24 x 7 jõulud

Kinkimise soov on inimesel ju suisa veres. See on seal pidevalt ja mitte ainult aastalõputi, sünnipäeviti või muudel tähtpäevadel. Absoluutne õnne valem ongi ju pidevalt kõigile head teha.
Selgemalt asju vaadates on aga paljudel kinkimistel siiski vahetustehingu maik ning ilme. Mis parata...selline see inimloomus juba on.
Kinkimisest kõneldes ei saa me üle ega ümber raha kui vahetusväärtuse olemusest. ilmselt olete teiegi, head lugejad, kuulnud jutte sellest kuidas raha tekkinud olevat. Et siis kuidagi niimoodi, et keegi, kes oskas kirveid meisterdada oli neid juba terve kuhja valmis teinud kui märkas, et kõht on tühi ja nii olevatki asunud kirveid lamamste vastu vahetama. Siis tulnud aga keegi, kes nuputanudki välja universaalse vahetusväärtuse: raha. iseasi muidugi kuidas sellisel ajal kui enamus ajast kulus just elus püsimiseks ja toidu hankimiseks oli kirvemeistril niipalju aega, et valmis meisterdada tema enda vajadusi ületav hulk raieriistu? Ta oleks selle nikerdamise käigus ju nälga jäänud ja selle kätte otsadki andnud.

Tõenäoseim seletus raha kui vahetusväärtuse tekkele on aga hoopis muus. Nimelt harrastavad pärdikud üksteise karvadest satikaid otsida. Muide, ka siis kui neid seal üldse pole. Aga ikka otsivad. Ja tulemuslikult: kui see, kellelt otsustatakse juhtub süüa leidma siis jagab ta toitu ennekõike ja suuremas koguses nendega, kelle satikate otsimisajad pikemad. Võite seda pidada tallalakkujate eelistamiseks või pühendusmusest pidamiseks...kuidas keegi...aga pigem tekkib raha just sellellaadsest pärdikute käitumisilmingust. Inimühiskonnas ei jää see tänuvõlg mitte meelde vaid siis vahetusväärtusena paberile, metallile või digitaalmaailma.
Nii, et meie veres, geenides ja evolutsioonilises kogemuses on ilmselt õige vähe altruismi ja kui me seda mingitest kaalutlusest soovime seal näha siis osutub see ikkagi teatud mõttes teeneks, mille vastuteene võib avalduda sootuks üldisemal tasemel. Näiteks soodsates ökoloogilistes oludes.

Nii ei peaks ka ametniku taskusse unustatud rahapakk või märkmiku vahele unustatud kinkekaartki olema ju midagi muud kui altruismi täiesti tavapärane avaldus. Ikka lootuses, et sünnivad soodsamad majandusökoloogilised olud. Tavaliselt sünnivadki ju.

Korruptsioon kui nähtus, nagu aru saate on ilmselt sügavate juurtega ja pika ajalooga. Huvi selle vastu ei tunne mitte ainult politsei, prokuratuur ja kohtud vaid ka teadlased. Mõistagi on paju korruptsiooni ja sellelaadseid ilminguid ka teaduses ja selle rahastamises eneses. Kuni Nobeli teaduspreemiateni välja, nagu viimasel ajal kahtlustatakse. Aga samas on ka korruptsiooni ennastki piisavalt uuritud. Kui nähtust.
Seda on teinud nii professionaalsed teadlased kui asjaarmastajadki. Näiteks üks Eesti ettevõtjagi, kelle katseprotokollide ülestähenduse tõi ära 17. detsembri 2008 ajaleht "Postimees".
Uskudes katse läbiviijast harrastusteadlase enda väiteid selle kohta, et tegemist ei olnud mitte sooviga astuda korruptiivsesse tehingusse vaid teha lihtsalt katset saame me enneolematu kogemuse just kaitsepolitsei ametnike üles tähendatud katseprotokollist. Peetud dialoog erineb tavapärasest artikuleeritud kõnest. Erinevate häälitsuste rohkus ning selgelt välja kujunemata artikulatsioon ning grammatikagi viitavad selgelt asjaolule, et korruptsiooni juured võivadki olla juba pärdikute juures...kui meist evolutsiooniliselt mitte kaugemalgi. Näiteks lameusside ja käsnade juures, keda peetakse meie geneetilisteks esivanemateks.

Ütleme ausalt...täna ei teaks me ilma katsetavate harrastusteadlasteta ei korruptsiooni olemasolust ega selle peenematest mehhanismidest nagu ka päritolust. Sadu ja sadu õnnestunud maatehinguid ja planeerimisotsuseid ning rendileppeid ja erastamisi on Eestis toimunud tänu iidsele ökosüsteemsele mehhanismile. Kurb on vaadata kuidas kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud on nagu püha inkvisitsioon oma alatute meetoditega kaasaegsete giordano brunode ja galileo galileide kallal oma väge pruugivad, kelle siiraks sooviks on välja tuua iidne tõde.

Jõuluvana, kinkija, heategija, üllasmees...nimetage kuis tahate...on meie geneetilisse koodi sisse kirjutatud ning see otsib meist väljapääsu 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Laskem kinkimiskirg kapist välja. Kas saab ja tohib niivõrd julmalt käsitleda selle loomuliku ja ürgse kire kütkes olijaid? Tõsi...selle kirega liialdamine võib lõppeda pärdikuks, tallalakkujaks või lihtsalt pätiks muutumisega aga ega siis jõuga tõe vastu saa.

Kaubandushoroskoop 2008-2009 vahetuseks

Liikusin kaubandusse. Üllatusin. Kaubad enamjaolt ikka samade hindadega. Kallid loomulikult. Allahindlussildid puudutavad vaid seda kraami mida ei osteta. Ei osteta ka siis kui need on alla hinnatud.
Kaupmehed arvavad, et jõuluajal saab veel müüa hea hinnaga ja siis teha järelnopet jõulu- ning aastavahetuse järgsel allahindlusajal. Nii nad vähemalt on rääkinud.
Ennustus on aga selles, et noppeaega ei tule. Kui siis peaksid olema kõik kaubad sel aastalguse allahindlusel maksma 1 või 10 või äärmisel juhul 100 krooni. Inimeste säästud ja sms-tengelpungadki on aastaalgul tühjemast tühjemad.
Ennustus ongi selles, et sedapuhku lõppeb inimeste rahaline võhm nii aastavahetuse paiku ja müüginumbrid jäävad kokkuvõttes ligi veerandi kuni kolmandiku võrra madalamaks kui 2007 aasta jõulude ajal.

Ettevõtja, kes veel järgmisel aastalgi tahab elus püsida peab lähtuma iidsest põhimõttest: "Cash is the king!" ja kasutama ostlejate jõulu- ja aastavahetuse kulutamisvalmidust ning hindama tooted allla soetushinnale või veelgi madalamale. Need kes seda ei tee on paratamatult aasta alguses rahatud ja mõne aja pärast ka õnnetud...arved vajavad maksmist. Teadupoolest maksumateile aga sukkades, sokkides ja talvemütsides ning legoklotsides makse maksta ei saa...nagu ei mistahes teiselegi võlausaldajale.

Selline ennustus siis selleks puhuks. Mitte, et ma nüüd tarbimist taga kihutaks aga hea oleks kui poode siiski ka 2009 aastal mõned alles oleks. Kasvõi parema konkurentsi huvides.
Nii, et ravige ennast garanteeritud rahapuuduse vastu, härrased ja prouased kaupmehed, koheste ja priskete allahindlustega. 50% kogu kaubale oleks nagu miinimumtase ja rahanappusest tulevad edukat välja need kes sellest piirist üle ja soetushindadele üsna lähedale liiguvad.
Häid kaubanduslikke jõule ja kaubanduslikku aastalõppu...uuel aastal on mõneks ajaks kaubanduse lõpp!

Demokraatia ja rämpsdemokraatia.

Erinevad sisuliselt prahiks osutunud väärtpaberid börsidel on olnud majandusliku kulutule mootoriks üle kolme viimase aastakümne. Mida polegi ju nii vähe kuid tänaseks annavad börsikaminas sooja vaid nende väärtpaberite servades vingerdavad hõõgvel ussikesed. Võhm on otsa saanud.

Veel hiljaaegugi oldi võimalike kehvade aegade raviks Eestis taluma ka karmi kätt: keegi peaks tulema ja asjad õigesti paika panema! Kaua me kannatame seda tüütut demokraatiat?
Tänaseks on kehvad ajad tiksuma hakanud. Karmi käe asemel aga...üllatus, üllatus...kostub aina sagedamini sootuks uusi väljaütlemisi: pöördutakse rahva poole. Küll selleks, et teada anda, et rahvas võiks riigi huvides vähem kulutada ja rohkem kokku hoida aga ka selleks, et teavitada rahvale, et nüüd on neil võimalus otsuseid teha. Õige kah! Eks hädade suurus ja ulatus ole selline, et ka karmi käe senised kuultuajad saavad aru, et nüpelda sellistes oludes rahvast rusika või nuiaga, kraavi jooksnud majandust see tee peale tagasi ei upita. Sestap on see kõva käsi ka mõneks ajaks ehk unustatud.
Ja selle asemele on astumas rämpsdemokraatia: rahvale antakse valida kumb plaan aina napimaks muutuva eelarvemolli juurde lasta. Kas püüne või katel, kui võtta see viimane pealinna juhtum.
Loomulikult on tegemist oluliselt leebema looga kui nalajandis Valgevene kohta, milles kirjeldatakse samuti otsedemokraatlikku lahendust sealmail:referendumil, nimelt, päritakse: "Ega te ei tea mõnda põhjust, miks president Lukašenka ei peaks jätkama?" ja vastusevariandid: "Jah, ei tea" ja "Ei, ei tea."
Aga eks see näiva demokraatia taha pugev diktatuur hakkagi peale mingist esialgu kummalisest mõtteveidrusest. Lõpuks on aga nagu Venetsueelas, kus samuti on ametlik otsedemokraatia...kuid paraku on selle rakendamispraktika napp ja näib napiks jäävatki.

Teadmatus nii otsedemokraatia kui siduvate referendumite tegeliku tähenduse kohta on see müütide allikas, millest voogab võimalusi kõikvõimalikeks oludeks. Neil headel või ütleme siis parematel aegadel on otsedemokraatia tont, millega hirmutada, ning öelda, et kui te rahvale otsustusõiguse annate siis küll te alles näete millised manipulatsioonid, seatembud ja häälteostmised siis sündima hakkavad! No millised siis? Ega's hullemad kui iga nelja aasta tagant? Ikka samasugused ja pigem vähemas mahus sest himuraimgi võimutaotleja ei leia niipalju toetust sellist plakatite paraadi pidevalt korraldada.
Esindusdemokraatiagagi on ju see lugu on paljud selle nautijad peavad Põhiseaduses kõrgeima võimuna nimetatud rahvast tobukesteks, kelle vahetusse kasutusse võimu andmine olevat suisa ohtlik. Rahvas pidavat nimelt väga rumal olema! Huvitav, kas ka siis kui rahva tarkuses kahtlejad oma mandaadid saavad?
Nüüd on teine aeg, raha napib, võimalusi napib, lootusi napib ja vastutada on vaev. Siis sobib kuidagi pehmeid näivaid otsedemokraatlikke küsimusi küsida ja öelda, et see see rahva vahetu tahe ongi.

Linnuke internetiküljel kahe võimaliku valiku vahell on aga nii demokraatiast kui otsedemokraatiast sama kaugel kui nelinurkseks lõigatud kuivanud lehmakoook mikroprotsessorist. Tõsi, mõlemad näevad kandilised välja ja väga suure tõenäosusega võib mõlema sisemuses ka midagi toimuda.

Hea demokraatliku ning ennekõike otsedemokraatliku tava alus ei ole mitte võimu küsimus rahva suunal (millele siis vastused ette on pakutud) vaid rahva enese võimalus sõnastada tahte sisu ja see siis ka realiseerida. Koguda allkirju täna, kas koduõue läbilõikava kiirtee või inimeste elupaikadesse rajatavate paekivi või liivaaukude või mõne niisama mõttetuse vastu, on muutunud selle rajamisest huvitatute jaoks pilkeobjektiks. See on vaat-et kodusõja või siis selle künnise olukord. Valdavalt on see õnneks muidugi valmidus vaimseks kodusõjaks, kus rahvale vastaspooleks esialgu neid nörritav omavalisus, riik või siis ettevõtja. 1848 aastal oldi Šveitsiski tõsisema sisetüli oht. Puhkenud ja tagantjärgi kodusõjaks kutsustud kuuaajases relvastatud toimetamises sai hukka sadakond inimest ja neistki enamus relvakasutusvigade tõttu, mida kaasajal sõbrakuuliks kutsutakse. Igatahes Šveitslased oma põhiseaduse otsedemokraatlikuks kohandasid ja tänaseks on sellest ajast korraldatud üle 530 üleriikliku siduva referendumi. Neist üle 160 on olnud otsesed rahva omaalgatused, millest vaid 8% on rahvahääletusel toetuse leidnud. 190-st kohustuslikust referendumist (võim peab põhiseaduse järgi rahva arvamust küsima) on ligi kolmveerand ka selle rahvatoetuse saanud. Kusjuures aasta-aastalt on toetuse saamise osakaal kasvanud (loe: võim on õppinud rahvaga arvestama ja inimesi sisuliselt kaasama). Kuna Šveitsi põhiseadus annab ka õiguse rahvahääletusel vastuvõetud seadusakt vetostada on seda ka 150 korral pooltel juhtudel ka tehtud.

Otsedemokraatia võib tunduda mõne jaoks kallis ja mõne jaoks kohmakas kuid väikese rahava jaoks on see olnud viis nii raskeid aegu üle elada kui headel aegadel ka rumalusi vältida. Eesti esimeseski põhiseaduses võeti Šveitsi omast mõõtu kuid ju see mõõduvõtt jäi napiks ja kehvadel aegadel kaldusime rohkem selle kõva käe, karmi korra suunas kui rahva usaldamise suunas.
Šveitsi sõjalise totaalkaitse põhimõtet ja ülesehitust on sageli toodud võimaliku eeskujuna Eesti jaoks. Riigikaitsest on relvastet rahvas vaid üks osa. Suurem osa kaitstud riigist tuleb sellest kui rahvale võim vahetumalt ning selgemalt kätte anda.
Võimalik, et Šveitsist kopeeritud põhiseaduse korral oleks olnud võimalik välistada karmikäelist ja demokraatiat enese alal rullivat omavaoli ning baaside lepingust kasvanud okupatsioonigi. Ajalugu pole aga eksperimentaalteadus ning ainus mida me teha saame on teistest väärtushoikautest luua elukeskkonda endale ja aja lugusid järgmistele põlvedele.

