tõesti? Seda oludes, kus kümneid kordi rohkem raha tegevuseks annab erakonnale mitte liikmeskond, vaid maksumaksja ja kus roheliste tegevusraha tuleb nii meie valijate kui ka nende taskust, kes ei vali meid ega ühtki teist erakonda.

Tulevikust ja lahendustest

Mul on siiralt kahju, et rohelise poliitka ja maailmavaate asemel arutab avalikkus ühe organisatsiooni sisesküsimusi. Esitades konflikti ebademokraatia ja demokraatia vahel välistatakse võimalus, et tegemist on palju lihtsama vastuoluga, milles suur osa on lihtsalt viisakuse ja ebaviisakuse vastuolul.
Kas oleme aga sedavõrd küpsed ja valmis, et öelda, et rohelised on oma töö teinud ja nüüd on juba muud erakonnad piisavalt rohelised isegi, kuna kogu maailma nõue on olla rohelisemad? Kui see nii oleks, siis tuleks rahulikult roheliste töö lõppenuks tunnistada. Ma arvan, et see ei ole siiski nii.
Rohelised Eestis on tõenäoliselt ainus poliitiline jõud, mis senini on rääkinud paremate inim- ja loodushoidlike lahenduste ehk masinate ja tehnoloogiate eest. Ja seda tuleb teha ka edaspidi. Selliste paremate masinate eest, mis looksid meile turvalise maailma, mis hoiaksid inimest heade kodude ja toidu toel, mis ei kahjustaks ei inimest ega loodustki. Masinateta me toime ei tule. Sest piltlikult on isegi lõke masin (tehnoloogia) mis pani aluse parasiitidevaba ja paremini seeditava liha kaudu pikemaealisele inimpopulatsioonile. Tänu sellele, algelisele “lõkke-masinale” on meil olemas vanavanemad ja kultuur ja keel. Miks? Sest tänu tervislikumale toidule pikenes eluiga ja jäid ellu need, kel oli aega lapsi õpetada ja järjepidavust kanda.
Täna oleme mõnes mõttes ringiga alguses tagasi: me vajame taas lahendusi, mis hoiaksid kolme põlvkonda koos, säästaksid aega, raha ja väärtusi, ei teeks meid ega loodust haigeks. Roheline erakond on aru saanud, et selleks, et kaitsta puid on vaja mõttega luua masinaid, mis puid ei hävitaks. Vaid puude kallistamisest on seejuures väga vähe abi.
Paremini masindatud, kõrgtehnoloogilist ühiskonda on vaja jätkuvalt nii maailma kui Eestigi oludes, kus liberaalid ütlevad, et olgu masinad millised tahes, peaasi, et neid on piisavalt palju ja neid tulusalt müüa saaks. Kus keskklassi esinadajad ütlevad, et igaüks peab saama endale mingigi masina. Kus sotsialistid ütlevad, et müüdagu mistahes masinaid, peaasi, et raha laekuks ühtlaselt kõigile.
Sellistes oludes on rohelistel nii täna kui tulevikus väga selge oma koht. Mitte “puukallistajatena”, vaid parematest lahendustest, parematest masinatest ja tehnoloogiatest rääkijate ja nende eest seisjatena ning arukalt ülesehitatud ühiskonnale seaduste ja harimise kaudu eelduste tekitajatena. Ma tõesti loodan, et rohelistel on jätkuvalt koht Eesti poliitmaastikul ning Riigikogus. Ma loodan ka seda, et meie, roheline erakond, saame aina rohkem hakata vastama küsimustele "mida te teate sellest või teisest asjast" ja et me aina vähem peaksime vastama küsimustele "mida te arvate, tunnete või oletate neist või teistest asjadest".
Rohelised on täna ka ainsad, kel on õnnestunud Riigikogus vormi järgi vastasrinnas olles võimuga koostööd teha ja oma kavadest mõndagi jõustada. See saaks ja peaks ka edaspidi nii olema. On neid kellele see koostöövorm ei ole meele järgi. Nii erakonnas kui väljaspoolgi. Ehk on selles taevani puhutud tüli põhjus? Mõlege, enne kui kivi haarate!

Inkvisitsiooni ootel

2010-05-06T16:30:00.003+03:00

Hiljuti suvatses kirikurahavs teha etteheite poliitloomadele, et nende plakatid on rõvedad. Jumalikust vaatenurgast. Noh, ega need plakatid nüüd teab mis meistriteosed ja viisakuse mustrid pole jah. Teisalt on tegemist täiesti tavapärase...vist siiski keskpärase...ilmaliku ilminguga. Evolutsiooni ervormiga. Suure Paugu otsese derivaadiga. Neisse asjusse on olnud aga kirikul (tõsi küll teispool Lompi valdavalt) alati oma hoiak.

Ühes vestluses pruukis üks agnostiline lõuapoolik suud ja arvas, et vaadaku see kirik ehk veidi ka enda sisse ja selle peale, mil moel nende endi rituaalid neutraalsel vaatlusel paistavad.

Tema jutt ise oli umbes järgmine:
"Viimaste paari aastatuhande jooksul on ilmunud nii linnapilti kui kunsti küllalt võika loomuga pilte ja muid kunstiteosed.
Enamgi veel, on teada juhtumeid, kus inimesed kogunevad kõrgete lagede ja kõmiseva akustikaga hoonetsse, kus kesksel kohal on iidse piinamisriista külge naelutatud surev inimene. Rituaali osaks on ka kannibalismi immiteerimine, kus surnuks piinatud isiku ihu süüakse ja tema verd juuakse.
Enamgi, makusmaksja on kohustatud kinni maksma riikliku tellimuse, mille tulemusena saavad kõrghariduse isikud, kes õpetavad evolutsiooni ja loodusteaduste asmele kreatsionismi…". Järgens vee lauseid porinat sel teemal, et religioossete jutukeste vestjaid koolitatakse põhjendamatult palju samas kui loodusteadusteaduste õpe muutub aina pinnapealsemaks ja nõrgemaks.

Noh jah...maitse asi...ma ehk nii karm ei olekski aga igatahes on religioossete ja sekulaarsete toimetamiste lahushoidmine igati õigustatud. Roosikasvataja võtetega mahaavu ja mädast pimesoolt ei ravi.
Huvitav, millal kujuneb välja poliitiline inkvisitsioon?

Euro kui mood

2010-04-09T16:33:00.003+03:00

Raha on kui muinasjutt, lugu, väljamõeldis meie peades. Ja ei kusagil mujal.
Kas kroon või euro, kas teokarbid või klaashelmed. Küsimus on ei muus kui raha hulga tekitamise reeglites...ja muidugi natuke ka moes.
Ja kes meist ei usuks, et mood inimest ja tema enesetunnet ei paranda.
Ikka parandab.
Ja majanduse alus on teaduspoolest ei muu kui emotsioon ja enesetunne...koos mingite vajaduste nõudluse ja pakkumisega muidugi.
Kroon ja euro on muidu sama praktilised...euro lihtsalt näib hetkel olevat rohkem moes.

Viljandis võiks korralda esimese siduva kohaliku rahvahääletuse!

2010-03-31T14:14:00.002+03:00

Viljandi linnavolikogu peab arutama ja otsustama selle üle, mida teha Viljadniu gümnaasiumitega. Liita või mitteliita ja kui liita siis kuidas liita.
Tegelikult on see laiem küsimus kui volikogu küsimus. Siin oleks koht rahvahääletuse korralamiseks. Kirjutasingi Viljandi linnavõimule alljärneva kirja...näis, mis nad arvavad või vastavad.

Head Viljandi volikogu liikmed.

Saan aru, et teil on täna kavas arutada Viljandi koolikorralduse küsimust.
See on oluline asi. Vaieldavaid küsimusi on palju ja otsuski mõjutab paljusid.
Siinkohal minu poolt üks pakkumine selle pakilise asja korraldamisse.
Nimelt, ehk teate, olete kuulnud ja lugenud, et olen olnud pikka aega vahetu demokraatia ehk siis otsustajate jaoks siduvate rahvahääletuste pooldaja. Sellised rahvahääletused loomulikult ei asenda esindusdemokraatiat aga rikastavad seda.
Juhul kui te oma kooliteemalises arutamises jõuate sinnamaale, et võiksite kaaluda Viljandis koolikorralduse asjus rahvahääletuse korraldamist olen nõus igati sellele kaasa aiatama. Oma teadiste ja oskustega aga ka arvukate kontaktidega maadest, kus selliseid rahvahääletusi korraldatakse.

Teadupoolest on ka riigieelarves ette nähtud vahendid kohaliku rahvahääletuse tutvustamiseks ja sellele kaasa aitamiseks.
Nende kasutamise kohaks võiks olla siis Viljandi, kui volikogule see sobib. Ja kui sobib aitaksin hea meelega kaasa sellele, et neid vahendeid saaks kasutada just Viljandi rahvahääletuseks sedavõrd olulises küsimuses nagu koolikorraldus.

Loomulikult pole rahvahääletus pelk küsitlus vaid nõuab hoolikust ja tähelepanu. Sellist, millega toimetatakse neid rahvahääletusi näiteks Šveistis või ka Saksamaal ning mujalgi.

Teie vastust ootama jäädes ja
lugupidamisega
Marek Strandberg
Riigikogu liige
Erakond Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimees
555 20108
marek.strandberg@gmail.com

P.S. mul oleks heameel kui käesolev kiri teie abiga kõigile volikogu liikmeteni jõuaks.

Liha, võim ja mõistus

2010-02-28T11:25:00.006+02:00

Küsitakse, et millist abi meil on vaja, et majandust päästa ja jalule aidata. Loomulikult aru ja tarkust teha õigel ajal õigeid asju. Mitte lihtaslt teha midagi õigel ajal.

Kui keegi peaks välja andma aasta spordiajakirjaniku preemia siis selle peaks 2010 olümpiaaastal saama eesti Päevalehe ajakirjanik Veiko Visnapuu.
Miks?
Lugege vaid tema artiklit 15 jaanuari k.a. Eesti päevalehes
"Eestis hüljatud hooldemehed aitavad Kowalczykit võidule"

Ei ole võimalik selgemalt ette ennustada seda, mis juhtus eile 30 km naiste suusasõidus.
Nimelt kirjutab ajakirjanik sellest kuidas nii Veerpalu kui end ka Šmiguni suusatimi pakkunud mehed Are Mets ja Peep Koidu hüljati. Kuigi 2006 aasta Šmiguni kullasuusad olid nende määritud.

Mõned väljavõtted sellest artiklist:
„Midagi pole teha,” laiutab Mets käsi. „Muidugi aidanuks ma omasid edasi... Kui kevadel selgus, et Eesti meeste koondises mul enam töökohta pole, läksin rääkima Kristina Šmigun-Vähi abikaasa ja mänedžeriga (Kristjan-Thor Vähi – toim) – sealt arvati, et nendegi tiimi pole mind vaja. Ma ei soovinud Eestist lahkuda, aga kui oli näha, et jään siin töötuks, polnud muid valikud.”

"Mets ja Koidu annavad nüüd endast 101 protsenti, et Kowalczyk edestaks nende määritud suuskadega Šmigun-Vähit. Nii Otepääl kui ka veebruaris Vancouveri olümpial. Kuigi võiks arvata, et võõramaalase abistamine võib neile olla emotsionaalselt raske, nii see ometi ei ole."

„Meie teeme oma tööd ja tahame seda teha võimalikult hästi,” selgitab Mets. „Tahaks alati, et meie määritud suusad tooksid võidu. Teine koht võiks kaotada 0,01 sekundiga,” lisab Koidu muiates.

Kommentaariks, et kulla sai Kowalczyk koguni 0,3 sekundise võiduga!

Eile arvas mu abikaasa Katrin, et ei saa olla, et nii palju liha ja võimu lihtsalt edu käest laseb. Aga saab küll. Hommikul teatas ta mulle uudisest, et poola meeskonda määrisid eestlased.
Võimu ja lihaga pole ilma tarkuse ja teadmisteta tõepolest midagi peale hakata.
Õpetuseks nii sportlastele kui kogu ühiskonnale, kui jälle hakkab keegi targutama, kas haridus ja teadmised on ikka see millega kehvadest oludest välja tulla.
Onn ikka küll...ja ehk poleks nii sageli põhjust asjatundjaile kinga anda ja neid põlata. Ei määrdemehi, ei insenere, ei teadlasi ega arste ja keda kõike veel.
Miks me küll hülgame oma edu?

Tallinna linnahalli laenugarantii lugu

2010-02-12T09:51:00.002+02:00

Jalgrattaga talvel ja Tallinnas?

2010-02-04T05:21:00.004+02:00

Esmapilgul suhteliselt hull plaan. Varasemalt olen proovinud kasutada rattal naastrehve kuid jää, lume ja kivi kombinatsioonis pole see kuigi mugav sest isiklik tasakaalumehhanism ei pruugi alati ette tulevate ootamatustega toime tulla.

Teist talve kasutan aga talviti esirattas oleva elektriajamiga jalgratast. Sellist, mis tagaratta väntamisele mõõdukalt jõudu esirattasse lisab.
Elektrijalgrattaks on mul Saksa (Leedu koostet) Panther. Talvist pilti pole aga siin mõne aasta eest soojal ajal tehtud pilt sellest rattast.

Tulemus on igati mugav: nagu neljaveolise ja vaid tagaveolise autogi võrdlus libedates oludes. Ja viimased kaks aastat pole ma kasutanud ka talviseid ratta naastrehve. Loomulikult tuleb pidurdamisel ja pööramisel olla veidi ettevaatlikum aga läbi lumesodi sõitmine ei ole (vähemalt viimaste kogemuste põhjal) eriline vaev.

Kirjutan aga selleks, et tähelepanu juhtida ühele KTRAKi jalgrattavidinale, millega mägirattast kondiaurul töötava kelgu saab meisterdada.

-10, -12 ei ole sugugi külm ka jalgrattaga tavaasju ajades (mitte sportides) ringi liikumiseks ning tõestatult on kaherattaveo kasutamine ka libedates oludes stabiilsem kui näiteks jala käia!

Lubaduste võidusõit alanud!

2010-02-01T06:34:00.004+02:00

On loomulik, et rahvale meeldimiseks tuleb selga panna ilusad riided ja anda ilusaid lubadusi. Hiljem tuleb vaid õigete sõnadega asi rahvale selgeks teha. Käesolev võrgupäeviku sissekanne ei ole tehtud seepärast, et toimus üllatuslike lubaduste rohke IRLi suurkogu...see on tehtud lihtsalt pärast seda.

