Laupäeval 27. septembril pidasin Eestimaa Roheliste kogunenud volikogu liikmetele lühikese kõne.
Muu hulgas oli selles juttu ja haldusreformist ja roheliste hoiakust haldusreformi suhtes.
Rohelised mitte ei ole haldusrefromi kui selise vastu vaid me räägime, millised on möödapääsmatud tasakaalumehhanismid selle käivitamiseks.
Siin on teile siis lugeda ka selle kõne tekst:
Erakonnal on nüüdsest toimiv volikogu ja koostöökoguna saab sellest koht milles keedetakse meie erakonna poliitikat ja seisukohti, mis on mõnes mõttes ka vahendajaks, serveriks kui soovite erakonna liikmete vahel.
Roheliste rolliks on Eestis olnud anda veidi laiemat vaadet poliitikas ja ühiskonnaelus ja selleine hoiak peaks nii säilima kui jätkuma.
Sel nädalal valitsuse poolt riigikokku saadetud eelarvekava on ehk liigagi kirev ja mitmetasandiline kompromiss. Valdavalt väärtoimingutest USA kinnisvaraturul alguse saanud ja pisitasa süvenev rahakriis ei ole loomulikult ei otse ega kaude Eesti valitsuse süü. Põhjus, miks alanud kriis meid aga sedavõrd selgelt puudutab on selles, et oleme üsna pika aja jooksul vaadanud ja näinud majandusarengu meile meeldivaid aspekte ja uniustanud riskid.
Räägitakse sellest, et me peame tõstma oma konkurentsi ja ekspordivõimet. Selle eeldusena aga toimitakse loodusressursside kasutust lihtsustades ja libestades. Pean siin silmas näiteks küllaltki lõdvakäelist maavarakasutust võimaldavat põlevkivi arengukava.
Töötunde iga elaniku kohta on Eestis poole rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja jätkuvalt ületab Eesti majanduse kütuseulu ühe rikkusekrooni teenimiseks 3-4 kordselt Euroopa liidu keskmist.
Eesti ühiskond elab ja majandab jätkuvalt nii inimeste aja ja tervise nagu ka loodusvarade ja keskkonna arvelt. See ei ole jätkusuutlik ega ammugi arukas.
Tänases postimehes kirjutab Toomas Trapido ühest olulisemast ressursist Eestis. Suurel määral kasutamata ressursist, milleks on usaldus ja koostöövõime. Selle tekkeks on aga inimese ainuke sünnipärane kapital aeg. Aja ja tähelepanuvõime puudumisel pole lootustki usalduse ega koostöövõime tekkeks. Nii on roheliste tegemistele lisaks tavapärastele keskkonnaväärtuste hoiule põhjust liita ka aja kui ühiskonna alusressursi hooliv ja arukas kasutamine ning selleks edueelduste loomine.
Energiasäästust
Ilma sihipärase energiasäästukavata pole mõistlik algatada mistahes energeetika arengukava. Kui me teame täna, et märkimisväärset osa energiakulutustest on võimalik Eestis vähendada siis tuleb säästukavad koostada ja selle järgi toimida enne kui kavandatakse energiatootmisvõimsuste juurdeloomist. Pole mõtet teha ju tühjaks osutuvat tööd. Pole mõtet raisata aega.
Kui lõpuks muudavad kõrged energiahinnad energiasäästu paratamatuks siis kaotavad ju ka need ettevõtjad, kes on oma investeeringud teinud raiskavat ühiskonda silmas pidades.
Suurim energiasäästu võimalus ja ka vajadus on ennekõike meie korterites ja kodudes. Varasemalt energiat raiskavatena loodutena ähvardavad eelaoleva talve elektri ja soojaarved ära süüa märkimisväärse osa leibkondade eelarvetest.
Nagu ei ole odavat energiat ei ole ka ühiskonnal rahamasinat, millest võetuga kompenseerida ülejõu käivaid energiakulusid. Ainsaks lahenduseks on energiasäästukava käivitamine: see kava tagaks nii elanike raha ja aja säästmise aga annaks samas ka tööd eesti ehitus ja tehnikaettevõtetele.
Niisamuti annaks kindlasti üleriiklik taastuvenergeetiliste resursside kasutamise planeering lähtekoha selelalasteks investeeringuteks. Just suunatult olulistesse valdkondadesse tehtud investeeringud on need, mis majanduse uuesti hingama ning toimima panevad.
Energiamahukalt toimiv majandus iseenesest on julgeolekurisk. Kaasaegses Eestis tähendab liigne energiakulutus automaatselt ka liiget ajakulutust. liigne ajakulutus aga paratamatult tähelepanuvõime langust. Siia lisaks loomulikult strateegiliselt ja poliitliselt ülitundlik energiakaubandus, mis on riskiks rasikavas ühiskonnas rohkem kui säästvas. Vaid arukas energiamajandus ning energeetiline dieet tagaks Eesti majandusele kindlasti parema tevise nagu ka kogu ühiskonnale.
Majanduse mitmekesistamisest.
Igaühel on õigus nii keskkonnale kui selle kasutamisele. Kasutamisele viisil, et see keskkond säiliks ülepõlve ja oleks elukeskkond kõigi sündinute ja sündivate jaoks. Majandusmehhanismid vajavad mitmekesistamist nagu ka muutmist majanduse alus. Piiramatut kasvu uskuv ja jutustav tööstusühiskond on probleemide allikas...kasvõi oma tsüklilisusega, kus eufooria vaheldub kriisidega. Majandasmise parem ja kindlasti toimivam alus on vajaduse ja võimalustepõhine majandamine. Seegi on tehnoloogiline mitte primitiivne. Sellegi aluseks on looming ja kirgki.