Katse Eesti Põhiseadusega

Ega sellest va riigikogu liikme palgaküsimusest ei saa üle ega ümber.
Kas siis on ikka nii, et Põhiseadus keelab üheselt ja selgelt palgamuutused sama koosseisu jaoks?
Nii ja naa.
On ju nii, et kui saate omameelest valge seina peale tõmmata pintsliga värvitriibu, mis paistab valgemana siis polnud see esialgne sein ikka piisavalt valge.

Nüüd teeme siin üheskoos ühe katse.
Praguses Eesti põhiseaduses reguleerib palgaküsimust järgmine paragrahv:
"§ 75. Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta."
Näib ju, et justkui täiesti üheselt mõistetav?

Kui see lause oleks piisavalt täpne siis ei saaks ju selle asemel kirjutada veelgi selgemat ja paremini mõistetavt lauset.
Aga saab!
Näiteks sellise:
"Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu ainult järgmise koosseisu kohta."

Siintoodu ongi tõestus selle kohta, et põhiseadus ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav.

Veel toksilisest rahandusest...ehk kas gangreen läheb ise üle.

Kui maailmamajanduse võis hukka keerata keerukam keerukam matemaatilis-sotsiaalne toksilisus, siis juba on märke ka lihtsast toksilistest toimingutest me vahetus läheduses.
Nimelt on müümata korterite-majade turuhinnad tänaseks odavamad kui arendajate poolt pankade ees võetud kohustused. Sellest on lugeda meedias siin-seal. Nii mürgitabki kohustuste maksmine neidsamu ettevõtteid. Pikalt ja piinarikkalt.
Arukas lahendus oleks sedalaadi äriühinguil (kui tõesti vastab tõele, et laenu andnud pangad ei lase selliseid varasid odavamalt müüa) end pankrotis olevaks kuulutada.
Kas sel juhul ei pea mitte vastutama ühingu juht? Pean siin silmas võimalikke valesid juhtimisotsuseid, mis viisid sellise toksilise ärisuhte tekkeni.
Kuidas saab küll äriühingu juht vastutada globaalse majanduskriisi põhjuste ja tagajärgede eest.
Seega on pankrot ainus hõlpus ravi sellise mürgistuse puhul. Võib ju loota, et gangreen läheb ise üle. Aga ei lähe. Jalas liigub see aina ülespoole ja ülespoole...kui asi hooletusse jätta pole varsti midagi amputeeridagi.
Sellistes oludes võib aga juhtimisveaks kujuneda hoopis õigeaegse pankroti väljakuulutamata jätmine!
Loomulikult võib iga kui sellise ettevõtja peas tuksuda üksainus mõte: miks just mina peaksin sel juhul enda ettevõtte pankroti välja kuulutama, miks ei tee seda mu konkurent?
Aga head kinnisvaraetetvõtjad...mida kiiremini teie probleemid saavad teie laenuandjate probleemideks seda kiiremini leitakse ka lahendused ning turg, milles te toimida oskate võib taas normaliseeruda.

Kodanikupäev ühes väikelinna koolis

Kodanikupäeva hommik. Erakonda kuuluv koolidirektor on kutsunud külla sama erakonna ühe juhtidest.
Rääkima õpilastele kodanikupäeval...nii nagu seda ikka tehakse:)
Jutt on riigikogu tööst. Huvitav eks?
Ja sellest siis räägitaksegi...muu hulgas ka rohelistest, kes ei oskavat riigikogus justkui töötada ja olla vaid mõtlevad ja kaaluvad kogu aeg. Nendega ei saavatki koostööd teha.
Aga vaat erakonnas on range distsipliin ja kord: kõik hääletavad nagu üks ja kui ei hääleta siis erakonnast minema.
Nii käib töö siis riigikogus. Nii käib töö ka rahvaga.
Kodanikud kohe haritumad ja targemad, kas pole?
Kui poleks õpilaste käest kuulnud ei usukski.

Toksiline rahandus

Võib tõesti öelda, et rahandus on ära mürgitatud. Rahalise kapitali abil on toodetud toksilisi kaupu ja sellega mõjutatud nii loodust kui inimest. Aga mitte see pole peamine. Seadused, reeglid ja kokkulepped on loomult ebatäiuslikud ja iga ebatäiuslikku asja saab üsna lihtsalt kõigutada ja häirida. See ebatäiuslikkus ei tulene mitte inimesest, kes sõlmib kokkuleppeid, vaid kokkulepete, reeglite ning lõpuks ka seadusetekstide lõplikkusest. Lõplikkus teeb need ebatäiuslikuks. Tegu on matemaatilise ebatäiuslikkusega, mille on tõestanud kolmveerand sajandi eest matemaatik Kurt Gödel. Sõnamänguna avaldub see ebatäiuslikkus järgmises aksiomaatilises mõttemängus: Valetaja on see, kes alati valetab. Andrus on valetaja. Andrus ütleb: „Ma valetan!“ Küsimus: „Mida teeb Andrus?“ (Nimevalik on juhuslik, sel pole pistmist võimalike selle nime kandjatega, vaid seda tuleb käsitleda abstraktselt, nagu iga tekstülesannet.)

Vastust ei olegi võimalik anda. Tegemist on toksilise küsimusega, mis muudab kogu seni selge aksioomi määramatuks. Paraku toimib samamoodi meie poliitilises kultuuris teada „juriidiliselt on kõik korrektne“ ehk jokk-tegevus ja täpselt samal moel vohab toksilisus ka inimeste enda loodud finantsmaailma märgi- ja reeglite süsteemis. Väikegi ahvatlus mängida loomupärase ebatäiuslikkuse piiril ja jokk ongi käes. Sellestsamast ebatäiuslikkusest peame otsima põhjust, miks nõuavad ka seadusetekstid pidevat parandamist-täiendamist.

Kriisi juured on raha kui sellise alguses. Ajaliselt lähemalt leiame aga rahakursside vabakslaskmise 1970. aastate algupoolel. Tagajärg – soodsa krediidi rohkus, mis iseenesest polegi nii halb. Sellega aga avati nii lihtsa raha kui ohtrate virtuaaltehingute väravad. Kõikvõimalikud tuletisväärtpaberid kosutasid aastate jooksul baasväärtusi suurusjärkude võrra. Virtuaalsete tehingute käive ületas sadu kordi füüsiliste kaupadega tehtu. Turule oli ilmunud hõlpraha (easy money), mis viis hõlptarbimiseni (easy consumption) ja hõlpeluni (easy life). Tänaseks on tekkinud koguni hõlpettevõtted (easyjet, easytravel, easyshop jne) ning selle aluseks on masstootmise kiirenemine ning ulatuslikumaks muutmine. See omakorda on aluseks hõlpsaastele ja -kasvuhoonegaaside emissioonile (easy emissions) ning arvatavasti viib see meid lähemale lihtsale lõpule (easy end).

Seesama 1970. aastate alguses sündinud hõlpraha avaldub tänases keskkonna liigkasutuses liikide väljasuremise ning inimese tohutu, ökosüsteemi taluvusest kolmandiku võrra suurema jalajäljena. Rahanduse ja majanduse reeglitel iseenesest ei ole mingit looduse, ökosüsteemi või ka inimese seatud piiri ees. Raha on asi iseeneses ja elab omaenda elu.
Nii nagu valetaja Andruse puhul saab rahasüsteemigi puhul konstrueerida toiminguid, mis koosnevad rangelt ainult kõigist lubatud elementidest, kuid nende mõju süsteemile selles osalevate inimeste kaudu on häiriv, külvab segadust ning ebamäärasust, on piiripealne – lõppkokkuvõttes toksiline. Toksilisus hävitab süsteemi ennast ja sellesse emotsionaalselt panustanud, seotud inimesi. Võimalik, et see toksilisus on veidi leebem kui näiteks mõne tööstusharu tegevus, mis keskkonda, laste mänguasjadesse või meie toidulauale segab kokku füüsikaliselt, keemiliselt või bioloogiliselt mürgist kraami. Aga samuti, nagu inimest kiusab ahvatlus toota mürgiselt ja ohtlikult (mis on mõnel juhul suisa paratamatu), on tal olemas ka loomupärane valmidus toksilisteks finantstehinguteks.

Ühiskonda on kombeks käsitleda omavahel seotud finantsmajanduslike, sotsiaalsete ning ökoloogiliste suhetena. Neid suhteid ei saa kindlasti vaadelda lahus. Kolmetine seos, mida on kogetud hüvede ja heaolu ajal, toimib samamoodi ka kehvadel aegadel. Mis tahes tõsine keskkonnakatastroof viib majanduslike ja sotsiaalsete probleemide tekke või süvenemiseni. Toksilised finantstoimingud viivad majandusprobleemideni ja nendega kaasnevate keskkonna ning sotsiaalsete probleemide tekke ja süvenemiseni. Inimkonna rahandusreeglite omapärane kasutamine on esile kutsunud nii ülemäära suure kliimamõju kui loodusvarade kasutamise kiiremini kui neid taastekib. Sotsiaalseidki mõjusid jagub igale tasandile: Eestiski on kuuldanäha kas või teeninduse järkjärgulist allakäiku ja oludes, kus kulutamisharjumusi ei toida enam varasemaga võrreldavalt rikkalik raha pealevool, tungib selle asemele paratamatult omavoli. Seega, ettevõtjad ja peremehed: olge valvsad, teie vara võidakse senisest kiiremini laiali tassida ja seda ikka samade võtetega, virtuaaltehingutega, mille kasutamise tagajärjel kadus finantssüsteemist raha. Maailm on teadupoolest fraktaalne ja see, mida me märkame suures mastaabis, sünnib paratamatu jõuga ka meie endi kõrval.

Mida siis tegema peaks? Raha abil olemasoleva finantsmajandusliku süsteemi turgutamine on põhimõtteliselt sama kui bensiiniga tule kustutamine. Teatud tingimustel erandina ehk võimalik, kuid enamjaolt siiski mitte. Praegune finantskokkulepete ülesehitus on tõestanud oma võimet raha ja väärtusi kaotada ja sellest oleks viimane aeg aru saada.
Igasuguse purunemiseni viiva resonantsi üks tekkepõhjusi on piisava pidurdava jõu puudumine. Raha liikumisel sellist pidurdavat jõudu täna pole. Rahamaksete käibemaks (nn Tobini maks), mis üleilmselt kehtestataks, vähendaks selgelt virtuaalseid ahvatlusi ja suunaks kapitali virtuaalsetelt füüsilisemate toimingute poole. Sama mõju oleks ka maksuparadiiside tegevuse takistamisel: mitte keelustamise, vaid sinna liikuva raha maksustamise kaudu. Seegi kokkulepe peaks olema ühetaoline. Raha nimelt ei ole täna enam kindlasti selle vahetu kasutaja eraasi, rahast ja selle reeglitest on moodustunud keskkond kõigi jaoks. Sellest, muide, ei järeldu mitte vajadus igaühele võrdselt raha jagada, vaid vajadus igaüht mittekahjustava rahasüsteemi ja selle reeglite järele.

Vabakaubandus ja kapitali vaba liikumine on omakorda masstootmise suunanud maadesse, kus keskkonna ja humanitaarstandardid on tundmatuseni teised kui kultuurides, kus tarbijatena vabakaubandust nauditakse. Looduse ja inimese arvelt tootmine on seal rahaliselt odav, selle soosimine aga süvendab nii globaalseid keskkonna- kui ka sotsiaalseid probleeme. Selmet nukrutseda odava idakauba pealetungi pärast, tuleks kokku leppida tootmise-kaubanduse ning keskkonna- ja humanitaarstandardites. Eks peitu ju Hiinaski õnn mitte raha hulgas, vaid inimeste tervises ja nende ökoniššide olemasolus.

Matemaatilistel põhjustel ebatäiuslikus maailmas on üks viisidest toksiliste toimingute vältimiseks solidaarsuse (ühistupõhise ettevõtluse) ja suveräänsuse (kapitalipõhise ettevõtluse) tasakaalustamine. Ettevõtluses tähendab see ühistulise tegevuse järelearenemist kapitalipõhisele. Igaüks ei saa ei olümpiavõitjaks, liikumisharrastus aga huvitab paljusid. Ühistupõhisus pole kolhoosikord ega kommunism, vaid ettevõtluse vorm, kus kapitali kosutatakse ühistegevuses, mitte selle järgi, kui palju keegi kapitali omab. Majanduses ja rahanduses on ühistuettevõtlus täpselt sama võimalik nagu kapitalipõhinegi.
Arusaadavalt vajavad ka senise rahakultuuri alusasutuste, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga alus- ja esinduspõhimõtted põhjalikku läbivaatamist ja muutmist. Vaevalt aga et uuski rahamaailma kord, kui see peaks kokku lepitama, saaks loomult olla täiuslikum kui Gödel seda lubab. Ainus, mida me saame teha nii võimaliku uue finantskorra kui tegelikult ka kehtiva puhul, on vältida toksilisi toiminguid. Elamiskultuuri loomulik osa on oma prahi ja sodiga toime tulla. Sodi metsa all, pesemata käed toidulauas, solk merelahes ja rämps väärtpaberiportfellis on tegelikult üks ja seesama.

Swedpank ja vene tuumaallveelaev...

Teate seda lugu küll Vaikse ookeani vene tuumaallvelaevast, kus madrus nii muuseas kruvis mingeid nupukesi...tulemuseks oli, et käivitus tulekahju häiresüsteem ja 20 laevnikku gaasitati surnuks.
Kurb.

Nüüd lugu Hansapangast, mille nimi uus nimi on swedpank.
Mis te arvate, kui pangatöötaja, kes Teist võimalik et lihtsalt väga hästi aru ei saa, võtab Teie kontolt omavoliliselt panga kasuks maha raha? Varasemal ajal on see toimunud siiski mingigi enesepoolse aktiivsusega: olgu siis allkirjaga või koodide sissetoksimisega.
Ja seda kõike ilma, et Te oleks ise ühelegi pangadokumendile allkirja andnud või midagi säärast üleüldse palunud?
Ja siin see väljavõte siis pangakontolt (ja mina pole autoriseerinud ühtki neist maksetest!) Ja alljärgnevalt on näha siis teenustasud, mid on mult korjatud hoiulaeka tellimise eest.



Nii aga minuga täna juhtus. Teate, ma ei läinud hoiulaegast tegema mitte iseendale vaid ettevõttele ja selgitasin seda omameelest üksjagu selgelt.