Kohe-kohe on parem maailm tulekul! Ilmselt asuvad meie poliitliikide esindajad...erakonnad nimelt...üksteise võidu lubadusi jagama. Paremast Eestist ja paremast tulevikust.
Meenus, et olen seda juba kunagi varem näinud...ka lahendust kuidas täitamat lubaduste taagast kaunilt välja tulla.

Monty Pythoni Lendav tsirkus lahendas olukorra nii:

Telesaade "Tinti näkku":

Ajakirjanik: Oma plaanis paremast Britanniast meie kõigi jaoks lubasite, et ehitate 88 tuhat miljonit-miljardit uut maja aastas Suur Londoni piirkonnas. Tegelikkus on selles, et te ehitaseta vaid kolm.
Olete te veidi pettunud selles tulemuses.

Transvestiitselt riietunud koduasjade minister: Ei, ei üldse mitte. Vastaksin sellele küsimusele kahel moel. Algul räägin oma tavalise häälega ja siis nagu väike vinguv siga....

Siin ka asjakohane videoülesvõte sellest saatest.

Poliitilistest liikidest ja mitmekesisusest ning taastuvenergiast

2010-01-17T16:50:00.002+02:00

Energiavoo juhtimine demokraatlike vahenditega ei pruugi alati anda sobilikke tulemusi.
Selleks, et demokraatia ja poliitline mitmekesisus toimida saaks on vaja energiakasutuses teha tõsiseid korrektuure. See kasutus peab saama taastuva iseloomu, nimelt.

Abu Dhabis on hetkel toimumas Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) käivitamisega seotud rahvusvaheline koosoelk. Täna on selle loomise initsiatiiviga liitunud 142 riiki. Taastuvenergia kasutamise tähendus on siiski laiem kui pelk looduse säästmine.
Püüan siinkohal veidi avada seda kuidas poliitiline liigirikkus ja energiakasutuse iseloom omavahel seotud on.

INIMESED SOOVIVAD VAHETUMAT OTSUSTAMISÕIGUST..teisalt politoloogid noomivad jälle, et üheteemaerakonnad ei löö läbi. Äkki on olukord aga vastupidine? Vähemalt nende politoloogide arvamuse asjus.

Ühiskonna elurikkuse huvides vajame hoopis rohkem selge suuna, kava ja valdkonnaga poliitilisi liikumisi. Õigem oleks öelda: poliitilisi liike. Ehk näiteks pole roheliste väidetav ühekülgsus mitte probleem, vaid võimalus suunata ühiskond mitmekesisema arengu teele. Kui sageli lahkutakse arsti juurest tõdemusega, et hea küll, ravimisega tulite toime, aga muidu olete te ikka väga kehv torulukksepp või sootuks saamatu elektrik?

Rassid, rahvad, riigid?

Loodus on inimesele hea paik, kuna selles on piisavalt liigirikkust. Erinevate liikide ja nende omavaheliste seoste rohkus on tagatiseks, et ka meile, inimestele, on olemas liigina sobilik ökonišš.
Igal liigil looduses on oma bioloogiline programm ja käitumismuster. Sellel põhineb meie suur kodu, oikos (kreeka k kodu), ökosüsteem. Inimene on selle kõrvale loonud teise kodu. Tehismaailma, ökoloogilis-poliitilise süsteemi. Seegi on omamoodi oikos.
Kes või mis on selle tehismaailma liikideks? Rassid, rahvad, riigid? Pigem ei. Demokraatlikus ühiskonnakorralduses on selleks näiteks erakonnad. Seda kui poliitilised liigid, millele on ühiskondlikus kokkuleppes sattunud eriomaseid õigusi ja võimu. Aga selged poliitilise liigi tunnused on ka ettevõtetel ja kõigil inimeste kokku lepitud organisatsioonidel. Organisatsioonidel, mille tegevuse viisi ja eesmärki on sisse pandud inimese tahet, väärtusi ning huvisid.

Supp, milles keevad erakonnad

Looduses pole universaalliike, mis oma sisemises suhtes suudaksid kehtestada kogu liigirikkuse ulatust. Ometi panustame me sageli inimühiskonnas organisatsioonidele, mis peaksid lahendama kõik küsimused. Erakondadele, millel peaks olema universaalne võime leida lahendusi kõigile küsimustele, ettevõtetele, kust tahame ühest kohast kätte saada kõikvõimalikud teenused.
Poliitika protsessina pole aga muud kui üks paljudest inimesele teada olevatest tehnoloogiatest. Tehnoloogia võimu kogumiseks ja rakendamiseks. Sellega lähedane on üks teine tehnoloogia – religioon – nimelt oma institutsionaalses vormis.
Poliitikaski näeme erinevaid tehnoloogilisi lahendusi: ainuvõimu ning päritava võimu erinevaid variante, aga muu hulgas ka demokraatiat, mis on erinevate poliitiliste tehnoloogiate supp. Supp, milles keevadki siis muu hulgas ka erakonnad.

Kus me toitumas käime?

Universaalsete erakondade ja äriühingute (ökonoomilis-poliitiliste liikide) rohkus ongi ehk üheks põhjustest, miks viimase paarisaja aasta jooksul (kui erakonnad poliitiliste liikidena on muutunud aina universaalsemaks) on energiat ning materjale aina rohkem kontsentreeritud ja liigkasutatud. Looduse reservide rohkus on andud selleks ohtralt võimalusi. Omaloodud tehismaailmaga hakkama saamiseks on meil selgelt vaja teistsugust poliitikat ning sealhulgas arukal moel maha keerata ka see aine ja energiavahetuse vunk, mis tänaseks on tekitatud.
Täna kütame granaatidega kaminat. Üleilmsete tülide vältimiseks on vaja vältida üleilmseid huve. Energia ja materjalivarudel põhinev üleilmastuv huvi hoiab üleval ka üleilmseid tülisid. On selge, et kui näiteks Ameerika Ühendriigid tuleksid energeetiliselt toime vaid omal territooriumil, lakkaks mõne aja möödudes ka selle riigi globaalne mõju. Hämmastaval moel oleks see võimalik juba täna: kattes 300 x 300 km suuruse ala päikeseelektriliste paneelidega, saaks see ühiskond kogu enda tarbitava energia vahetust päikesevalgusest.
Aga sealsed ökonoomilis-poliitilised liigid on harjunud kaugemal toitumas käima. Iraagis ja Afganistanis näiteks.

Ühiskondlik ühekülgsus

Vastupidiselt tavaveendumusele julgen öelda, et universaalsete poliitiliste liikide ajastu peaks mööda saama. Eesti sisekaemuses arvavad poliitikauurijad, et iga erakond peaks olema võimalikult mitmekesine oma tegevuste ja lubaduste ulatuses. See aga ei vii paraku mitte muutusteni mitmekesisuse suunas, vaid ühiskonna ühekülgsuseni.
Siinkohal joonistubki välja tänapäeva rohelise poliitika möödapääsmatus olla selgelt rahulikuma energia ja materjalikasutuse kaitsja, nõudja ning propageerija. Ilma selle eelduseta on kõigil poliitliikidel kalduvus muutuda samasugusteks ning luua loomult ühekülgset maailma.
Poliitiliste liikide saamatu universaalsus on Euroopa Liiduski viinud sinnamaani, et demokraatlikust protsessist on saamas ainuvalitsejate õukonnamängude võrdkuju. Avalikkusele arusaamatuil kaalutlusil valitakse Euroopa Liidu kõrgeteks esindajateks isegi nende kodumaal tundmatud inimesed. Transpordivolinikuks valitud Siim Kallas pühendab oma intervjuu rahvusringhäälingus mitte transpordiküsimustele, vaid sellele, kui kõrge ja lugupeetud ametikoha ta sai ja seda tänu heale läbisaamisele väga mitmete teiste kõrgete au- ning ametikandjatega.

Kuhu siis püüelda?

Siit üldisem küsimus: kas elurikkalt toimiva ühiskonna poliitiline pool saab üldse kunagi olla piisavalt avalik, läbipaistev ja kõigile katsutav ning igas aspektis mõjutatav? Või on lugu nii nagu vorstivalmistamisega: süüa kõlbab, aga valmistamine ajab isu pealt? Või peame esmalt püüdlema selle poole, et ühiskonna energeetiline intensiivsus oleks väiksem ja huvide tagant hakkaksid paistma väärtused?

Igaühe energiaaudit

2010-01-10T10:00:00.004+02:00

Majakatusest külma ilmaga allapoole sihtiv jääpurikas on selge märk hoone katuse kaudu välja voogavast energiast ja rahast.

Ilm on meile kätte mänginud ülihea võimaluse. Madalamate majade katuseräästaist rippuvad jääpurikad on omanikele rõõmuks ja fotograafidele pildiilu allikaiks.
Kõrgemate hoonete räästaist tilpnevad kümneid kilosid kaaluvad jääpiigid on aga potentsiaalsete mõrvarelvadena tähelepanuväärsed ka muus aspektis.
Nimelt ei näita jääpurikas kekset külma talve muud kui, et katuse kaudu liialt soojust väljapoole liigub.
Iga jääpurika taga on ka kuhjaga kroone miinuskraadidel katusel oleva lume sulatamiseks kulutatud.
Küll on see kroonisumma väiksem kui kahju, mida kaelakukkuv purikas inimestele või varale tekitada võib.
Siinkohal aga hea soovitus, kõigile kel plaanis oma oskusi energiasäästu alal pakkuda: pildistage purikais maju sest see on parim tõestus kinnihoidmata soojast. Mida suurem purikas seda rohkem raisus sooja.
Peaks reklaammaterjalina mõjuma sama hästi kui termokaamera pilt...pealegi on maas olles üsna raske katusepilti saada ja kopteri lennutund maksab tuhandeid.

Painutatav e-raamat

2010-01-07T07:55:00.004+02:00

Novembris kirjutasin kuidas erinevate e-raamatute kasutussetulek on alanud.

Tänaeks on teatanud selline ettevõte nagu Skiff, et nad on valmis saanud painduva displei, mille ekraanilahutus on 171 dpi ja mille pildilehitsemise võime kestab ühe laadimisega nädala.

Hetkel pakuvad kõik e-raamatute tegijad, et nad võiksid olla krijastustetele partnerid trükikodade ja paberitootjate asemel. Mida enam aga selles valdkonnas uusi lahendusi kättesaadavaks muutu, seda selgemaks saab, et sellistegi masinate saatus on nagu arvuteil või mobiiltelefonidel: ühtne kommunikatsioonistandard.

Parandage ja täiendage asju...igasuguseid asju

2009-12-12T22:17:00.004+02:00

Plastiajastu on toonud muu hulgas ka katkiminevate ja mitteparandatavate asjade ajastu. Mõnesid asju saab isegi parandada. Kui viin katkisi kingi kingsepa juurde kostub üsna sageli imestamine, et miks ma uusi ei osta sest parandamine maksvat nii ja naa palju. Reeglina lasen ikka asju parandada, kui saab.
Nüüd on isekõvenevate ja liimivate möglede hulka tulnud veel üks. Sugru nimeline. Kirjeldus on paljulubav.
Kui ette jääb siis kasutage.

Eile käivitus viitsütikuga pomm!

2009-12-10T15:36:00.002+02:00

See pomm pole muud kui riigieelarve. Riigieelarve, mille tasakaalus hoidmiseks on kasutatud jõuliselt ressursside ja tarbimise sihipärast maksustamist. Teisisõnu on osaliselt ellu viidud ökoloogiline maksureform.
See on see, mille eest nii Keskerakond kui Sotsialistid nagu ka rohelistega koostööst huvitet Rahvaliit on rohelisi materdanud kuis jakasanud.
Miks siis ometi? Materdamist mõtlen?
Põhjus selleks on sügavam kui arvata oskate. Nimelt: kui ühtäkki selgub, et ühiskonda ja sotsiaalsüsteemi saab ülal pidada ressursside kasutust maksustades ilma isikumakse kasvatamata.
Mõistate juba? Siis kaob ju ka vajadus nii astmelise tulumaksu muu sellise järel. Siis kukub kokku kogu kommunistlik-sotsialistlik maksukäsitlus. Siis lakkab olemast ka sotsialistide ja muude vasakpoolsete ning muidu kommunistide osa nende ideolooglisest näost. Ja see on küll põhjus, miks maksab kisada ja miks ka on kisatud.
Katse on käima läinud ja eks me näe, mis selle tulemuseks on.
Eelarve nagu selle täituminegi on avalikud asjad ja seega on katse ka kõigile näha.

Erakonnad kui poliitilised liigid ja mitmekesisus ühiskonnas

2009-11-23T06:48:00.003+02:00

Loodusliku mitmekesisuse aluseks on erinevate liikide rohkus. Iga oma selge geneetilise ja ka evolutsioonilise kavaga liik naudib nii iseenda kui paljude teiste loodud mitmekesist keskkonda olles ise üsna ühetaoline. Mis või kes on poliitilised liigid?
Kas erakonnad? Millisel moel mõjutavad erakonnad ühiskonna mitmekesisust?

Pärast roheliste laupäeval 21. novembril toimunud üldkogu on muutunud rohelise erakonna juhatuse koosseis. Meil ongi nii, et algusest peale ei valita mitte erakonnale esimeest...seda pole kunagi tahetud...vaid juhatus. Ja see juhatus valib siis endi hulgast eestkõnelejad.
Jättes kõrvale mõned kummalisused üldkogul, mille hulka kuulus näiteks enamuse soov mitte kuulata erakonna kogudesse ja juhatusse kandideerijate selgitusi ja põhjusi, miks nad kandideerivad (see oli roheliste üldkogul esmakordne!) peatun mõnede poliitika olemuse küsimustel.

Mulle tuli üksjagu omapärase üllatusena asjaolu, et peamine, mida senise juhtimise kriitikud ette heitsid, oli asjaolu, et erakonda on edendatud erakonnana mitte kogukonnanna. Piinlik öelda, aga eks seda täpselt ju tehtud ongi. Alltoodud põhjusil oleme arendanud erakonda nii, et sel erakonnal oleks võime ühiskonda mitmekesisemaks muuta.

Aga nüüd roheliste, rohelise poliitika ja ühiskonna asjade juurde.
Roheliste eesmärkideks on ennekõike mitmekesisuse looine ja toetamine. Rohelise poliitika eesmärgiks on seega mitmekesisuse toetamine ühiskonnas.. Ühiskonna, mis oma majanduslikus, finantsilises ja poliitilises ühekülguses on vaesem kui võiks.
Mis on see mitmekesisus? Näiteks mitemekesisus ning selle väärtus ja tähendus looduses? See on liikide rohkus ja arusaam, et mida enam on liike seda rohkem on neil omavahel tegemist ja seda vähem on aega, tähelepanu ja võimalust tegeleda mingi konkreetse liigiga kui toidu või saakloomana. Sellel põhineb jämedalt ka meie, inimeste, ökonišš Maal. Mida liigivaesem Maa seda rohkem on ka inimesed kellegi teise tähelepanu või löögi all.
Maa liigirikkus ei tulene sellest, et iga liik või selle liigi asurkond ise on ütlemata rikas ja mitmekesine. Igal liigil ja selle populatsioonil on oma geneetiline ja evolutsiooniline programm. Mitmekesisus sünnib liikide rohkuses, mitte selles, et liigi piires kujuneksid näiteks välja saakloomad ja röövloomad, parasiidid või sümbiondid. see on liikide ja populatsioonide vaheline asi.

