kolmapäev, 4. september 2013

MICROSOFT OSTAB LEHMA




Tartus tekitati muundgeenidega lehm, kes peaks varsti lüpsma hakkama kasvuhormoone. Miks lehm? Miks mitte toota kasvuhormoone näiteks bakterites nagu seda väga paljude ainete puhul ka tehakse. Insuliini näiteks toodavad vastavalt muudetud bakteriliinid.
Paraku on lugu nii, et bakter ei tulegi toime keerukamate valkude süünteesimisega, kus hulgaliselt S-S (väävel-väävel, mitte segi ajada muude sidemetega, nagu seda on näiteks KGB sidemed, CIA sidemed, Stasi sidemed) sidemeid. Bakter ei oska ka valke sobilikul moel muundada. Seetõttu ongi valik meiesarnasel soojaverelise eluka kasukas tehtud.
Juba räägitakse, kuidas Tartu lehm Juuni võib olla Eesti uus Skype ja selle eduloo kordus.
Elame näeme.

reede, 1. märts 2013

Maailm on õnneks palju enamat kui vaid turud ja riigid


Kasumi lõpmatu kasvatamise sissetallatud teed mööda edasi rühkimine on ummiktee.
See igati arusaadav tõdemus ei ole sugugi nii üheselt mõistetav majanduses ja ühiskondade analüüsis. Ühiskonna- ja majandusprotsesside laiema käsitluse on loonud Elinor Ostrom (1933–2012) oma kolleegidega, kes 2009. aastal sai selle eest Nobeli majandusauhinna. Nii maailmas kui ka Eestis esineb ühiskonna, majanduse ja biosfääri tervikkäsitlust harva. Nagu poole sajandi taguses majanduskäsitluseski, kus keeruliste ja juhuslike protsesside vahele kirjutati võrdusmärk ning majanduses ja ühiskonnas toimuvat püüti raamistada hierarhiatesse, näeb sama lähenemist praegugi. Selle tagajärjel ei leita ega toetata lahendusi, mis asendaksid majanduse pideva paisumisootuse millegi muuga.
Järgnev arutlus on ajendatud Elinor Ostromi 2009. aastal peetud kõnest Nobeli majandusauhinna kättesaamisel.
Majanduse sisseharjunud rajad rohtuvad, seal liikuvad sõidukid krigisevad ja lagunevad. Neist asjust kõnelejad jätavad nüüdki mulje, nagu alternatiive polekski ja tuleb sissetallatud kasumi lõpmatu kasvatamise teed edasi rühkida. Paraku nii see ei ole, neis probleemides ei ole midagi uut. Ka lahendustes mitte. Elinor Ostromi tööd osundavad tõsiasjale, et tehnoloogilise innovatsiooniga peab kaasas käima sotsiaalne ja riigikorralduslik innovatsioon. Ostrom on uurinud võimalusi kõigeks selleks, näidanud ühistegevusliku majanduse ja ettevõtluse eeliseid.
Ostromi majandus- ja poliitikaõpingute aegu oli maailm, mida majandusteadus uuris, ülimalt lihtsustatud. Hüved olid jagatud kaheks: era- ja avalikud. Erahüved võisid olla tasulised, mida rahata ei saa, või sellised, et kui keegi neid kasutab, siis ükski teine seda teha ei saa. Avalikke hüvesid aga käsitleti hüvedena, mida sai maksmata ja mida jätkus kõigile ilma ühegi välistuseta.
Inimesed, keda majandusteoreetilistes mudelites käsitleti, olid igati ratsionaalsed, täielikult informeeritud ning nende eesmärk oli alati saada võimalikult suurt (isiklikku) kasu. Kõik need protsessid ja suhted toimisid selleks kõige paremas kohas – turul.
