reede, 16. jaanuar 2009

Parem juba omadele võlgu olla!

Laenuvõtmise asemel väljastpoolt tuleks hoopis rahvale pakkuda riiig vlakirju. Nii on rasketel aegadel ikka tehtud.

Uudistest on kuulda olnud, et valitsusel on näpud nüüd sedavõrd põhjas, et vaja hakata riigimasina ülalpidamiseks laenu võtma. On arvatud, et raskel ajal võib see laenuprotsent kuni 10 olla.
Rahapuudus on aga suur ning võib ületada isegi 10 miljardi krooni piiri. Seega tuleks sellise kõrge laenuprotsendi puhul ligi miljard krooni aastas maksta laenuandjale vaid protsenti. Majandus peaks selleks kosuma umbes kahe miljardi krooni jagu..ehk siis kasvu peaks olema protsendi võrra aastas (ehk siis ühe protsendipunkti jagu rohkem kui loodetud..õigemini kardetud)

Täna on Eestis eraisikute hoiuseid 60 miljardi krooni jagu. Tegelikult loodavad ju kõik, et tulevikus paremini lähevad. Ka rahvas, muidu ostetaks säästude eest laeva ja lennukipileteid juba ning pakitaks asju.

Rahapuuduse lahendus ei oleks laenuvõtt neilt, kes Lehmani ja vendade ja muude sellide ärakadumisel alles jäid vaid ennekõike võlakirjade müük omaenese kodanikele. 10% see on ikkagi märkimisväärne kasvik ja kui riik seda lubab on see lootustandvam ja kindlam kui oma savist pensionisammast vaadata ja selle kahanemisele ohkega vaid kaasa tunda.

Eks see Eesti võlakirjade ost oma kodanike poolt näitaks ka usaldust riigi vastu. Ei mitte valitsuse vaid just riigi vastu. Sedagi oleks hea teada kui suur see usaldus siis tegelikult on, eks?
Lisaks oleksid emiteeritud võlakirjad ka võimalus riigisektoris faktiliseks palgakülmutuseks ja isegi langetamiseks. Arvan, et eenamus riigiteenistujaist oleks valmis ka vabatahtlikult osa oma palgast täna võlakirjades saama ja sellega jooksva eelarvelise rahakulu väikemaks viima. Küll tuleviku kohustuste arvelt aga kui neid kohustusi niikuinii võetakse siis võetagu juba oma rahva ees.

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Uus majandsus kui sotsiaalne innovatsioon


Lõppenud aasta üheks keskseks teemaks oli loomulikult majanduskriis. 2008. aasta lävel oli enamus nii Eesti kui maailmagi jõulisemast avalikust arvamusest seda meelt, et mingist kriisist pole jälgegi ja ehk tuleb mõõdukas korrektuur kasvunäitajatesse. 2008. aasta lõpp on täidetud nii kriisijuttude kui vastava tegutsemisega.

Samas on teada, et majandus ongi oma edunäitajates võnkuv: tõusule peabki järgnema langus ja siis uus tõus. Ergutavate ning pidurdavate jõudude vastastikune, ja ajas veidi nihutatud toimimine, kutsubki arusaadavalt esile võnkumisi. Just nii (väga üldistatult) see majandusprotsess käibki. Vähemalt on siiani käinud.

Majandussuhted ja reeglid on aga inimtekkelised. Me saame küll sünniga kaasa teatavate reflekside ja reaktsioonide neurobioloogilise kogumi, kuid mitte teadmist väärtussüsteemide kohta. Väärtussüsteemid ja erinevad väärtuste vahetamise reeglid on selgelt inimeste endi loodud. See on tavapärase suhtlemiskultuuri ja sõnakasutuse osa. See on ka paljude filosoofiate oluliseks osaks.

Majandus ja rahanduskokkuleppeid saab ja tulebki käsitleda kui mängureegleid. Need reeglid lepitakse üldjoontes kokku iga majandusperioodi alguses ning neid reegleid suvatsetakse mõõdukalt ka selle majandusajastu jooksul muuta ja teisendada. Just need kokkulepitud reeglid, kui sotsiaalne programm, loovad võimalusi tehinguteks, väärtuste ja varade ümberjaotumiseks ning kõigeks muuks, mida mõistetakse rahanduse ja majanduse nime all.

Maailma tänase kriisiga päädinud majanduse programm käivitati 1970. aastate alguses, kui muutusid vabaks rahakursid. Algas lihtsalt kättesaadava laenu ja hõlpsalt kulutatava raha ajastu. Varemalt olemas olnud krediitkaardid said sel perioodil magnetribad, need liideti üleilmselt toimivasse elektroonilisse süsteemi ning masstarbimisele olid loodudki kõik vajaminevad eeldused. Algas tulevikulootuste arvelt elamise ajastu.

Hõlptarbimine suurendas vajadust tootmise järele ning selle paratamatu tagajärg oli aina kasvav ja kasvav keskkonnakasutus ning mõju loodusele. Pea 40 aastat pärast selle ajastu algust tõdeb Maailma Looduse Fond, et inimkonna keskkonnakasutus ületab ligi kolmandiku võrra seda, mida Maal meile pakkuda on.

Eestis elanud baltisakslane Jakob von Uexküll (1864-1944) esitas arusaamad, millest on välja kasvanud biosemiootika: ökosüsteemi, liikide ja isendite käitumise märgilise sisu märkamine ning selle uurimine. Need märgilised suhted, mis käitumist ja toimimist mõjutavad võivad olla nii bioloogiline kaasapanu kui ka "oma väljamõeldis". Just inimtegevuse puhul on see endatehtud komponent liigilises käitumises tähelepanuväärne. Selle roll ja jõud on tänaseks muutnud inimese Maal valdavaid muutusi esile kutsuvaks liigiks. Ja loodud majanduskokkulepete süsteemi ei saa selles osas kuidagi alahinnata.

Juba mainitud Uexkülli lapselaps, samuti Jakob von Uexküll, on näiteks Maailma Tuleviku Nõukogu ellukutsuja, mille rolliks ongi ennekõike just märgiliste mõjustuste kaudu inimtegevust Maa ökosüsteemi võimalustesse ära mahutada ja mitte elada tulevikulootuste arvelt. Vastupidiselt sellega, mis on praeguseks lõppenud majandusajastu aluseks.

Mitte niivõrd keelud ja käsud, kui just üldlepitud mängureeglid on need, mis läbi majanduse ja rahanduse kujundavad inimeste mõju ökosüsteemile. Just seda tõsiasja on vaja arvestada järgmiste inimeste peades ja ühiskonnas töötava programmi loomisel.

Täna veel toimivad reeglid on võimaldanud välja mõelda väärtusi, mille ainsaks aluseks on lootus, et tulevikus tarbitakse aina rohkem ja veelgi suurema piiritunnetuseta.

Siinkohal võime vaid aimata järgmise majandusajastu põhimõtteid:
1. Koostöö ja ühistegevus konkurentsi asemele või siis vähemalt lisaks.
2. Kapitaliarvestuse mitmekesistamine looduskapitali ja sotsiaalse kapitali arvessevõtmise kaudu... ja loomulikult sellest tulenev võimalus sotsiaalses ning ökoloogilises pankrotis olevate ettevõtete lõpetamiseks.
3. Raha (liig) vaba liikumise pidurdamine selle riikidevahelise liikumise maksustamise kaudu (Tobini maks). See võimaldaks tasakaalustada virtuaalmajanduse ahvatlusi ning lasta rahal leida jätkusuutlikumaid investeerumiskohti.
4. Ühtsete keskkonna ja humanitaarstandardite kehtestamine vabakauplemisse minevate toodete tootmisele.

See on vaid väike valik neist võimalustest võimaliku uue majandusmängu reegliteks. Aga uusi reegleid on kindlasti vaja. Iga inimese kohta on tänases maailmas üle 1000 tonni muud elusat ainet. Tänased tehnoloogiad ning energiaressursid võimaldaksid seda pöördumatult ümber korraldada. See, kas selline pöördumatu ümberkorraldus aga juhtub või mitte, ongi inimeste omavaheliste kokkulepete küsimus.

Need uued kokkulepped ongi üks suurim innovatsiooni väljakutse eelolevaks ajaks. Just nendesse uutesse mängureeglitesse panustataksegi järgmise majandusajastu inimkonna mängukirg.
Ka Eestis on põhjust innovatsiooniaastal toimida innovaatiliselt ühiskonda kohandades ja luues. Sularahaga hädasid kinni toppida pole võimalik. See käib nii ettevõtete kui laenuhädaliste kohta.

teisipäev, 13. jaanuar 2009

Kas valitsuses on lits?


