Energiavoo juhtimine demokraatlike vahenditega ei pruugi alati anda sobilikke tulemusi.
Selleks, et demokraatia ja poliitline mitmekesisus toimida saaks on vaja energiakasutuses teha tõsiseid korrektuure. See kasutus peab saama taastuva iseloomu, nimelt.
Abu Dhabis on hetkel toimumas Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) käivitamisega seotud rahvusvaheline koosoelk. Täna on selle loomise initsiatiiviga liitunud 142 riiki. Taastuvenergia kasutamise tähendus on siiski laiem kui pelk looduse säästmine.
Püüan siinkohal veidi avada seda kuidas poliitiline liigirikkus ja energiakasutuse iseloom omavahel seotud on.
INIMESED SOOVIVAD VAHETUMAT OTSUSTAMISÕIGUST..teisalt politoloogid noomivad jälle, et üheteemaerakonnad ei löö läbi. Äkki on olukord aga vastupidine? Vähemalt nende politoloogide arvamuse asjus.
Ühiskonna elurikkuse huvides vajame hoopis rohkem selge suuna, kava ja valdkonnaga poliitilisi liikumisi. Õigem oleks öelda: poliitilisi liike. Ehk näiteks pole roheliste väidetav ühekülgsus mitte probleem, vaid võimalus suunata ühiskond mitmekesisema arengu teele. Kui sageli lahkutakse arsti juurest tõdemusega, et hea küll, ravimisega tulite toime, aga muidu olete te ikka väga kehv torulukksepp või sootuks saamatu elektrik?
Rassid, rahvad, riigid?
Loodus on inimesele hea paik, kuna selles on piisavalt liigirikkust. Erinevate liikide ja nende omavaheliste seoste rohkus on tagatiseks, et ka meile, inimestele, on olemas liigina sobilik ökonišš.
Igal liigil looduses on oma bioloogiline programm ja käitumismuster. Sellel põhineb meie suur kodu, oikos (kreeka k kodu), ökosüsteem. Inimene on selle kõrvale loonud teise kodu. Tehismaailma, ökoloogilis-poliitilise süsteemi. Seegi on omamoodi oikos.
Kes või mis on selle tehismaailma liikideks? Rassid, rahvad, riigid? Pigem ei. Demokraatlikus ühiskonnakorralduses on selleks näiteks erakonnad. Seda kui poliitilised liigid, millele on ühiskondlikus kokkuleppes sattunud eriomaseid õigusi ja võimu. Aga selged poliitilise liigi tunnused on ka ettevõtetel ja kõigil inimeste kokku lepitud organisatsioonidel. Organisatsioonidel, mille tegevuse viisi ja eesmärki on sisse pandud inimese tahet, väärtusi ning huvisid.
Supp, milles keevad erakonnad
Looduses pole universaalliike, mis oma sisemises suhtes suudaksid kehtestada kogu liigirikkuse ulatust. Ometi panustame me sageli inimühiskonnas organisatsioonidele, mis peaksid lahendama kõik küsimused. Erakondadele, millel peaks olema universaalne võime leida lahendusi kõigile küsimustele, ettevõtetele, kust tahame ühest kohast kätte saada kõikvõimalikud teenused.
Poliitika protsessina pole aga muud kui üks paljudest inimesele teada olevatest tehnoloogiatest. Tehnoloogia võimu kogumiseks ja rakendamiseks. Sellega lähedane on üks teine tehnoloogia – religioon – nimelt oma institutsionaalses vormis.
Poliitikaski näeme erinevaid tehnoloogilisi lahendusi: ainuvõimu ning päritava võimu erinevaid variante, aga muu hulgas ka demokraatiat, mis on erinevate poliitiliste tehnoloogiate supp. Supp, milles keevadki siis muu hulgas ka erakonnad.
Kus me toitumas käime?
Universaalsete erakondade ja äriühingute (ökonoomilis-poliitiliste liikide) rohkus ongi ehk üheks põhjustest, miks viimase paarisaja aasta jooksul (kui erakonnad poliitiliste liikidena on muutunud aina universaalsemaks) on energiat ning materjale aina rohkem kontsentreeritud ja liigkasutatud. Looduse reservide rohkus on andud selleks ohtralt võimalusi. Omaloodud tehismaailmaga hakkama saamiseks on meil selgelt vaja teistsugust poliitikat ning sealhulgas arukal moel maha keerata ka see aine ja energiavahetuse vunk, mis tänaseks on tekitatud.
Täna kütame granaatidega kaminat. Üleilmsete tülide vältimiseks on vaja vältida üleilmseid huve. Energia ja materjalivarudel põhinev üleilmastuv huvi hoiab üleval ka üleilmseid tülisid. On selge, et kui näiteks Ameerika Ühendriigid tuleksid energeetiliselt toime vaid omal territooriumil, lakkaks mõne aja möödudes ka selle riigi globaalne mõju. Hämmastaval moel oleks see võimalik juba täna: kattes 300 x 300 km suuruse ala päikeseelektriliste paneelidega, saaks see ühiskond kogu enda tarbitava energia vahetust päikesevalgusest.
Aga sealsed ökonoomilis-poliitilised liigid on harjunud kaugemal toitumas käima. Iraagis ja Afganistanis näiteks.
Ühiskondlik ühekülgsus
Vastupidiselt tavaveendumusele julgen öelda, et universaalsete poliitiliste liikide ajastu peaks mööda saama. Eesti sisekaemuses arvavad poliitikauurijad, et iga erakond peaks olema võimalikult mitmekesine oma tegevuste ja lubaduste ulatuses. See aga ei vii paraku mitte muutusteni mitmekesisuse suunas, vaid ühiskonna ühekülgsuseni.
Siinkohal joonistubki välja tänapäeva rohelise poliitika möödapääsmatus olla selgelt rahulikuma energia ja materjalikasutuse kaitsja, nõudja ning propageerija. Ilma selle eelduseta on kõigil poliitliikidel kalduvus muutuda samasugusteks ning luua loomult ühekülgset maailma.
Poliitiliste liikide saamatu universaalsus on Euroopa Liiduski viinud sinnamaani, et demokraatlikust protsessist on saamas ainuvalitsejate õukonnamängude võrdkuju. Avalikkusele arusaamatuil kaalutlusil valitakse Euroopa Liidu kõrgeteks esindajateks isegi nende kodumaal tundmatud inimesed. Transpordivolinikuks valitud Siim Kallas pühendab oma intervjuu rahvusringhäälingus mitte transpordiküsimustele, vaid sellele, kui kõrge ja lugupeetud ametikoha ta sai ja seda tänu heale läbisaamisele väga mitmete teiste kõrgete au- ning ametikandjatega.
Kuhu siis püüelda?
Siit üldisem küsimus: kas elurikkalt toimiva ühiskonna poliitiline pool saab üldse kunagi olla piisavalt avalik, läbipaistev ja kõigile katsutav ning igas aspektis mõjutatav? Või on lugu nii nagu vorstivalmistamisega: süüa kõlbab, aga valmistamine ajab isu pealt? Või peame esmalt püüdlema selle poole, et ühiskonna energeetiline intensiivsus oleks väiksem ja huvide tagant hakkaksid paistma väärtused?