Mitmekesisest loodusest saab aga pidada vaid mitmekesine kultuur ja mitmekesine ühiskond. Ideaalis loomulikult võiksid kõik inimkogumid ühiskonnas pidada mitmekesisusest ja seda kaitsta. See oleks lausa paradiislik olukord ja sel juhul poleks vajagi muret tunda inimkonna kahjustava mõju pärast Maa liigirikkusele.

Paraku on aga igal organisatstioonil oma tegevusprogramm ja sellest tulenev tegutsemismuster nagu ka inimestel on oma huvid ja ambitsioonid.
Tinglikult võttes võime ka nähtust nimega erakond vaadelda ja käsitelda kui teatud tüüpi poliitilist liiki. Erakonnal kui poliitilisel liigilgi on oma programm, mis sätestab selle tegevusmustri ja viisid.
Roheliste programmi sisuks on luua ühiskonnas ja poliitmaastikul mitmekesisust.
Tänaseks on rohelised seda mitmekesisust ka loonud. Oleme tõstnud vajaduse maksustada inimeste asemel just ressursside ja tarbimise kasutamist olulisele kohale, oleme loonud eeldused poliitilise mitmekesisuse toetamiseks ühiskonnas (algatanud kohaliku rahvahääletuse seaduse) ning loonud võimalusi, et toetada rikkaks saamist aruka raiskamise lõpetamise kaudu.
Seda on teinud rohelised erakonnana ja poliitilise liigina. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui neid samme astuma hakati kritiseeriti neid samme üsna tugevalt ka erakonna iseselt. Võeti üle teiste poliitiliste liikide retoorika: käibemaksu tõus muudab elu kallimaks, kui kaevandustasud tõusevad siis jäävad inimesed tööta, kütuseaktsiis muudab toasooja kalliks jne jne.
Tagantjärele teame, et käibemaksu tõus ei tõstnud tarbijahindu vaid need kohati koguni langesid. Ehk tegelikult ilmselt puudus tugev seos käibemaksu ja kapade hinna vahel.

Loomulikult evolutsioneeruvad ka poliitilised organisatsioonid. Nende programm ja tegevusmuster muutuvad. Kui 1960-e lõpus 1970-l tekkinud rohelised poliitilised organisatsioonid olid loomult üksjagu lüürilised siis pisitasa lisandus nende tegevusse ja argumentidesse ka teaduslikku põhjendatust. Kliima ja keskkonnauuringud andsid selleks oma panuse. Tänaseks oleme olukorras, kus teadmine selle kohta, mida tuleb kliima ja looduse suhtes ühekülgselt toimivates ühiskondades teha on ka rakenduslikult selge: ehitada säästlikke maju, kasutusse võtta keskkonda vähe mõjutavad toitumisharjumused, liigelda energiasäästlikumalt jne jne. Lahendused on riiulilt võtta. Vaja on põhjusi, et neid võtma hakata. Ühtedeks põhjusteks ongi poliitilised. Ja aina enam ja enam.
Just teatud suundades tehtavad rakenduslikku laadi poliitilised otsused saavad täna muuta ühiskonda rohelisemaks ja mitmekesisemaks. See aga tähendab, et mitmekesisuse saavutamiseks on täna vaja rohelistel poliitilistel liikidel toimida küllaltki sihikindlalt ja programmijärgselt. See on mõnes mõttes tõepoolest paradoksaalne, et ühiskondlikku mitmekesisuse saavutamiseks on täna põhjust toimida suhteliselt sihikindlat valitud suundades.

Ehk kokkuvõtvalt: selleks, et Eesti ühiskonnast saaks mitemekesisem ja keskkonnasõbralikum, vajame kindlasti rohelist poliitilist liiki, mis senist ühiskonna ühekülgsust mitmekesisemaks muudaks.

See oli see, mida oleks soovinud ka rohelise erakonna üldkogul rääkida ja selgitada, miks on vaja edasi liikuda sihipäraselt tegutseva erakonnana. Paraku otsustas koosoelk, et ei soovita teada vaid soovitakse valida.
Nii tehtigi.
Ja kuluaarides tunti juba huvi kui kiiresti on võimalik lõpetada olemasolevate erakonna töötajatega töölepingud. Poliitika seegi.

Natuke skisofreeniline tiibmanööver

2009-11-16T11:26:00.003+02:00

Poliitilised jutud on vahel parajad metatekstid või mõistujutud või mõistujuttude kohta käivad mõistujutud.
Jutt on Eesti sotsiaaldemokraatide ühtäkki tärganud murest roheliste käekäigu pärast.
Hannes Rumm võttis sõna ja soovitas rohelistele valitsuse ukse taha prõmmima minna ning ministrikohti nõudma hakata. Olevat hea aeg.
Indrek Saar avaldas arvamust, et ilmselt on vaja nii roheliste kui rahvaliitlastega seljad kokku panna, 2011. aasta Riigikogu valimistel mingigi tulemuse saavutamiseks, et ei tekiks Eestis kaheparteisüsteemi.

Kummaline on see poliitiline mälu. Tõepoolest kummaline.
2007. aasta kevadel pakkusid rohelised nii IRL-ile kui sotsiaaldemokraatidele võimalust seljad kokku panna, et kokku leppida heas valitsemispõhimõttes ja olla reformierakonnale tervikpartneriks, millel ka piisavalt hääli. Nö liit liidu sees.
See ei meeldinud ennekõike sotsiaaldemokraatidele.
Nende eesmärk oli selge võimupositsioon vaatamata asjaolule, et ideoloogiliselt olid nad selgelt sutsu teises suunas minejad kui ülejäänud võimurahvas.

Sotsialistide kiituseks tuleb öelda, et neil on alati valmidus aeg-ajalt ise selgasid kokku panna ja võimu võtta. Toosama Rummgi kiitis valimiste eel Jüri Pihli taevani ja nüüd, kus Tallinnas võimulepe tehtud, on Rumm mõõduka kriitikajutu üles võtnud. Eks ikka selle Keskerakonnaga võimuvõtmise asjus.

Ka roheliste hulgas on asjad huvitavaid pöördeid võtmas. Nimelt on meil 21. novembril erakonna üldkogu. Juba on erakonna kriitikakahurid tööle pandud ja istuvale juhatusele meisterdatakse usinalt asendust. Hämmastaval moel nende poolt, kel ka muidu sotsialistidega soojem läbikäimine. Eks ole näha, mis juhtuma hakkab, sest roheliste tänane ametlik ja programmiline poliitika on ikkagi jätkuvalt selles, et isikute asemel ressursse maksustada ning kapitaliarvestuses looduse osa rehkendada. Tuuli, et me peaksime näiteks astmelise tulumaksu peale mõtlema, on aruteludes kostunud. Samas pole üldkogu päevakorras programmimuutusi.
Olen ise seda meelt, et kui rohelised otsustavad hakata võimu ja häälte nimel veidraid ühistegevusi harrastama, pole sel erakonnal küll pikka pidamist.
Seni on sihini viinud siiski oma ja kokku lepitud joone ajamine. Sellel on olnud oma hind (häältesaagi mõttes... oh mis vägev termin), aga samas olen veendunud, et see on märgiks ka meie poolehoidjaile, et me niisama kannapöördeid ja kurve ei võta.

Sotsialistid on aga kogu aeg seda meelt olnud, et peamiseks probleemiks ongi nende jaoks rohelised, kes nende hääli ära võtavad. Mis hääled siis rohelistele tulla saavad? Kas tõesti sotsialistide omad?
Seda oludes, kus roheliste programm on kaugel isikumaksude tõstmise arvel sotsiaalse heaolu tagamise teest.
Pigem on siin aimata valmidust teha liite ja kokkuleppeid kellega tahes, pidades silmas pelka võimumõtet.
Indrek Saar on aga ise väga selgelt välja öelnud, et tema tahab olla Eesti Vabariigi järgmine peaminister -

Sellist pilti võimaldaks muidugi poliitmaastikult roheliste ärakaotamine lähemale tuua küll. Loomulikult võime seepeale kuulda, et see oli vaid valimiste tuhinas öeldud lausejupp. Kui nii, siis kas saab tõsiselt võtta sotsialistide tänasid väljaütlemisi? Isiklik kogemus kinnitab, et nende juttude mõistmiseks on vaja tõlki. Väga head tõlki. Ja sama tekst on tõlgitav erinevates oludes täiesti erinevalt. Tõeline poeesia. Poliitiline poeesia.

Oma Soome sõsarparteilt, kel tööminister valitsuses, on meil hea teadmine selle kohta, et astmelisel tulumaksul põhinev sotsiaalhoolekanne on muutunud nii keeruliseks ja läbipaistmatuks, et selle selgekstegemiseks läheb vaja nii teadlasi kui vaat et detektiivegi. Majanduslikult kehvadel aegadel lööb sellise koheva riigi probleemistik tugevalt välja. Eks neil muidugi varapolster paks, aga tunda annab ikkagi.

Nii pole rohelistel asja ei väga vasakule ega väga paremalegi. Sellest on siin võrgupäevikus varemgi juttu olnud.

Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest

2009-11-13T07:21:00.005+02:00

Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.

2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.

2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.

Suur tuumaunistus

2009-11-12T07:43:00.004+02:00

Eelmise sajandi poolest saati on tuumajõud olnud fetišeeritud kümnel ja rohkemalgi eri moel. Pommiplahvatused, millega tõmmati joon alal teisele maailmasõjale on vägevuse sümboolidena jätnud jälje paljude sisse. Tegemist on jõulise kujundiga, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumjaamadest, kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.

Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumjaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me vaat et hukka.

Kas see on aga nii võimalik, et hukka saame hoopis tuumjaamaga? Kui mitte füüsilises siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maaalusele hoidlale) vaatame, mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne Soome saarestikus.

Ehk siis, millised on olnud suuremad vead, mis on Olkiluoto uue reaktoriehituse puhul:
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus ka tellingutelt ja sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud kuigi nii tellija (TVO) järlevaataja (STUK) ja ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisladus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ning sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007 aasta aprillis valmis kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ning nende puhul unustati, et Soomes on ka külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.

See oli vaid valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.
Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama...tuumajaama nimelt?
Kust sellise taustateadmise puhul tuleb julgus ise proovida sama teed? On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ka ei otsita ega ilmselt suudetagi otsida.
Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajama sümboolset käivitamisnuppu ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Täpselt nii, lisaks tuumakütusele ja ahelreaktsioonile peidab selles jaamas ennast ette kavatsetud pankrot.

Kujutame ette näiteks aastat 2025, kui Eestis on (oletuslikult muidugi) valmis ehitatud meie oma tuumajaam. 2013 aasta 1. jaanuarist kehtib aga Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud on tegu põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks (selle aja jooksul on enam-vähem teada ka tarbijad) ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane, kes lubas konkreetse osa tunnisest tarbimisest elektriga täita.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga (muud on ju jätkuvalt olemas ja töös, need mis on tänagu ja need mida enne meid juurde ehitatakse). Hea oleks olla viimane pakkuja aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Nii tulebki tuumajaamaomanikul passida turul nagu tetrise-mängus ja igasse tundi ära mahutada just energiakogus, mis on jaama võimsus. Vastupidiselt ollakse kohe mängust väljas. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimusega energiaallika omanik ja tema hind võib (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav.
Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.

Eesti oma (kuigi pole võimalik aru saada, mida see "oma" kokku lepitud vabaturu seoses tähendab) tuumjaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, nagu nad väidavad, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). Sees sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada makskas siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni. Tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimuses energiat. Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10000 krooni. 600 MW võimuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis suurim hind, mida nende eest maksta tuleks on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere täpselt sinna kuhu vaja kaasa tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrrelduna tuumjaamaga. On selge, et sellise varustuskindluse aluslahendi kohanadmine võrguvajadustega ei saa kindlasti maksta kümneid miljardeid kroone sest selliseid kaasaegsed generaatorid on koostöös juhitavad nagu võrgus olevad arvutidki.
Loomulikult on sellises varustuskindluse mudelis toodetud elekter ka mõnevõrra kallim...kui tahta näiteks iga aasta 10 päeva jooksul täisvõimusel sellist varustuskindlust kasutada jätkuks tuumajaama ehitamatajäämisest ülejäävast 30 miljardist kroonist pea pooleks sajandiks.

Kui suur osa on tegelikult selles tuumjaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete vaat-et puudega. On selge, et tuumaamade tootjail on vaja neid ka müüa aga kuivõrd on olemas vajadust nende järele kui teame, et võiksime sama mugavust säilitades omi energiakulutusi koguni poole peale viia. Vahetu päikesenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USAs sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikeepaneelidest. Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist pea pooletuhande krooni eest soetatud imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.

Kas paberiajastu lõpp läheneb?

2009-11-01T13:15:00.002+02:00

See oli 1990 aastate keskpaigas, kui Rahva Hääle erastamisega samaaegselt oli alanud ka www võidukäik.
Minu optimistlikes kujutlustes pidanuks pabermeedia lõppema nii 2000 aasta paiku. Olin nimelt näinud 1990 algupoole Pariisis töötades paari juba siis üsna hea lahutusega elektroonilisel tindil põhinevat painduvat displeid, mis tudusid lubavatena. Need aga tooteiks ei muutunudki.
Apple Newtoni nimeline esimene pihuarvuti, sisendas arvamust, et paberiajastu lõpeb vaat-et kohe.
Kuid ei midagi: paberit toodeti ja lehti trükiti edasi sest kantava eletroonilise kujutise lahutusvõime ja kontrastsus jäid Gutenbergi leiutatud tehnoloogiale alla.

Täna siis on meil lugeda järgmiste asjade kohta:
Amazon on valmis meisterdanud e-raamatu nimgea Kindle

Barnes & Noble on valmistanud Nook nimelise raamatulugeja

Ja neid lehitsejaid on veel terve rida....

Just teatas Sony, et nad on valmis saanud ka 3 mm paksuse orgaanilisel materjalil põhinva LED ekraani ja müütavad selliseid telekaidki.

