laupäev, 12. detsember 2009

Parandage ja täiendage asju...igasuguseid asju


Plastiajastu on toonud muu hulgas ka katkiminevate ja mitteparandatavate asjade ajastu. Mõnesid asju saab isegi parandada. Kui viin katkisi kingi kingsepa juurde kostub üsna sageli imestamine, et miks ma uusi ei osta sest parandamine maksvat nii ja naa palju. Reeglina lasen ikka asju parandada, kui saab.
Nüüd on isekõvenevate ja liimivate möglede hulka tulnud veel üks. Sugru nimeline. Kirjeldus on paljulubav.
Kui ette jääb siis kasutage.

neljapäev, 10. detsember 2009

Eile käivitus viitsütikuga pomm!



See pomm pole muud kui riigieelarve. Riigieelarve, mille tasakaalus hoidmiseks on kasutatud jõuliselt ressursside ja tarbimise sihipärast maksustamist. Teisisõnu on osaliselt ellu viidud ökoloogiline maksureform.
See on see, mille eest nii Keskerakond kui Sotsialistid nagu ka rohelistega koostööst huvitet Rahvaliit on rohelisi materdanud kuis jakasanud.
Miks siis ometi? Materdamist mõtlen?
Põhjus selleks on sügavam kui arvata oskate. Nimelt: kui ühtäkki selgub, et ühiskonda ja sotsiaalsüsteemi saab ülal pidada ressursside kasutust maksustades ilma isikumakse kasvatamata.
Mõistate juba? Siis kaob ju ka vajadus nii astmelise tulumaksu muu sellise järel. Siis kukub kokku kogu kommunistlik-sotsialistlik maksukäsitlus. Siis lakkab olemast ka sotsialistide ja muude vasakpoolsete ning muidu kommunistide osa nende ideolooglisest näost. Ja see on küll põhjus, miks maksab kisada ja miks ka on kisatud.
Katse on käima läinud ja eks me näe, mis selle tulemuseks on.
Eelarve nagu selle täituminegi on avalikud asjad ja seega on katse ka kõigile näha.

esmaspäev, 23. november 2009

Erakonnad kui poliitilised liigid ja mitmekesisus ühiskonnas


Loodusliku mitmekesisuse aluseks on erinevate liikide rohkus. Iga oma selge geneetilise ja ka evolutsioonilise kavaga liik naudib nii iseenda kui paljude teiste loodud mitmekesist keskkonda olles ise üsna ühetaoline. Mis või kes on poliitilised liigid?
Kas erakonnad? Millisel moel mõjutavad erakonnad ühiskonna mitmekesisust?


Pärast roheliste laupäeval 21. novembril toimunud üldkogu on muutunud rohelise erakonna juhatuse koosseis. Meil ongi nii, et algusest peale ei valita mitte erakonnale esimeest...seda pole kunagi tahetud...vaid juhatus. Ja see juhatus valib siis endi hulgast eestkõnelejad.
Jättes kõrvale mõned kummalisused üldkogul, mille hulka kuulus näiteks enamuse soov mitte kuulata erakonna kogudesse ja juhatusse kandideerijate selgitusi ja põhjusi, miks nad kandideerivad (see oli roheliste üldkogul esmakordne!) peatun mõnede poliitika olemuse küsimustel.

Mulle tuli üksjagu omapärase üllatusena asjaolu, et peamine, mida senise juhtimise kriitikud ette heitsid, oli asjaolu, et erakonda on edendatud erakonnana mitte kogukonnanna. Piinlik öelda, aga eks seda täpselt ju tehtud ongi. Alltoodud põhjusil oleme arendanud erakonda nii, et sel erakonnal oleks võime ühiskonda mitmekesisemaks muuta.