Juba eelnevalt tuli pangas pikalt oodata ühe eelmise toimingu juures...nii ma... oodates ligi tunni järjekorras... sattusingi laste joonistusnurka ja need pildid olid seal nii ilusad ja rõõmsad ja igapäevaelust kaugel, et lisasin lastejoonistuste hulka veel ühe....


See näis sobivat terviklahendusse hästi tasakaalustades sellist vast veidi mesistki maailma veidi teistsuguse tooniga:


Oma vigurist sisse võetuna helistasin ka Ekspressi toimetajale ja pakkusin neile siis sündinud performance ülesvõtmisvõimalust. Eks mul ole raske oma sirgeldusstiili varjata ja toimetaja(olgu tema terav pilk kiidetud ja austatud ja jätkuu tale nii pikka iga kui sedasama teravat pilku ka kõigis muudes asjades, mida ta ette võtab) oli juba aimdust saamas võimaliku tembu kohta. Aga ega ma polegi hea konspiraator. Loodan siiralt, et omanime sellega lootusetult täis ei plätserdanud ja mõnd mu tõsist kirjatükki nad ikka tulevikus avaldavad.

Lõpuks saabus oodatud kõne aga pangast.....lootsin, et viisakalt vabandav - selle küllaltki piinliku ja mitte ainult piinliku vaid suisa ennekuulmatu intsidendi asjus.
Aga ei... pangatöötaja kõne sisu oli hoopis muus: kas teie joonistasite lastejoonistuse nurgas pildi ja kleepisite selle seina külge ja kas nad peaksid sellest Eesti Ekspressi informeerima, kes selle pildi vastu eraldi huvi oli tundnud! No muidugi mina...silti ju seal polnud, et joonistada võivad ainult lapsed ja mitte mingil juhul täiskasvanud.
Aga siinkohal, tõesti, kõik suured ja väikesed kui kusagil on väljas paber ja pliiats joonistage omi muljeid ja emotsioone ja arusaamu ja levitage neid...meil siiski on jätkuvalt sõnavabadus ja kui selleks võimalus antakse tuleb seda ka kasutada.

Taanis teadupoolest tekitab skandaale ja mullistusi olukord, kui näiteks islamisusuliste prohvetit veidi teises valguses kujutatakse. Meil jälle see kui panga üle nalja visata....
...kas võib siis arvata, et panga roll ühiskonnas on võimalik et samastatav religiooni rolliga mujal.
No loomulikult, kes tahaks seda, et tema üle nalja vistakse. Aga kes tehaks seda, et teda näiteks allveelaevas mõne madruse tembu tõttu surnuks gaasiatataks.

Ja tagatipuks "tänasid" Ühisteenused mind parkimistrahviga sest kahetunnine ooteaeg panga kliendile oli korralikult üle tiksunud.
Majandus nagu ühtepidi oleks justkui mõnesaja krooni võrra rikkamaks tiksunud...teistpidi jälle on usaldust kõvasti kaotsi läinud. Ja majandus ning ühiskond ei põhine mitte parkimistrahvidel vaid ennekõike usaldusel. Eks?

P.S. Ameerika maal kokku saanud 20 veel esimese rikkama riigi esindajad jõudsid olulise järelduseni: finantssüsteem vajab põhjalikku ümbertegemist...kummastaval moel on sama võimalik kogeda ka igaühe tasandil. Aga maailm olevatki selline fraktaalne nähtus, kus sündmuste mustrid korduvad lähedaselt aga seda erinevates mastaapides.

Muutused maailmas ja riigikogus

Ameerika on saanud uue presidendi ja kõik loodavad muutusi nii maailmas kui Eestis. Ka riigikogus on näha olulisi muutusi koalitsiooni ja opositsiooni suhetes. Koalitsioon muutub aina enesekindlamaks ja opositsioon aina üllatunumaks.
Aga mis siin ikka pikka juttu: üks pilt räägib ikka rohkem kui sada sõna.
Vaadake ise.

10 miljardit krooni Eesti majandusse!

Me ei vaja mitte niivõrd rahalist kokkuhoidu riigieelarves kui tegevuste rahastamist, mis viiksid ressursside kokkuhoiuni ja edendaksid sealjuures ka majandust.
Enamgi: on tekkinud oht, et ahvatlus kasutada riigireserve realiseerub nukraimal võimalikul moel ja reservid vahetatakse sularahaks ning nendega makstakse kinni riigi jooksvad tegevuskulud.
Riigi rahalisi vahendeid tuleb kehval ajal panustada majanduse sihipäraseks elavdamiseks, millest siis laekuvad maksud riigimasina ülalpidamiseks. Just see oli põhjus, miks rohelised esitasid täna riigikogus otsuseeelnõu, mille vastuvõtmisel kohustataks valitsust looma eeldused 10 miljardi kroonise tagatismehhanism käivitamiseks kodude energiatõhusaks muutmiseks.

Esitatud eelnõu ja selle seletuskirja tekst ongi lugeda alljärgnevalt:

RIIGIKOGU OTSUSE EELNÕU
"RIIKLIKE TAGATISTE ANDMINE ENERGIASÄÄSTLIKUKS EHITAMISEKS JA RENOVEERIMISEKS"

Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikele 1, otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada hiljemalt 01. aprilliks 2009. aastaks seaduseeelnõud koos rakendusotsuste kavadega kodude energiasäästlikuks renoveerimiseks ja ehitamiseks ning
eraldada selleks krediidi- ja finantseerimisasutustele ajavahemikuks 2009-2012 vähemalt 10 miljardi krooni ulatuses laenutagatisi, mis arvestab alljärgnevaid tingimusi:

1) kodude renoveerimine (või uute rajamine), mille tulemusena kodude energiatõhususarv (Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määrus nr 258 "Energiatõhususe miinimumnõuded") on tasemel 40 kWh/m2/a;

2) laenutagatisi antakse vaid ühele leibkonnale ühele aadressile arvestusega kuni 4500 kr/m2, kuni 30 m2 inimese kohta ja arvestusega, et maksimaalselt 10% on omafinantseerimise määr;

3) laenutagatiste andmisel peavad olema täidetud kodu energiatõhususnõuded (energiatõhususarv maksimaalselt 40 kWh/m2/a) ning laenutagatisi saab kasutada ka renoveerimiseks või ehitamiseks võetud laenude refinantseerimiseks, kui kodu täidab energiatõhususnõudeid;

4) tagatiste andmisel näha ette võimalus katta antav tagatis renoveerimis- või ehitusobjektiks oleva kinnisasja hüpoteegiga;

5) näha ette võimalus, et energiatõhusate hoonete (energiatõhususarv maksimaalselt 40 kWh/m2/a) kütteks kasutavad taastuvkütuste soetused (või taastuvenergia soetused) on maha arvatavad tulumaksustavatest summadest;

6) koostada selged tehnilised standardid ja nende rakendamise teed hoonete energiatõhususe suurendamiseks;

7) valmistada ette vastav teavituskampaania ning näha ette vahendid asjakohaseks täiend- ja ümberõppeks ettevõtjatele ja töötajatele;

8) näha ette meetmed, mille tulemusel arvutuslikult määratud energiatõhususnäitajaid peab saama vajadusel füüsiliste mõõtmistega või dokumentaalrevisjoniga kontrollida ning nõuda energiatõhususnäitaja ebapiisavusel vajalike lisatööde tegemist.

SELETUSKIRI

Energiahinna tõus ja Eesti majanduse energiamahukus on põhjused, miks vajame laiaulatuslikku energiasäästukava. Täna elab teadaolevalt üle 1 miljoni inimese ca 25 miljonil ruutmeetril ühistukortereis, mille energiatõhusus on madal. Eeldatavalt kulutavad need 250-300 kWh energiat iga ruutmeetri kohta aastas. Reeglina on tegemist vanemat tüüpi hoonetega ja nende soojapidavus, õhupidavus ning elamiskomfort on mõõdukad kui mitte kehvapoolsed.
Energiahinna tõus ja kõrged energiakulutused nõuavad elanikelt aina suuremaid väljaminekuid. On arusaadav, et energeetiliselt ebaefektiivse hoone küttekulude kinnimaksmine pole mitte ainult raha raiskamine, vaid mingist piirist alates on tegemist ka tööjõu ning tööaja ebaratsionaalse kasutamisega: aeg, mida võiks kulutada enese ja oma lähedaste peale kulub raha teenimiseks, millega õhku kütta.
Eesti ökoloogiline jalajälg on suur ning majanduslikult on meie kütusekasutuse tõhusus rahvusliku rikkuse loomisel madal. Eesti on energeetiliselt liig-intensiivne riik ja see asjaolu mõjutab paratamatult ka meie riiklikku konkurentsivõimet.

Tänane ehitus ja renoveerimistehnoloogiate tase võimaldab Eesti oludes alandada kodude energiakulutusi tasemele ca 40 kWh/m2/a. Enamgi: uued elamud võivad olla loodud energiakulutustega 15-30 kWh/m2/ aastaks tegemist on nn passiivmajade standardiga, milliseid on täna Euroopas kortermajade ja eramajadena loodud üle 6000.

Energiatõhususe suurendamise tehnoloogilised võtted on üldjuhul järgmised:
- katuste, seinte, hoone sokliosa ja keldrite soojustamine,
- hoonekonstruktsioonide õhutiheduse tagamine,
- soojustagastusega ventilatsioonisüsteemide kasutussevõtt,
- jääksoojuse (näiteks veekasutuses tekkiva) kasutussevõtt kütteks
- madala soojusjuhtivusega (nii klaaspaketi kui raamide osas) akende kasutussevõtt,
- mitmesuguste hoonesisest soojusmahtuvust parandavate ehitus- ning viimistlusmaterjalide kasutamine,
- päikesekollektorite ja soojaakumulatsioonimahutite kasutussevõtt jääksoojus ja päikesesoojuse salvestamiseks.

Juhul kui näiteks täna kasutuses olevat ühistukorterite elamispinda renoveerima ei asuta, on 20 aasta perspektiivis 1,1 miljoni inimese makstavad energiakulutused kukku ca 350 miljardit krooni.

Seda eeldusel, et elektri ja soojuse hinnatõusuks on 10% aastas.
Et elektrienergia osa soojuskuludes on 35% ja ülejäänud on soojusenergia (kütuste) kulud.
Et kodude keskmine soojusenergiavajadus on 280 kWh/m2/a.
Hinnatõusu alanemine 7% aastas alandaks mainitud kulutusi tasemele 250 miljardit krooni.

Oleme koostanud järgmise majandusmudeli, mille kohaselt:
1. Ehitustööde ja -materjalide kallinemine on 6% aastas
2. Energiakulutuste alandamine tasemele 280 kWh/m2/a tasemele 40 kWh/m2/a on saavutatav kulutustega 4000 kr/m2
3. 25 miljoni m2 elamispinna säästlikuks renoveerimine võtab aega 10 aastat ja seda tehakse 10% ulatuses iga aastaselt.

Vastavalt neile eeldustele on renoveerimiseks kuluvate summade kogumaht ca 132 miljardit krooni ning säästlikumaks muutmise tulemusena makstakse summaarselt 20 aasta jooksul alates renoveerimistööde algusest ning järk järgulisest energiasäästlikumaks muutumisest (samadel eeldustel mis eelnevalt kirjeldatud) soojuse ja elektri tasusid ca 90 miljardit krooni.

Käesolevas otsuse eelnõus nähakse ette esialgu ainult 10 miljardi krooni ulatuses tagatiste kasutamist seda tüüpi renoveerimise/ehitamise toetamiseks. Kuna tänaseks on teatavaks saanud möödapääsmatu vajadus hakata reserve kasutama, on otstarbekas kasutada neid majanduselu võimalikult laialt elavdades ning ühiskonna strateegilisi eesmärke silmas pidades.

Kõnealusel kaval on mitmeid positiivseid mõjusid Eesti majandusele:
- aktiveeritakse ehitussektorit ning luuakse eeldusi selle jätkusuutlikkuseks,
- motiveeritakse elanikke tegelema oma kodude kvaliteedi ning energiakulutuste alandamisega,
- vähendatakse vajadust suurtest energiakulutustest kodudes tuleneva ületöö järele, mis paratamatult alandab töötajate töö efektiivsust ja selle kaudu majanduse konkurentsivõimet,
- väheneb ühiskonna energeetiline intensiivsus üldiselt,
- arvestades sedalaadi energiatõhususe vajadust ka mujal, luuakse eeldusi ekspordivõimelisele tööstusele, mille osaks on nii konkreetsete tehnoloogiliste seadmete tootmine kui ka oskusteabe eksport.

Rahatormi pidurdama - aeg küps ülekandemaksuks

Börside ilmastik kipub paaniliseks. Valitsuste plaanid pankade kokkuostmisega ja ettevõtete toetamisega ei saa põhimõtteliselt olla jätkusuutlikud ega edukad. Just valitsute paanika tõttu kumuleeruus ka 1929 aasta börsikrahh ja tõsises kriisis on palju kaotajaid ning vähe võitjaid.
Millal oleks aga börsipaanika väikesm? Eks ikka siis kui raha ei liiguks nii libedalt või kergelt. Kui vesi oleks raskem, ei tõstaks tormituul seda üles.
Võimalus raha kasutada ja vajadus seda teha panebki raha liikuma...see tekitab ka võimaluse sedavõrd suureks virtuaalseks kaubanduseks, mis tuletisväärtpaberite ja aktsiate kindlustuslepingutega sündis.
Kuidas raha raskeks teha?
Selleks on Tobini maks: raha ülekandemaks, mis võiks olla kümnendik protsenti või protsent. Tobini maks nõuaks aga riikidevahelist rakendamist.
Kui siis mitte nüüd tuleks seda teha, kus raha liialt libe liikumine on üks arvatavaid põhjusi börsitormidele.
Kaalutlemine, kas miljardilt ülekantavalt rahalt tasub ikka ära maksta kümmet miljonit või isegi miljonit paneb mõtlema ja suunab mõtted teadagi kuhu: spekuleerimiselt tootmisele; virtuaalsetelt väärtustelt füüsilisematele.
Kutsungi siinkohal üles tõsiselt kaaluma rahvusvahelise ülekandemaksu kehtestamist enne kui hilja.

Miks roheliste fraktsioon tegi ettepaneku riigieelarve seaduse eelnõu tagasi lükata?

Riigieelarvest ja selle eelnõust..ehk, miks on väga raske loota ja uskuda, et valitsuse poolt riigikogule esitatud eelarvet oelsk võiamlik sellsiel kujul vastu võtta või isgi Ilma märkimisväärsete muutusteta menetleda. Olud ja eeldused on liialt muutnud, et tänaseks vananenud ennustuste ja arvamuste põhjal eelarvet kokku panna.