Sony kasutab neis ekraanides mittepolümeerseid orgaanilisi ühendeid, mis on loomult kestvamad ja vanumiskindlamad kui orgaanilised ühendid, mis n olnud pikka aega teada, kui lihtsalt pigmendid kuid 2000 aastate algusest on neist saadud ka komposiitmaterjale, mis toimivad valgust kiirgavate pooljuhtidena.
See tehnoloogia võimaldbaki valmistada väga püsivaid aga samas ka painduvaid ekraane kuna nende materjalide alusel on võimalik luua ka ekraanide juhtimiseks vajalikke muid pooljuhtseadiseid (põhiliselt transistore). Ehk siis väga väike samm tõepoolest painduva elektroonilise paberiasnjani. Nimelt võib selliset materjalidega ekraane trükkida sama kvaliteediga nagu seda tehakse paberilegi!

Aga, et mi siis, kas puid hakkab rohkem metsa jääma?
Esimene Eesti kirjastus, mis sellesse nišši siseneb on võitja. Või vähemalt väga suure tõenäosusega võitja. Tuleb vaid ära aimata, milline on see õige tehnolooglise murdepunkti pakkuja.

Kas rohelised on tsentrist vasakul või kus....

2009-10-23T08:39:00.003+03:00

Roheliste roll on pakkuda vasak-parem tasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutud aga siiski oluline, sest selle mõõtme nimi on loodus.
Johann Wolfgang Goethe: "Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.". Nagu näete teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest. Võtke või jätke.

...või on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem skaalal, mille ajalooline taust on ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Looduse piirid on üldse suhteliselt hilistekkeline. Piiridest jooksime me inimkonaga üle 1987 aastal. See on arvutuslik. Siis hakkas inimkond kasutama loodusressursse rohkem kui Maal neid pakkuda oli. Täna on inimkonna Maakasutus 1,4 korda suurem kui Maal pakkuda on.
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste, üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte hoopis kolmas, roheline, mõõde.

On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi kohe lihtne öelda, et klassikalises mõttes vasakpoolne või parempoolne Eesti Roheliste erakond pole. Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism, ehk siis arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.

Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks kuna moel-teisel on muutnud sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistamatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.

Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset vaid pigem tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.

Niipalju sisi roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskses on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.

Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalikud tehnikad ning loodusressursid. Võib tunduda ehk liialt tehnilise sõnastusena kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoika) vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikke tehnikaid. See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.

Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutvate tehnikate ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus ja saavutatus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.

See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete ei ole tegu ei selge vasak ega parempoolusega vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on rääkida erakondade liitumisestki üksjagu ennatlik sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x ja y telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.

Uued olud

2009-10-22T08:30:00.003+03:00

Faasisiirded on olnud mu üks lemmikteemasid ka teadust tehes. Olekute vahetus looduses on äkiline ja sama äkiline näib see olevat ka poliitelus. Ühtäkki on linnaraha oma erakonna huvides kasutanud kurikaeltest saanud tublid valimiste võitjad, kellel on nende kritiseerijatega palju ühist. Nii väidavad endised kritiseerijad.
Kriitiliste toimetajategi meel on leebunud ja juttudes on juba ununenud tee kuidas on võiduni jõutud.
Poliitikas kehtiv vorstivabriku paradoks on taas kinnitust leidnud: selleks, et vorsti süüa on viimane asi, mida teada (või ka teadvustada), see kuidas see vorst tehtud on.

Uusi koostöövorme Eesti poliitikas

2009-10-21T22:23:00.002+03:00

Tarvitses vaid kurta, et valimisaegne koostöö on tupikseisus, kui loodus ilmutas oma üllatuslikku mitmekesisust. Selgituste seebivahus hajusid kõikvõimalikud ettheited ja kriitika, mida sotsialistid olid oma nüüdse võimaliku võimupartneri suunas lendu lasknud.

Poliitiline tupik ehk koostöö surm.

2009-10-19T01:49:00.003+03:00

Juhtus nii nagu oligi arvata. Koostöö puudmine avaldus kõige lihtsamas suhtluseski ja seetõttu ei olnud nendel valimistel taas ei valgeid ega musti jõude vaid ehk rohkem või vähem määrdunud seltskonnad. Tulemuseks on ummik.
Kas saab omada tulemust sihipärane kampaania,kus siis näiteks IRLi varikampaania on suunatud sellele, et: "Ärge valige rohelisi, nad ei saa ju niikuinii sisse! Andke oma hääl parem IRLile!" Sama toimetamine ka teiste erakondade suunalt. Ja neil oli õigus sest sõnal on paratamatult jõud mida ei saa eirata.
Võimalik, et see lähtepõhjus oli ka me enda mitte piisavalt suur tahe ja võimekus koostööks. Vead pole iialgi vaid ühepoolsed.

Tulemus ongi nii nagu väideti: Rohelised (antud juhul Talinnas) volikokku ei kuulu kuna loomulikult pole sellises kontekstis võimalik ka künnist ületada. Loomulikult on selle tulemusena ka pealinna võimu mitmekesisus väikesm ja omavaheline rivaliteet ja järjekorda sättimine on lõppenud ei muu kui Phyrrose võiduga. Nende jaoks, kes siis rohelisi sarjates oma positsioone parandada püüdsid. Nagu sedapuhku nägime ei vii ka vastanudmine nn vanakurja endaga just kuigi kaugele. Alternatiivid pole mitte A ja dslle eitus vaid ikkagi A ja B ja võimalik, et ka C,D ja E.

Uue Testamendi mäejutluse soovitus armastada ligimest ja teha teistele seda, mida soovid endale tehtavat pole mitte pelk sõnakõlks vaid sügav matemaatiline tõde: just teiste huvides toimides saavutavad rühmas toimijad rühma jaoks parima tulemuse. Umbes seda täheldas ka ameerika matemaatik John Nash üle poole eelmise sajandi poole peal ja sai selle tähelepaneku eest 1994 aastal Nobeli majanduspreemia.

Meile...rohelistele siis...oli tegemist hea õppetunniga. Roheliste nimekirjades ei kandideerinud ühtki peibutajat, kes häälekogujatena hääli saades tundmatuid volikogudesse sisse veavad. Samas oli see peibutamine igati sallitud ja poolehoitud tegevus muu hulgas ka riigimeedia poolt.
Jätkuvalt ülbe rahvusringhääling oma saatejuhtidega ei osanud ka minult Tallinna linnapeakandidaatide debatil küsida muud kui seda, et miks mina, kes ma ei kandideeri Tallinna linnavolikogusse üldse selles saates teen. Võimalik, et see oli parim virila loomuga nali, mida saatejuht teha suutis.

Ehk siis veelkord: kaasaegse poliitika tugevus on mitmekesisus.
Koostöö ei tähenda mitte kauplemist pärast valimistulemusi vaid üksteise toetamist enne valimisi ja valimiste ajal. Mul on kahju, et üleskustsest, et valige väikesi, sest suured saavad niikuinii ise hakkama, ei tulnud lahendust. Nagu nägite: suured saidki ise hakkma kuid sedapuhku (Tallinnas vähemalt) väga liigvaese linnavõimu näol.

Igatahes enda poolt suured tänud kõigile neile, kes oma hääle neil valimistel Rohelistele andsid.
Kahju, et need valimissüsteemis kaotsi läksid ja teenivad nüüd ilmselt muid huve.
Üks on aga selge: valimised muudavad või säilitavad seda keskkonda ja see, mis Tallinnas sündima hakkab või jätkub on valijate tahe. Nii nende, kes valisid kui nende, kes valimata jätsid.

Keda valid?

2009-10-17T11:49:00.006+03:00

3 europarlamendi saadikut,
8 Eesti Vabariigi ministrit,
Kogu Riigikogu juhatus soovib juhtuda Tallinna linna ning ühtekokku 89 riigikogu saadikut kandideerivad kohaliku omavalitsuse valimistel.

Kuni hetkeni, kui mina ja kaks mu kolleegi riigikogus Valdur Lahtvee ja Toomas Trapido vaevusime väljanäitusele üles panna 4 plakatit oli kõik eetiliselt justkui korras.
Ei mingit probleemi sellega, et enamus valitsusest ja riigikogust ning pooled äsja ametisse valitud Euroopa parlamendi saadikud soovivad oma ameteist lahkuda.
Probleemiks on ühtäkki see, et kolm kodanikku, kellest ükski ei kandideeri kohaliku omavalituse valimistel soovitavad kolme asja:
Mitte olla köögivili!
Teha õigeid otsuseid!
ja võimalusel sõita jalgrattaga.

Kulla kriitikud, kes te näete selles mingit tohutut häda ja õnnetust. Teil on aeg võtta paar sõõmu naerugaasi, et veidi teistsugusest ja avalikust naljast aru saada.
Ärge olge köögiviljad!
Ärge elage oma jõuetust ja suutmatust kritiseerida tegelikku valet ja silmakirjalikkust välja nende peale, kes teie tähelepanu veelkordselt sellele juhivad, et te, kulla kriitikud olete olnud ütlemata vait kohas ja juhul kus valijad tüsstakse ja lollitatakse.

Sõnumitoojate tapmine näib olevat vana traditsiooni taastamine nagu Kihnlased loodavad, et juhtub ka hülgeküttimisega.

18. oktoobril ei valita mitte ainult presidendi valijamehi vaid ka need, kes otsustavad võimaliku tuumajäätmete hoidla asukoha!

2009-10-14T06:41:00.004+03:00

Sellel pildil on Siberis Severski linnas maa peale ladustatud tuumajäätmed, mis osalt on pärit ka Prantsusmaalt.

Järgneval pildil on näha, kus paikneb ladu Tomi jõe suhtes. Tomski linn jääb pildil kagusse.

Tegemist on Prantsuse energiafirma EDF poolt 1990 aastate keskpaigas Venemaale hoiustmiaeks (ümbertöötlemiseks?) saadetud jäätmetega, mis paiknevad Tomski lähedal Severski tuumamaterjalide töötlemise tehases. Selle kohta lähemalt lugege siit.

Kas tulevase Eesti tuumjaama jäätmete saatus on samasugune?

Kui me ei kavatse neid jäätmeid välja vedama hakata siis puudub ju ka igasugune õigustus, miks peaksime oma territooriumile tekitama kümneteks tuhandeteks aastateks ohtlike jäätmete ladustamispaiga.
Eestisse tuumajaama ehituse pooldajad toimetavad aga rõõmsalt edasi eirates tõsiasja, et nende tegevuse tulemusena tekitatakse jätkuvalt räpast pärandust meie jätel tulevatele sadadele ja tuhandetele inimpõlvedele.
See pärand pole aga administratiivselt ega poliitiliselt kontrollitav.
On tõsiasi, et praegustel kohaliku omavalitsuse valimistel valitakse need valijamehed, kes suure tõenäosusega valivad ka Eesti tulevase presidendi.
See on asja üks pool aga teine pool on eelaolevatel valimistel see, et nendel valimsitel valitakse ka need volikogud, kes valivad asukoha ka võimalikule tulevasele Eesti tuumajaamale ja tuumajäätmete hoidlale.
Mõelge selle peale!
Tuumajaama tulised pooldajad on nii Keskerakond kui Reformierakond ja selget vastust tuumjaama küsimuses pole kuulda olnud ka Sotsiaaldemokraatidelt ning IRL-lt. Valijate kätega ehitatakse Eesti tulevik ja valijate kätega ehitavad ka valijad enda külje alal nii tuumjaama kui tuumjajäätmete hoidlagi.

Poliitiline illusioon Tallinnas

2009-10-11T08:30:00.004+03:00

Igaüks saab nagu midagi: kes raha, kes halge, kes kartuleid, kes tasuta ajalehe. Aeg ajalt tehakse mõni moe-pärast investeering. Avatakse teelõik või selle laiendus, mille ainuke tähendus on see, et ületeestatud ja autostatud Tallinnas kolib ummik lihtsalt järgmisse kohta ootama järgmisi töövõite.
Kodu lähedalt ei leia te midagi. Vähesed leiavad ja enamus peab millegi elutarbelise leidmiseks (kooli, poe, lasteaia jne) läbima samu pikki vahemaid kui maal kaugemas külanurgas elav rahvas. Vahe on selles, et maaõhk on puhtam.

Arvestuslikult maksavad Tallinan elanikud oma soojaletega kodude kütmiseks 3,5-4 miljardit krooni aastas! Nende arvete 3 kordne vähendamine koos riigi vastavate võimalustega võtaks (või võtnuks) linnal aega ei rohkem ega vähem kui 4-5 aastat. Ehk siis Tallinan elanikele võiks iga aastaset raha rohkem kätte jääda nii 2 miljardit krooni. Seda on 5000 krooni iga Tallinna elaniku kohta aastas.
Sellest saaks puhtamaks nii õhk kui muutuks rahulikumaks ka elu. Saaks ka õhu puhtamaks.

Mõelge selle peale!

Ajasin parajat jama...vabandust!

2009-09-27T17:18:00.003+03:00

Kuku raadio keskpäevatunni saates puterdasin sedapuhku korralikult. Ka ükski kommentaator kahjuks ei aidanud mind rajale. Nimelt omistasin Prisma poodideketi omanduse soome Keskole.
Loomulikult kuulub Prisma kett mitte Keskole vaid SOK-le. Kuigi seegi on ühistu ja sellegi ühistu huvi on müüa Eestis kogu väärtusketi tooteid, millest ka võimalik piima hinnasõda.

Keskpäevatundi saate kuulata siit ja valige siis 26. septembri 2009 aasta lindistus.

Head kuulamist ja vabandust veelkord kõigi asjassepuutuvate ees.

Ohutumat tüli meile!

2009-09-27T16:33:00.002+03:00

Välisminister Paet ütleb sõnaselgelt intervjuus, et talle on kõrge Euroopa liidu ametnik avaldanud survet ja öelnud, et Markovile antud viisakeeld vajaks tühistamist.
Päev hiljem ütleb välisministeerium, et välisminister pole midagi sellist öelnud.

12. märtsil 2009 valitsuse pressikonverentsil annab justiitsminister lang mõista, et meie (Eesti) võime välja anda ka üle Euroopalisi vahistamismäärusi (jutt on sestsamast küberründest võib aru saada)

Siin see väljavõte:
"Andres Einmann, BNS
Mul on küsimus Rein Langile. Te mainisite enne neid isikuid, kes elavad Venemaal ja hooplevad Eesti vastaste küberrünnakutega, et millised on Eesti võimalused üldse nende isikute kohtu ette toomiseks või vaatamiseks, et nad saaksid oma karistuse kätte?

Rein Lang
Eestil on mitmeid võimalusi. Esimene on see, et me ikkagi, küll tõsi, prokuratuur ütles, et nad uut õigusabipalvet Venemaale ei esita, aga selleks ei ole ka mingisugust vajadust, aga me kindlasti meenutame Venemaale, et õigusabipalve on endiselt jõus. Kui sellised ülestunnistajad on, eks me kontrollime natukene neid andmeid, ega me võime siin ka välja anda Euroopa vahistamismääruse. Et tegemist ei ole mitte just lihtrahva hulka kuuluvate inimestega Venemaal ja eks neil ka võib-olla vahel tekib huvi sõita näiteks Küprosele turismireisile, siis seal võib nad vahistada."

Ühtäkki ja hiljem on Lang tollesama Markovi suhtes (temast ju jutt käib) aga üllatavalt leebe ja loobub viisakeelust.

Mida aeg edasi seda segasemaks asjad lähevad. Miks? Sest umbusaldamisega on ju kiire sest kui asju põhjalikumalt uurima hakata lakkab ilmselt olemast ka seegi mustvalge pilt mis tänaseks meedias ja poliitkaklustes kujunenud on.

Kas on üldse mõeldav, et selles küsimuses selgub mingigi tõde?

Markov on öelnud oma teadmata nimega (Markov ütles intrevjuus, et ta ei nimeta seda nime kuna kardab, et sel isikul võib probleeme tulla viisade saamisega)nõuniku kohta, et tema korraldas küberrünnaku Eesti vastu. See tegu on kriminaalkorras karistatav ka Venemaal.
Sisuliselt pole meil mingit võimalust teada saada seda, kas Markov andis selleks korralduse või mitte ja kes see isik oli, kes seda tööd tegi.
tegelikult puudub selleks ka vajadus sest viisakeeld pole kohtuotsus.
Proovige näiteks lennujaamas öelda, et teie või teie tuttava kotis on pomm...ja siis kui kogu käivitunud tants ja trall (protseduur) on käivitunud siis vadake, kas see lõpeb kui teatate, et te tegite nalja?

Ei viisakeelust ega selle äravõtmisest ei saa ega peaks seaduse mõttes avalikkus teadma. Meil nüüd siis teab. Riigisaladuse üks olemus on ka selles, et ei nähta vaeva sellega kuidas põhjendada või motiveerida üht või teist tegu.
Nähtavalt on selle motivatsiooniga hätta jäänud ja aina rohkem jäämas nii Rein Lang justiitsministrina kui Urmas Paet välisministrina.

Iga järgnev päev seda vaidlust toodab üsna vähe tõde ja üsna palju piinlikkust. Meenutagem: Euroopa parlamendi valimiste ajal räägiti sisepoliitikast...nüüd siis räägitakse kohalike valimiste aegu välispoliitikast. Ilmne narrus, kas pole?

Esmaspäeval kuulavad rohelised Jüri Pihli (endine siseminister) ja Urmas Paeti (praegune välisminister) selgitusi.
Mulle aga tundub, et sõltumatult neist selgitustest ei jõua me täieliku teadmiseni kogu ses asjas kunagi.
Ja siin ongi koht, kus toimiks Eesti vanasõna: "Targem annab järele!"
Ka minu eilne soovitus, et selles olukorras võiksid justiitsminister ja välisminister lihtsalt tagasi astuda lähtubki ennekõike sellest arusaamast. Ma lihtsalt ei usu, et umbusaldajad oma plaanist loobuvad..aga mine tea.
Tagasiastumine lõpetaks selle vaat et tund-tunnilt veidramana välja paistava olukorra jätkumise ja vahel on hea väljanägemine (riigi mõttes) vast rohkem väärt kui tõde, mida antud juhul me üdini teada ega lahata niikuiii ei saa.
Elame näeme, on siinkohal ainus viis lõpetada.

Muistse kesktelevisiooni varjud rahvusringhäälingus

2009-09-24T08:04:00.005+03:00

Rahvusringhäälingu hommikused uudised olid toimetatud kesktelevisooni vaimus. Eile toimunud protesti ETV otsuse vastu mitte lasta roheliste esindajat ETV valimidebati juurde, mis kanti otseülekandena üle Tartust Vanemuise nimelisest majast, ei kajastatud ühegi sõnaga.

Sündmus oli olemas ja leidis kajastamist muudes meediakanalites: Postimehes, Õhtulehes ja Delfis

Siinkohal pole mul muud teha kui tuua rahvusvahelisest ajakirjanike eetikakoodeksist üks väljavõte:

"Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel."

IFJ eetikakoodeks on lugeda siit:

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) deklaratsioon ajakirjanike käitumispõhimõtete kohta
1. Käesolev rahvusvaheline deklaratsioon on tööalase käitumise etaloniks nende ajakirjanike jaoks, kes tegelevad uudiste või sündmuste kohta käiva informatsiooni kogumise, edastamise, levitamise või kommenteerimisega.
2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele.
3. Seda kohust järgides peab ajakirjanik ausameelsel uudiste kogumisel ja avaldamisel igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka erapooletuks kommentaariks ja kriitikaks.
4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. Ajakirjanik ei varja olulist informatsiooni ega muuda dokumente.
5. Ajakirjanik kasutab vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks.
6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju.
7. Ajakirjanik hoiab tööalast saladust, mis puudutab usalduslikus korras saadud informatsiooni allikat.
8. Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel.
9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.
10. Ajakirjanikud, kes väärivad ajakirjaniku nime, loevad oma kohuseks truult järgida ülalpool loetletud põhimõtteid. Oma riigi seadusandluse raames tegutsev ajakirjanik tunnistab tööalases seoses vaid kolleegide kohtumõistmist, jättes kõrvale igasuguse valitsusepoolse või muu vahelesekkumise.
Deklaratsioon võeti vastu IFJ maailmakongressil 1954. aastal, parandati maailmakongressil 1986.aastal.

Ahjaa...ka selles osas ootan oma lemmikautoriks muutunud rahvusringhäälingu eetika valvekoera sõnavõtte sellest, kuidas toimuv ei ole sõnavabaduse ahistamine ega ilmselt samuti pole tegemist pehme poliitlise korruptsiooniga või eks ta ise kindlasti leiab mingi huvitava vaatenurga neile asjadele.
Head ootamist teilegi!

Rahmeldav rahvusringhääling!

2009-09-23T20:37:00.003+03:00

Uskuge või mitte...just sain teada, et mõne aja pärast algava ETV teledebati publikugi hulka ei lasta roheliste esindajat.
Vaat nii on lood meie riikliku vaba meediaga.
Alles see oli kui rohelised lülitati mingi arusaamatu põhjusega välja kõigist rahvusringhääligu avalikest debattidest.
Nüüd kus meie esindaja Tartus soovis osaleda Vanemuises toimuva otsesaate publiku hulgas, sai ka tema hundipassi.
Ega muud...jätkame vaatlusi.
Kindlasti on oodatud järjekordsed etv eetika valvekoera avaldused sel teemal, miks just selline lahendus õige on nagu härrad-prouad rahvuslikust telepurgist on otsustanud.
Aga mul on üks kõhutunne ja see on väga lihtne kõhutunne: rahvuslik sõnavabaduse piiramine lõpeb paratamatult üsna suurte kaadrivahetustega ning tõsise tõmbetuulega rahvusringhäälingu kambrikestes.
Nii et jõudu ja jätku tööle!

Kes siis veel?

2009-09-18T06:07:00.003+03:00

Tänane Äripäev rõõmustab lugejat taas teadmisega selle kohta, et olen riigikogu saalis arvutis "midagi sirgeldanud". Mis moel see eesti majandusega seotud on, seda ma kahjuks ei oksa öelda aga ju Äripäev seda teab. Ilmselt on tegemist sama tähtsa teadmisega nagu see, kes on Eesti 500 kõige rikkamat inimest või midagi sellist.
Et lugejatele pilt poolikuks ja mõistetamatuks ei jääks toon siinkohal ära siis ka lõpptulemuse, mille lähetasin ka asja vastu huvi tundnud ajakirjanikule.
Siin see on:

Levitage seda!

Teadmine kriisi kohta või nõiakunst

2009-09-04T06:24:00.004+03:00

Ilmselt olete lugenud sellest kuidas keegi on välja arvutanud kui sügav on võimalik majanduslangus ja keegi teine jälle selle, millal saabub majandustõus.

Kui kõik läheb hästi osatakse arvestada hästimineku suhtarve ja kordajaid, tundlikkusi ja elastsi ja kes teab veel mida. Kui majandus vibreerib ja fluktueerib oma rahuoleku ümber on arvtajatel oma rollgi. Kui aga heaolu lööb kõikuma ei aita enam arvutamine sest majanduse hea käekäik ei lõpe mitte pikselöögist vaid ikka ning ennekõike rumalusest ja asjatundmatusest, ahnusest ja mängukirest.
Kes on kuulnud, et arvutuste näitamine hasartmängusõltlase või narkomaani terveks teeb?
Siis saabubki...nüüd ongi saabunud...nõidade aeg. Need arutava kas miinust on 12 või 16 protsenti. Need arutavad täpseid kellaaegu, milla võiks tulla euro.
Mida siis raskel majandusajal teha? eg muud kui püüda rumalusest end vabana hoida ning jätkuvalt tervest mõistusest lähtuvalt edasi toimetada.

Mitte ettepanek erakorralisteks valimisteks vaid osav silmamoondus

2009-08-31T10:23:00.004+03:00

Täna kuuleme siis riigikogus sellest kuidas keskerakond alustab riigikogu erakorralite valmiste rahavahääletusele panekut.
Kadri Simsoni sõnul oevat tegemist erakorralise olukorraga, mis nõudvat erakorralisi samme. Ehk siis rahvahääletust, mis otsustaks riigikogu erakorraliste valimiste üle.

Siinkirjutaja juhtis sellele vajadusele tähelepanu juba 2008 aasta mais.
Selle peale kostis keskerakonna esimees
«Ei ole Eestis toimunud erakorralisi valimisi varem ja mulle tundub, et ega ka nüüd sellest midagi välja ei tuleks,» põhjendas Savisaar.
«Valitsusele tuleb anda ka mingisugune šanss ja kui valimised toimuvad majanduskriisi ajal, siis valitsuse jaoks on see alati lootusetu olukord,» lisas linnapea.
Asjakohane intervjuu on näha siit

Millest ühtäkki selline konjuktuurne muutus? Põhjus on loomulikult aimatav ja lihtne: oludes, kus maailamajandus näitab stabiliseerumise märke tähendab ka seda, et maailmamajandusega tavatult tugevamini seotud Eesti majandus võib asuda kosuma. Siis pole võimalik enam hädakisaga tähelepanu tõmmata.
Ajastus, kohalike valimiste eelselt viitab aga üheselt sellele, et tegemist on konjuktuurse otsusega...kuigi, mis seal salata, ilmselt ühe võimaliku otsusega, millega võimuvastuolud ehk leevenduksid.

Ehk siis tegemist on meie põhiseaduse augu või omapäraga, millega õnnestub teha ettepanek, millest keeldumisel juhtub see, mida ei taheta.

2008 aastaga võrreldes pole põhjustes, miks erakorralisi valimis korraldada ju midagi muutunud: 2007 aastal riigikogu valimistel antud lubadused ei olnud asjakohased ei 2008 aasta kevadel ega ole seda ka nüüd.

Asja detailsemalt vaadates on tegemist aga hoopis väikse trikiga.
Nimelt ütleb meie põhiseadus:

§ 105. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.

Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.

Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.

Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.

Ehk siis: selle eelnõu rahvahäletusele panek ajab riigikogu laiali igal juhul.
Kaval ja seetõttu sisutu ettepanek sest argument ju ei loe sel juhul: kui ka rahvas ei tahaks riigikogu laiali saata siis läheb "ei" vastuse peale riigikogu laiali niikuinii.
Seega on kogu nutt, hala ja kurtmine mis kaasneb selle eelnõuga kahjuks sisutühi silmamoondus.
Valikut ju tegelikult pärast selle eelnõu vastuvõtmist pole.

Hõõglambi matused

2009-08-28T06:11:00.003+03:00

Seoses asjaoluga, et hõõglamp hakkab Euroopa valgusetekitamise areenilt pisiatasa kaduma. Ennekõike selle madala efektiivsuse tõttu.
Õhtulehest võite lugeda ka sellekohast lugusid: Hõõglamp kaob pisitasaja Kallis säästulamp hõõglambi vastu: suur kokkuhoid või suur pettumus?

Viimase artikli kirjutaja saatis ka mulle mõned küsimused kuid kuna antud vastused ei kajastunud artikleis toon need siinsamas ära. Muu hulgas palus ta kommenteerida ka üht Spiegeli artiklit, kust peaks ajakirjaniku meelest järelduma, et hõõglambi vastu ikkagi valgusvõimekusega säästulamp ei saa.

Ja nüüd siis nii kommentaar Spiegeli loole (millele ajakirjanik viitab ka oma artiklis ja millele mult kommentaari ootas) ning vastused ajakirjaniku küsimustele.

Spiegeli eksperimenti on muidugi raske kommenteerida sest arusaadavalt on 330 kandelat tõepoolest poole väiksem valgushulk kui 660 kandelat.
Teeme siis võrdluse: kõige kehvem fluorestsents-säästulamp tekitab valgusvõiumust 60 luumenit vati kohta ja parim hõõglamp 17 luumenit vati kohta.
Nii annab 15 W elektrivõimusega kehvake säästulamp välja 900 luumenit ja väga hea 75 W hõõglamp 1275 luumenit. Nagu väidetud artiklis oli tegu siis 80 kraadise hajumisnurgaga valgustitega nii, et nende valgusjõudlus kandelates on siis säästulambil: 900 lm x 0,6803 = 612 kandelat
hõõglambil: 1275 lm x 0,6803 = 867 kandelat
Mida siit järeldada? Näiteks seda, et tõenäoliselt näitas müügimees ajakirjanikule üht väga kehvakest säästulampi, mida ta tõenäoliselt ei lasknud ka piisavalt soojeneda, et selle valgusviljakus oleks piisavalt kasvanud ning tõenäoliselt võrdles ta seda ühe väga hea hõõglambiga.
Samas: isegi kui uskuda, et valgustatus oli pea kaks korda väikesm, kulus selle peale siiski 5 korda vähem energiat!
Seega, mida siis see Spiegeli "katse" meile tõestas: seda, et ka sihipäraselt valitud hõõglambi ja säästulambi puhul on säästulamp elektri valguseks muundamisel ca kahe-kolmekordselt tõhusam. Ja loomulikult ka seda, et ajakirjanikke on võimalik heleda valguslaiguga piisavalt tõhusalt lollitada.

Millised on roheliste seisukohad säästupirnide suhtes?