Mis tahes süsteeme püüti toona, XX sajandi keskpaigas, analüüsida ja kirjeldada hierarhiliselt. Nii nagu oleme näinud pilte omaaegsetest õpikutest selle kohta, kuidas loodus toimib. Hierarhiliselt, tipnedes kõikvõimsa inimesega. Energeetiliselt on see arusaam osaliselt korrektne ja sellele on osutanud XX sajandi esimesel veerandil vene õpetlane Vladimir Vernadski. Inimese kasutada on olulises koguses energiat, mis on võrreldav (küll veel mitte sama) selle energiahulgaga, mis teeb looduses ümberkorraldusi. Sellele vaatamata ei olnud näiteks niisutussüsteemide või metsade kasutamise, s.t ühisvara kasutamise, kirjeldamisel hierarhiatest mingit märki. Ühise majanduse ilmingud, majanduslikus mõttes üsna efektiivsed, olid aga olemas. Ostromi teeneks majandussüsteemide uurimisel ja kirjeldamisel võib pidada polütsentriliste suhete kasutuselevõttu domineeriva hierarhia asemel ning muu hulgas ka selle näitamist, et usaldusel on majandussüsteemides (eriti sotsiaal-ökoloogilistes süsteemides, kus ühiskond on lõimitud tugevalt eluslooduse ja ökosüsteemiga) tähtis osa. Nüüdisajal tundub see mõnevõrra banaalne ja liiga ilmne. „Mitmekesisus ja usaldus, mis siis veel!?” võiks nüüd hüüatada, kuid andkem aru, et Teise maailmasõja järgsel ajal ei olnud nende asjaolude käsitlemine majanduse paratamatu osana üldmõistetav ega tõestatud. Majandust ja poliitikat, ühiskonda ja haridust, kõike-kõike sobitati rangetesse hierarhiatesse. Kui mõni vaadeldav majandus- või sotsiaalne nähtus ei mahtunud hierarhia raamesse, siis öeldi, et tegemist on kaootilise või juhusliku protsessiga ja asi jäeti sinnapaika. Halvemal juhul üritati seda praktilises tegevuses mingi poliitilise või administratiivse tööriistaga püramiidseks tahuda. Muutuse sotsiaalsete ökosüsteemide käsitlusse ja polütsentrilise lähenemise tõid majandusteadusse 1961. aastal Vincent Ostrom (sel hetkel veel Elinori tulevane abikaasa) Charles Tiebout ja Robert Warren, avaldades töö, milles kirjeldati suurlinnade toimimist, mitte ei konstateeritud, et see on kõik „väga keeruline” ja „ilmselt juhuslik”.
Omavalitsuste tegevuse süsteemne analüüs näitas ilmekalt, et väiksemad omavalitsusüksused on tõhusamad korraldajad kui suured ja tulevad oma integreerituse tõttu toime ka neist oluliselt suuremate ettevõtetega (näiteks teenindavate vee-ettevõtetega, juhul kui tekib vaidlusi).
Kümnete ja kümnete linnade ja neis toimuvate protsesside uurimise tulemusena jõuti oluliste järeldusteni omavalitsuste ning neis toimuvate majandusprotsesside juhtimisel. Esmalt muidugi täheldati, et komplekssed süsteemid ei ole samad, mis juhuslikud või kaosest lähtuvad süsteemid (kui neid üldse organiseerunud maailmas on), ja teiseks, et stabiilsemalt ja kestlikumalt toimivad need linnad, kus suurt ja väikest ettevõtlust ning teenusesüsteeme on läbisegi. Kummutati arusaam, et tsentraliseerimine annab alati efektiivsuse kasvu. Pigem vastupidi: kogutud andmed ei kinnitanud ühelgi moel, nagu oleksid linnamajanduse väiksemad üksused nähtavalt vähemefektiivsed kui tsentraliseeritud süsteemid.
Nende uuringute tulemusena, asjakohase faktoloogia kogumise ja analüüsi tulemusena oli otstarbekas (ikka parema ühiskonnakirjelduse saavutamiseks) lisada era- ja avalikele teenustele veel ühiskasutuses olevad ressursid – metsad, vesi, õhk, kogu ökosüsteem –, milleta inimene ei saa hakkama. Tänapäeval mõistetav lähenemine, kuid majandusteaduses siiski uus arusaam, mis jätkuvalt nõuab nii haldustegevuses kui ka seaduseloomes eraldi pingutust selle asjaolu olulisuse rõhutamisel ja tõestamisel. Nii võetigi parema kirjelduse huvides avalike ja erahüvede asemele neli uut ja paremini olusid kirjeldavat hüve, mis on sõltuvalt nende mõjust ja tähendusest kirjeldatavad järgmises tabelis.
sirp9_v2listamine
Nagu isegi näete, on see märgatav edasiminek võrreldes oludega, kus kirjeldatakse vaid avalikke ja erahüvesid, sest lisandub ka oluline funktsionaalsus ja sellises esitluses on loomulik ka tehiskeskkonna suhe biosfääriga. Ostrom rõhutab ühisvarade (common pool resources) selget erinevust ühisomandist ja omandist üldse, sest ühiskasutuses olevad ressursid ei ole kellegi omad, võõrandatavad ja müüdavad, nii nagu seda lihtsustatud turukäsitlusega majandusmudel eeldab ja käsitleb.
Faktiliselt näeme majandusprotsessis ühisvarade ja -hüvede ületarbimist ning asjaolu, et sotsiaalse dilemma tekkimisel – era- ja üldhuvi vastandumisel – laheneb olukord erahuvi kaitseks ning tegelikult kahjustub sellega inimese olemiskeskkond üldisemalt ja kahju kannatavad kõik oluliselt suuremal määral, kui saadud erahüve. Tänapäeva maailmas võime seda nähtust kohata kliima- ja keskkonnaküsimuste lahendamisel.Selliste dilemmade puhul on ilmselt põhjust analüüsida üht tuntuimat sotsiaalset dilemmat, nimelt vangide oma. Vangide dilemma mänguteoreetiline aspekt osutab selgelt asjaolule, et koostöö ja selle eelduseks oleva informatsioonivahetuse puudumisel saab inimesi suunata neile isiklikult kasulike otsuste tegemisele. Vangide dilemma puhul on see suisa politseiuurijate eesmärk. Siit järeldub ka hoopis teine tõsiasi: nimelt on ühishuvist toimimiseks vaja infovahetust ja osapooltevahelist usaldust. Sellegi tõsiasja on Ostrom oma kaastöötajatega tuvastanud, kui analüüsiti ühishüvedel toimivaid süsteeme.
Puht mudelipõhisele küsimusele, kas varem (majandusmudelites) ratsionaalsete olenditena toimetanud tegelased on sattunud sotsiaalsete dilemmade lõksu ega suuda end neist päästa, tulebki vastata, et jah, nii see on. Küsimus ei ole mitte ainult mudelis, vaid selles, et omavahelise kommunikatsiooni ning usalduseta näemegi inimesi just nii käitumas. Seda usus, et arvatavalt on nad ratsionaalsed.
Ostromi tööks kujunes ka komplekssete sotsiaal-majanduslike süsteemide kirjeldamise ja uurimise metoodika ning koostöövõrgustiku loomine. Just süsteemsed, ühtsel alusel tehtud uuringud lõid eelduse, et eri kultuurides toimivaid majandusprotsesse saaks korrektselt võrrelda.
1970. aastate keskpaigas loodud institutsionaalse analüüsi ja arenduse koostöövõrgustik (IAD, Institutional Analysis and Development framework ) oli pöördelise tähendusega ettevõtmine ning lõi faktirohke aluse ka sedavõrd tõhusale mudeldamismeetodile, nagu seda on agentpõhine mudeldamine, kus sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste või sõjaliste protsesside kirjeldamiseks kasutatakse isikupärase otsustamisfunktsiooniga tegelasi-agente, millel lastakse omavahelistes suhetes süsteemina arvutisisemuses areneda. Ostromi majandusalaste uurimuste võlu selles seisnebki, et need on alati üle kontrollitud ja uuritud ka laboris. Laboriks on siinkohal ühiskonna ja majandusprotsesside käitumist kirjeldavad arvutimudelid.
Tähelepanuväärseks erinevuseks tsentraliseeritud riiklike ja hajutatud (polütsentriliste) süsteemide vahel on nende efektiivsusnäitajad. IAD-võrgustiku raames on uuritud 47 niisutussüsteemi ja 44 kalastamispiirkonda ning järeldused on tähelepanuväärsed: 72% põllupidajate ja kalurite ühisvara korraldamissüsteemidest on efektiivsed ja samadele efektiivsusnäitajatele vastab vaid 42% riigi korraldatud lahendustest, kusjuures vaatamata asjaolule, et riiklikult korraldatud niisutussüsteemid on tehnoloogiliselt arenenumad kui põllupidajate endi tehtud, tuleb neis ressursside ülekasutust ja teadmatust ette sagedamini. Peapõhjuseks ressursside liigkasutusele polegi neil puhkudel muu kui suhtlusvaegus ja usalduse puudumine asjaosaliste vahel. Ostromi oluliseks teeneks võib pidada asjaolu, et kui levinud on käsitlus, kus räägitakse ühisomandist ja ühisvaradest, siis teeb ta siin selge vahe ja ütleb, et on olemas ühisvarad (ka keskkonna ja loodusväärtuste mõttes) ning peale selle saab rääkida varakasutusviisidest, mis on õigem termin kui ühisomand ning selle võõrandamise õigus ja võimalused. Esmalt võib see tunduda pinnapealse erinevusena, kuid faktilise majanduskäitumise ja selle hindamise seisukohalt on vahe siiski oluline. Miks? Ennekõike selle tõttu, et informatsioonivahetuses on majandusprotsessi olemusele suur mõju ja nii ka informatsiooni sisul, s.t kas ühisväärtustel ja -ressurssidel on pelgalt teatavad kasutuskorrad või saab keegi neid pidada enda omaks ja nendega vabalt toimida.
Põnevamad osad Ostromi töödes on arvutieksperimendid ja nende kooskõla vaatlusandmetega, mis näitavad, et vahetu näost näkku suhtlus parandab koostöötaset, ja anonüümsed, suhtlust eiravad otsused viivad ühisvara liigtarbimiseni. Ühistegevuse puhul on osutunud määrava tähtsusega teguriks võime ja võimalus luua ise reegleid (ka piiranguid ja n-ö karistusi). Selliste võimaluste olemasolu ja kasutamine muudavad süsteemid, nagu mainib Ostrom, ideaalilähedaseks.
Mis on kõige selle majanduslik tähendus, mõõde? Aga näiteks see, millele ka eespool viidatud, et miljoneid maksnud tsentraliseeritud niisutussüsteem ei ole sugugi sama tõhus ressursside kasutuse ja selle tulemuslikkuse seisukohalt, kui põlluharijate omaloodud lahendus, mis on tehniliselt lihtsam, kuid „rikastatud” aktiivse suhtluse ja paindlike reeglitega. Selles ongi ühistegevusliku majanduse kvintessents ja tähendus, võrreldes piiramatule kasvule suunatud majandusprotsessidega. Mida pandi tähele niisutussüsteemide puhul, leidis kinnitust ka metsanduses ja kalanduses. Jätkusuutliku metsanduse tunnuseks on, et selle ressursi kasutajad on ühtlasi selle ressursi järele valvajad, muidugi omavahelise suhtluse kaudu. Asjaolu, et kasutajad jälgivad ka metsakasutust, osutus vaatluste põhjal olulisemaks kui metsa omanditüüp. Mida suuremad metsaalad on ühiskasutuses, seda enam suureneb metsa roll süsinikusiduja ja elatusallikana. Enamgi veel, kui metsa haldamisega ja sealt kasu saamisega tegeleval ühendusel on ulatuslikud õigused tegevusreeglite loomisel, toimib mets elatusallikana veelgi tõhusamalt. Ja pange tähele: mingit intensiivset ja hierarhilist valitsuse sekkumist ei olegi vaja.
Ostromi töödega, kus vaatlused ja mudeldamine on ühildatud, lükatakse veenvalt ümber teooria ratsionaalsest, aga „abitust” indiviidist ning näidatakse vajadust majandus- ja sotsiaaluuringutes edasi arendada käitumispõhiseid indiviiditeooriaid. Suure kaarega on kinnitust leidnud läbi ajaloo kogetu, et head sotsiaalsed ja majanduslikud süsteemid põhinevad suhtlemisel ja usaldusel ning selle selgekssaamine ja hoidmine on ülivajalik oskus.
Kokkuvõtteks. Olete kuulnud küll, et riik olevat halb omanik – seda öeldakse siis, kui tahetakse põhjendada, et eraomanik on parem. Pendeldamine avaliku ja eraomandi vahel – privatiseerimine ja natsionaliseerimine on arengu ummiktee, sest iseloomustab sel moel otsustajaid vaid ühest küljest: nende õppetükid on õppimata jäänud ja võime näha komplekssete süsteemide taga muud kui segadust ja kaost, lihtsalt puudub.
Majanduses ei ole ühtki täiesti õiget ja täiesti valet vormi, sellest johtuvalt ka universaalset tegutsemisviisi. Uue majanduse – sellise, mis ressursside ületarbimises inimest ei hävita, märksõnadeks on polütsentrism, kogukondlikkus, infovahetus ja usaldus. See uus majandus ei pea astuma seniste ühiskonnastruktuuride asemele, vaid lisanduma, et neid sobival moel rikastada.