Meil pole tänagi ettekujutust riigieelarve ressursimahukusest: kui palju kütuste või muude üleilmselt kaubeldavate ressursside hinnad mõjutavad riigieelarve täitumist ja ka kulude poolt. Autotki ostes huvitab selle tulevast kasutajat, kui suur on selle kütusekulu. Täna me pakume maksumaksjale järjekindlat teadmata kütusekuluga riigiaparaati.
Aastate eest, kui säästuriiki kavandas toonane rahandusminister Palts, pöörduti minu ja mu kolleegide poole, küsimaks samuti säästuideid. Kinnitan teile, et nii energia kui veekulutused olid nende aastate eest riigisektoris põhjendamatult kõrged.
Muutused energeetikas ja muutused energiamajanduse olemuses on majanduse elavdamiseks üliolulised. Energiasäästuga seonduvad tegevused on otseselt suunatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete edenemisele nagu seda on ka hajutatud ja taastuvenergeetika alased lahendused.


Arvude maagia on muidugi meeldiv ja lootustandev. Oleme kuulnud juba sellest kuidas ühelgi moel ei saavat kasutada ei madalamaid ega muusuguseid majandusprognoose. Augusti lõpul valminud majandusministeeriumi majandusprognoosist ei loe me ju midagi ei ülemaailmse finantskriisi kohta. Nagu täna faktipõhiselt teame on muutused märkimisväärselt suuremad kui vaid pelk hindade korrektsioon. Kinnisvaramulli ei puhutud mitte ainult Eestis vaid see oli suureks puhutud üleilmselt.


Ärge pahandage aga valitsuse esitatud eelarve jaoks rahandusministeeriumi poolt toodetud majandusprognoos on nagu lapik ja elevantidel, vaaladel või kilpkonnadel lesiva Maa mudel. Oludes, kus meil on nii Maast kui planeetidest juba oluliselt selgem arusaam.



Majanduskasvu taastumise peamiseks lootuseks on sisenõudluse taastumine ja ekspordi osakaalu kasv. Alaneva rahapakkumise oludes, kus me näeme täna millise süsteemikindlusega pumpavad ka Euroopa liidu liikmesriigid oma majandusse ja ettevõtetesse maksumaksjate raha on see lootus vast ennatlik aga täna juba pigem alusetu.

Majandusprognoosides on näha, et 2008 aasta on kehv ja siis ühtäkki paraneb see langustrend 2009 aastal. Sellistel muutustel peab olema selge tuvastatav põhjus. See põhjus ei saa olla lootus selle kohta, et me tahame, et 2009 aasta majandus kasvaks.



Eratarbimise vähenemine, muutlikkus ja selle raske ette ennustatavus peaksid olema kompenseeritavad suuremate erainvesteeringutega, mis loomulikult lõppkokkuvõttes muudaksid eratarbimise iseloomu. See millest siinkohal jutt on loomulikult kultuste tegemine energiasäästuks, mis valdava hulga tarbijate jaoks on nii eeloleval talvel kui järgnevatel aastatelgi võtmeküsimus. Sellest teemast sujuv ülelibisemine on kohatu sest tegelikkuses vajame me samal moel nagu tööstuse ja majandusegagi seotult ka eraisikute majanduskäitumise tõsist konvergentsi. Muutusi raiskamiselt säästmisele.


Tegemist on märkimisväärse investeerimispotentsiaaliga sest täna küünib eraisikute hoiuste maht 60 miljardi kroonini. Just eratarbimise konvergents on lubavaim allikas meie investeerimismaastikul. Kahju, et seda majandusprognoosis pole märgatud ja selle alusel riigimajandust kavandatud.

Lugedes nii riigieelarve seletuskirja kui ka eelarvet ennast tekib paratamatult küsimus: milline on siis valituse idee 2009 aasta riigieelarveks. Seda ideed pole. Tegemist on tekstiga, millega on leevendatud võimupingeid ja ainsaks nähtavaks ideeks on see, et koalitsioon peab jätkama. Kahjuks ei saa me sellest kavast vastust MIKS?



Meie (siinkohal on mõeldud siis roheliste murdu riigikogus) seisukoht on, et riigieelarve ja seonduvad seadused peaksid toetama majanduslikke muutusi nagu ka looma edueeldusi majanduskasvuks.

Kui eesmärgiks on kokkuhoid siis meie asi on täna siin küsida: millised on kokkuhoiu motivatsioonimehhanismid? Neid pole...ja põhjus on lihtne: eelarve ei ole koostatud viisil, et oleks võimalus olulisi tegevusi eristada tugitegevustest. On selge, et kokku ei saa hoida riigi otseste funktsioonide ja prioriteetide arvelt küll aga näiteks kontorite kütmise ja ringisõitmise arvel. Selleks et seda teha, selleks et motiveerida inimesi sisuliselt säästma peaksid need kulud ka eelarves näha olema.



Nüüd veidi ka riigikogust ja elle eelarvest. 94 miljonit krooni riigikogu tegevuseelarvest moodustavad parlamendi pensionid ja 2009 aasta valimiste korraldamine. Arusaadavalt ei ole ju tegemist riigikogu otseste kohustuste või tegevuskuludega. Need on lihtsalt riigikogu eelarve real...kuigi võiksid olla mujal.
Pensionid näiteks sotsiaalministeeriumi eelarves. Ei maksa alahinnata sellise arvudemaagia mõju. Avalikkusele tundub, et riigikogul on toimetamisel ligi 300 miljoni krooni eest...tegelikult on seda võimekust ju kolmandiku võrra vähem.


Võtmesõnaks edasises Eesti arengus on majanduse konvergents. See muutus tuleb teha libedamaks ja seda igati toetada. Nii võiksime oma eelarve katteks suurendada rahumeeli näiteks põlevkivi kasutustasusid vähemalt viis korda ning samuti suurendada muudegi loodusressursside kasutustasusid.
Selle tulemusena investeeritaks nii energiasäästu kui tehnoloogiamuutustesse ja riigikassa saaks oma osa.



Nii nagu on tervislikum kohaliku toidu tootmine ning turustamine on arukas ka muu ühistegevus. Olgu siis jutt ühistegevusest finants- ja krediiditegevusest või ühistegevusest majandamisest. On arusaamatu, miks laenu ja hoiuühistute seadusemuutus on sedavõrd pikalt pidurdunud. 

Ressursikasutuse tasude ümberhindamine võimaldaks selgelt madalal hoida ajakirjandusväljaannete käibemaksumäära: tegemist on siiski demokraatia ja sõnavabaduse kandjana mille lisamaksustamine annab täna selge sõnumi: majandushuvid on enamat väärt kui sõnavabadus. Enim tabab ju ajakirjanduse käibemaksutõus just analüütilisemaid tekste kui meelelahutust pakkuvat meediat. Enamgi: see sunnib kogu meediat pinnapealsemaks, mis rasketel aegadel ei ole kuidagi õigustatud.



Samal moel saaksime alandada ka näiteks käibemaksu mahetoidule, selle käitlemisele ning turustamisele, mis oleks lihtne meede kuidas suurendada ökoloogiliselt puhtama toidu pääsu meie kõigi ja loomulikult ka laste toidulauale. Majandussurutis tekitab stressi ja see omakorda haavab inimeste immuunsüsteemi...lihtsaim viis seda kompenseerida on pakkuda tehisainete vabamat toitu. Kasvõi mingil määral. Täna on mahetoodangu osakaal meie toidulaual pea olematu. Soodustingimused suurendaksid mahetoodete müügikäivet ja selle kaudu parandaksid nii tervist kui ka riigitulusid.
Napid riigipoolsed toetusvõimalused põllumajandusele võiksid olla sihipäraselt suunatud just mahetootmise-töötlemise intensiivistamiseks.



Kulude kokkuhoiuks tuleb toimida protsesse sisuliselt mõistvalt. Nii näiteks on huviorbiidist välja jäetud naastrehvide maksustamine. Samas on teada, et naastrehvid on nii teeremondikulude põhjustajaid kui ka kantserogeense tolmu allikas linnades. Kas seda maksutulu takistab kogumast müüt nagu maapiirkonnas ei saavat liikuda ilma naastrehvideta. Tegelikult on põhjus ju kehvas talvises teehoolduses, ilma milleta ei ole õnne ei naast ega lamellrehvideta. Teehoolduse kulusidki ei saa katta ei millestki...selleks peab olema mingi lisanduv maksubaas.

Ressursikulukat tegevust tuleb maksustada jõulisemalt ja julgemalt. Need on signaalid, millega majandust liigutada oodatud muutuste suunas. Samas peab olema loodud hulgaliselt võimalusi säästliku tegevusviisi toetamiseks.
Jätkuvalt on väikeste ning keskmiste ettevõtete kasutusvõimalustest väljapool näiteks needsamad süsihappegaasi kvoodirahad kuigi on teda, et just see ettevõtlussektor oleks Eestis paindlikum energiasäästlikeks ja kliimasõbralikeks muutusteks.



Nii sotsiaalsete kui majanduslike vapustuste vältimiseks pidanuks olema loodud tegevuseeldused laiaulatuslikuks energiasäästuks...seda ennekõike ühistukorterites, kus elab üle miljoni Eesti elaniku. Selle asemel näeme eelarves, et omanike liitu on toetatud suuremal määral kui korteriühistute ühistegevust.

Kodanikeühenduste tegevuse toetamiseks võiks olla vähendatud erakondade summaarne rahastuse maht ning see suunatud kodanikuühiskonna sihtkapitalile. Kaasamismehhanismide aluseks on piisavalt toetatud kodanikuühiskond. Täna on rikkalikumalt kui muud toetatud just erakonnad, mida ei saa pidada õigeks ja seda eriti oludes, kus vabaühenduste ning kogukondade toetus riigielule on möödapääsmatu.



Kuna eelarve koostamiseks kasutatud eeldused ei ole täna enam paikapidavad on ju ilmne, et see eelarve ei ole koostatud tänastesse oludesse.
Kuristikku pole võimalik ületada kahe sammuga. Nii me peame täna ka välja nuputama tee kuidas seda siis ühiskonna jaoks mõistlikult teha. Kõnealune eelarve, koostatuna augustis tehtud majandusprognoosile tuginedes, on lihtsalt üks ajalooline dokument.

Vale legendi järgi rallit sõites võib kraavi sõita. Seda juhul kui teed ei jälgita ja järske kurve võtta ei suudeta.
Täna on selge: meile pihku antud legendis ei ole enamusi kurve ja uhutud teeosi peal.
Eeloelv oligi põhjsueks, miks roheliste fraktsioon tegi riigikogule ettepaneku hääletada valitsuse poolt riigikokku saadetud eelarve menetlusest välja.

Loomulikult seda plaani ei toetatud. Ka koalitsiooni peetud kõnedes kutsuti siis ka rohelisi üles konstruktiivsele koostööle. Kinnitan et oleme sellest kutsest meeldivalt liigutatud ja just seda me kavatsemegi edaspidi teha.
Meie sisulise koostöö plaanid saavad aga lähtuda nendestsamadest põhimõtetest, mida siingi tele tutvustasin ja kindlasti arusaamast, et lähiaja lubavaim majandusarengu kiirendaja saaks olla alaiaulatuslik energiaasäästu kava.

Mis on vajadusepõhine majandus?

Rait Ojasaar päris oma kommentaaris eelmise loo puhul ka vajaduspõhise majanduse kohta.
Kuna vastus sai täiesti omaette lugu, siis on see teile nüüd ka siin lugeda. Küsimused, nagu ikka teretulnud!

Minagi ei arva ega usu, et inimese ahnus võiks kuhugi kaduda. Vaevalt.
Küsimus on kokkulepete iseloomus.
Vaadakem kasvõi sedasama tuletisväärtpaberitega majandamisperioodi käiku. Probleeme ei olnud senikaua, kuni keegi ei hakanud arulagedalt tuletistehingutesse kirjutatud väärtusi suures mahus mängulauale panema. Mängulauaks olid antud juhul needsamad USA kinnisvaralaenude vahendajad, kes parma teenistuse nimel õmblesid kokku laenupakette, kus kogu kinnisvara oli a priori pidevalt tõusva väärtusega ning lisaks anti veel paarkümmend protsenti tarbimisalene pealekauba kah.

Aga nüüd vajadusepõhise majanduse juurde tulles.
See nimetus võib olla ehk veidi petlik. Petlik näiteks selles suhtes, et sageli kujutatakse selle taga ette näiteks vajadust, et pidevalt tarbimises või muus toimetamises korrale kutsuda ning tagasi hoida.
Ma ise ei usu küll, et selline vajaduspõhise askeesi mehhanism ilmaski toimima hakkaks. Vähemalt selle kultuurilis-bioloogilise taustaga, mis inimkonnal on.

Aga! Tuleb tunnistada, et on selliseid mehhanisme.
Üks neist mehhanismidest on näiteks kapitali (varade) mõiste seaduslik laiendamine. Laiendamine looduskapitalise. Seda võiks ka ju iga ettevõtja täna teha kuid jutt on kohutsusest, et iga ettevõtja peaks seda tegema.
Sageli küsitakse, et mis tuleb pärast kapitalismi. ikka seesama kapitalism, ei midagi muud...on minu veendumus. Lihtsalt kapitali mõiste peab laiendatud saama selliselt, et see sisaldaks ka olemuslikke vajadusi.

Sellkes olemuslikuks vajaduseks on inimese olemuslik vajadus ökosüsteemi järele. Sellise enam-vähem stabiilse ja mõõdukalt muutliku järele, kus igale inimloomale on tagatud ning kasutuseks kättesaadav sobilik atmosfäär, piisavalt magevett ja näiteks piisavalt kasvupinnast.
Neid kolme aga tegelikult rohkemaidki komponente kutsutakse keskkonnaruumi telgedeks, mis on tegelikult siis nende ressursside tinglikud tekkekiirused. Inimesed toimetades keskkonnaruumis, pruugivad neid komponente, mille algallikateks on päikseenergia, Maa sisemine energia ja liigirikas looduskeskkond.
Looduskapitali komponente pole vaja ega saagi rahaks vahetada. Seda tuleb mõõta naturaalühikutes (kilogrammides, kuupmeetrites, meetrites, sekundites jne)...nii selle hulka kui kasutust.

