Esmaspäev, 12. mai 2008

Kui seaduseähest ikka väga kinni peetakse ehk väike surakas kulub igaühele ära

Esmalt üks omapärane lugu, millelaadseid on ilmselt nii mõnigi lugeja kogenud või pealt näinud.
2. mai öö vastu kolmandat. Päev on olnud päikeseline. Hilisõhtul sadanud vihm on kumma maa ja asfaldi kohale tekitanud uduvine. Suunal Türi-Rapla-Tallinn asub üht öist sõitjat jälgima politseipatrull.Nii kilomeetri jagu Rapla linna sissesõitnult lülitavad politseiametnikud sisse vilkurid ja auto peatatakse teeserval. Kell läheneb poole ühele. Dokumentide kontroll. Esialgseid rikkumisi pole. Auto peatanud naispolitseinik teatab, et sõiduki udutuled olevat liialt eredad. Tohoh...auto on Eestist soetatud ja millele küll selline silma järgi hindamine tugineb. Eredad ududutuled pimestavat vastusõitjaid. Neid muide on päevaselgi ajal sellele teelõigul napilt. Öösel ei ühtki.
Pealegi keelab liikluseeskiir asulas ududtuledega sõidu. See on siis ikka siis kui udu pole ilmselt.
"Jah...oleme ka ise ringi sõitnud ja igal pool on tõepoolest udu" teatab naispolitseinik kui juht seletab, et udutuled on sisse lülitaud just udu tõttu. Siis kinnitab naispolitseinik veelkordselt, et linnas pole sallitud udutuledega sõitmine ning kutsub juhi politseiautosse. Märkuse tegemiseks, nagu ta ise mainib.
Vaikselt valgub rohkem udu ka Rapla peale.

Seadus on seadus. Mis teha. Hoiatuse protokolli täidetakse pikalt. seleks kulub tublilt üle 20 minuti. Lõpuks selgub, et hoiatusest oon saanud trahv. 600 krooni.Autos pabereid täitev politseiametnik teatab, et ta võivat teha kuni 3000 krooni! See 600 on siis nagu erilise vastutuleku märgiks nagu juht arvata võib.
Seadused on palju võimalusi pakkuvad.
Veel enne Rapla piiri ületamist tuleb ohutuse mõttes udutuled taas sisse lülida. Udu on valgunud linnale.

Juhi jaoks algas aga kogu sündmuste omapära sellest, et viie tunni eest on püüdnud toosama autojuht ühendust võtta politseiga. Selleks, et teada anda Viljandi poole sõitvast ja ohtlikke ning kummalisi manöövreid tegevast autost. Häirekeskusest ei reageeritud ega helistatud ka tagasi. Kilomeetrid enne seda kõnet on sama auto kõrval kergelt tuikvel mehepojad just oma põit maantekraaavi tühjendanud.

Juriidiliselt on selle karistamise puhul kõik ja kõigile arusaadavalt korrektne. Mingit kohtuasja pole mõtetki algatada kuna kohus tegeleb
õiguse mitte õigluse ning õiglustundega.
Uuringud viitavad sellele, et meie maanteedel sõidetakse niikuinii piirkiirusest 10-15 km/h kiiremini. Kas siis selmet riigieelarve kulutusi kärpida ei tuleks hoopis agaraid politseipatrulle eelarveauke lappima saata?

Ma poleks sellest sündmusest kirjutanud kuid uus politseiseadus toob juurde õigust kasutada näiteks elektrišokirelvi. Seegi on uus jõu kasutamise õigus ja minu meelest peabki politseinikele olema sedalaadi õigust piisavalt. Kuid see õigus ei tähenda kohustust seda jõudu kasutada. Üks võimalik politseiriigi avaldumisvorm ongi ju selles, et õigust võetakse kohustusena. Ning siit jooksebki õhkõrn piir, millest alates hakkavad inimesed riiki tajumagi politseiriigina.
Minu õiglustunne ütleb, et pole õige uduse ilmaga nõuda udutulede väljalülitamist umbes 1-2 kilomeetrisel uduvabal lõigul kell üks öösel ning trahvida selle nõude täitmatajätmise eest. Kuigi seadus seda võimaldab.
Seadus võimaldab ka politseinikele tulevikus kasutada elektrišokirelva...võimaldab aga ei kohusta. Kas me siis ei peaks kummastama kui mingi samalaadse olukorra puhul teatab politseinik, et kasutas oma õigusest tulenevalt elektrirelva ja et seesma õigus võimaldanuks tal tervelt pool minutit 50 000 volti läbi tabatu lasta aga ta lasi kõigest viistest sekundit.

Õiglustunnet riivav õigusest tuleneva võimu kohatu kasutamine on see mis näribki usaldustunnet. Ja siin pole enam vahet, kas tegu on lõhet ja majoneesi hüvitada laskva ropusuise rahvaesindajaga või juuksekarva lõhki ajava politseiametnikuga.
Õigusest tuleneva voli kasutamine nõuab kõrget õiglustunnet. Stanley Milgram tegi 1960 aastetl USAs katseid, millest selgus, et vaid 10% populatsioonist on valmis inimest ohustava reegli olemasolul valmis selle reegli järgmisest loobuma. Ka siis kui selle täitmist tungivalt nõutakse. Nii oleks mu sooviks, et meie politseiametnikud leitaks valdavalt selle 10% hulgast. Eksperimentaalpsühholoogilised võimalused selleks on olemas.
Nii oleks loomulikult laiemalt võttes ka parem kui meie õpetajadki tuleksid 10% parimate üliõpilaste hulgas.
Usaldus võimu suhtes on igatahes visa tekkima, see usaldus on loomult habras ja laguneb justnimelt selliste piiripealsete toimingute käigus.

Head lugejad...kui teilgi on ette tulnud samalaadseid juhtumisi siis olge head ja andke neist siinkohal teada.
Võimalik, et sedalaadi õiguse ja võimukäsitlused on ütlemata harvad...kust me seda aga teaksime kui ei jagaks sedalaadi juhtumusi.