Ma ei liituks kurtjatega, kes ütlevad, et puuduvad ideed majanduse elavdamiseks. Üheks võimaluseks oleks näiteks kasvuhoonegaaside kvootide alusel süsinikuraha või ressursiväärtpaberite emiteerimine, mis oleks kättesaadav mitte ainult suurettevõtteile, nagu see on täna. Seda peaksid kasutada saama oma igapäiste tarbimisotsuste tegemisel ka kodanikud. Kodanike tarbimishoiakud määravad rohkemgi kui suurettevõtete valik.
Majandusmehhanismides tuleb enam usaldada kodanikke ja nende valikuid. Nagu oleme Euroopa liidu süsihappegaasi kaubanduse lühiajaloostki näinud ei tee Eesti kvoodinautjatest ettevõtted ja nende omanikud säästlikkusele orienteeritud valikuid.
Haridusest
Eesti põhiseadus sätestab kahjuks mitte tasuta hariduse vaid õppemaksuta hariduse. Soomes näietks on põhiseaduses märgitult haridus tasuta.
Eesti õppemaksuta haridus tähendab aga seda, et märkimisväärne osa hariduskulutustest on leibkondade kanda. Õpikud, töövihikud, muud õppevahendid, aga ka koolide turvamine ja muud kulutused, mida riik või omavalitsus ei vaevu katma. Faktiliselt on välja kujunenud, et koolikohustust kantakse vanemate ja leibkondade poolt. Täna vajab Eesti selgelt paremat ühtluskooli mudelit, väärtustatumat õpetajakutset ja tõepoolest kõigile tasuta üldharidust. Vastupidisel juhul võib süveneda juba kujunemisjärgus hariduslik segregatsioon.
Ilma loodust ja inimest tervikuna tajuma õpetava hariduseta on ka rohelised ideed tuleviku ja kandepinnata. Roheline ühiskond kasvab välja laialt ja terviklikult maailma mõistma õpetavast koolist ja haridussüsteemist.
Haridust ei saa käsitleda mingil juhul investeeringuna...haridus on ennekõike kultuuri ja inimolemise osa, mis peab aitama õppijail välja arendada oma andeid sobivateks võimeteks.
Kohalikest omavalitsustest ja demokraatiast.
Täna ei ole tõepooelst enam valla mõõduks võime jala jõuda vallamajani. Sõidukid ja infotehnoloogia on põhimõtteliselt vähendamas jalavaeva. Nii on ka majanduslikke ja juhtimisargumente, miks omavalitsused võiksid olla suuremad: nii jätkuks kogu maale tõesti asjatundjaid ja hoitaks ka raha ja energiat kokku. Need on argumendid, mis räägivad selgelt ühendava haldusreformi kasuks.
Aga harjumusi ja kogukondi ei saa liita ja lahutada võimu meelevalla järgi. Mistahes administratiivsed ümberkorraldused ei kaotra ju ometi kohamälu ning kultuurimälu. Erinevate kantide elanikel on oma püsiväärtused, mis võivad olla kauged mõne teise kandi elanikele. Inimesi hoiab paigal koha ning kodutunne.
Oleme seisukohal, et mistahes administratiivne ühendamine ja territoriaalse haldusstruktuuri muutmine ei tohi kahjustada kohalikke huve. Suuremate omavalitsustega saavutatav parem transpordi, planeerimise ja ehk ka koolikorraldus ei tohi mingil juhul häirida inimeste püsiväärtusi ja muutuda ressursimahuka majandamise stardipauguks.
Seetõttu on meie seisukohaks, et senistel valdadel (või ka kihelkondadel...see on arutelu koht) peab olema tagatud siduvate rahvahääletuste algatamise õigus küsimustes, mis puudutab konkreetsel territooriumil ning sealsete kodanikega sündivat või kavandatavat. Luues kuiathes suuri omavalitsusüksusi on palju põhjusi nii tagada siis tulevaste osavaldade elanike otsustamisõigus kui sätestada ka selgemalt ja sisulisemalt näiteks ka külavanemate roll maal. Ühe hea tegemine ei saa halvaks muuta olemasolevat. Ja see olemasolev on pisitasa tekkiv koostöö ja ühistegevusvalmidus. Aega mitte raiskav ja tähelepanuvõimet hoidev elu maal on meie julgeoleku üks olulisi aluseid. Olgu siis jutt kas sõjalisest või keskkonnajulgeolekust. Mõneks punkt-tõmbekeskuseks jagatud Eesti i saa olla jätkusuutliku arengu alus. Just otsustussõiguste aluste laiendamine otsedemokraatlike mehhanismide loomisega valdades-linnades saame toetada koostööd ja kohaliku huvi nähtavaks muutmist. Mitte töö ei tee vabaks vaid vabadus loob eeldused tööks. Ka koostööks. Ja olulisimaid pärsitud vabadusi on täna otsustamisvabadus kohalike omavalitsste tasemel.
Need ei ole loomulikult kõik meie erakonna tegevusarusaamad vaid valitult need, mis haakuvad ehk enim täna päevapoliitlises tulipunktis olevate küsimustega. Need on teemad, milles on meie erakonnal asjatundmust ja vastutusvalmidust.
Meie tänasest toimima hakkav volikogu on suure rolliga nii meie seisukohtade täpsustamisel nagu ka erakonna sisemiste õppimismehhanismide käivitamisel. Mitte kunagi pole ükski arusaam piisavalt täpne ja selge. Tugev on õppiv organisatsioon, mis kohaned oludega harides end uutest võimaluste ja lahenduste vallas.
Nagu erakonna liikmed nii ka meie valijad ootavad meilt püsivust teatud aluspõhimõtetes kuid kindlasti õppimis ja kohanemisvõimet muutuvates oludes.
Jõudu ja oskusi meile selleks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar