esmaspäev, 26. november 2012

Kaabakate memorandum



VALE ARUSAAM KODANIKUÜHISKONNAST ehk kuidas sita sisse sattunud erakondlased siiski puhaste pükstega pääsevad ning miks on seetõttu soovitav ühislahendustele mõeldes energiaühistuid teha.

John Nash, matemaatik, kes oma tähelepanekute ning avastuste eest mänguteoorias on pälvinud Nobeli majanduspreemia, on Nashi tasakaalu ilmingut ilmestanud ka nn vangide paradoksiga.
Meenutuseks siinkohal: kui kaks reaalselt relvastatud röövi korraldanud, kuid osavalt tõendeid varjanud kaks kurikaela vahistatakse, siis uurijatel on ainsaks etteheiteks mõlemale pätile, et nende juurest on leitud illegaalsed relvad. Ühtki asitõendit, mis tegelased rööviga seoks, pole. Ainsaks võimaluseks on see, kui kumbki teise vastu tunnistab. Kui tunnistusi ei saada, on karistus minimaalne ning seotud vaid ebaseaduslike relvade omamisega. 

Pasast plekita välja
Võib ju küsida, kas midagi sellist ka pärismaailmas ette on tulnud. Polegi vaja ei ajas ega ruumis kuigi kaugele vaja enda ümber vaadata. Reformierakonna teadmata päritolu sularaha kohta antud tunnistused lahterduvadki vangiparadoksi olukorda. Kuna prokuratuur sularaha tassinud poliitloomade juurest illegaalseid relvi ei leidnud, lahenes olukord nende jaoks sootuks ilma kinnimajata. Absurdsed selgitused ämmade üleajavast rahapajast ja automüükidest ülejäänud kroonipakkidest, mille parimaks pelgupaigaks on erakonna kassa, oli aga piisav kollektiivse kaitsemuinasjutu loomiseks, millega seadusesilmal miskit peale polnudki hakata.
Faktiline kinnitus selle kohta, et koostöö üksteise huvides annab parima lahenduse isegi ilmsete kaabakate kogukonnas kinnitab koostöövaimu jõudu. Usun, et Eesti kollektiivse poliitvale ilming võiks ühistegevust ilmestavates teostes muutuda põhitekstiks nagu seda on ka USA majandusteadlase Elinor Ostromi uuringud ja tõestused selle kohta, kuidas ühistegelise majanduseloomus on jätkusuutlikum ja keskkonnast ning inimesest hoolivam.
Milles siis seisneb see kaabakate memorandum ja tähendus Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks?
Mu meelest on see üsna tähendusrikas. Kui seni veel leidub ikka ja ikka inimesi, kes ühistegevuse ja ühistumajanduse jutukstulekul asuvad meenutama kolhoosiaegu, siis kaabakate memorandumi peamine sõnum on lihtne: kui pelk valetamine või siis tähenduslik vaitolekki ühise eesmärgi nimel aitab sedavõrd suurest pasast pea-et plekita ja kongita välja tulla, siis mis veel siis saab, kui ühiseks huviks oleks näiteks majandusliku kasumi teenimine.
Kaabakad lahendasid nende ees oleva üsna tõsise probleemi ja tegid seda ühtlaselt kala näoga bluffides. Ent ega sellega ju ühiskonna ja inimeste ees olevad probleemid otsa pole saanud. 

Täiesti jabur elektriturg
Suurimaks ühislahendust ootavaks probleemiks on täna aga loomulikult energeetika. Elektrituru vabaks muutumine toimub praktikas sedavõrd veidral moel, et tegelikult ei oska keegi hinnata, millal turureeglid ses vallas tõesti toimima hakkavad. Kõik toimuv meenutab mobiilside ürgaega, kui operaatorivahetus oli pea võimatu ning hinnad nii kõrgel, et lühema distantsi peale oleks olnud odavam posti otsa ronida ja telefonikõne asemel kõvemini karjuda. GSM standardisse on muu hulgas juba algselt ka sisse kirjutatud, et kui telefonid teineteisega ligistikku, saaks side tekkida ka ilma tugijaamata. Seda võimalust pole aga tänaseni rakendama asutudki. 
Tänane trahvimissoovide ja piiranguterohke elektrienergia vabaturg on nagu oleksite oma kodulähedases toidupoes kinnistatud kindla piima ja leivatootja külge ning juhul kui te soovite konkurendi kaupa oma ostukorvi pista, kutsutakse turvamees, kes teie käsi väänates ning trahviraha nõudes paneb teid oma nö vabatahtlikult kohustatud toidutootja kraami ostma. Loomulikult tekiksid sellises olukorras mõtted, et äkki peaks endale ise lehma muretsema või siis põllulapi, kus vilja kasvatada.
Energiamajanduses ongi aga just sellise müüjaahnuse tõttu kätte jõudmas aeg, kus ühistegevuses energiatootmine on lahenduseks õige mitmele probleemile samaaegselt.

Normaalseid näiteid mujalt
Inimestel on jätkuvalt märkimisväärselt hoiuseid, mida ennekõike himustavad kõikvõimalikud jaemüüjad. Ühe keskmise pere autonoomne energiavarustus, mille allikaks on päike või tuul, maksab kokku keskklassi auto hinna. Selle erinevus autost on aga märkimisväärne sest esiteks on autonoomne energialahendus kasutuskõlblik mitme auto eluea jagu, selle ülalpidamiskulud väiksemad ja kui omaenda elektritootmislahendus veel elektrivõrku ühendada, saab sellega ka tulu teenida. Seega võiks ühistegevus energiatootmises sisse juhatada uue investeerimisperioodi, kus ostetavaks kaubaks pole teadmata kus paikneva ja mida tegeva ettevõtte aktsia või veelgi segasema loomuga tuletisväärtpaber, vaid osa täiesti hoomatava tähendusega ja füüsiliste piiridega ettevõtmisest.
Pensionifondide määramatu tulevik on täna üsna ilmne. Tea kas neid paari põlvkonna pärast ongi. Nendegi asemele sobivad energiatootmisühistud nagu valatud: on võimalus katta oma loomupäraseid tsivilisatsiooni tekitatud vooluvajadusi ja ehk rahakottigi kosutada. Miks muidu mitmedki Lääne pensionifondid oma raha just energiatootmisühistutesse paigutavad. Saksamaisest taastuvenergiast, olgu öeldud, on pool toodetud just ühistutes ning need energia ja rahahulgad, mis neis ringlevad pole väikesed ka saksamaises mõõtkavaski.

Poliitelus liuglejad
Kodanikuühiskonnast, millest on kombeks rääkida pea kõigil poliitelus liuglejatel. Peab seda oluliseks nii me president kui loendamatu arv teisigi sõnavõtvaid olendeid. Millest aga reeglina jutt neil puhkudel? Reeglina rahavaesest ja pehmest ühistoimetamisest mõnes agulis või külaplatsil, mis kah muidugi oluline. 
Kahjuks on tegemist ühe piinlikuma Potjomkini fassaadiga. Miks? Sest kodanikuühiskond ja vabaühendused on tõsiselt võetavad vaid siis kui neil on oma mõtete ja arusaamade edastamiseks ja selle eest seismiseks ka tagataskust piisavalt raha võtta. Siis, kui vabaühendustes olevad inimesed moodustavad ka mõjuvõimsa osa majandusest nagu seda täna teevad parteidele ja esindusisikutele meelehead tegevad suurettevõtjad.
Kust see raha ja majandusvõimekus siis tulle saaksid? Riigilt almusena? Vaevalt. Pigem just ühistegelisest majandusest. Eesti vabaühendused on täpselt nii tugevad kuivõrd suudetakse üles ehitada ühistegelisi ettevõtteid ja seista oma majanduslike ja muude huvide eest üheskoos.
Seda õpetab meile kaabakate memorandum ja sellest on põhjust õppida.
Kaabakad ise teavad aga imehästi, et millal nende naerumaskise näoga kiidetud kodanikuühiskond ja vabaühendused võtavad koha sisse valedele laotud poliitkultuuris. Täpselt siis, kui ühiselt asutakse ajama õiget asja kõigis valdades: majandusest poliitikani välja.