Vaatamata sellele, et raha ajalugu on väga pikk...ilmselt kümneid tuhandeid aastaid...on korraliku raamatupidamise ajalugu oluliselt lühem...ca 800 aastat.
Selle algust võib lugeda 12 sajandil tegutsenud Giovanni Medici tegevusega, kes hakaks eraldi arvet pidama kassa ja varade üle. Tekkisid kaasajalgi tuntud kahekordse raamatupidamise alged, mis hiljem 14. sajandi paiku Leonardo da Vinci kaastöölise munk Luca Pacoli poolt täiuslikumaks ja enam vähem selliseks nagu siiani kasutuses on, arendati.
Loodukapitalism ei tähenda mitte raamatupidamise kolmekordseks muutmist vaid see on olemuses veelgi lihtsam: see tähendab varade ja kohustuste kompleksseks muutmist.
Ja see kompleksne komponent ongi loodus.
Looduskapital on loomupärane kaasavara igale siia ilma sündinule ja see kapital peab olema talle tagatud. Ettevõtete toimimine muudab selle kapitali seisundit. Hakates arvet pidama loodukapitali kasutuse üle saab mingist hetkest kokku leppima hakata selle kasutuse mahu. Kui ettevõtete tegevus ei häiri vähenda enam igaühe poolt kättesaadava ja raalselt kasuatava keskkonnaruumi hulka ongi käes vajadusepõhine majandus...ja raha ning ahnus eksisteerivad selleski süsteemis rahulikult edasi. Aga seda juba ilma, et need häiriksid looduskapitali (ökosüseemi) toimimist inimesse.

See oleksi vajadusepõhine majandus, kus lisaks isiklikele bioloogilistele vajadustele oleks selgelt tagatud ka olulisim kollektiivne vajadus: ökosüsteemi toimimine nii, et inimestele vajalikud ökoniššid on olemas.

Mis on usu hind, et lootus võimaliku edenemise kahanemise osas on langemas?

Naaber tuli külla. Küsis, kas ma arvan, et ta palka saab? Arvasin, et eks ikka saab. Naaber läks ära. Tuli tagasi ja küsis, kas ma paberi ka selle peale kirjutaks, et ma arvan, et ta palka saab. No kirjutasin..."arvan, et saab palka". Oli õnnelik ja läks.
Oli läinud veel ühe tuttava juurde ja küsinud talt paberi selle kohta, et kas too arvab, et ta saab rohkem palka kui mina arvan, et kui palju ta palka saab. Tõsi, mina ei arvanud midagi selle kohta, kui palju ta palka saab, aga see selleks.
Siis oli ta veel kelleltki küsinud mingi paberi selle kohta, et kui palju see on valmis maksma selle eest, kui palju minu arvatud palk, mida ma tegelikult ei arvanud ja selle teise arvatud palgasumma erinevuse vahe järgmise kahe kuu jooksul kasvab. Oli küsinud ja saanudki selle peale paberi. Siis ta oli selle paberi välja laenanud kellelegi, kes oli talle selle paberi vastu andnud mingi paberi selle kohta, et keegi olla valmis oma palga kasvu kuupjuure vahetama sellesama inimese, kes nüüd siis selle minu tuttava paberi laenuks võttis, palga kahanemise kolmekordse ruutjuure vastu.
Midagi oli veel toimunud ja sa siis veel midagi ja siis ostis mu tuttav mingi paberi eest kasti viina ja uue tugitooli.
Ja siis tuli välja, et mu tuttaval ei olnudki tööd ja palka ta ju ka ei saanud.
Ja siis veel tulid üleeile minu ukse taha mingid mehed, kes ütlesid, et nende advokaadid võivad tõestada, ma olen just sellesama tugitooli ja kasti viina eest võlgu pea terve autohinna jagu raha. Kuna kast viina oli alles nagu tugitoolgi...tuttav oli mul vahepeal vaimuhaiglasse viidud, kuna ta üritas kolmandat päeva aru saada, millele kõigele ta alla kirjutanud oli...püüdsin seda neile meestele kaasa anda aga nemad ütlesid, et nad pole sellest huvitatud ja kui ma seda kraami neile pikalt pakun võivad nad mu vangi panna lasta.
Puhas majandus, nagu välja tuleb.








Tuletisväärtpaberid.
Väärtuste tõenäosuste vahetamine väärtuste muutuste kiiruste vastu ja nende muutuste tõenäosuste languse kiiruste asendmine muutuste tõenäosuste korrutistega. Raha paljuneb ja kasvab nagu lõpmatult usalduslike mängijatega ruletimängus, kes naeratuste saatel üksteisele võlgu annavad ning lauapidaja teatab aina ja aina kuidas panuste hulk ja nende kogusumma aina kasvab ja kasvab.
Väehmalt mingi piirini niimoodi ju tänases maailmamajanduses asju aeti. Sel moel paljundatud raha...või õige vist oleks öelda rahataoline substants laenati veel kümnel erineval moel edasi. Ühel juhul saite kinnisvara hankimiseks veel laenugi. Paarkümmend protsenti veel muude asjakohaste kulutuste tegemiseks kauba pealegi: kuidas see kinnisvara siis uue auto, mööbli ja kodutehnikata ikka olla saab. See kõik toimus Ameerika Ühendriikides. Meenutagem: samasugune laenuvaimustuses hoogtarbimine jõudis oma tagasihoidlikumal moel ju ka meiemaile.
Aga kas on üldse majandust ja majandamist ilma pisikese või siis veidi suuremagi bluffita. Palju üldse on võimalik bluffimata oma soovidest ja ammugi siis huvidest lähtuvalt toimida.
Meenutagem või seda, kuis Iraagi invasiooni eel veendi maailma avalikkust müstiliste liikuvate mürgivabrikute olemasolust. Mis siis, et tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli juba aastaid keset kõrbe vedelenud vana tuletõrjeautoga ja kes teab veel mis muu kraamiga.
Ääri-veeri ollakse maailmas arutlemas ka selle üle, mis on see majandusajakirjandus, mis kuni kriisi täieliku ilmsikstulekuni edastab informatsiooni asemel sageli vaid lootusest ja ootusest rikastet jutukesi. Jah, ütlevad ajakirjanikud, kui me poleks positiivsed, ei saaks me ka vajalikku sise ja lisainfot neilt, kelle sõnumid ning jutud majandust kujundavad: maakleritelt, juhtidelt, analüütikutelt ja muult sedalaadi rahvalt. Kas majanduslugude "suurest pildist" lähtuv objektiivsus ning riskide selgem väljatoomine ei viiks ka majandusest seda õhinat ja mängulusti? Lusti millega, tõsi, tekitatakse nii sisu ja bluffi samaaegselt.

Teisalt on ju mõnes mõttes nii kogu aeg olnud. Rasketel aegadel ja muudelgi aegadel on valitsejad ikka müntimiskulla ja -hõbeda sisse mingit odavamat metalli sulatanud. Või on näiteks mõned rasked ajad saabunud selle tõttu, kui valitsejad niimoodi toimima on hakanud. Täna sulatatakse lahjendusena väärtusahelaisse samuti üks veidi krutskeid täis mõte. Mõte selle kohta, et majandus võib kasvada lõputult ning piiramatult. Just selles ongi majandslike tsüklite arvatav tekkepõhjus. Iga väljamõeldis tegelikkuse kohta on paratamatult ebatäpne seda enam, et väljamõeldis väljamõeldise kohta on juba loomult pigem ebatäpne. See väljamõeldis loomulikult on rahal põhinev väärtussüsteem iseenesest. Ja ebatäpsuste kuhjumisel saabub lõpuks kindlasti ja paratamatult, kui ei muud, siis piinlikkuse moment, kus musta valgeks nimetada pole lihtsalt sünnis ega ka võimalik. Omapäraseks ilminguks on majanduslugudes kasutatav negatiivne majanduskasv, mis loogika järgi peaks ju paremate aegade saabumisel üle minema positiivseks majanduslanguseks. Olen kaugel sellest, et arvata, et raha või kasumisootus oleks loomult midagi halba. On lihtsalt inimloomus, mis mistahes märgisüsteemi või keelega kokkupuutel varustab selle väikse bluffivarjundiga. On koguni arvamust avaldatud, et keskajal tähemärkide eest tasutud raamatuid ümber kirjutavad mungad olla pisitasa sõnadele tähti lisama hakanud. Suurema tasu nimel. Sellest olla pisitasa kasvanud keeled, kus väljahääldatu lühem kui kirjapandu.
Nüüd kui sõnapikkused enam raha ei tekita on need jälle lühemaks tagasi minemas: asap, usr, pswd, ok, krt jne jne.

Majanduse juurde tagasi tulles: kas üldse võimalik öelda, mida teha, et äkiliselt tekkivad languseid ja tsükleid vältida? Lihtsam on öelda, mida kindla peale teha ei tuleks. Loomulikult tuginemist usule, et piiramatu ja kõigile jaguv rikkuse pidev juurdekasv on võimalik. Alternatiivina võiks ju vahepeal katsetada vajaduste ja võimaluste tasakaalul põhinevat majandamist.

Millest siis tegelikult juttu oli?

Laupäeval 27. septembril pidasin Eestimaa Roheliste kogunenud volikogu liikmetele lühikese kõne.
Muu hulgas oli selles juttu ja haldusreformist ja roheliste hoiakust haldusreformi suhtes.
Rohelised mitte ei ole haldusrefromi kui selise vastu vaid me räägime, millised on möödapääsmatud tasakaalumehhanismid selle käivitamiseks.
Siin on teile siis lugeda ka selle kõne tekst:

Erakonnal on nüüdsest toimiv volikogu ja koostöökoguna saab sellest koht milles keedetakse meie erakonna poliitikat ja seisukohti, mis on mõnes mõttes ka vahendajaks, serveriks kui soovite erakonna liikmete vahel.
Roheliste rolliks on Eestis olnud anda veidi laiemat vaadet poliitikas ja ühiskonnaelus ja selleine hoiak peaks nii säilima kui jätkuma.

Sel nädalal valitsuse poolt riigikokku saadetud eelarvekava on ehk liigagi kirev ja mitmetasandiline kompromiss. Valdavalt väärtoimingutest USA kinnisvaraturul alguse saanud ja pisitasa süvenev rahakriis ei ole loomulikult ei otse ega kaude Eesti valitsuse süü. Põhjus, miks alanud kriis meid aga sedavõrd selgelt puudutab on selles, et oleme üsna pika aja jooksul vaadanud ja näinud majandusarengu meile meeldivaid aspekte ja uniustanud riskid.
Räägitakse sellest, et me peame tõstma oma konkurentsi ja ekspordivõimet. Selle eeldusena aga toimitakse loodusressursside kasutust lihtsustades ja libestades. Pean siin silmas näiteks küllaltki lõdvakäelist maavarakasutust võimaldavat põlevkivi arengukava.

Töötunde iga elaniku kohta on Eestis poole rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja jätkuvalt ületab Eesti majanduse kütuseulu ühe rikkusekrooni teenimiseks 3-4 kordselt Euroopa liidu keskmist.
Eesti ühiskond elab ja majandab jätkuvalt nii inimeste aja ja tervise nagu ka loodusvarade ja keskkonna arvelt. See ei ole jätkusuutlik ega ammugi arukas.

Tänases postimehes kirjutab Toomas Trapido ühest olulisemast ressursist Eestis. Suurel määral kasutamata ressursist, milleks on usaldus ja koostöövõime. Selle tekkeks on aga inimese ainuke sünnipärane kapital aeg. Aja ja tähelepanuvõime puudumisel pole lootustki usalduse ega koostöövõime tekkeks. Nii on roheliste tegemistele lisaks tavapärastele keskkonnaväärtuste hoiule põhjust liita ka aja kui ühiskonna alusressursi hooliv ja arukas kasutamine ning selleks edueelduste loomine.

Energiasäästust

Ilma sihipärase energiasäästukavata pole mõistlik algatada mistahes energeetika arengukava. Kui me teame täna, et märkimisväärset osa energiakulutustest on võimalik Eestis vähendada siis tuleb säästukavad koostada ja selle järgi toimida enne kui kavandatakse energiatootmisvõimsuste juurdeloomist. Pole mõtet teha ju tühjaks osutuvat tööd. Pole mõtet raisata aega.
Kui lõpuks muudavad kõrged energiahinnad energiasäästu paratamatuks siis kaotavad ju ka need ettevõtjad, kes on oma investeeringud teinud raiskavat ühiskonda silmas pidades.
Suurim energiasäästu võimalus ja ka vajadus on ennekõike meie korterites ja kodudes. Varasemalt energiat raiskavatena loodutena ähvardavad eelaoleva talve elektri ja soojaarved ära süüa märkimisväärse osa leibkondade eelarvetest.
Nagu ei ole odavat energiat ei ole ka ühiskonnal rahamasinat, millest võetuga kompenseerida ülejõu käivaid energiakulusid. Ainsaks lahenduseks on energiasäästukava käivitamine: see kava tagaks nii elanike raha ja aja säästmise aga annaks samas ka tööd eesti ehitus ja tehnikaettevõtetele.
Niisamuti annaks kindlasti üleriiklik taastuvenergeetiliste resursside kasutamise planeering lähtekoha selelalasteks investeeringuteks. Just suunatult olulistesse valdkondadesse tehtud investeeringud on need, mis majanduse uuesti hingama ning toimima panevad.

Energiamahukalt toimiv majandus iseenesest on julgeolekurisk. Kaasaegses Eestis tähendab liigne energiakulutus automaatselt ka liiget ajakulutust. liigne ajakulutus aga paratamatult tähelepanuvõime langust. Siia lisaks loomulikult strateegiliselt ja poliitliselt ülitundlik energiakaubandus, mis on riskiks rasikavas ühiskonnas rohkem kui säästvas. Vaid arukas energiamajandus ning energeetiline dieet tagaks Eesti majandusele kindlasti parema tevise nagu ka kogu ühiskonnale.

Majanduse mitmekesistamisest.

Igaühel on õigus nii keskkonnale kui selle kasutamisele. Kasutamisele viisil, et see keskkond säiliks ülepõlve ja oleks elukeskkond kõigi sündinute ja sündivate jaoks. Majandusmehhanismid vajavad mitmekesistamist nagu ka muutmist majanduse alus. Piiramatut kasvu uskuv ja jutustav tööstusühiskond on probleemide allikas...kasvõi oma tsüklilisusega, kus eufooria vaheldub kriisidega. Majandasmise parem ja kindlasti toimivam alus on vajaduse ja võimalustepõhine majandamine. Seegi on tehnoloogiline mitte primitiivne. Sellegi aluseks on looming ja kirgki.
Ma ei liituks kurtjatega, kes ütlevad, et puuduvad ideed majanduse elavdamiseks. Üheks võimaluseks oleks näiteks kasvuhoonegaaside kvootide alusel süsinikuraha või ressursiväärtpaberite emiteerimine, mis oleks kättesaadav mitte ainult suurettevõtteile, nagu see on täna. Seda peaksid kasutada saama oma igapäiste tarbimisotsuste tegemisel ka kodanikud. Kodanike tarbimishoiakud määravad rohkemgi kui suurettevõtete valik.
Majandusmehhanismides tuleb enam usaldada kodanikke ja nende valikuid. Nagu oleme Euroopa liidu süsihappegaasi kaubanduse lühiajaloostki näinud ei tee Eesti kvoodinautjatest ettevõtted ja nende omanikud säästlikkusele orienteeritud valikuid.