Aga nüüd roheliste, rohelise poliitika ja ühiskonna asjade juurde.
Roheliste eesmärkideks on ennekõike mitmekesisuse looine ja toetamine. Rohelise poliitika eesmärgiks on seega mitmekesisuse toetamine ühiskonnas.. Ühiskonna, mis oma majanduslikus, finantsilises ja poliitilises ühekülguses on vaesem kui võiks.
Mis on see mitmekesisus? Näiteks mitemekesisus ning selle väärtus ja tähendus looduses? See on liikide rohkus ja arusaam, et mida enam on liike seda rohkem on neil omavahel tegemist ja seda vähem on aega, tähelepanu ja võimalust tegeleda mingi konkreetse liigiga kui toidu või saakloomana. Sellel põhineb jämedalt ka meie, inimeste, ökonišš Maal. Mida liigivaesem Maa seda rohkem on ka inimesed kellegi teise tähelepanu või löögi all.
Maa liigirikkus ei tulene sellest, et iga liik või selle liigi asurkond ise on ütlemata rikas ja mitmekesine. Igal liigil ja selle populatsioonil on oma geneetiline ja evolutsiooniline programm. Mitmekesisus sünnib liikide rohkuses, mitte selles, et liigi piires kujuneksid näiteks välja saakloomad ja röövloomad, parasiidid või sümbiondid. see on liikide ja populatsioonide vaheline asi.

Mitmekesisest loodusest saab aga pidada vaid mitmekesine kultuur ja mitmekesine ühiskond. Ideaalis loomulikult võiksid kõik inimkogumid ühiskonnas pidada mitmekesisusest ja seda kaitsta. See oleks lausa paradiislik olukord ja sel juhul poleks vajagi muret tunda inimkonna kahjustava mõju pärast Maa liigirikkusele.

Paraku on aga igal organisatstioonil oma tegevusprogramm ja sellest tulenev tegutsemismuster nagu ka inimestel on oma huvid ja ambitsioonid.
Tinglikult võttes võime ka nähtust nimega erakond vaadelda ja käsitelda kui teatud tüüpi poliitilist liiki. Erakonnal kui poliitilisel liigilgi on oma programm, mis sätestab selle tegevusmustri ja viisid.
Roheliste programmi sisuks on luua ühiskonnas ja poliitmaastikul mitmekesisust.
Tänaseks on rohelised seda mitmekesisust ka loonud. Oleme tõstnud vajaduse maksustada inimeste asemel just ressursside ja tarbimise kasutamist olulisele kohale, oleme loonud eeldused poliitilise mitmekesisuse toetamiseks ühiskonnas (algatanud kohaliku rahvahääletuse seaduse) ning loonud võimalusi, et toetada rikkaks saamist aruka raiskamise lõpetamise kaudu.
Seda on teinud rohelised erakonnana ja poliitilise liigina. Seda vaatamata tõsiasjale, et kui neid samme astuma hakati kritiseeriti neid samme üsna tugevalt ka erakonna iseselt. Võeti üle teiste poliitiliste liikide retoorika: käibemaksu tõus muudab elu kallimaks, kui kaevandustasud tõusevad siis jäävad inimesed tööta, kütuseaktsiis muudab toasooja kalliks jne jne.
Tagantjärele teame, et käibemaksu tõus ei tõstnud tarbijahindu vaid need kohati koguni langesid. Ehk tegelikult ilmselt puudus tugev seos käibemaksu ja kapade hinna vahel.

Loomulikult evolutsioneeruvad ka poliitilised organisatsioonid. Nende programm ja tegevusmuster muutuvad. Kui 1960-e lõpus 1970-l tekkinud rohelised poliitilised organisatsioonid olid loomult üksjagu lüürilised siis pisitasa lisandus nende tegevusse ja argumentidesse ka teaduslikku põhjendatust. Kliima ja keskkonnauuringud andsid selleks oma panuse. Tänaseks oleme olukorras, kus teadmine selle kohta, mida tuleb kliima ja looduse suhtes ühekülgselt toimivates ühiskondades teha on ka rakenduslikult selge: ehitada säästlikke maju, kasutusse võtta keskkonda vähe mõjutavad toitumisharjumused, liigelda energiasäästlikumalt jne jne. Lahendused on riiulilt võtta. Vaja on põhjusi, et neid võtma hakata. Ühtedeks põhjusteks ongi poliitilised. Ja aina enam ja enam.
Just teatud suundades tehtavad rakenduslikku laadi poliitilised otsused saavad täna muuta ühiskonda rohelisemaks ja mitmekesisemaks. See aga tähendab, et mitmekesisuse saavutamiseks on täna vaja rohelistel poliitilistel liikidel toimida küllaltki sihikindlalt ja programmijärgselt. See on mõnes mõttes tõepoolest paradoksaalne, et ühiskondlikku mitmekesisuse saavutamiseks on täna põhjust toimida suhteliselt sihikindlat valitud suundades.

Ehk kokkuvõtvalt: selleks, et Eesti ühiskonnast saaks mitemekesisem ja keskkonnasõbralikum, vajame kindlasti rohelist poliitilist liiki, mis senist ühiskonna ühekülgsust mitmekesisemaks muudaks.

See oli see, mida oleks soovinud ka rohelise erakonna üldkogul rääkida ja selgitada, miks on vaja edasi liikuda sihipäraselt tegutseva erakonnana. Paraku otsustas koosoelk, et ei soovita teada vaid soovitakse valida.
Nii tehtigi.
Ja kuluaarides tunti juba huvi kui kiiresti on võimalik lõpetada olemasolevate erakonna töötajatega töölepingud. Poliitika seegi.

esmaspäev, 16. november 2009

Natuke skisofreeniline tiibmanööver


Poliitilised jutud on vahel parajad metatekstid või mõistujutud või mõistujuttude kohta käivad mõistujutud.
Jutt on Eesti sotsiaaldemokraatide ühtäkki tärganud murest roheliste käekäigu pärast.
Hannes Rumm võttis sõna ja soovitas rohelistele valitsuse ukse taha prõmmima minna ning ministrikohti nõudma hakata. Olevat hea aeg.
Indrek Saar avaldas arvamust, et ilmselt on vaja nii roheliste kui rahvaliitlastega seljad kokku panna, 2011. aasta Riigikogu valimistel mingigi tulemuse saavutamiseks, et ei tekiks Eestis kaheparteisüsteemi.

Kummaline on see poliitiline mälu. Tõepoolest kummaline.
2007. aasta kevadel pakkusid rohelised nii IRL-ile kui sotsiaaldemokraatidele võimalust seljad kokku panna, et kokku leppida heas valitsemispõhimõttes ja olla reformierakonnale tervikpartneriks, millel ka piisavalt hääli. Nö liit liidu sees.
See ei meeldinud ennekõike sotsiaaldemokraatidele.
Nende eesmärk oli selge võimupositsioon vaatamata asjaolule, et ideoloogiliselt olid nad selgelt sutsu teises suunas minejad kui ülejäänud võimurahvas.

Sotsialistide kiituseks tuleb öelda, et neil on alati valmidus aeg-ajalt ise selgasid kokku panna ja võimu võtta. Toosama Rummgi kiitis valimiste eel Jüri Pihli taevani ja nüüd, kus Tallinnas võimulepe tehtud, on Rumm mõõduka kriitikajutu üles võtnud. Eks ikka selle Keskerakonnaga võimuvõtmise asjus.

Ka roheliste hulgas on asjad huvitavaid pöördeid võtmas. Nimelt on meil 21. novembril erakonna üldkogu. Juba on erakonna kriitikakahurid tööle pandud ja istuvale juhatusele meisterdatakse usinalt asendust. Hämmastaval moel nende poolt, kel ka muidu sotsialistidega soojem läbikäimine. Eks ole näha, mis juhtuma hakkab, sest roheliste tänane ametlik ja programmiline poliitika on ikkagi jätkuvalt selles, et isikute asemel ressursse maksustada ning kapitaliarvestuses looduse osa rehkendada. Tuuli, et me peaksime näiteks astmelise tulumaksu peale mõtlema, on aruteludes kostunud. Samas pole üldkogu päevakorras programmimuutusi.
Olen ise seda meelt, et kui rohelised otsustavad hakata võimu ja häälte nimel veidraid ühistegevusi harrastama, pole sel erakonnal küll pikka pidamist.
Seni on sihini viinud siiski oma ja kokku lepitud joone ajamine. Sellel on olnud oma hind (häältesaagi mõttes... oh mis vägev termin), aga samas olen veendunud, et see on märgiks ka meie poolehoidjaile, et me niisama kannapöördeid ja kurve ei võta.

