Eesti riik rajab sadade miljonite eest gaasikambreid

Tõsijutt. Tegemist on nimelt paljuräägitud energiasäästuprogrammiga, mille erinevad riskielemenedid just hiljaaegu minu peas kokku said. Sellest ka kirjutan.
Tõuke andis asjaolu, et nagu välja tuleb, on Eestis puudu ehitustöölistest ja ettevõtjatest, kes maju soojustaksid. Seega liigub sellesse valdkonda üsna palju juhutöölisi ning -ettevõtteid.
Milles siis risk?
Aga vaadake ringi: peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast hedetud sigaretiots on piisavaks sütikuks rääkimata pahatahtlikkusest.
Selles risk ongi sest polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab.
Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele.
Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama.

Rääkimata siis sellest, et kohalik tulekahi võib stüreeniseguse suitsu kortereisse imeda on ka polüstüreeniga soojsutet maja paras riskiallikas. Aastaid tagasi põles polüstürooliga soojsutatud Viimsi koolimaja otsasein. Põhjuseks oli arvatavalt koolijuhile vahele jäämise ohus sigareti krohviprakku kustutanud õpilased.
Iga kui sellise plastkihi all olev maja on suur ohuallikas seda enam, et reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul.

Tuleohutuse mõttes peaksid nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. Ohutu ehitamisviis peaks aga pastikuplaadid hoidma ehitsplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat.

Kus on aga lahendus?
Ühe Eesti korterelamute kvaliteetse soojustusprogrammi loojana oli mul üheks oluliseks kavaks ennekõike tehases valmistatud ja maja fassaadi täpselt jälgivate soojustuselementide kasutamine. Siis on ohutum neid nii luua kui tekitada ka vajalikud tuletõkked. Aasta eest olnuks see lahendus ehk 1/5 võrra kallim olukorrast, kus kellu ja ämbriga tegelased kõõluvad tuleohtliku materjaliga maja ümbritsevatel tellingutel.
See kava jäi paraku katki, sest raha kulutamise võidujooks oli alanud. Surmaga võidu joosta on aga riskantne tegu seda enam, et ametnikud ja ettevõtjad jooksevad ju võidu mitte endi vaid majaelanike surmaga.

Täna on ehitustööd nõudluse tõttu kallinenud juba 1/3 võrra.
Täna on viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selel ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selegmad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni eelkirjeldatud ohtudest.

Vahtpolüstüreen põleb kiiresti ja rohkem kui leegid tapabki põlemisgaas. Kuidas loetud minutitega vahtpolüstüreeni tõttu sajad üle 160 inimese hukka sai võib vaadata loost, mis kirjeldab ühe Permi ööklubi põlengut.

Kredex on aastaid toetanud kortermajade renoveerimist moel, et pole tähelepanu pööratud ventilatsioonile ja hoone sisemisele mirkokliimale. Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Sellele pinnapealsusele õnnestus teha lõpp kuid nagu näha oli see vaid osa hädadest.
Oleks kurb kui ülejala tehtvate tööde käigus mõni selline õnnetus juhtuks. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.
Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada.


Permi Lonkava Hobuse Kõrtsi juhtumist on lugeda nii siit:

Vene uudisaate väljavõte sama juhtumi kohta on näha siin.

Veel vene uudistesaade lonkavast hobusest.

Roheline president

Kas president on roheline kui ta niidab muru või istutab puid? Omajagu on.
Mis üldse on roheline kaasaja mõttes? Mürkide vastu ja loomade poolt olija, on eilse päeva vastus.
Roheline ilmavaade on palju laiem küsimus. Küsimus inimese juurtest ning võimekusest neis juurtes peituvaid vigu vältida, ennetada ja kohendada. Nojah, küsite teie, kui inimene on niivõrd looduslik ja loomulik, kas meis saab siis vigu olla. Ikka saab. Ja palju.

Kust me küll aga teame, et tegemist on vigadega? Ja milliste vigadega?

Meie evolutsiooniline minevik on olnud teistlaadne kui tänane elu. Inimkond on olnud oma hällis hõredalt elav ning mõisted aeg ja kultuur on kasvanud meie kaaslasteks pikkamööda.
Inimeste bluffimise ja valetamise loomupärane foon pärineb hõreda asustuse ajast, kui sellel oli ellujäämistähendus. Täna kaalub inimkond koos kodustet loomadega samapalju kui ülejäänud imetajad Maal kokku. Inimkonna võime Maad pahupidi ja teistsuguseks pöörata ja väänata on geoloogiliste jõududega lähedased. Seda teadis juba sajandi eest Valdimir Vernadski. See pole paraku täna veel kõigile üldmõstetav, sest bluff börsidel, rahasüsteemides ja kõikvõimalikus virtuaalsuses vohavas majanduses on üüratu. See üüratu bluff põhjustabki kriise. Inimkond ei saa enam paraku samal moel bluffida nagu meie küttidest eellased savannides.

Selles aga ongi ju kultuuri ja keele ja kogu inimese arendatud märgisüsteemide sisu ja tähendus: korvata meie ebakõla. Ja mitte ainult: ka ümber sõnastada ja sisustada olemismüüdid ja muinasjutud tuues nende aseme rohkem teadmist.
See on tänasel päeval "roheline". Roheline on ka see, et meie asi on aru saada, et igal siin Maal elaval elusolendil on oma tähendus ja roll. Oma märgisüsteem ja oma eetika kui soovite. Iga selline olend õpib ja muudab omi arusaamu aeglaselt aga samas õpetab meid aru saama ja nägema piire, millest üleminek on fataalne ennekõike meile enestele.