Vähem energiat kulutada on arukas. Seda saab teha tõepoolest mitmel moel: ehitada hooneid, mis on samal ajal nii valgusküllasemad kui soojapidavad või siis kasutada erinevaid energiat säästvaid valgusallikaid. Pigem näen täna, et energiasäästlikud fluorestsentslambid on õige pea kohta loovutamas valgusdioodidele, mille eluiga on veelgi pikem nagu ka nende valgusviljakus on kasvamas. Hõõglampide tööstust Eestis ette kujutada on raske küll aga on meil oskusteavet ja suutlikkust luua näiteks LED valgusteid ning nende juhtimissüsteeme.
Eesti oludes võimaldaks säästulampidele üleminek loobuda järjekordsest 50-80 MW elektrtitootmiseks vajalikust investeeringust. Kokkuhoid seegi.

Mida arvate sellest, et lambid asendatakse käsukorras, mitte ei rakendata elektri hinnapoliitikat, et tarbija võiks ise otsustada, milliseid lambipirne tal vaja läheb?

Ise oleks pooldanud samuti hõõglampide maksustamist. Samas ega selleks üleminekuks on ka nüüd ikka piisavalt aega ju ka antud. Tõsiasi on see, et fluorestsentslambid sisaldavad elavhõbedat (ca 1 mg lambi kohta)aga õnneks ei purune kaasaegsed säästulambid nii sageli kui kõrgel temperatuuril töötavad hõõglambid. See aga on siiski ka piisavalt suur kogus, et käidelda neid lampe kui ohtlikke jäätmeid ja seda peavad tarbijad silmas pidama.
Samas sisaldab ka meil elektriks põletatav põlevkivi elavhõbedat ja tõsisasi on see, et energiasäästu arvelt vähenevad põlevkivi põletamisel tekkivad elevhõbeda heitmed rohkem kui säästulampide katkiminekul neid juurde tekib.
Minu kodus on viimase 5 aasta jooksul purunenud 1 säästupirn ja läbi põlenud (koos purunenuga) 3. Kasutuses on neid paarkümmend.

Tootjad ja kaupmehed on aga leidlikud ning ei peaks imestama kui näiteks turule ilmuvad lambisokliga "küttekehad" kus lambile on peale tõmmatud eemaldatav metallkate, mida siis hõõglambihuvilised saavad vajadusel eemaldada. Samas ma arvan, et nii fluorestsents- kui valgusdioodlampide tootjad on uues olukorras ka tõsisemas konkurentsis ning määrama hakkab toote kvaliteet: eluiga, ohutus, valgusviljakus ja kõik muu selline. Tööd tarbijakaitsjaile peaks jaguma.

Mis mõtet on panna keldrisse kallis säästupirn, kui seal harva käiakse, see ei anna ju mingit kokkuhoidu?

Huvitav küsimus...paraku pole enamus valgusteid mitte keldrites vaid hoopis mujal ja veel: keldrites olevadi valgusteid unustatakse üsna tihti põlema just selle tõttu, et seal harva käiakse. Üks mu tuttav kõneles hiljaaegu loo oma naabrist, kes oli hakanud kahtlustama, et keegi varastab tema elektrit. Elektriarved ligi 100 kr kuus suuremad kui muidu. Süüdlane leiti õige pea: see oli maakeldrisse (aknaid pole) põlema unustatud hõõglamp.

Lisaks veel niipalju, et meie erakonna liikmete hulgas tehtud nn lambiuuringust selgus, et säästulampide kasutajatest 55 %l ei purunenud ühtki säästulampi aasta jooksul samas kui ainult 8% oli neid, kel polnud kodus purunenud ühtki hõõglambipirni.
65% kodudest oli valdavaks valgustiks säästulamp. 20 % säästulampide kasutajatest oli aasta jooksul purunenud üle kahe säästulambi ja 60% säästulampide kasutajatest ei olnud riknenud (purunenud või läbi põlenud) ühtki säästulampi. Üle 80% vastanutest on kodus valgustites üle 10 lambipirni ning enam kui pooltel rohkem kui 20.
Seega on energiasäästuks võimalusi enam kui küll.

Salapärane rongihange

2009-08-16T10:35:00.002+03:00

Nagu ehk teate toimub hetkel hankekonkurss, mille käigus elektriraudtee on ostmas uusi elektri- ja diiselronge.
Kuna sel teemal on riigikogu majanduskomisjon pidanud mitemid arutelusid aj andud ka soovitusi siis palusin huvi tunda, mida ja millistel tingimustel ollakse hankimas. Eelkõige pakkusid mulle huvi kuidas on hanke puhul sätestatud siis hangitavate rongide efektiivsusnäitajad: hoolduskulud kilomeetri ja reisja kohta ja energiakulud ja muu selline millest otseselt sõltub ka see valik, kas majanduslikult on otstarbeks ronge pidada ja kui siis millistel liinidel ja milliste reisijate hulga puhul.
Igati põhjendatud huvi sest pärast rongide soetust hakkame meie teiga nende ülalpidamist subsideerida.
Palusime majandusministeeriumist seda ministri poolt allakirjutatud korraldust, kus need kriteeriumid on paika pandud.
Vastus riigikogu liikme päringule on enam kui üllatav (saabus 14. augustil) k.a.):

Tere,
Vabandan vastuse viibimise pärast. Tuginedes RHS par. 55 lg3 ning AvTS par.35 lg 1 p10 ja p17 ei ole meil kahjuks võimalik küsitud dokumente edastada kuna hankemenetlus on käimas.
Parimat,
Julia Bergstein
Transpordi investeeringute talituse juhataja

Riigihangete seaduse paragrahvi 55 lõige 3 on selline:
(3) Sidepidamine ning teabe vahetamine ja säilitamine peab toimuma viisil, mis tagab andmete terviklikkuse ning pakkumuste, hankemenetluses osalemise taotluste ja muude dokumentide konfidentsiaalsuse ning selle, et hankija saab avada pakkumused ja hankemenetluses osalemise taotlused ning tutvuda nende sisuga alles pärast nende esitamise tähtaja möödumist.

Kommentaar: ametnik pole vist aru saanud, et m ei küsi mitte pakkujate andmeid vaid riigi tingimusi selle kohta mida hangitakse. See pole ju omati mingi salajane insener Garini hüperboloid, mida riigikaitselistes huvides tellima hakatakse!
§ 35. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alused

10) teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus;
17) teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust;

Kommentaar: ka need põhjendused jäävad arusaamatuks, sest kuidas saab riigi hangitavate rongide majanduslike ja energeetiliste ning efektiivsusomaduste nimekiri olla ärisaladaus. Kelle ärisaladus? Ja kas riik kui selle teabe valdaja (majandus-ja kommunikatsiooniministeerium) tunneb tõesti, et juhul kui riigikogu liige saab teada, millistel alustel rongid hangitakse kahjustab see ministeeriumi huve? Millised need huvida saavad olla? Et mitte teada anda kui kehv või asjakohatu on see hange või milline see huvi siis on?
On selge, et selle hankega kujundatakse raudteetranspordi kulude ulatus ja iseloom järgmisteks aastakümneteks.
Sellised lood on meil selle salapärase riigihankega rongide asjus. Palun teadmiseks võtta ja huvi tunda!

Mida õppida sõjaliste kriiside tagajärgdest majanduskriisi puhuks.

2009-08-09T10:14:00.003+03:00

Nii majanduslikult kui sõjaliselt võetakse sageli ülesandeid, mida ei suudeta kanda. Poliitilistesse kurvidesse minnakse sageli liiga suure kiirusega. Sageli räägitakse kuidas peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kahjustuda võiv pensionisüsteem ning vanema põlvkonna kehevemaks muutnud olud. Paraku ei ole probleem selles. 60,70, 80 ja enamgi aastat maailmas elanud on kindlasti kogenud kehvemaid aegu kui on tänased. See ei ole muidugi põhjendus pensionite kärbeteks kuid palju suuremad probleemid on seostud kuni 25 aastaste töövõimeliste-tahtelisete noorte inimestega, kel pole lihtsalt tööd. Neile töö ja võimaluste tagamine on ühiskonna jaoks olulisemgi kui vanema põlve sotsiaalhoolekanne. Just selle põlvkonna tegevusest sõltuvad vanema põlvkonna võimalused. See on paratamatus, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid see on see, mida tänaseks on õpitud paljudest sõjalistest konfliktidest ja nende üleelamise teedest.

Sarnasused sõjaliste ja majanduskriiside vahel annavad võimaluse ka mõlemaid kriise paremini lahendada.

20. sajandi üheks sotsiaalpoliitiliseks innovatsiooniks võib pidada konfliktidega toimetulekut rahvusvahelise sekkumise ja rahuvalvamise kaudu. Loomulikult pole tegu mingi universaalse imerohuga kõikvõimalike sõdade ja võimupingete ning hullunud diktaatorite tegevuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii vähemalt üks osa maailmast rahutagamist ja rahuvalvamist käsitleb.
Sõdadel ning nende tagajärgedel on majanduskriisidega mõndagi sarnast. Sõja...olgu siis kodusõja või muu sõja...tulemusena laostunud ühiskond pole võimeline tootma ega oma tooteid muudesse riikidesse vedama. Sama lugu on majanduskriisiga...küll on põhjused erinevad: üleilmses majanduskriisis kaovad nõudluse vähenedes ja protektsionsimiilminguis eksportturud samuti.

Kuigi sõjaliste kriisidega toimetulekuks on õppimisvõimalusi viimase poole sajandi jooksul olnud piisavalt on rakendatavad tegustemisviisid kaugel sellest mida peetakse tänasel päeval otstarbekaks ja kokkukäivaks selle kogemusega, mis nendest kriisidest omandatud ja õpitud.

Traditsiooniline kriisist ülesaamise mudel ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, rahutagajad riiki viia nii kiiresti kui võimalik ja needsamad rahutagajad ka riigist viia nii ruttu kui võimalik. Seejärel, nagu demokraatia ekspordi mudel seda ette näeb, läbi viia valimised, nii kiiresti kui võimalik ja saada valitsus, mis asub toimetama ja seda samuti nii kiiresti kui võimalik. Paraku on viinud sedalaadi kriisiregulatsioonid ei muuni kui uute kriisideni.

Siin on aga üks väike aga mitte ebaoluline "aga". Konfliktid, mida sedamoodi reguleerima minnakse on kellegi võit ja kellegi kaotus juba oma algpõhjusil. Konfliktid, mis sel moel piisavalt pikalt kestavad lõppevad moel-teisel nulliga: kumbki pool või ükski osalistest ei ole saanud võitu vaid kõik suhted ja võimalused on stagneerunud. Sellest ka kriis ja sellest ka pühjendus välise sekkumise jaoks. Tegemist on nullsumma olukorraga ning jõudes valimiste ja uue valitsuseni pole tegu muuga kui taas võitnute ja sellele lisaks kaotanutega. Nagu majanduskriisiski ei vii kellegi võit kaotanute optimismi ja usalduse taastumiseni vaid stagneerunud summaarse olukorra jätkumiseni. Kahjuks.Kiire lahendus seisakule moel, kus kellelgi hakkab nö parem saab kiirustades toimuda ainult kellegi teise arvelt. Nende arvelt, kes kaotavad või on muul moel õnnetud teenindades kellegi teise huve.

Enne võimu ja võimaluste ning sellega kogutavate väärtuste ümberjagamise algust peab olema aga loodud vaimne õhkkond, mis väärtuste teket võimaldab ning ümberjagamist sallib. Tegus on siis nii usalduse kui väärtushinnagutega, mille teke ei ole kiire. Küll saab olla aga kiire nende kadumine. Just seetõttu tekivadki ka majandusprobleemid justnagu üleöö...olgu siis tegu pelgalt üksiku maksejõuetu ettevõtte või kogu majandussüsteemiga. Lootus ja usk, et probleeme pole hoiab neid toimimas ning usalduse kadu neid ka lagundab.
Stagnatsioonijärgses ühiskonnas ei teki õnnetunnet ega ühiskonna edenemist aga seetõttu, et keegi saab lokaalselt õnnelikumaks ja samal põhjusel on ka majanduskriisist väljatuleku eelduseks ühiselt huvipakkuv ja lootustandev tegevus.

Rahutagamine, kui ÜRO ja selle julgeolekunõukogu üks tegevusist, saaks olla usalduse tekke alusena mõeldav vaid pikaajalisena. Just sellisena, et kujuneksid välja usaldus ja julgeolek sellisel moel, et lubatu ja keelatu piir ühiskonna jaoks selgelt välja kujuneks.
Kehvades majandusoludeski on vaja pikaajalist usaldustoetuse mehhanismi. Vanade ja ohtrat rikkumist võimaldavate reeglitega turg seda ei pruugi olla. Hetkel ei tea me sedagi, kas Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank saavad ja suudavad kehastada ÜROga analooget rahuvalvemissiooni majandussuhete taastumise kontekstis. Mõneti on nüüdne, uue rahandusajastu majanduskriis ka proovikiviks, kas mainitud organisatsioonid ja võimalik, et ka Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) suudavad globaalse usalduse taastekkele kaasa aidata või põruvad. Viimasel juhul on põhjust ümber hindama hakata usaldussuhte kontrolli ja tekkemehhanisme rahanduses ning majanduses.

Lisaks rahutagamisele on möödapääsmatu, et oleks ka neid, doonoreid, kes hoiaksid üleval pikaajalist huvi taastatava ühiskonna suhtes. Panustaksid sellesse rahaliselt, majanduslikult kui kultuuriliseltki. Seda kõike on vaja, et sünniks konflikti (kriisi) järgne reformivõimeline valitsus. Pole kahtlustki, et nii sõjaline konflikt kui majanduskriiski nõuavad sootuks uut adraseadmist ja asjakorraldust...selleks et tegevusega vältida kriisini viivate suhete taasteket. Majanduskriisiga tegeleva ühiskonna doonoreiks pole keegi muu kui oma riigi kodanikud. Mida neil anda? Aga loomulikult oma sääste, oma usaldust ja omi hääli. Seda ei saa neilt aga nõuda.

