esmaspäev, 25. oktoober 2010

Kas rohelises majanduses on ka rohelised palgamõrvad?




Küsimus, millega peame tegelema pole niivõrd tarbimine ja selle iseloom kui just investeeringud ning nende iseloom.
Investeeringute profiil määrab ära edasise majandustegevuse raamid seda väga pikaks ajaks.
Sõtumata sellest, kas ühiskond tegeleb vaimurohkemate või vaimuvaesemate kaupade ja teenuste kasutamisega on seda võimalik teha säsätlikult ja jätkusuutlikult vaid teatud infrastruktuuri ja tehisliku ümbruse olemasolul.
Mõistagi on kirjanduse ja kunsti tarbimisel väiksem ökoloogline jalajälg kui materjalimahukal kraamil.
Keegi ei kahtlegi selles. Kunsti ja kultuuri tarbimine ei väära aga kuidagi keskkonnamahukate kaupade ja teenuste tarbimist, kui investeeringud pole eelnevalt säästlikeks seadistatud.

Nii on rohelise majanduse peamine olemus investeeringute iseloomus.
Need peavad olema sellised, et ühiskond oleks ressurssdie kasutamise suhtes jätkusuutlik.
See tähendab näiteks energiasäästu, taastvenergeetika ja kompaktsema planeeringu eelistamist või koguni ainuvõimalikuks muutmist.

Piltlikult öeldes tuleb osa investeeringuist lahti siduda möödapääsmatust vajadusest käsitlegda iga kui investeeringut positiivse kassavoo tekitajana. Investeeringud, eriti riiklikud, on ennekõike selleks, et luua raamistik ettevõtlusele ning majandustegevusele. Loomulikult tuleb raamistikuks pidada ka seadusi kuid mitte ainult.
See on kehv plaan kui investeeringute ainsaks eesmärgiks on tekitada ägedaid kassavoogusid.
Investeeringuid tuleb valima hakata selle järgi, milliseid ressursse vajaliku mugavuse või muu olulisise funktsiooni saavutamiseks võimalikult arukalt ja jätkusuutlikult on võimalik kasutada.
See ei tähenda aga tingimata kassavoogu.
Kodu mugavuski ei tulene sellest, et te soetate endale kasumliku diivani...pigem eelistate kestvat, puhastatavat ning estetilist ja mugavat eset.

Teine rohemajanduse tugismmas on loomulikult laiendatud arvepidamine.
Selline, kus arvet ei peeta üksi nende varade ja kohustuste üle, mis rahas on mõõdetavad vaid ka nende üle, mida kutsume loodukapitaliks.
Niiöelda siis topelt-topelt raamatupidamine või neljaväljasüsteem või nimetage kuis tahate. Selline, kus rahaliste varade ja kohustuste kõrval on ka tonnides, kuupmeetrites ja džaulides kui soovite mõõdetud loodusressursid kõrvutatult nende kasutusega.
Peaasi, et looduskapital oleks nii ettevõtte kui riigi tasemel selle ulatuse ja kasutuse mõttes välja arvutatav.

Mõõtes saame teada, kus me oma maailmakasutusega tegelikult oleme ning paika panna siis ka tegelikud jätkusuutlikkuse kriteeriumid või kokkulepped.
Näiteks ka need , mill on põhjuts öelda, et liigselt loodusvarasid ja loodusetaluvust pruukinud ettevõtte võiks kuulutada ökoloogilises pankrotis olevaks.
Eks ikka selleks, et edaspidi selgemaid majandus ja investeerimisotsseid teha.

Majandus ja ettevõtlus ei pea olema vaid finantssektori teenindaja.
Tänased majandusmudelid ja  -praktikad  seda paraku on.
Ärilist ja ennekõike finantslusti saab nautida jätkusuutliku ruumi piires. Selleks ruumiks on loomulikult inimese loodav tehiskeskkond.
Selle tehiskeskkonna raamid tulenevad aga ennekõike looduse võimalustest mitte niivõrd inimese finantslustist. Finantslustist lähtuvalt paika pandud raamid lõppevad oaratamatu järjekindlusega majanduskriisiga.

Raiskavates raamides ei saa olla tegevustel säästvat sisu ja mõju.
Investeeringute tegemise iseloom tuleb ses mõttes lahku viia finantsmajanduse protsessidest.
See on üks vaade rohemajandusele ja süvamuutusele, mida oleks möödapääsmatu ellu kutsuda.
Uus majandus ei tähenda pelgalt uusi masinaid vanades raamides. Uus ja roheline majandus tähendabki nii uusi raame kui uusi masinaid. Kui hästi lihtsalt öleda.

Ja vana asja juurde tagasi tulles. Oleks maapõuseadus jäänud ilma erireeglita, millega Kiviõli Keemiatööstus suure ja ahvatleva kngituse sai oleks olemata ilmselt ka kõik need palgamõrvamängud ja muud veidrused. Raamid olgu kõigile ühetaolised ja arukad ja looduse tegelikest ja mõõdetud võimalustest lähtuvad.
Nii kaob ka alus ressursikuritegevuseks ning fossiilmõrvadeks.
Võimalik, et kokkulepe, et üleilmselt ja koha peal mahutakse majandamisel ära looduse võimaluste piiresse kaotab ka mingi hulga sõjalisi konflikte, mis muidu loodsvarade pärast sünniksid.