Haridusest

Eesti põhiseadus sätestab kahjuks mitte tasuta hariduse vaid õppemaksuta hariduse. Soomes näietks on põhiseaduses märgitult haridus tasuta.
Eesti õppemaksuta haridus tähendab aga seda, et märkimisväärne osa hariduskulutustest on leibkondade kanda. Õpikud, töövihikud, muud õppevahendid, aga ka koolide turvamine ja muud kulutused, mida riik või omavalitsus ei vaevu katma. Faktiliselt on välja kujunenud, et koolikohustust kantakse vanemate ja leibkondade poolt. Täna vajab Eesti selgelt paremat ühtluskooli mudelit, väärtustatumat õpetajakutset ja tõepoolest kõigile tasuta üldharidust. Vastupidisel juhul võib süveneda juba kujunemisjärgus hariduslik segregatsioon.
Ilma loodust ja inimest tervikuna tajuma õpetava hariduseta on ka rohelised ideed tuleviku ja kandepinnata. Roheline ühiskond kasvab välja laialt ja terviklikult maailma mõistma õpetavast koolist ja haridussüsteemist.
Haridust ei saa käsitleda mingil juhul investeeringuna...haridus on ennekõike kultuuri ja inimolemise osa, mis peab aitama õppijail välja arendada oma andeid sobivateks võimeteks.

Kohalikest omavalitsustest ja demokraatiast.

Täna ei ole tõepooelst enam valla mõõduks võime jala jõuda vallamajani. Sõidukid ja infotehnoloogia on põhimõtteliselt vähendamas jalavaeva. Nii on ka majanduslikke ja juhtimisargumente, miks omavalitsused võiksid olla suuremad: nii jätkuks kogu maale tõesti asjatundjaid ja hoitaks ka raha ja energiat kokku. Need on argumendid, mis räägivad selgelt ühendava haldusreformi kasuks.
Aga harjumusi ja kogukondi ei saa liita ja lahutada võimu meelevalla järgi. Mistahes administratiivsed ümberkorraldused ei kaotra ju ometi kohamälu ning kultuurimälu. Erinevate kantide elanikel on oma püsiväärtused, mis võivad olla kauged mõne teise kandi elanikele. Inimesi hoiab paigal koha ning kodutunne.
Oleme seisukohal, et mistahes administratiivne ühendamine ja territoriaalse haldusstruktuuri muutmine ei tohi kahjustada kohalikke huve. Suuremate omavalitsustega saavutatav parem transpordi, planeerimise ja ehk ka koolikorraldus ei tohi mingil juhul häirida inimeste püsiväärtusi ja muutuda ressursimahuka majandamise stardipauguks.
Seetõttu on meie seisukohaks, et senistel valdadel (või ka kihelkondadel...see on arutelu koht) peab olema tagatud siduvate rahvahääletuste algatamise õigus küsimustes, mis puudutab konkreetsel territooriumil ning sealsete kodanikega sündivat või kavandatavat. Luues kuiathes suuri omavalitsusüksusi on palju põhjusi nii tagada siis tulevaste osavaldade elanike otsustamisõigus kui sätestada ka selgemalt ja sisulisemalt näiteks ka külavanemate roll maal. Ühe hea tegemine ei saa halvaks muuta olemasolevat. Ja see olemasolev on pisitasa tekkiv koostöö ja ühistegevusvalmidus. Aega mitte raiskav ja tähelepanuvõimet hoidev elu maal on meie julgeoleku üks olulisi aluseid. Olgu siis jutt kas sõjalisest või keskkonnajulgeolekust. Mõneks punkt-tõmbekeskuseks jagatud Eesti i saa olla jätkusuutliku arengu alus. Just otsustussõiguste aluste laiendamine otsedemokraatlike mehhanismide loomisega valdades-linnades saame toetada koostööd ja kohaliku huvi nähtavaks muutmist. Mitte töö ei tee vabaks vaid vabadus loob eeldused tööks. Ka koostööks. Ja olulisimaid pärsitud vabadusi on täna otsustamisvabadus kohalike omavalitsste tasemel.

Need ei ole loomulikult kõik meie erakonna tegevusarusaamad vaid valitult need, mis haakuvad ehk enim täna päevapoliitlises tulipunktis olevate küsimustega. Need on teemad, milles on meie erakonnal asjatundmust ja vastutusvalmidust.
Meie tänasest toimima hakkav volikogu on suure rolliga nii meie seisukohtade täpsustamisel nagu ka erakonna sisemiste õppimismehhanismide käivitamisel. Mitte kunagi pole ükski arusaam piisavalt täpne ja selge. Tugev on õppiv organisatsioon, mis kohaned oludega harides end uutest võimaluste ja lahenduste vallas.
Nagu erakonna liikmed nii ka meie valijad ootavad meilt püsivust teatud aluspõhimõtetes kuid kindlasti õppimis ja kohanemisvõimet muutuvates oludes.
Jõudu ja oskusi meile selleks!

Usalduse udupeen piir

Tõmbate enesele pähe muidu nii usaldusväärse eseme kui nailonsuka (reklaamides tutvustet ning kiidetud kraam ju)...soovitav veel tumedama...ja usaldus teie vastu on kadunud paugupealt. Proovige! Sisenege näiteks sel moel tegema oma tavapäraseid oste mõnes kodulähedases poes...või astuge näiteks panka. Pole küll ise proovinud aga arvata võib, et eelarvamused, filmid, räägitu-kuuldu ja mis kõik veel teevad sel puhul oma töö.
Usaldus teie suhtes langeb paugupealt. Kustutakse ehk politsei? Hea kui lihtsalt maha ei lasta. Usalduse kaotuse tõttu.
Nii võib igaüks katsetada sel või lähedasel moel usalduse udupeent piiri.

Nii pole põhjust usaldada ka kommuniste. Kasvõi seetõttu, et omaaegsetest ajalooõpikutest on meelde süübinud pilt Võisilma talust, kus paberkotid peas lasid end noored kommunistid piltnikul üles võtta. Sealt need kreuksid, pälsonid ja sommerlingid oma alguse saidki. Mõistagi on kommunistid teinud muudki tööd, vahel mitu tööd päevaski, et oma usaldusest (ja loodetavalt jäädavalt) lahti saada.

Usalduspuudus paneb ka erinevaid rahvaid ju teineteise poole põrnitsema. Tigedalt ja kurjalt. Näiteks Eestiski. Selle usaldussuhte leevendamiseks on koguni ilma kotita ministriamet loodud. Eks see ametkond siis uuribki seda rahvussuhet ja selle leevendamise teid. Nad proovivad seda teha ka teaduslikult...ehk siis mõõtes.
Mulle on mällu sööbinud (küll mitte nii tugevalt kui paberkottidesse topitud kommarid) üks uurimus, mille järeldusi aasta eest kõva häälega välja kuulutati. Ja kuulutati seda, et Eestlased vihkavat venelasi rohkem kui venelased eestlasi. Ja seda oli koguni mõõdetud, kujutage ette.
Ja need mõõtmistulemused on toodud järgnevalt (tellitud muidugi meie endi raha eest):
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Kui tutvuda küsimustikuga siis tulebki välja, et venelastelt on küsitud seda eestlaste kohta ja eetslastelt venelaste kohta. AGA! On jäetud tegemata oluline mõõtmise puhul: paika panemata null. Kas aga eestlased üleüldse tahavad kellegi teisega samas majas elada, käia koos mingis huviklubis või omada ülemust või käia arsti juures. Loomulikult on see jäetud määramata. Ja keda-mida siis antud juhul rohkem umbusaldada, kas üleloetud ja äramõõdetud venelast või hoopis sellist riigi teenistusse palgatud "rakendussotsioloogiat"

Kas võiks ette kujutada ehk paremat ja teaduslikumat rahvususalduse mõõtmise viisi? Vast võiks. Milgrami katset näiteks. 1961 aastal alustas Stanley Milgram Ameerika Ühendriikides sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente uurimaks inimeste käitumist kui nad on olukorras, kus langetatakse otsuseid, mis on vastuolus nende enda arusaamadega ning hoiakutega. Selles katses oli viibis eksperimentaator katseisiku ehk nn "õpetajaga" samas ruumi. Enne katse algust oli "õpetajale" näidatud "õpilast". "Õpilane" viibis katseisikust eraldatud ruumis. Ta oli toolile aheldatud ning ta küljes olid elektroodid. Elektrišoki andmiseks. Seda ka "õpetajale" selgitati, et tema kohustus on "õpilasele" küsimusi esitada (vastavalt eesolevale lehele) ja vale vastuse korral anda elektrišokk ning tõsta järgmise vale vastuse puhuks pinget. Tegelikkuses "õpilane" elektrišokki ei saanud ja šokinupule vajutusel mängiti maha lihtsalt oigeid, kaebei, palveid ja karjeid, mis olid eelnevalt lindistatud. Näilist pinget tõsteti 45-lt voldilt 450 voldini. See onuks ikka päris ränk mats!
Juhul kui "õpetaja" hakkas kahtlema oma teo arukuses olid eksperimentaatoril tema jaoks selged instruktsioonid: "Palun jätkake!"; "Katsetingimused nõuavad, et te jätkaksite!"; "On väga oluline, et te jätkaksite!" ja "Teil ei ole muud valikut kui peate edasi minema!"
Ja sellest piisas. 65% "õpetajaist" kulges vaatamata kõrvaltruumist kostuvatele kaeblikele helidele 450 voldini. Mingil hetkel tundsid kõik "õpetajad" huvi eksperimendi olemuse üle ja mõned vaid soovisid tagastada raha ja lahkuda sellest katest. Nii võiks seda loomulikku julmusmäära siis testida ka erineate rahvuste suhtes ja vaadata kas see siis on ikka nii erinev või mitte.
Samas võime ju usaldada ju ka omaenda tervet mõistust. On selge, et eestlaste-venelaste kultuuriliste ajude vahetus või ümberetegmine pole jõukohane ei mistahes ministrile ega ole võimalik see ka põhimõtteliselt. Kuidas on võimalik kokku leppida ühises ajaloomõistmises kui nende lugude juured on sedavõrd erinevad? Ja miks seda üldse vaja võiks olla...seda oludes, kus lihtsam on kokku leppida ühises tulevikus lootuses, et selle loomise vältel saadakse kokkuleppele ka muudes asjades.

Lõppkokkuvõttes taandub muidugi suur osa usaldusküsimustest vist ikkagi mehe ja naise usaldusele. Eks neist kuidagi kasvab kultuuriliselt ja sotsiaalselt välja ka ühiskonna enda usaldusmehhanismide ja usaldustasemete struktuur ja iseloom. Veel mõne sajandi tagusel...külla aga juba ristitud!..Venemaal oli ju vaat et kirjutet reegleiks, et naist tuli peksta. Alandlikkuse ja vagaduse saavutamiseks. Aga seda ei tohtinud teha mitte kõva esemega vaid piitsaga ja seda tuli teha süstemaatiliselt. Ning pärast protseduuri tuli abielusuhete säilitamise nimel naisega ka rahulikult rääkida tema edasisest tegevusest. Seda tüüpi semiootilised jäljed kõnnivad sisse ju Eestigi tänastesse igapäevasuhetesse rääkimata siis sellest kuidas nõrgema nüpeldamine on Venemaa poliitilise käitumise arsenalis tänapäevani. Nagu ka hilisem rahulikus toonis manitsemine. Osalt siitki saavad alguse need erinevate aegade lood, milles kokkuleppimist on lihtsalt ülimalt raske ette kujutada. Ja kas saab siis öelda, et Ivan Julma aegsel Venemaal ei usaldatud naisi. Vastupidi...kuidas veel usaldati.

Kas Gori linna poeg Stalin usaldas diplomaatiat kui tema huulilt kostus lause: Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidas muidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teod teine. Ilusad sõnad on vaid mask, et katta halbu kokkuleppeid. Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”
Loomulikult usaldas. Seda omal moel.
Või siis varasemalt öeldud enamlastegelase Zinovjevi väljaütlemine (seda on Zinovjev muide arvanud pärast Brest Litovski rahulepingu ja sellega kaasneva Berliini täienduslepingu allakirjutamisest, millega Nõukogude Vene loobus suveräänusest muu hulgas ka Eesti üle, hiljem sellest lepingust Venemaa teadupoolest taganes): “Me peame alla kirjutama ebasoodsa rahulepingu. See tähendab ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud mida vaid. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”
Nii usaldas ka Zinovjev lepingute mõitet ja olemust nii kuis seda nüüd lugesime. Nii sai ka 1936 aastal Grigori Zinovjevist Moskvas peetud kohtuistungil koos ülejäänud 15 vana kommariga terroristliku organistasiooni liige, milline olevat tapnud Sergei Kirovi ja kavatsenud tappa Stalinit.
Usaldus, nagu näete, oli tas vastastikune. Sama tüüpi äraspidi vastastikune usaldus jätab oma toimimist maailmapoliitkas.

Tänaseks on näha, et Lääs on usaldanud Venemaad ja seda lootuses, et see usaldus tasub end ära. Kaubavahetusena, energiatagatistena...ja kes teab veel millena. Enamgi. Ka Venemaa on ju tegelikult usaldanud Läänt. Seda teadmises, kus on mõistelised, kultuurilised, poliitilised ja tegutsemispiirid. See usaldus on olnud küll mitte vastastikune oma võrdväärse loomu tõttu kuid lihtsalt suunatud erinevatele asjadele. Seegi on siiski tinglikult ju vastastikune usaldus.

Usaldades kiskjat peame aru saama, et kiskja võib tõepoolest usaldada ka meid. Oma tavalisel moel. Nii nagu ta usaldab mistahes muudki toitu.

Kas õppemaksuta või tasuta haridus?

„Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.” (Põhiseadus, § 37.)
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad oleks ees jne.
Eestis on meie arengu ja innovatsioonivõimalusi võrreldud Soome olukorraga ja sealjuures üsna sageli räägitud sellest, kuidas Soome hariduskorraldus toetab Soome innovatsioonivõimet ning -vajadusi. Soome põhiseadus on hariduskorralduse koha pealt lakoonilisem, seal on deklareeritud, et see on tasuta. Ja see on oluline erinevus. Tasuta haridusklausel Soome põhiseaduses on pannud ühiskonna panustama haridusse sel moel, et kooliteel saab õpilane riigi kulul kõik vajalikud õpikud, töövihikud, õppevahendid... kuni bussireisideni välja. Kuigi soomlaste sissetulekud võimaldaksid kõige selle rahumeeli kinnimaksmist ka riigi abita, on sellel otsusel märkimisväärne tähendus: needsamad sissetulekud panustatakse ses osas siis mujale. Näiteks uuendusmeelsete ettevõtete aktsiatesse või võlakirjadesse.

Eesti põhiseaduses, nagu ka muudes seadustes jääb õppemaksu ja selle puudumise sisu aga piisavalt avamata. Nii ongi välja kujunenud võimalus suunata osa hariduskulutustest lapsevanemate kanda: õpikud, õppevahendid, sõidukulu. Kodanikul on kohustus need kulud kanda kohustuse tõttu oma lapsi harida. Kas kohustus teha kulutusi ei ole mitte maks? Näiteks õppemaks? Kui lisame meie tavapärastele hariduskulutustele kohustuslikud kommertskulutused peredes laste haridusele, kasvab meie alg- ja üldhariduse tegelike kulutuste osa märkimisväärselt. See aga ei kajastu ju mingilgi moel meie maksukoormuse ametlikus näitajas.

Eesti 1938. aasta põhiseadus sätestas haridusküsimuse selgemalt: „Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja rahvakoolis maksuta”.

Kehtiva põhiseaduse loomise perioodil esitatud eelnõudes pakuti hariduse paragrahviks järgmisi sõnastusi: „Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele” (Igor Gräzin). „Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ja riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Edgar Talvik ja Jüri Kaljuvee), „Haridus on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riiklikes ja üldhariduskoolides tasuta” (Ando Leps), „Haridus on riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Kalle Kulbok).
Õppemaksuta hariduse mõiste tuleb sisse Jüri Raidla juhitud töögrupi (Jüri Raidla, Eerik-Juhan Truuväli, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Tiit Käbin, Rein Lang, Enn Markvart, Jüri Põld, Märt Rask, Heinrich Schneider, Edgar Talvik, Raivo Vare) koostatud põhiseaduse eelnõust, mis esitati põhiseaduslikule assambleele septembris 1991. Sõna „õppemaksuta” esineb ka Jüri Adamsi esitatud põhiseaduse eelnõus ja novembris 1991 koostatud põhiseadusliku assamblee enese eelnõus.
Piir „tasuta” ja „õppemaksuta” vahel pole olnud ilmselt niivõrd kriitiline ja mõjus kui koma asukoht sõnajorus „hukata mitte armu anda”. Vaevalt et õppemaksu toimimist põhiseaduses kui universaalset optimeerimisparameetrit keegi toona üldse silmas pidas. Kuid 2002. aastal avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 37 kohta lugeda: „Kui riik peab küll üleval vajaliku arvu õppeasutusi ning tagab tasuta õppe, ei ole ta oma põhiseaduslikke kohustusi sellega veel täitnud.”

„Õppemaksuta” ja „tasuta” erinevused on siiski piisavalt suured, et õiguskantsler on pidanud vastama kodanike asjakohastele järelepärimistele, et „õppemaksuta” piir jookseb piki riigi majanduslikke võimalusi ning selles ei peagi sageli sisalduma automaatselt kõik hariduse andmisega seotud kulutused.
Seega, põhiseaduses hariduse osas tänaseks kokku lepitu pole sugugi nii resoluutne, et ühiskond peaks igal juhul prii hariduse tõepoolest tagama. Küll on võimalus lisaks näiteks koolitoiduga seotud optimeerimisele kohustada õpilasi (õigemini nende vanemaid) soetama kindlaid ja kindlates kirjastustes välja antud õpikuid, seda lisaks kinnitatud õppekavale või siis haridusstandardile.

Eesti kool on väheste eranditega omavalitsuse korraldada. Meil on veidi alla 600 üldhariduskooli, teist sama palju lasteaedu ning ligi 80 kutseõppeasutust. Minu teada on tänaseks vaid kahes Eesti omavalitsuses kavandatud koolimajade ümberehitus energiasäästu põhimõttel. Ehk on ka mõne uue koolimaja ehitus sellisena plaanitud. Praegu, tavapärasena ja energiat priiskavalt kasutavana, kulub iga sellise asutuse ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, säästlikus hoones oleks sama kulu vaid ehk 7–10 senti päevas ruutmeetri kohta.

Ühtselt (riigi) hallatav koolivõrk võiks praeguse energiakao säästmisega ja selle hariduse lisarahaks muutmisega paremini toime tulla. Tervikuna hallatud koolivõrk looks selged eeldused ühtluskooli poole liikumiseks (kuigi formaalselt meil see ju nii ongi). Läbimõeldumad ja suurematel hangetel põhinevad õpikeskkondade ning õppevahendite soetused on samuti tee koolikorralduse parandamiseks. Praegu on meil maakoolides alakoormatud õpetajaid, kes saavad kehtiva palgasüsteemi tõttu oodatust vähem raha. Poole või kolmveerand kohaga töötav õpetaja enamasti ei leia (ega peakski otsima) äraelamiseks muud lisatööd. Suuremate linnade õpetajaskond on seevastu sobivama palga teenimiseks koormatud rohkem kui ühe kohaga. Häirituid on mõlemas seltskonnas: ühed alamakstuse ja teised ülekoormatuse tõttu. Siin peitub ühishallatava koolivõrgu teine eelis praegusega võrreldes: õpetajate töökorralduse ning koormuse ühtlustamine, mistõttu saaks ka palgakorraldus õiglasem. Lõpuks, väikekoolid on kohalikule elule üliolulised ja nende tegevus sõltuvuses kahest asjast ehk sellest, kas nende ülalpidamiseks (kütte- ja elektrikuludeks) on raha ja õpetajaid. Üle-eestilise õpetajakutse ning arukaiks muudetud-loodud koolihoonete korral on suurem tõenäosus, et säästlikult toimivasse koolihoonesse suudetakse leida ka seal külakorda käivaid õpetajaid.

Eesti hariduskulutuste tase on aasta-aastalt olnud 7% kandis rahvuslikust rikkusest. See on kõrge ja Põhjamaadega võrreldav näitaja. Kuid kui hindame hariduskulutusi rahanumbrite asemel ostujõu pariteedi alusel, langeme oma hariduskulutustega kohe viimaste hulka: meie avalik sektor panustab hariduskulutustesse kolm korda vähem Soome vastavatest näitajatest ning neli korda vähem Taani avalikust panusest ühe õppuri kohta.
On aga paratamatus, et Eesti ühiskond ei saa ei lähiaastail ega kümnendilgi topelt või ammugi kolmekordselt jõukamaks. Siin ei toimu märkimisväärseid muutusi, kui Eesti energiakulutuste tase jääb kolm-neli korda kõrgemaks Euroopa Liidu keskmisest kütusekulust ühe rikkuseühiku tootmiseks ning kui Eestis tuleb töötunde ühe elaniku kohta samuti pea topelt rohkem kui ELis keskmiselt. Raisatud aeg ja ressursid tähendavad selgelt ja üheselt nii raisatud tähelepanuvõimet kui töö vähest tõhusust. See aga pole parimalgi juhul jõukamaks saamise eeldusi.

Riigi hallatud koolivõrk ja riiklikuna sõnastatud õpetajakutse tooksid koolid välja omavalitsuste rivaalitsemise ja eelarveprobleemide tõmbetuultest, lähemale põhiseaduse vaimule. Kas koolideta omavalitsused oleksid varmamad liituma ja ühishuvisid leidma? Ehk. Kuigi, lõpptulemusena jõuaks ka riigikoolide haldus tagasi omavalitsustesse, kuid siis juba selgemate nõudmiste ning kokkulepetega. On selge, et vastupidisel juhul pole ühtki põhjust, miks loota, et „õppemaksuta” võiks olla käsitletud kui „tasuta”.

Korraldamatusest ja usust ning lootusest, et nii, nagu on kogu aeg tehtud, ongi õige ja ainuvõimalik, on täna saanud raiskamise vanemad.
Avalik (rahva) ootus Eestis, ja tegelikult põhjendatud ootus, on selline, et „õppemaksuta” tähendaks ka „tasuta”. Sellele saaks vastu tulla näiteks põhiseaduse haridusparagrahvi selgema sõnastusega, tõstes sedakaudu sõnades pidevalt prioriteedina kirjeldatud hariduse sellesse seisu ka olulise seaduse alusel. Või siis sisustada „õppemaksuta” sellise tähendusega, mis ei laseks seda kasutada ühe eelarve tasakaalustamise vahendina. Sest milline lapsevanem siis ikka tahaks last nälga või õpikuteta-vihikuteta jätta!. Vajadusel leitakse lisatööd ja nii lisanduvadki aega ning tähelepanu raiskavad lisatunnid, mis muu hulgas vähendavad tähelepanu ja kuulekust ka muude põhiseaduse sätete puhul.

Laske pauk lahti ministrid-koalitsionäärid!

Suve harjast on üle saadud. Mulle on see suvi tähendanud ka kümneid esinemisi energiasäästu teemadel. Ja uskuge, mitte väikestele seltskondadele. Palav ilm ja veel väikesed soojaarved pole huvilisi heidutanud. Nad on tulnud kuulama energiasäästu tähendusest. Nii elanikud, ettevõtjad, arhitektid kui inseneridki on jõudnud lõppkokkuvõttes samadele järeldusetele: energiasäästu toetamiseks-käivitamiseks on tõepoolest päramine aeg.

Tegelikult kordan siinkohal juba varemgi väljaöeldut: Eesti jaoks on majanduskasvu taastamise ja energiaalase (ning ka riikliku) julgeoleku suurendamise tähendusega tegevus võimalikult kiire ning sisuline energiasäästuprogramm. Energiakandjate hinnatõus ja meie kehvalt soojustatud ja planeeritud elukeskkond on see, mis paneb meid muude arukate tegevuste asemel end ilma kütma. Ja eeloleval talvel maksab see (eriti vaesematele peredele) topelt ehk enamgi kui mullu.

Siinkohal veelkordselt üks varemgi esitatud arvutus:

25 miljonil ruutmeetril ühistukorterites elab 1,1 miljonit ühistuelanikku.
Nende korterite energiakulutus on suure tõenäosusega (elekter ja soojus kokku) ca 270 kWh/m2 aastas.
Vedelkütuse ekvivalenti viies tähendab see, et iga ruutmeetri kohta ...see teeb pea 30 liitrit vedelkütust iga ruutmeetri kohta aastas. Seda on palju.

Kui teha süstemaatilised investeeringud hoonetesse:
- soojustada hoone välisperimeeter ning välistada külmasillad
- kasutusse võtta soojapidavate raamidega aknad ning liita nad õhulekkekindlalt aknaavadega
- paigaldada korteritesse soojatagastusega ventilatsiooniagregaadid
- paigaldada katustele suvise sooja vee saamiseks päikesekollektorid
- asendada hõõglambid säästulampidega
- kui veel pole siis paigaldada küttesüsteemi soojusvahetid, muuta radiaatorid termostateeritavaiks (juhul kui need on vaja välja vahetada asendada väikesematega) ja paigaldada akumulatsioonipaagid (ka päikesevalgusest saadud soojuse salvestamiseks).

Nii on võimalik hoone energiakulutusi alandada keskmiselt tasemele 30-40 kWh/m2/aastas.
See kõik ei lähe maksma enam kui ca 3000 kr/m2. Seda täna. Mida kallimaks lähevad materjalid seda kulukamaks see muutub, muide.

Eeldadame, et materjalide hinnatõus on ca 6% aastas (nii on see enam-vähem senini olnud)
Eeldadame, et energiakandjate hinnatõus on 11% aastas.

Siis, juhul kui investeeringuid energiasäästuks ei tehta, kulutavad need 1,1 miljonit ühistuelanikku energia eest makseteks 20 aasta jooksul 400 miljardit krooni!
See teeb 16 000 krooni iga hoone ruutmeetri kohta. Ehk pea samapalju kui maksab uue hoone ehitamine!

Selle kulutuse tulemusena ei parane elukeskkond. Pigem halveneb.

Kui säästliku investeerimise programm kestaks ca 10 aastat tuleks sellesse kulutada ca 100 miljardit krooni.
20 aasta jooksul kulutatud energiaraha oleks sel juhul samuti 100 miljardit krooni. Tekkiva vahe 200 miljardit krooni..ehk siis 181 tuhat krooni iga elaniku kohta, võite kulutada aga hoopis arukamale tegevusele kui ilma kütmine.
Mõelge...see on ehe raha, mille te muidu teeniksite!

Energiakandjate hiinatõusust kasvav majandus on kehvemini kasvanud majandus kui mitmekesisest majandustegevusest kasvanud majandus. Energiahindade tõus ei ole energiasektori maksulaekumist viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud.
vajadus uute tehnoloogiate ja materjalide järele edendab aga kindlasti majandust laiemalt pakkudes märkimisväärset leevendust langevale kinnisvara ja ehitusturule. Enamgi: kui energeetika on suurte ettevõtete tegevusvaldkond siis energiasääst on selgelt ka väikeste ja keskmiste ettevõtete pärusmaa, kus need saaksid olla isegi edukamad kui suured. Just oma paindlikkuse tõttu.

Niisiis...energiasäästu püss on laetud: küttehinnad tõusevad, inimeste sissetulekud kasvavad sellest aeglasemalt, rahva valmidus sellisteks investeeringuteks on kasvamas. Seda valmidust ongi vaja julgustada ja sellele olude kujundamisega kaasa aidata. energiasääst pole ainult inimeste asi vaid see ons selgelt ka riigi energiamajanduse aluste ja riigi julgeoleku asi. Selliste oluliste asjade jaoks pole patt ei laenu võtta ega reserve kasutada....milleks neid siis veel kasutada kui mitte niivõrd kindla ja selge plaani peale?

Härrad-prouad ministrid-koalitsiooniesindajad...laske siis pauk lahti! Energiasäästu pauk.