Õigemini küll "valitsuses" on "lits" ja hoopis selle tõttu kui te näiteks võrgulehel
www.hiiumaa.ee kirjutate kommentaariumisse sõna "valitsus" ilmub selle asemel hoopis "vaxxxus"
Korralik tehisintellekt, kas pole, poliitiliselt kallutatud või siis hoopiksi korrektne ja puha.
Kui soovite kirjutada näiteks, et "see mees on täielik türann" või "meil on selle küsimuse lahendamiseks mitmeid tarkusi" annab kõnealuse kommentaariumi tehisintellekt teile selge tulemuse...nagu arvata võite.
Õnneks on tegemist vaid automaatse tsensorprogrammiga, mis vajaks segaduste vältimiseks veidi kohendamist.

Tehisintellekti on põhjusta kahjustama hakata aga siis kui vaatate oma pangakontot ja sellelt on kadunud kenake summa raha. Asja edasi uurides ja koju jõudes aga selgub, et teie endi kodumasinad on sellega hakkama saanud: triikraua mahitusel on mikrolaineahi ja külmkapp kokku leppinud ja poest üht-teist koju tellinud. Avastate, et kogu kraam on ka külmkappi pandud...selgub, et igapäiselt mööda põrandat suristav robot-tolmuimeja on postitöötjale te majaukse avanud ja turvakoodi maha võtnud...

...vaat siis on põhjust arvama hakata, et äkki võib tegu olla tehisintellektiga.

Vaesed rikkad hiidlased ehk igamehe-energeetika võimalikkusest


Taas üks tähelepanek seotult tuuleparkidega. Möödunud päevadel peetud arutlustes on kommenenteerijad kurtnud, et investorid tulevad hiidlaste koju ja võtavad neilt ära võimaluse ise oma tuule pealt tulu teenida. Samas on kurdetud, et kust see raha võtta, et ise investeerida ja tulu teenida.
Hiiumaa...nagu välja tuleb...on üks autostunumaid kante Eestis:
10 000 elniku kohta on registris 9000 autot!

Ühtlasi on see ka kinnitus hiidlaste tegeliku investeerimisvõime kohta: isiklikesse sõidukkitesse, kui eeldada, et Hiiumaa keskmise auto vanus on ca 8 aastat ja arvata võib, et keskmine hind ca 60 000 krooni. Nii on hiidlaste investeerimisvõime tänaseks olnud oma sõidukiparki 540 miljonit krooni! Selle raha eest on soetatud energiamuundureid kokku 3 GW võimuses.
Loomulikult ei saa sama raha eest samal hulgal elektri tootmiseks vajalikke seadmeid ja süsteeme kuid igal juhul näitab võime soetada auto tegelikult ka võimet ja valmidust investeerida ka energiamuundamisse.
Sõiduk pakub vaid personaalset mugavust ning on äratasuv abivahnd vaid taksona, veokina või bussina ja muu sellisena. Investeering energiatootmisse on aga õige toimetamise korral igati tulus tootes kindlasti paremat kasvikut kui pangadeposiit.
Seega võimalus taastuvenergiaühistuid luua on omamoodi tõestamise leidnud...head pealehakkamist! Kui nõu ja abi vaja on võtke ühendust.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Hiidtuulepargid ja üldine maripuundus.



Tuuleparkide teemast ei saa üle ega ümber. Toimuv (vaidlused Hiiumaal ja taastuvenergeetiliste ning energiasäästu investeeringute pärsitus) näitab veelkord ja väga valusalt kätte selle, et tegelikult pole Maripuu mitte ainus maripuu valitsuses. Tuuleparkide asjus on maripuudeks osutunud aga ministrid Parts ja Tammkivi.
Ette teada, selgitatult ja hoiatatult on räägitud (no vähemalt mina isiklikult ja kogu roheliste kamp takkaotsa...nii poliitilised kui mittepoliitilised) et:


1) taastuvenergia muutub Euroopa liidus kindlasti oluliseks ja keskseks teemaks ning see on oluline ka Eesti majanduse jaoks


2) taastuvenergia temaatika nõuab riikliku planeeringut kuna tegu on laiemalt maakasutust ja keskkonnakasutust puudutava küsimusega.


