Teisipäev, 15. märts 2011

Fukushima õppetund ja paremad masinad


Täna saab öelda üht. Inimene ei pruugi olal nii leidlik, et ette näha kõiki riske ja probleeme, mida võib ette tulla tema enda ehitatud masinatega.
Isegi kui mingeid hädasid on võimalik ette näha siis hulgikaupa kaela tulevad hädad pärsivad võimaluse lahendada probleeme nii nagu paberil ja plaanides eelnevalt kirja pandud.

Enamgi veel. Mõelge veidi (nüüd siis tuumajaamast) tegemist on ju küllaltki kindla ja määratud ülesehitusega seadmega. Mida ma silmas pean? Aga seda, et nii palju kõikvõimalikke riske ja hädasid, kui suudetakse ette näha ja neile lahendusi välja mõelda (need lahendused ei pruugi aga toimida…sest keegi neid ju töötava reaktoriga katsetama ei hakka)…siis need lahendused keevitatakse ja valatakse kokku.
Kui olud muutuvad siis paraku jääb masin ikka selliseks nagu see välja mõeldi.

Isegi vanglast suudab inimene põgeneda. Ka kõige moodsamast, kuigi selle vangla on loonud oma ala asjatundjad. Nii on ka tuumajaama või mistahes muu seadmega: inimlikud vead ja ettenägemisvõimetus külastab meid kõige ebameeldiamal ajahetkel. Seda enam kui vastaseks on loodus kõigi oma ettenägematte seoste ja juhustega.

Tõsi ju on, et ka lennukid kukuvad alla ja inimesed hukkuvad. Kas peaksime lendamisse suhtuma kriitiliselt? Võib aga vajadust pole sest lennuki mahakukkumise tulemuseks on rusud. Need ei kiirga, nendega ei tule ettevaatlikult toimetada kümneid aastaid, lennukatastroofi lähedal olnuid ei ohusta kiiritushaigused ega muu seelaadne.
Lennukatastroofis kaotame inimelusid aga mitte keskkonda ja eskaleeruvalt uusi inimelusid.

Nii näibki mulle, et saame aina selgemalt juba täna sõnastama hakata ohutu energeetika alustõdesid. Või mistahes ohutu tehnoloogia alustõdesid.
Ja see põhimõte peaks olema, et meie kasutuses olev tehnoloogia peaks selle rivistlangemisel muutuma kiiresti ja kohe inimesele ja elule ohtutuks: kui tolmuimeja läheb katki siis on teil toanurgas katkine tolmuimeja. Te ei pea kutsuma päästeametit ega kuulutama välja kriisiolukorda.

Tuumajaamade pimesipooldajad võivad nüüd öelda, et kusagilt peab ju tolmuimeja ka oma elektri saama. Loomulikult. Näiteks maja katusel oelvatest päiesepaneelidest. Kui linnud need täis roojavad, näietks, katkeb küll elektrivool aga taas saab ise harja ja veega need paneelid töökorda seada. Ei mingit rahvuslikku katastroofi. Talvel lume maha ajamiseks tuleks ehk kutsuda alpinistikogemusega tegelased, et mitte suurendada päikesepaneelide tõttu katuselt surnuks kukkunute arvu. See on taas argument tuumalobby kasuks, nagu arvata võite.

Isegi kui miski õhku lendab, oletame, põlevkivelektrijaama katel. Siis seegi masin jääb pärast pauku üsna rahulikuks ja loiuks. Pakub huvi küll piltnikele ja ohutusametnikele aga kah ei midagi kriitiliselt edasiarenevat nii nagu näeme seda täna Fukushima tuumjaamade puhul.

Kõik tuumajaamapooldajate väited selle kohta kuidas kohe, kohe rakenduvad mingid automaatsed süsteemid, mis meid kohe kaitsma hakkavad on sageli vürtsitatud parraja portsu lootusega. Seda kuni jala pealt välja mõeldud müütideni välja, mille ilmekas näide on järgnev:

"Tšernobõlis omal ajal reaktor jahutussüsteemi tõrke tõttu lihtsalt plahvatas. Jaapani reaktori puhul juhtub aga see, et ta sulab all olevasse suurde basseini ja kattub automaatselt betooniga," rääkis majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsel Einari Kisel "Aktuaalse kaamera" erisaates.

Seda ei ole võimalik ette heita. See on inimlik lootus, et keerulised ja inimese enda loodud lahendused ei peaks meid kahjustama. See ei ole aga kahjuks teadmisel põhinev lootus.
Täna me oleme kõike seda näinud. Enamgi, samu probleeme on inimse ühe teise leiutise, interneti, tõttu näinud kõik inimesed ja otsustajad.

Täna on kaalumise koht, kas Eesti jätkab lootmist, et keegi kusagil suudab üles ehitada kõikidest ohtudest vaba tuumajaama.
Inimmõistus ja inimese käed eksivad isegi ülimalt tähelepanelikult toimides. Pole parata.
Ohutu enegia ja ohutu elu tuleb masinatest, mis rikki minnes ei hakka elama oma, masinate,< elu. Elu, mis meie eludele on ohtlik.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Tuumamale omapäradest

Malemäng. Keskmine malemängija jääb enamjaolt alla tipp-meistrile. Tuumareaktoreid projekteerivad keskmised oskajad ja nad peavad "malet mängima" oma ala tipuga - loodusega.
Loodus pole oma juhuste üüratus pagasis Jumalikult heasoovlik vaid lihtsalt loodus.
Tuli on Jaapani malendeile juba peale tõmmatud. Matist vingerdtakse veel kuidagi välja. Kas me tahame Eestis sellist malet mängima hakata?

Pühapäev, 13. märts 2011

Veel tähelepanekuid tuumaenergeetika osas


Oskate ehk leida põhjust, miks tänaseni ei näe me ühtki ei satelliidi ega aerofotot õhku lennanud Fukushima reaktoritest?
Miks me juba loeme tekste ja kommentaare selle kohta, et Jaapan on Jaapan ja eetsis tuumjaamadega neid probleeme pole?
Miks me oleme rahulikud kui loeme uudst selle kohta, et Jaapanis on otsustatud ookeaniveega jahtada reaktoreid? Kuhu see vesi edasi läheb?
ookeani loomulikult. Ja see kõik toimub teadmises, et tseesium 137 isotoope on leitud reaktori ümbrusest. Cs137 poolestusaeg on 30 aastat. See saaste püsib keskkonans 300 aasta jooksul.
Ka osa meie toiduahelast on setud Vaikse ookeaniga muide.

Kuidas müükase tuumajaamu?
Aktiivse aga viisakalt varjatud tuumalobby kaudu muidugi. Selgtused, lõunasöögid ehk, külaskäigud veel mitte plahvatanud ja puhastesse ja ilusatesse tuumajaamadesse jne jne.

Iga asja müümist tuleb reklaamida. Kas te näete avalikke tuumareaktorite reklaame? Ei näe. Järelikult toimiub see reklaamitöö mitte nii avalikult. See ongi lobby.

Ma arvan, et Eestisse on saabunud aeg, kus me vajame uut avalikustamislainet: nimelt seda, et avalikustada nii ministrite, riigiametnike kui parlamendisaadikute kohtumised ja kohtumsigraafikud lobby-tüüpidega või tööstusegi esindajatega.
Lobby näikse meid mõjutavat rohkem kui rahva tahe.
Mida arvate?