Majandus pole mitte asi iseeneses vaid üks Maa elus ettetulevaid ja üsna keerulisi märgisüsteeme. Selles süsteemis on paraku sees kuhjaga ebatäiuslikkust ja alust pöördumatuid tagajärgi tekitavatele bluffidele.
Filosoofid ja bioloogid on seda moel-teisel mõistmas. Arusaam, et elu olemuses mängib märgiline sama suurt rolli kui füüsikaline või keemiline on ilmselt sama suur muutus meie teadmistes kui oli seose tekkimine klassikalise ja kvantfüüsika vahel. Kvantfüüsika ehitas ühiskonnale tuumapommid aga ka mobiiltelefonid ja arvutivõrgud.

Arusaam elu märgilisest ja väärtussüsteeme tekitavast olemusest võiks aga tekitada parema ühiskonna. Mitte religioon, mitte järjekordsed muinasjutud vaid justnimelt teadmine selle kohta, mis on elu.
Selle teadmise raamid on vaikselt ja pisitasa ilmunud nii Darwinist kui tema eakaaslasest von Baerist saati.

Parlamenti ei valita selle alusel, kas saadikul on aimu looduse ja ühiskonna olemusest. Presidenti võiks valida.
Võiks valida selle, kel suurem potentsiaal vaimsete muutuste kujundamiseks. Võiks valida selle, kes on muutmiseks ka inimeste toe saanud.
Seega, Tarandi.
Ma ei arva, et Indrek oleks maailma üksiasjade üle juurdlev loodusteadlane, kuid ta on taiplik, tundlik ja selge toimetamisega ja ettenägev poliitiline loom. Ergas veel, mitte mugandunud. Jätkuvalt, loodan, praeb oma hommikused munad ise. Ja ilmselt jääbki praadima.

Täna on Euroopas ainus poliitiline kogukond, mis minu kirjeldatud muutusi aimab, roheline poliitiline kogukond, kus on aru saadud, et SKT maailma väärtuste ja võimaluste hindamisel on sama piiratud tegevus, kui et osta auto või maja vaid värvi järgi. Või jalgratas …, et anda jutule rohelisemat tooni.


Nagu olete aru saanud on see jutt mu endistele poliitilistele kolleegidele.
See on üleskutse, et näidata, et presidendi roll Eestis pole mitte üksikute või valitud, vaid kõigi põhiseaduse puntide järele valvamine. Ka nende järele, kus me võtame vastustuse oma keskkonna ja tuleviku eest. See on tegelikult üks ja seesama.
Kui tänane president on oma retoorikas jõudnud kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamiseni, siis meie probleemide lahendus on paraku inimkonna võimes oma kultuurilisi ja evolutsioonilisi vigu kohendama hakata.

Riigikogu enamus tundub olevat täna istuva presidendiga rahul. Kõik on ju toiminud ja kõik on näivalt veel stabiilne. Riigil on nii nägu kui tegu.
Küsimus on aga selles, kas me soovime stagneeruvat välise rahulolu jätku või heas mõttes adrenaliini ja häid muutusi sisulisse arengusse.
Soovin, et tahaksime just viimast.
Ehk siis praegustest valikutest Tarandit, kes muide on selgelt öelnud, et küsimus sellest, kuidas valida presidenti, võiks olla rahva ehk ühiskonna otsustada. Rahvahääletusel näiteks. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline, kas inimesed soovikid otse valida presidenti või mitte.
Need valimised oleksid vähemalt koht, kus arutelu oleks arengust ja ideedest mitte seadustandva võimu lubadustest. Loodetavalt oleks see nii.

Loogilisest umbteest.
Kui me ütleme, et valetaja on see, kes kogu aeg ja aina valetab … aga kui siis ütleb valetaja, et ta valetab…siis tekib ju küsimus, mida ta tegelikult teeb. Eks?
Sama lugu on kirjutajatega. Eriti juhtudel, kui tekstide alla kirjutab oma nime näiteks suhtekorraldaja. Mida ta siis teeb? Kelle suhteid korraldab?
Mina ei ole suhtekorraldaja, ma ei esinda ka kellegi muu kui iseenda seisukohti presidendi valimiste asjus. Oludes, kus ma parema meelega näeks Eesti riiki pigem üldse ilma presidendita.
Valikute puhul aga soovitan, ühiskonna toonuse ja lootuse säilimise huvides, valida muutusi ja uut vaadet. Laineis laeva tuleb juhtida ja olla aktiivne, mitte lasta lainetel teha , mida nood tahavad.
Kui mõnede kriitilise suuvärgi ja sõrmedega inimeste jaoks oleks Indrek presidendina riikliku komöödia kehastuseks siis mõelgem: mis on parem, kas kooma või komöödia?


P.S. Siin ka lühike kommentaar selle loo kohta, mille lähetasin Delfi toimetajale Urmo Soonvaldile vast nii umbes möödunud pühapäeva (14. august) keskpäeva paiku.
Pärisn, kas see neile sobida vüiks...vastus oli jaatav ja delfis ilmus ka lugu , mille lõpus ka julgustav lause:
"Pikemalt saab Marek Strandbergi arvamustest presidendi kohta lugeda juba esmaspäeval Delfist"
Kuna ise sattusin erakorralistel asjaoludel vahepeal haiglasse siis ei tea iial, mida kelligi teisega juhtuda võib. Lugu on aga siiani Delfis ilmumata. Loodtevalt on hr. Soonvald hea tervise juures.