3) üleriiklike planeeringute puudumine taastuvenergia vallas on sotsiaalsete konfliktide allikas ja viib paratamatult ka investeeringute luhtaminekuni


4) ükskõiksus taastuvenergeetika temaatikas viib investeeringute ärajäämiseni oludes, kus Euroopa liidu vajadus taastuvenergia osas on poliitiliselt kokku lepitud ning Eesti olud taastuvenergeetilise innovatsiooni jaoks on imehead


Mainitud teemade sihipärane vältimine viimase pea kahe aasta jooksul on loonud olukorra, kus selgeid ja otstarbekalt suunatud taastuvenergeetilisi investeeringuid Eestisse ei saagi tekkida.
Loomulikult on igaüks, kes selleks huvi üles näitab ja võimalusi kasutab, suuteline oma isikliku elamise üle viima tuulegeneraatorile ja päikepaneelidele, mis siis akusid laevad ja millest läbi muundi saavad elektriseadmed oma vajaliku voolu. See lahendus maksab keskmise auto hinna ja võiks kõne alla tulla tõesti osades majapidamistes. Nendesse majapidamistesse ei tule aga kindlasti investeerima mõni teine...vähemalt esialgu on see koduomanike endi mure.


Euroopa Liidus on olemas hoiak, et 2020 aastal soovitakse taastuvenergiat näha 20% ulatuses kogu energiapoost. See tekitab turgu ja ootusi. Sama EL on kujundamas suure tõenäosusega olukorda, et fossiilkütuste põletamiseks on vaja soetada kvoote ja seda juba edaspidi pigem oksjonikorras. Nii on iga taastuvenergiaallikas teretulnud...seda aga ühel tingimusel: kui taastuvenergiatootmine on õigetel alustel püsti pandud.


Millised on aga need õiged alused?


1. Mitte tuulepark ei taga taastuvenergia tootmist vaid ennekõike tuulepark terviklikult toimivas energiasüsteemis teeb seda. Täna võib arvata, et võib ette tulla ka tuuleparkide ehitusi, mis apelleerivad konjunktuurile. Soetatakse maa, korraldatakse planeering, tehakse keskkonnamõju hindamine ning hangitakse ehk ka ehituluba ja esmased kokkulepped põhivõrguga ning projekt müüakse maha. Kuna on tuulenergeetika buum, siis osad sellised toimingud on kindlasti loomult samad nagu keset põlde kavandatud kinnisvaraarendused, mis loodi suure nõudluse perioodil. Täna hallitavad need lahendused keset põlde ilma ühegi elanikuta. Tuulenergeetikas ja taastuvenergeetikas on enam vaja just seda, et investeering ja investeerijad tagaksid pühendumise just energia ja just taastuvenergiatootmisele ning, et see energia säilitaks oma taastuviseloomu. See tähendab aga ennekõike seda, et vajadus loodava tuulepargi järele ning investori poolt arvatava(sihiks võetud) turu jätkusuutlikkus peab olema ilmne ja nähtav.
See annab ka kohalikule omavalitsusele võimaluse muuta turu olemasolu ja selle jätkusuutlikkuse tõestatus oluliseks osaks planeeringute kinnitamisel: ei saa ju loota, et turu puudumise või ilmselge kaotusriski tõttu kasutuseta jääv tuulepark ilma rahavoota risuks ei muutu. Väide, et sellesse investeeritakse ja on investeeritud palju raha, antud juhul ei päde. Ka põldudel hallitavate majakökside sisse on samuti investeeritud palju raha...neid aga hukutas ebaselge või liialt ajutisena kavandatud eesmärk. Ka tuuleparkidega võib nii minna kui keskendutakse vaid varaarendusele, mitte energiatootmisele.