Peaminister jutlustas taas oma tuumausku

Ansip viitab taas, et tuumaenergia olla süsinikdioksiidvaba alternatiiv fossiilkütustele
«Tuumaenergia on kindlasti arvestatav süsinikdioksiidi emissiooni vaba alternatiiv fossiilsetel kütustele,» sõnanud Ansip valitsuse kommunikatsioonibüroo vahendusel.

Eks ma siis taas osundan sellele, et see väide on meelevaldne.
Olen seda ka juba varem siinasamas oma võrgupäevikus kritiseerinud.

See on parku mõõdukalt sisutu sõnamine ja seda tuleb taas ja taas korrigeerida, kui kõrged riigiesindajad selliseid lauseid välja ütlevad.
Tuumaenergia pole alternatiiv fossiilkütustele aga järgmistel põhjustel:

1. Tänaste tuumareaktorite töötamise iseloom (püsiv ja kiirelt mittereguleeritav võimsus) eeldab nende kompenseerimist elektrivõrgus. Reegel on lihtne: igale reaktorile peab olema samas mahus varuvõimsust. Tuumajõujaam pole selles mõttes mitte varustuskindluse allikas vaid lihtsalt üks vooluallikas. Varustuskindlus teadupoolest tuleneb võrgu, tarbijate ning jõuallikate ühistegevusest.

2. Praktika näitab, et tuumajõujaama rakendamine vähendab CO2 emissiooni kordades vähem kui loodetakse Seda just eelmises punktis mainitud põhjustel:tuumajaam pole iseseisev energiaallikas, mis tagaks sobiliku varustuskindluse.

3. Jätkuvalt on maailmas lahendamata tuumajäätmete pikaajalise ladustamise probleem (pikaajaliseks peetakse kuni 100 000 aastat).

Tuumaenergeetika nõuab paratamatult oluliselt suuremat tähelepanu kui muud energiatehnoloogiad.
Tuumaohutuse tagamine on ka kallim kui muude energialiikide ohutuse tagamine. Paratamatult suureneks ka tuumareaktorite arvu tõustes ka erinevate õnnetuste tõenäosus või ohusituatsioonide arv. Needsamad Rootsi reaktoriõnnetuste näited on veelkordseks kinnituseks, et tuumaenergeetika on jõukohane kogenud ja kõrge tehnoloogilise kultuuriga riikidele.

Tuumaenergeetika probleemid ei piirdu aga loomulikult pelgalt õnnetuste ohuga. Ka jäätmete ladustamine on üheks suuremaks ja sisuliselt tänaseni lahendamata probleemiks. Soomes peetaks skandinaavia graniidikihti piisavalt stabiilseks ning sinna on juba rajatud tuumajäätmete hoidlaid. Neid peetakse ohutuiks kuid need ei ole seda. On teada, et viimase 10 000 aasta jooksul on selles graniidikihis toimunud kümmekond üle 8 magnituudist maavärinat, mille tulemusena on tekkinud kümnete kilomeetrite ulatuses geoloogilisi defekte. Tumajäätmete ladestuskohtadelt eeldatakse aga püsivust kuni 100 000 aasta jooksul. Hiljaaegu on tuvastatud, et viimase 2000 aasta jooksul on toimunud mitmeid äärmiselt tugevaid metaanjää plahvatusi. Neil juhtudel on välise mõjuri (maavärin või ka metoriidipõrge) tulemusena plahvatanud jää-ajast kaljukoobastesse-pragudesse kogunenud metaanhüdraat. Sellised plahvatused on tekitanud nii graniidimurenemisi kui kõrgemaid pinnavorme. Üks on aga selge: muutused graniidikihis on ulatuslikumad ja ettearvamatumad kui on loodetud sellesse kihti tunneleid ja jäätmehoidlaid rajades.

Pigem on fossiilkütustele alternatiiviks arukam tarbimine (see ei tähenda virelemist vaid ikkagi arukate tehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist) ning erinevate energiamuundamise-salvestamise liikide võimalikult mitmekesises rakendamises.
Kui tuumaenergiat pruukida siis pigem oodakem ära järgmised ja riski ning jäätmevabamad reaktoripõlvkonnad. Rohkem kui oma tuumajaamast tuleks täna siiski rääkida meie ja üle euroopalistest elektriühendustest, et ühishuvis toimiv kauplemine võiks vähendada vajadusi uute energiatootmisvõimsuste järele.

Energeetika teadupoolest on nii tõsine tema, et siin peab ka peaminister lähtuma siiski teadmistest, mitte usust.
Kes selle arusaamaa nõus, võib aga jätkuvalt minna ja anda allkirja selle vastu, et Eesti ei vaja täna toodetava tehnoloogia alusel töötavat tuumajaama.

Metsavarguste lõpp

Metsavarguste lõpp on ka metsa lõpp, kui teoks saavad igatpidi vabameelsed plaanid metsaga toimetamisel. Vargused lõppevadki ju kohe, kui vargus, st keeluvastane võtmine, metsas loomupäraseks muuta. Nii on ju kriminaalsete tegude sagedus ühiskonnas seadusandjaist rohkem sõltuv kui pättidest. Pätiteod jäävad alles, kuid suhtumise teisenemine muudab need pehmemateks.
Muudatused metsaseaduses on metsahoolet tegemas mitte ainult pehmemaks vaid pea olematuks. Ökosüsteemi asemel on Eestis metsast (seaduse mõttes) saamas puiduladu.

Ilmselt olete kuulnud, et sõnal on idamaistes õpetustes keskne koht, lausutav mantra muutvat ilmagi. Erinevad Eesti ministrid ja ametnikud on metsade kohta lausunud mitmeid poeetilisi väljendeid: "Kui mets on küps, tuleb raiuda, muidu mädaneb ära!" ja "Metsa ei saa lasta üle kasvada, sest siis ei mahu palk raamist läbi!". Selliseid näiteid on veelgi.
Eesti metsamajanduse ja -tööstuse "endlösung" on enamiku puude rahaks saagimine-põletamine. Kallid saetööstused ja metsamasinad seisavad jõude ja vahetavad pankrotihaldurite vahendusel juba mitmendat ringi omanikke. Rahaline kapital ei tooda enam piisavalt ja sellesse masinavärki on kohe möödapääsmatu sisse valada veidigi looduskapitali.
Metsatöösturid tahavad jätta muljet, et küps mets on nagu küps tomat, mis kohe-kohe riknema hakkab. Tegelikult pole tomati küpsusel raieküpsusega mingit sarnasust, kuna viimane on teoreetiline ja pidevalt muutuses. Viimane kord detsembris 2006, mil toonane keskkonnaminister kehtestas oma määrusega uued lageraiet lubavad vanused, mistõttu muutusid raieküpseks kümned tuhanded hektarid metsa vanuses, mida aastakümneid käsitleti keskealisena. Seejärel, eelmisel suvel, esitleti metsatöösturite korraldatud raieseminaril RMK poolt männikutes varasematest aastatest kolmandiku võrra suuremal pindalal kavandatud lageraieid. Kuna metsateadlaste ütlust mööda olla raieküpseid metsi saanud järsku palju rohkem, oli kõik seaduslik. Praegu soovitakse raievanuseid veelgi alandada, sest metsateadlased öelnud, et majanduslikult olevat nii kasulik.

Veel ühest metsamantrast, mida ilmselt olete kuulnud: "Metsa juurdekasv on suurem kui raiumine!". Puu ja puit on vaid osa metsas olevast biomassist. Pealegi ei ole metsa kui ökosüsteemi tasakaal kindlasti säilitatav, kui raiutakse okaspuid ja juurde kasvab lehtpuid. Sest kõneldes metsamajandusest, peavad metsatöösturid silmas eelõige okaspuupalgi varumist. Ametlik metsakäsitlus Eestis on nagu anekdoot, kus vindine mees otsib pimedal ajal võtmeid laterna alt. Kaotanud on ta need aga hoopis mujal. "Miks siit?" küsimusele saadakse vastus, et valge on, seepärast.
Kes küll on need metsateadlased, kes sellist kasvu ja kasutuse mehhanismi on õigustanud? Eks holokaustigi aluseks oli veider ja kohatu rassiteooria.

Miks metsateadlased ei kõnele raietest erinevates metsatüüpides? Miks nad ei kõnele metsa kui ökosüsteemi tasakaalustatud kasutamisest? Miks ei kõnele raievanuste alandamisega paratamatult kaasnevatest muutustest ökosüsteemis ja sellest tulenevast vajadusest suurendada rangelt kaitstava metsamaa pindala? Milline on küll nende akadeemiliste prostituutide enesetunne, kes on oma tellimustöödega ette valmistanud hiilivat dendrotsiidi?
Siinkandis on mets olnud pikka aega. Mitte üks ja seesama mets, vaid muutlik ja muutuv. Puude loomulik suremine paarisaja aasta vanuselt ei ole kaasa toonud metsa suremist. Puud looduslikus metsas ongi lihtsalt erineva vanusega, vanemad asenduvad uutega. Metsa tähendus pole mitte ainult kultuuriline või emotsionaalne. Tegemist on ennekõike ühe terviklikuma ökosüsteemiga, millel oluline roll nii liigirikkuse hoidjana kui vete puhastajana. Olgu siis tegu pinna- või põhjavetega.
Teisalt, vaadates metsa töösturi ja majandusolendi pilgu läbi, on see ressurss. Me peame arvet ja põhjendame kalavarude kasutamist. Me peame arvet isegi surnud orgaanilise aine, põlevkivi kasutuse üle. Aga meil puudub selge arvestus ja arusaam metsast.

Eesti praegusest metsandusest on kadumas metsamajandamise kavandamise mõiste, mis üle maailma on tunnistatud jätkusuutliku metsamajanduse asendamatuks osaks. Metsamajandamise kavandamisel on Eestis pikk ajalugu. 18. sajandi lõpus kirjutati Liivimaa kubermangu ametlikes dokumentides, et raiemaht ei tohi olla suurem kui metsade samaväärne taastumine. 19. sajandi lõpus koostati esimene metsamajandamiskava, kus kirjeldati ühe mõisa metsi ja kavandati 10 aasta raied. 1998. aasta metsaseadusega kaotati metsamajandamiskava nõue. Selle taasrakendamine 2004. aastal oli vaevaline ja päris korralikult seda toimima ei saadudki. Kuid selle asemel, et metsaseaduse muutmisega metsamajanduslikku planeerimist tõhustada, soovitakse metsamajandamiskava uuesti kaotada. Vajadus majanduskasvu looduskapitaliga kompenseerida on suur.

Metsa tuleb käsitleda ennekõike kui tervikkooslust, millest on võimalik saada majanduslikult huvipakkuvat tooret. Selle toorme kasutamise kiirus ning mahud ei saa tuleneda mitte majanduse vajadustest vaid ökosüsteemi võimalustest. Globaalselt on inimkond täna käsitlemas kliimat kui terviksüsteemi ning ollakse kokku leppimas kasvuhoonegaaside emissiooni piirangutes. Sellistes oludes on pentsik, kui Eesti riiklik arusaam metsast saab olema "veel kasvava materjali ladu".
Surve metsale suureneb ka huvide mitmekesisuse tõttu. Mitte ainult metsatööstus vaid ka energiatööstus vajab metsa. Taastuvkütusena. See nõudlus kasvatab ka biomassi hinda, mis omakorda suurendab huvi.
See aga tähendab omakorda topelt suurt tähelepanu metsa kui terviksüsteemi suhtes: kütusena on kasutatav ka see, mis täna metsatööstusest metsa maha jääb. Jääb eesmärgiga tagada mulla taasteke ja liigirikkus. Tervikliku programmilise kava ja reegliteta metsamajandus viib selge metsa kui ökosüsteemi pöördumatute muutusteni.
Indoneesias on viimase 15 aastaga raiemahud vähenenud üle kahe korra. Praegu raiutakse seal umbes sama palju kui Eestis, suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Seal on veidi teistsugune mets ja veidi teistsugune ökosüsteem. Metsa on seal aga pindalalt 40 korda rohkem kui Eestis. Tuleb arvestada, et parasvöötme metsad on mõnevõrra raietaluvamad kui troopilised, kuid kusagil on taluvuspiir mõlemal. Indoneesias, muide, peab metsamajandajal olema kolm metsamajandamiskava: 50 aastaks, 5 aastaks ja igaks aastaks.

Poole aasta eest sai soovitatud Eesti metsatööstureile Indoneesiasse puidu järele minekut. Nimelt võiks vihmametsadest puitu saada piisavalt ka Eesti vajaduste jaoks. Selleks sobib vihmametsade kaitsja Hillar Muul’i soovituse järgi „nopperaie” - üksikute puude väljavõtmine dirižaabli abil nii, et metsas tekib valgussõõr. Lageraiega kaasneva ökokao ja pinnaseerosiooni asemel võimaldab see kiiret liigirikkuse kasvu. Ja ei mingit massilist tee-ehitust, mille kulude katmine ahvatleb alati lageraiele.

Kahjuks pole olnud sellest huvitatuid. Ju terendas kohalik looduskapitalistlik metsasüst paljude jaoks juba õige lähedal. Ei saa õigeks pidada majanduskasvu tagamist iga hinnaga, eriti ökosüsteemi hinnaga. Omaaegsed investeeringud metsatööstusesse tehti kuhjaga üle toorainevõimaluste. Nõukogudeaegne iga-aastane raiemaht paar-kolm miljonit puidutihumeetrit kasvas lühikese ajaga mitmekordseks. See toetaski investeerimisoptimismi.
Looduskapitalismi olemuse mõistmine käib vahetuil võimukandjail ülejõu. Neile on see looduse muutmine rahaliseks või tootvaks ja mittetaastatavaks kapitaliks iga hinna eest. Siit ka ehk selgitus, miks roheliste esindajaid keskkonnaministeeriumist eemale hoiti. Täna näeme üht: igal hetkel soovitakse loodusest teha kapital mitte seda ei käsitleta kapitalina. Teadusliku maski taha pugenud tellimuskirjutajad on valmis musta valgeks selgitama ning avama uksi nii piiramatule metsaraiele kui kontrollimatule killustikutööstusele karstialadel.

Looduskapitalismi üheks tunnuseks peaks olema looduse kui kapitali jätkusuutlikuna säilitamine ning ökoloogilise pankroti menetlus nende suhtes, kes loodust kui kapitali säilitada ja samaväärselt taastada ei suuda.
On viimane aeg hakata majanduse olemuse muutuste üle aru pidama. Kliima ja keskkonnaga toimuv on märk vajadusest väärtussüsteemi laiendamiseks, avardamiseks ja sisukamaks muutmisest. Ja selles seoses on mets ikkagi mets mitte puupõld.