Sõjalised kriisid on õpetanud, et nendejärgne ühiskonnaelu on kirju. Ülimalt kirju. Esindatud on kõik petturitest ja pättidest pühameeste ning poeetideni välja. sama on meil oodata majanduskriisistki.
Mida oodatakse kriisidejärgselt ühiskonnalt: töökohti, teenuseid (ennekõike tervishoiuteenuseid) ning puhtalt ja läbipaistvalt toimivat valitsust. Töökohti on ennekõike vaja just noortele. Noorte hõivatus kriisijärgses olukorras määrab selle, kas uuest põlvkonnast saab kriisi taastekitaja või ühiskonna ülesehitaja. Korralikku valitsust vaja aga selleks, et see mis raha eest lubatud ka tehtud saaks. Nii sobivad sõjajärgse kriisi leevendamise põhimõtted imehästi ka vähemalt Eesti tänastesse oludesse. Kuni selleni välja, et parim viis sellistes oludes töökohtade tekitamiseks on ehitusega seonduv. Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

On üks hea asi, mille poolest majanduskriis veel erineb sõjalisest kriisist. Piirideta arstide liikumisel pole meie juurde veel asja. Küll oleksid siinkohal teretulnud nii piirideta ehitusmeistrid kui piirideta raamatupidajad (võimalus taas sotsiaalseks innovatsiooniks, sest minu teada selliseid tegelasi olemas pole), kes asju järje peale aitaksid saada.
Viimaseid ka seetõttu, et ennetada rahvusvahelise rahandusinkvisitsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi, tohterdavat külaskäik. Vabatahtlik finats- ja tehnoloogiline nõu on vahest olulisemgi kui prii arstiabi. Kas pole?

Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

2009-08-08T11:05:00.002+03:00

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.

Haamriga aatomite pihta

2009-08-04T23:48:00.004+03:00

Dr. MIchel Laberge kavatseb sellise masinaga anda plasmas hulpivatele aatomitele ühishoobi, millega tekitada tuumasünteesi jaoks sobivad, Päikese oludega lähedased, tingimused.

Minu elus on kord olnud juhtum, kus vaimustununa Stanley Ponsi ja Martin Fleishmanni artiklist külmtuumasünteesi kohta katsetasime seda füüsik Priit Truusaluga. Selle kohta kirjutasin ühe loo ka Carl Sagani raamatu "Deemonitest vaevatud maailm" järelsõnaks, mida on refereeritud siin.

Toona pallaadiumelektroodil rasket vett elektrolüüsides meie neutroneid ei saanud. Samas on sedalaadi ja muusuguseidki katseid tehtud hiljemgi. Üks omapärasemaid neist on füüsik Michel Laberge välja pakutud tuumahaamer...mitte päris nii nagu omaaegses filmis aatomikust tuuma lõhestatakse.

Laberge idee on tekitada vedela metalliga täidetud sfääri sisse plasmatomp ning see tomp siis sfäärilise kambri seinale antavate hoopidega kokku pressida nii, et temperatuuri ja rõhu tõusu tulemusena eeldatavalt tekkivas tuumasünteesis sündivad neutronid ja soojus neelduksid metallis ning kuumutaksid seekaudu vett auruturbiini jaoks.
Kogu selle lahenduse kohta saate lugeda siit
ja lühidat ülevaadet ka siit.

Oskamata hetkel öelda, mida selline lahendus füüsikaliselt tähendada võiks on tegemist igati huvitava lähenemisega. Vaid mõne aja eest oli lugeda ka katsest kus tavalise kleeplindi abil, seda vaakumkambris lahti kerides, õnnestus tekitada röntgenkiirgust.

Jälgime toimuvat...igatahes põnevam ja ootusärevam kui õiguskantsleri või riigikogugi järjekordne seisukohavõtt käibemakus küsimustes. Huvitavam igatahes kui tammuda pakri saarel ja toksida seal tikke maasse ja rääkida sellest kuidas varsti tuleb sinna Eestit hädast ja õnnest päästev tuumajaam. Mingem garaažidesse ja mõelgem välja mingi uus ja kasulik masin. Loodusseaduste järgi toimides pole võimalik vähemalt põhiseadust rikkuda ja kui on, vajab põhiseadus korralikku kohendust.

Tehke seda, ei tea mida!

2009-08-03T07:15:00.005+03:00

Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.

Lamasütippva võitlus Salomoniga ehk mis selle käibemaksu ümber siis tegelikult toimub

2009-07-29T07:59:00.003+03:00

Kas teate, et Päike tiirleb tegelikult ju ümber Maa. Igaüks võib seda oma silmaga näha...kes on aga näinnud seda, et Maa tiirleks ümber Päikse...tunnistage ausalt, seda kujutatakse ainult õpikutes või mingites filmilõikudes. Tegelikult on ju nii nagu näete.
Ja siis veel...mustkunstnikud tõepoolest võtavad kübaratest jäneseid ja kaotavad sinna pandud esemeid...ise olen näinud ja nii ju seetõttu ongi.

Samasuguse tõeväärtusega on riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni väljaütlemine sel teemal, mis toimus rahanduskomisjonis, kus arutati õiguskantselri ettepanekut tunnistada käibemaksu tõstmine põhiseadusega vastuolus olevaks.
Simsoni tsitaat on asja kohta järgmine: "Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud."

Mis on Simsoni kahjuks otsene vale. Hetk kui kolleeg Trapido palus mul välja tulla, et arutada meie seisukohta oli mõni hetk enne seda, kui komisjon asus hääletama. Ja kummalise kombe kohaselt ei vaevutud ukse taga olevat komisjoni liiget hääletamisel kutsuma...ei Simson ega keegi teine. Toomaselt küsides oleks ta jäänud ses asjas erapooletuks.
Kadri Simson on aga edaspidigi ilmselt andunud mustkunstietenduste külastaja ja ilmselt võiks talle sõna ja jõukohane olla kokku kutsuda ka Lapiku Maa ja Selle Ümber Tiirleva Päikese Pooldajate Vabathtlik Ühing (LAMASÜTIPPVA, kostub nagu mingi jumalik tegelane Ida usundeist...sobilik just sellise sekti nimeks)

Sekti pooldajaid oleks tal juba sealtsamast komisjonist, kus lahkudes sisistati, et vaat mis 86 miljonit teevad, millega teid ära osteti...seegi kuulub silmamoondusse uskujate tavapäraste rituaalide juurde.

Ehk veelkordselt siis nüüd mu tegelik seisukoht on ikka selles, et Päike ei tiirle ümber Maa ja mustkunst on silma- ning tajumoondus, ning rahanduskomisjoni ei läinud ma mitte selleks, et eskortida sealt hääletamise ajaks Trapidot vaid ikka selleks, et pakkuda lahendust, mida kujunenud olukorras teha.

Ja see meie lahendus oleks, et kui õiguskantsleri hinnangul on 6 päeva käibemaksu tõusu etteteatmiseks vähe siis näiteks ilmselt juba 15 päeva oleks olnud piisav. Seda on kinnitanud ka ettevõtjad, kel see maksukohustus tekkis. Peamiskes probleemiks, miks lühikese aja jooksul ei olnud võimalik käibemaksumuutust valutult läbi viia oli aga hoopis asjaolu, et paljude ettevõtete kassa- ja raamatupidamissüsteemid sisaldasid käibemaksu suurust mitte muutjana vaid programmidesse sisse kirjutatud konstandina. Nagu olete tähele pannud sünnivad kauplustes allahindlused hetkega. Arvutamise mõttes pole hinnamuutusel ja käibmaksumuutusel ju suurt vahet kuid tehniliselt on seda maksumuutust tõepoolest raske teostada, kui programmis käibemaksu suuruse muutmise koht puudub.
Meie ettepanek oli selles, et seadusega võimaldada näiteks k.a. oktoobrikuus tehtud maksiustatud käibelt neil ettevõtetel, kel pole käibemaksuvõlga ja kel käibemks eelmise kuu eest atstutd saada tagasi 2/3% maksustatud käibelt...see arv tuleneb siis arvutusest 2% (mis on lisaks küsitud käibemaksu osa) x 10 päeva (mis on juulikuus puudu jäänud aeg) / 30 päeva (mis on kuus olevate päevade arv).

Isiklikult olen veendunud, et ettevõtjate suhtes oli see toiming kiirustav aga seda teadamatuse tõttu, et paljude ettevõtete kassatarkvara ei võimaldanudki kiiret maksumuutust. Sellest lähtuvalt on selline tagasimakse vajalik. Küsisin sel koosolekul ka õiguskantslerilt: kui riigikogu pakuks välja just sellise lahenduse ja sellega kaob ära probleem, mille puhul näeb õiguskantsler vastuollu minekut põhiseadusega, kas siis ta nõustub, et sisuline lahendus on saabunud või nõuab ikka, et tunnistataks vastuolu sattumist põhiseadusega. Selget vastust ei saanud kuid jäi mulje, et pigem sooviks õiguskantsler näha riigikogu tunnistamas oma vastuolu põhisedusega kui lahendust probleemile. Ja probleem, meenutan, on ettevõtjate pöördumises õiguskantslerile kirjeldatud: aega jäi väheks. Õiguskantsler teisendas aga ettevõtjate probleemi enda uueks probleemiks: vastuoluks põhisedusega.

Riigielu mõttes oleks käibemaksutõusu tagasipööramisega, näiteks Riigikohtu otsusega, kui õiguskantsler jääb kaitsma oma tõstatatud probleemi mitte ettevõtjate oma, lugu samalaadne kui Estonia katastroofi järgse ajaga. Loomulikult oleks see korralik eelarvekatastroof, selles pole kahtlust, kuid tegu oleks ka ahvatleva töömaaga täna ju osalt jõude istuvatele advokaadibüroodele, kes tõttaksid kohe kahjunõudeid koostama ning koondama.
Nö Salomonlik otsus, mis maksusegadust ei tekita on täna võimalik, sest kui aega eelpakutud viisil ettevõtjaile kompenseerida pole ju ka õiguskansleri teisendus põhiseaduse riiveks enam põhjendatud. Loomulikult on küsimus ka eratarbijais, kes võivad öelda, et nemad pidid ju kinni maksma kogu selle käibemaksutõusust tuleneva hinnatõusu...siin saab selgust aga alles pärast seda, kui meil on teada, kuidas on muutnud tarbijahinnaindeks pärast käibemaksutõusu...kaupmeeste agarust allahindluste tegemisel vaadates võime ilmselt tõdeda, et juulis-augustis oluluist tarbijahinnaindeksi kasvu ehk polegi. Aga seda saab arutada siis kui on olemas mõõtmistulemused. Seni aga jätkub Lamasütippva ja Salomoni võitlus.

Tark kodanik, aeg on küps! Teooria ja käsiraamat arukaks kohalikuks omavalitsemiseks

2009-07-26T09:42:00.006+03:00

Ajakirjandusele veidi puhkavamast olekust pilku heites, kurdetakse, et erakonnad mädanevad nii peast kui kehast. Selline on üks arvamus. On ka arvamus, et kõik erakonnad on mädad välja arvatud üks erakond. Pole imestada: Orwelli loomade farmi mõttekujundid kükitavad siinses poliitilises kultuuris nagu Sosnovski putked meie looduses. Õnneks on Eesti poliitmaastik mitmekesine ning kõigil jätkub mida järada.

Jäälõhkuja Tarand on parteide jäämeres lahti lükanud selge ja sinise veesiilu. Veesiilu parteivabama (kasvõi kohalikugi) võimu juurde. Mitte seetõttu, et partei kui üks kodanikuühiskonna ilminguist oleks nüüd täiesti saatanast. Ei ole. Täiesti saatanast ei ole. Aga nagu öeldakse peituvatki saatan just pisiasjades ja neid pisiasju on parteipoliitkas piisavalt.

Nii lähevad valijad valima alati lootuses minna täispangale ja lootuses, et nende valitute lubadused jäävad püsivaiks ja neis lubadustes ei toimu muutusi. Kogemus, mis on seotud valimiistega on aga sootuks vastupidine: valitud peavad asuma nii koostööle kui oma seisukohtade kohandamisele ja õige pea kaovad osad lubadusist või asenduvad muudega.
Riik aga ennekõike kohalikud omavalitused on ikkagi pigem koostöö kui konkurentsi kohaks. Olgem ausad, et pideva võitluse põhimõte kui arengu alus ei ole ei biolooglise ega sotsiaalse evolutsiooni kirjeldamisel parim lähendus. Kõik või mitte midagi on viimase mõnesaja aasta ülekonkureeriva inimkultuuri alus. Õnneks mitte kogu inimkultuuri alus.

Otsustamise omapäradest.

Õige otsustamine algab õigest tõenäosusarvutusest. Paraku on just see arvutuse pool igapäevaelus varjule jäänud ning vaatamata asjaolule, et on selge, et ühe loteriivõitja kohta tuleb suur hulk kaotajaid mägitakse loteriid ja käiake jätkuvalt mängupõrgutes. Eks ikka selle tõttu, et emotsionaalne ootus ja sõltuvus saavad võitu lihtsats tõenäsususarvustusest.
Vead õigel otsustamisel tulenevad aga sellest et me hindame vääralt nii tõenäosusi kui korrutame need tõenäosused läbi valede väärtustega. Ameerikamaal on küsitluste tulemusena inimesed hinnanud oma hukkumisvõimaluse keeristormi tõttu 50 korda suuremaks ja ilutulestiku tõttu 30 korda suuremaks kui see tegelikult on. Samas arvavad nad, et astmatüsistusse sureksid nad 4 korda väiksema tõenäosusega ja upuksid 3 korda väiksema tõenäosusega kui see tegelikult toimib. Ilmselt nii mõnigi inimene on näinud telemänge, kus võistleja peab ära arvama mida rahvas arvab. sageli pole sel arvamusel (kahjuks) tegelikkusega mingit pistmist. Nii kujuneb otsute kaalumisel otsuse üks pool...tõenäosus kummaliseks.

Nüüd aga väärtuste poolest. Kujutlege olukorda kui teil on rahakotis kaks sajakroonist sedelit ja sajakroonine kinopilet. Kinno jõudes avastate et olete pileti kaotanud. Kas keskmiselt inimene ostaks saja krooni eest uue pileti? Ei ostaks sest ta ei pea väärtuslikuks sama asja eest kaks korda maksta. Samas kui teil oleks rahakotis kolm sajakroonist ja te sealt kinnominekul ühe sajakroonise kaotaksite ostaks enamus inimesi rahumeeli ühe sajakroonise eest kinopileti. Lõpptulemus oleks ikka sama: üks sajakroonine ja üks kinopilet.
Põhiteadmise, et õigeks otsuseks on vaja korrutada tõenäosus väärtusega tõi meieni Daniel Bernoulli 1738 aatal.
Valikuid teeme me paraku aga alati konteksis. Konteksti muutmisel sooviksime me sageli teha aga uusi valikuid kuid sageli pole see võimalik...olgu siis tegemist börsikursside või ka poliitiliste valikutega. Tahe neid muuta külastab valijaid sagedamini kui võimalus seda teha. Tahe muutusteks sagedasti ja võimalus ainult iga nelja aasta tagant.

Headest koostöövormidest.

Mammuti küttimiseks tuli jätta hõimusisesed ja hõimudevahelised tülid ja minna toidu nimel mammutit küttima. Mindigi, sest muidu poleks me siin ja sellised, kus me oleme. Individualistlikud kultuurilised variatsioonid kõrvale jättes on taas aeg mammutit küttida. Majanduskriis...poliitiline tülpimus ja kes teab mis küttimist väärivad ilmingud veel.
Mis paneb aga inimesed üheskoos tegutsema? Selge, et mitte asjaolu, et nad lihtsalt kokku viiakse, pannakse, sätitase. Selleks koostegutsemise eelduseks on tervikpilt. Tervikpilt mammutist, ninasarvikust, maailmast, riigist, linnast, vallast. Ja tervikpilt loomulikult ka probleemidest.
Enamus meie teadmisi...õigemini küll muljeid kogutakse nägemise kaudu ja aju kuklapiirkonnas olevast nägemiskeskusest teisenevad nii mõisted nende paiknemine ning omavahelised suhted kui ka emotsionaalsed hoiakud nende mõistete suhtes. See onn tervikpildi ajutalitluslik pool.
Praktiline pool on aga selles, et pilk tuleb hoida terav ja vaim värske...see on targaks kodanikuks olemise paratamatu eeldus. Eeldus, et olla kaitstud mistahes tüssamise vastu. Visioone tuleb jagada ja need peavad olema samas nii nähtavad kui korrigeeritavad, eks ikka selleks, et ei tekiks vääriti hinnatud riske.

Käsiraamat.

Et vältida tagantjärgi tarkust väärtuste hindamisel ja valesti hindamisel nõua, et rahvaesindajad võimaldaksid oma otsuseid rahval muuta mitte ainult korralistel valmistel vaid siis kui selleks on vajadus ja tahe. Vali neid, kes lubavad sisulisi ja võimu jaoks siduvaid rahvahääletusi. Ka selliseid, kus volikogu otsuseid saaks valijad muuta. Kogemus ütleb, et ajakirjanduse, reklaamide ja muu sellise mõjul me hindame väärtusi nihestunult ning parim ravi selle vastu pole loomulikult mitte tsensuur vaid rohkem vabadusi. Toeta otsedemokraatiat: kodanike vabadust ja võimalust sekkuda esinduskogu töösse sisi kui see vajalikuks osutub...siis kui valimisloterii pole andnud soovitud tulemust ega vastanud ootustele. Kasvõi ootusele, et partei saab teha seda mida on lubanud.

Panusta väärtustele, mis kestavad üle aegade. Selleks väärtuseks ongi aeg. Vali nii, et su valik annaks aega mitte ei võtaks seda sult ja su lähedastelt. Kui ei ole selliseid valitavaid siis saa ise valitavaks. Osale valimisliidus või kui sellist, mis siintoodud mõtteid kannaks ja toetaks, pole siis kutsu see ellu, mis tegeleks aja vabastamisega ning võimaldaks sekkuda otsustamisse. Üksikkandidaadi tähenduses toimivadki just kohalikud valimisliidud ja seda nii oma plaanide ja rahva toetusega. Toimivad üle erakondade ja vaatamata erakondadele. Räägi sellest oma tuttavate ja mõttekaaslastega...looge tervikpilt ja tegutsege. Vaatamata oma senisele kogemusele ja vaatamata sellele, mida te olete seni arvanud ühistegevusest ning poliitilisest tegevusest.

On terve rida pettepilte, nii nagu on pettepildiks ka avatud rahakott, milles on kadunud kinopilet, mis panevad meie väärtuste hindamise mehhanismid proovile. Poliitika ja kohalik poliitika ei ole räpane ning oma juurtes kriminaalseks kalduv vaid see on ainus võimalus vahetult tegeleda oma vahetu heaolu ja esmaste viisidega võita endale ja oma lähedastele tagasi aega. Asju tuleb ja saab ajada emotsionaalselt rõõmsana ning entusiastlikuna. Googeldamine selle artlkli kirjutamise ajal sõnapaariga "rõõmus poliitik" annab tulemuseks: "Otsing "rõõmus poliitik" ei andnud tulemusi."

See artikkel on siis esimene, mis sellele sõnapaarile vaste annab. Tehke nii, et neid vastuseid oleks rohkem. Kohe päris palju rohkem. Et see rõõm saaks tulema taradest otsustest a valikutest.

Tarkade kodanike aeg on käes. Head otsused sünnivad arukalt ja ühiselt tegutsedes. Valimised ei ole loterii vaid meie eluolu ja ajakasutust otseselt mõjutav ühistegeline toiming. Paneme siis sedapuhku selle toimingu sisse lisaks iidsele tarkusele ka nooremat ja uuemat. Nii mõne sajandi vanust. Näiteks kasvõi seda, mida rääkis meile Daniel Bernoulli.

Hollandis: peale leebe kanepi siiski ka targad kodanikud

2009-07-16T09:15:00.003+03:00

Amsterdamis hakati rajama 500 elamule tarka elektrivõrku (smart grid). See on lahendus, mille abil on võimalik paremini aru saada energiatarbimise hetkeseisust ja energiasüsteemi paremini juhtida ja seekaudu saavutada nii varustuskindlust nagu ka energiasäästu. Sisuliselt on tegemist elektrivõrgu ja infovõrgu ühendamisega moel, et tarbijatel on võimalik arukamalt kasutada energiat. Muu hulgas kaduvat vajadus ka omi elektriarvestite näite lähetada. Üks ülevaade targast elektrivõrgust on lugeda siit.
Ka Eestis on lähedasel teemal juba aasta eest sõna võtnud Tõnu Lehtla ja Jaan Järvik oma artiklis "Eesti võimalus – elektri reaalaja tariif"

Ja lõpuks ja eelmise postituse teemaga haakudes: miks põrgu pärast ei tee me lihtsalt õigeid asju ja õigel ajal? Miks ei tee me lihtsalt tarku otsuseid kui neid on vaja ja vaja juba eile. Viin ja muudki mõnuained on targa rahva meelelahutus. Viin ega muudki mõnuained ei tee paraku ei nutikaks ega edukaks...nende tarbimine kellegi teise eeskujul ei ole tarkuse ja arukuse tunnus. Soov asju peapeale pöörata ei edenda ühiskonda ja võidelda kanepi eest ajal, kui peaks toimima arukate otsuste nimel ei ole minu meelest kõige targem tegu.
Ka mulle meeldib Holland...aga seda nende aruka viisi tõttu pidada ja toetada haridust, teadust ja innovatsiooni.
Legaliseerida tuleb esmalt tarkus ja haritus...küll siis on aega muude asjade legaliseerimise peale mõelda.

Valik: kas targad kodanikud või psühhonaudid?

2009-07-12T19:12:00.005+03:00

Tunti huvi, kas Roheliste erakonnal on olemas seisukoht leebema narkopoliitika osas, mida hiljaaegu Jaan Sootak ja teised on propageerima asunud. Seda päris mult Postimehe ajakirjanik ja kirjutas vastusest ka selle loo. Vastuseid oli aga rohkem.

Esiteks meie erakonnal pole kujundatud selle temaatika osas selget ja ühtset seisukohta. Tuleb arvestada, et erakond on siiski läbilõige ühiskonnast ka siis kui erakonda kuulujad on mõnes küsimuses...näiteks keskkonna ja majanduse küsimustes...lähedast meelt. Mainitud artikkel on ka meie erakonnas tekitanud arutelu lähedastel teemadel.
Meie üldisem seisukoht on, et soovime lähtuda teadmistest ja faktidest oma seisukohtade kujundamisel. Narkopoliitika see osa, mis puudutab legaliseerimist või leebemat karistuspoliitikat toob paratamatult kaasa nii tervishoikulude kasvu aga ka karmi ja nulltolerantse hoiaku narkokaubanduse suhtes. Seegi on kulukas.
Küsimused ja vastused on alljärgnevalt siin:

* Kas narkootikumide tarvitamise ja Euroopa mõistes väikeses koguses omamisega seotud karistused on Eestis liiga karmid (Sootak viitab ülekriminaliseeritusele)? Mis suunas ja mil moel tuleks olukorda muuta (veel karmimaks, rohkem diferentseerida, narkoravi osakaalu suurendada vms)?

Üks küsimus on loomulikult karistuse rangus ja teine küsimus narkootiliste ainte legaliseeritus. Juhin siinkohal tähelepanu, et Hollandiski, mida sageli narkovabaduse eeskujuks tuuakse, ei ole narkootilised ained väikeses koguses mitte legaliseeritud vaid nende suhtes rakendatakse nn pehmet karistuspoliitikat.
Nii narkootiliste ainete sisse kui väljavedu on Hollandis jätkuvalt väga karmilt karistatud. Seesama Hollandi kogemus näitab aga selgelt, et narkootiliste ainete suhtes pehme karistuspoliitika rakendamine nõuab väga ranget ja nulltolerantsi narkokaubanduse suhtes. 2006 aastal mõisteti Hollandis vangistusse üle 4000 isiku 20 000-st kes saatsid korda narkokuriteo. Hollandis, kus elab 16 miljonit inimest on pea 30 000 narkosõltlast, kelle ravile kulub üle 2 miljardi krooni aastas.
On selge, et Hollandlased peavad oma kodanike vabadustest...ka vabadusest nautida narkootikume...kuid see vabadus on paratamatult kulukas nii vangistuste (raskete narkokuritegude eest) kui tervishoiu mõttes.
Kanepis olevad ained põhjustavad tõestatult skisofreenia-laadseid psühhootilisi seisundeid ja ma isiklikult pole veendunud, et sellise "kultuurilise mitmekesisuse" eest peaks Eestis tugevamalt seisma ja seda riiklikult soosima. Nii väike ühiskond, kui seda Eesti on, vajab pigem ikkagi tarku ja korralikke kodanikke mitte psühhonaute. Möönan siinkohal, et suuremad rahvad võivad oma kodanike vabadustunde nimel selliseid võimalusi loomulikult rakendada.
Arusaadavalt on see teema, mis vajab Eestis põhjalikumat läbirääkimist ning analüüsi ja hea, et see küsimus on tänaseks ka arutluseks tõstetud.

* Mida arvate Sootaki ettepanekust, et narkootikumide tarvitamise võiks pikas plaanis Eestis riigi kontrolli all legaliseerida, alustades kanepisaadustest? Mis on teie hinnangul selle lähenemise põhilised head ja vead?

Seadustmine tähendaks tõepoolest riiklikku regulatsiooni ja teatud mõttes ka uue majandusharu teket. See majandusharu hakkaks tekitama ühiskonnale pigem probleeme kui võimalusi: tervishoiukulud, narkokaubanduse järelvalve ning karistamine oleksid valdkonnad, mis tooksid pigem lisakulutusi. Minu meelest ei erineks selline riiklikult reguleeritud majandus oluliselt näiteks põlevkivitööstusest, mille tähendus Eesti jaoks on samuti vaeseks tegev. Teame, et iga kaks ja pool kilo elektriks põletatud põlevkivi tekitab meie tervishoiule ja keskkonnale ligi kahe krooni ulatuses kulusid. Kulusid, mida elektriarvetes ei kajastata. Samasuguse varjatud koormaga vabaduse eest olla aeg ajalt psühhonaut peab maksumaksja olema taas valmis maksma. Nii nagu täna me maksame ju kinni ka alkoholi või tubaka liigtarbimisest tulenevad või seetõttu võimenduvad tervisehädad.
Asjaolu, et ollakse leppinud ja legaliseerinud sellised mõjuained nagu alkohol ja tubakas ei ole minu meelest põhjus, et seda sõltuvust tekitavate mõjuainete rida võiks või peaks jätkama.

* Sootaki sõnul on hetkel probleem ka see, et Eestis ei julgeta narkokaristuste ja legaliseerimise teemal isegi mitte debateerida. Mis võib olla teie hinnangul selle põhjuseks?

Ma ei arva, et puudub julgus debateerida. Praegu ju ometi debateeritakse. Narkotemaatika on ühiskonan jaoks oluline sest arusaadavalt vabas ühiskonnas on inimesed huvitet, et nende vabadusi ei piirataks mistahes valdkonnas. Loomulikult ei saa ega tohi narkopoliitka muutuda üldiste kodanikuvabaduste piiramise ettekäändeks kuid andkem siiski aru, et oma vaimu ja selge mõistuse nihestamine on meiesuguse väikese ühiskonna puhul ikka väga tinglikult igaühe vabadus.
Milline on siis Hollandi kogemus mitte narkootikumide legaliseerimise vai leebe karistuspoliitkaga väikeste narkokoguste suhtes.
Vanuses 15-24 on kord kuus narkootikume kasutajate hulk 9,7% kui samad näitajad mujal on: 9,9% Saksamaaal, 10,9% Itaalias, 15,8% Suurbritaanias ja 16,4% Hispaanias.
Hollandi valitsusel on võime toetada 90% narkosõltlaste võõrutusravi. Just see asjaolu on viinud madalaks ka narkootikumide kasutusega seotud surmade suhtarvu võrreldes teiste Euroopa riikidega. Samas on Hollandis võõrutusravile tehtavad kultused kasvamas.
Ma ei arva kaugeltki, et meil narkoennetusega ja järelvalvega asjad korras oleksid. Muidu ei teaks me juhtumistest, kus ühes Eesti linnas koolilapsed üksteisele kalli raha eest kilekottidesse pakendatud jahu müüsid ning seda ka demonstratiivselt ninna tõmbasid. Ja mitte ainult. Koolide praktikast on teada ka lahustijääkidega igapäevatarbeliste materjalide purude ninnatõmbamist. Ja seda uskuge või mitte juba neljandas klassis.
Isikuvabadused on muidugi igas mõttes väärt värk kuid nende laiendamine narkoteemale eeldaks kindlasti oluliselt põhjalikumat statistilist analüüsi kui Jaan Soota ja Paavo Randma seda oma Akadeemias ilmunud artiklis «Narkokriminaalpoliitika või narkopoliitika?» pakkunud on.
Kas on ikka nii, et narkootikumide ja alkoholi tarbimine ja selle iseloom on narkopoliitika tagajärg. Või on põhjused hariduses ja kultuuris laiemalt. Usk ja lootus, et nõid oma pendliga lahendab probleeme paremini kui inimene oma teadmistega ja tööga kuulub ju tegelikult samasse valdkonda arusaamaga, et legaalsed narkootikumid hakkavad inimesi neist eemale hoidma. Aju võime sattuda erinevatesse sõltuvustesse on meie paratamatu geneetiline evolutsioonist saadud kaasapanu ning ses osas eelistaksin isiklikult riiklikku toetust loovatele (nagu seda on haridus ja kulutuur laiemas plaanis) mitte hajutavatele ja lagundavatele sõltuvustele.