2. Õige alus on loomulikult ka energia õige hind. Taastuvenergiat tänane seadusruum soosib. Kokkuostuhind on kõrge. Seda ei maksa kinni mitte kõik maksumaksjad vaid küll kõik energiatarbijad...seda küll osas, mis taastuvenergia läheb siinses elektrivõrgus kasutusse. Investeerida on aga mõtet tootmisse, kus kauba hind tagab investeeringute tootluse. Seetõttu on Eesti energiasüsteemi poolt osad välja öeldud motiivid ja tegelikult ka konkurentsiameti tegevus (endise energiaturu inspektsiooni tegevus) olnud investeeringute eemalehoidmine Eesti energiaturult. Miks? Aga nad on võidelnud igati madala elektrienergia hinna eest. Esmapilgul võib tundagi, et odav elektrienergia hind on tohutu eelis kõigi jaoks. Seda kahjuks esmapilgul kuna loomult on tegemist turumoonutusega, riigi poolt elanikele antud vale signaaliga. Ka igaühe isiklikus plaanis ei ole hea nautida mitte energiaühiku madalat hinda vaid toime tulla võimalikult väikse hulga energiaühikutega aasta jooksul. Nii ei tekita kaks korda kõrgem energiahind oludes, kus seda kolm korda kokku hoida mitte makseprobleeme juurde vaid hoopis vähendaks neid. Samas pole ilma kõrgema energiahinnata või selle hinnatõusu möödapääsmatuse mõistmiseta loota, et säästmisvajadust mõistetaks. Nii mõistetaks kui sellesse investeeritaks. Ma ei kutsu siinkohal mitte hindu tõstma vaid eelkõige eemaldama need takistused, mis hoiavad elus turumoonutused. Üks suuremaid turumoonutusi on aga kindlasti kaudsete kulude arvestamatajätmine elektrihinnas: nii on tänases Eestis kodudesse jõudev elekter ühiskonna jaoks aga oluliselt kallim, sest iga kilovatt-tunni eest tasub ühiskond kaudsete kulutustena (tervisekahjude, keskkonnakahjude jne eest) elektrihinnale peale kuni 2 krooni! Kolmekroonine põlevkivielektri hind aga paneks juba mõtlema, kas pole? Kümnel tuhandel Hiidlasel kulub kokku aastas kuni 100 miljonit krooni, et ülal pidada põlevkivienergeetikat...sama raha võiks ju kuluda millegi väärtuslikuma peale, kas pole?


3. Õige alus on ka see, et mistahes tehniline rajatis...olgu see siis tuulepark või loomalaut...peab olema rajatud nii, et selle jaoks keskkonnasõbralikkuse, majandusliku jätkusuutlikkuse ning positiivse sotsiaalse mõju korrutis oleks maksimaalne. Üks nulline tegur juba välistaks kava.
Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul on aga vaja selgelt eristada lootust jätkusuutlikkuseks ja tegelikku jätkusuutlikkust. Kui tuleme nüüd tagasi nendesamade Hiiumaale kavandatavate tuulehiiglaste juurde siis on loomulikult võtmeküsimuseks nende toodetud elektrienergia stabiliseerimise küsimus. Loomulikult võib loota, et ehk lähimad 5-10 aastat toovad akud ja superkondensaatorid, mis võimaldavad energialiia salvestamist ja siis muutuva tuulikud tõepoolest võrku stabiilset elektrit tootvateks seadmeteks. Tõenäosus selleks on vägagi suur, sest vähema naftakuluga hübriid või siis päris-elektriautode tootjad tekitavad suure nõudluse selliste salvestusseadmete järele. Täna aga selliseid lahendusi pole ja tuulikut sellel lootusel püsti ei panda.
Selle puudumisel on aga stabiliseerimiseks järgmised võimalused ning nende kombinatsioonid: Põhjamaadega tugevamalt seotud elektrivõrk ja näiteks Rootsi hüdrojaamade kasutamine Eesti elektri stabiliseerimiseks, gaasiturbiinjaamad ning oma pumpelektrijaam.


Esimese lahenduse puhul on olemas paratamatu ülempiir Eestisse kavandatava tuuleparginduse suurusele. Energiajulgeoleku üheks aluseks on nii tootmise kui võrguühenduste mitmekesisus. See loomulik ülempiir ongi tingitud loomupärasest vajadusest mitmekesistada ka energiasüsteemi Rootsis...hinnatult jääb see loomupärane ülempiir 1,5 GW taastuvenergeetiliste Eestist tulla võivate elektrivõimuste juurde ja vastava võimsusega kaabliühenduse juurde. Selle piiri ületamisel tuleb aga arvestada järgmist: Rootsi suurimal hüdroenergiatootjal (Vattenfall) on omad tuuma- ja söejaamad ning tuulepargid ka Saksamaal ja needki vajavad tipukoormuste katmist kiirelt vabastatavatest allikatest (hüdrojaamadest). Eesti poole liiguks see stabiliseeriv energia vaid juhul kui hind tunduks atraktiivne (või oleks mingi muu kokkulepe Eesti ja Rootsi vahel) ja hind hakkaks tunduma atraktiivne vaid siis kui ühiskond lõpetaks elektrienergia näiliselt odava hinna nautimiseks sellele kaude pealemaksmise.


Gaasiturbiinjaamade kasutamne vähendab selgelt tuulelektri taastuvallika mõõdet. Selleks, et ka gaasiturbiinidega säiliks elektrienergia taastuviseloom võimalikult suurel määral peaks see gaas olema samuti taastuva iseloomuga. See aga tähendaks biomassi mikrobioloogilise või pürolüütilise gaasistamise käivitamist Eestis. See, muide, oleks otstarbekas ka sõltumata tuuleparkidest.


Oma pumpjaama rajamise puhul on aga üheks oluliseks takistuseks seesama hinna ja turumoonutus, millest korduvalt juttu on olnud...sisuliselt takistab see ka oma gaasitootmise käivitamist ja üleüldse energiaturu kujunemist Eestis..ehk teisisõnu: vaatamata näiliselt liberaalsele majandusmudelile elame me energiakommunismi meenutavas olukorras, mis ilmselt koos korruptsiooni ja kõikvõimalike kartellilepetega on olnud üks tegelikke sisulisi põhjusi, miks Eesti majandus sedavõrd kipakaks on jäänud. Energiaturgu ning tootmist on käsitletud Eestis kui mingit rahvuslikku vabaduse eest võitlevat soomusrongi, mille peamiseks eesmärgiks on tarbijatelt küsitava energiahinna madalal hoidmine. See on olnud meie tänaseks realiseeruma hakanud majandusliku suitsiidi üks alustalasid.


Millised on siis aga soovitused tuulenergeetika arenguks kui loo alul mainitud võimulodevusest ühtki üleriigilist ja investeeringuid sisuliselt suunavat kava ei ole ja julgen arvata, et selle valitsemiskomplektiga ka ei tule. Või kui tuleb siis lootusetult hilinenult.


1. Hakake looma omi taastuvenergia ühistuid, mille eesmärgiks on osaliselt või täielikult katta kogukonna enda vajadus energia järele ja saada selle käigus hüvena just madalam või siis üle pikema aja garanteeritud ja stabiilne energiahind. Ülejääk müüa loomulikult võrku...sellise tegevuse tulusus (arvestades nii madalamat hinda kui rahalist tulugi) võib olla 10-15%...parem kindlasti kui raha panka paigutades või lähiajal muud äri ajada üritades. Kuid samas ei maksa eriti toetuda/loota võrku müümise tulususele kuna võrku müümine eeldab ka valmisolekut võrgu töös hoidmise nimel tehtavaks koostööks selleks seatud reeglite järgi.


2. Algatage ise või nõudke omavalitsustelt taastuvenergia teemaplaneeringute algatamist ja tsoneerige omavalitsuste jõu ja rahva tahtega ära maaalad, kus taastuvenergeetikat rakendada (tehke ära riigi tegemata töö). Kehtestage ka keskkonna, kogukonna ning majandusliku jätkusuutlikkuse nõuded neile planeeringutele.


3. Juba algatatud planeeringute puhul nõudke selgelt taastuvenergeetika sobivuskriteeriumi (TES) täitmist:
TES = keskkonnasõbralikkus x positiivne sotsiaalne mõju x majanduslik jätkusuutlikkus


Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul keskenduge neile argumentidele ja väidetele ning nende tõestusele, mis lähtuvad just investori soovist ajada energia mitte kinnisvaraäri. Tundke üksikasjadeni huvi selle vastu kuidas oludes, kus tegelikult veel puuduvad ühendusvõrgud riikide vahel kavatseb investor energiatootmisele pühenduda. Taastuvenergiaäri majanduslik jätkusuutlikkus on ka ainus võimalus vähendada sellesama tegevuse keskkonnamõju.
Saaremaa süvasadam ju rajati samamoodi ebaadekvaatsetele turuootustele apelleerides ja tänaseks on tegu üksjagu kasutu betoonlasuga Küdema lahes: ei töökohti ega reisijaid ega turismi raketina taevasse sööstmist. Suurte tuuleparkide rajamisel tuleb vältida samu võimalikke arenguid.


Sedalaadi energeetiliste suurprojektide (nagu Hiiumaa või muudki tuulepargid) tekitatav võimalik problemaatika ei tulene mitte kapitali päritolust vaid selle raiskamisest ja pillamisest lootuses, et soodsatesse oludesse algatatud kava on igal juhul kallimalt maha müüdav. Probleemiks pole mitte Vene, Kanada või Hiina päritoluga kapital vaid see, kas selle paigutaja soovib keskenduda kinnisvara või energiaärile.