Sotsialistid on aga kogu aeg seda meelt olnud, et peamiseks probleemiks ongi nende jaoks rohelised, kes nende hääli ära võtavad. Mis hääled siis rohelistele tulla saavad? Kas tõesti sotsialistide omad?
Seda oludes, kus roheliste programm on kaugel isikumaksude tõstmise arvel sotsiaalse heaolu tagamise teest.
Pigem on siin aimata valmidust teha liite ja kokkuleppeid kellega tahes, pidades silmas pelka võimumõtet.
Indrek Saar on aga ise väga selgelt välja öelnud, et tema tahab olla Eesti Vabariigi järgmine peaminister -

Sellist pilti võimaldaks muidugi poliitmaastikult roheliste ärakaotamine lähemale tuua küll. Loomulikult võime seepeale kuulda, et see oli vaid valimiste tuhinas öeldud lausejupp. Kui nii, siis kas saab tõsiselt võtta sotsialistide tänasid väljaütlemisi? Isiklik kogemus kinnitab, et nende juttude mõistmiseks on vaja tõlki. Väga head tõlki. Ja sama tekst on tõlgitav erinevates oludes täiesti erinevalt. Tõeline poeesia. Poliitiline poeesia.

Oma Soome sõsarparteilt, kel tööminister valitsuses, on meil hea teadmine selle kohta, et astmelisel tulumaksul põhinev sotsiaalhoolekanne on muutunud nii keeruliseks ja läbipaistmatuks, et selle selgekstegemiseks läheb vaja nii teadlasi kui vaat et detektiivegi. Majanduslikult kehvadel aegadel lööb sellise koheva riigi probleemistik tugevalt välja. Eks neil muidugi varapolster paks, aga tunda annab ikkagi.

Nii pole rohelistel asja ei väga vasakule ega väga paremalegi. Sellest on siin võrgupäevikus varemgi juttu olnud.

reede, 13. november 2009

Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest


Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.


2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.


2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.

neljapäev, 12. november 2009

Suur tuumaunistus




Eelmise sajandi poolest saati on tuumajõud olnud fetišeeritud kümnel ja rohkemalgi eri moel. Pommiplahvatused, millega tõmmati joon alal teisele maailmasõjale on vägevuse sümboolidena jätnud jälje paljude sisse. Tegemist on jõulise kujundiga, mida on süvendanud müstifitseeritud aatomiteadus ja ruutmeetrite viisi pilte tuumjaamadest, kui tuleviku ja õnne allikatest. No mäletate neid küll, kus valgetes kitlites mehed-naised seinatäite nuppude ja tulukeste ees seisavad ja meile energiat nõiuvad.



Märgid on olnud sedavõrd jõulised, et tuumausk, -lootus ja armastus on vallanud valitsejate päid sedavõrd, et tõsimeeli hiilitakse ühele Pakri saartest plaaniga sellele Natura alale tuumjaam rajada. Akadeemikud ja ärilased hõiskavad üksteise võidu, et ilma tuumajaamata saame me vaat et hukka.

Kas see on aga nii võimalik, et hukka saame hoopis tuumjaamaga? Kui mitte füüsilises siis näiteks majanduslikus mõttes.
Jättes kõrvale tõsiasja, et Skandinaavia graniidikiht pole kaugeltki nii stabiilne ja püsiv kui ette kujutatakse ning selles on toimumas märkimisväärsed tektoonilised muutused (loe: oht tuumajäätmete maaalusele hoidlale) vaatame, mis on juhtunud maailma suurima tuumareaktori ehitusel Lääne Soome saarestikus.

Ehk siis, millised on olnud suuremad vead, mis on Olkiluoto uue reaktoriehituse puhul:
Reaktori väline korpus keevitati kokku Poolas. Paraku kohas, millel puudus võimekus ehitada tuumaseadmeid. Keevitati käsitsi ja vigaselt. Avaused olid tehtud valesti ja pealekauba kukkus reaktorikorpus ehitamise käigus ka tellingutelt ja sai viga.
Soojusvaheti, milles tekitatakse aur turbiinide jaoks ei olnud juba algselt vajaliku kvaliteediga vaid see parandati sobilikuks.
Rõhukambri jahutussüsteemi pump ei toiminud kuigi nii tellija (TVO) järlevaataja (STUK) ja ehitaja (Areva) olid selle juba vastu võtnud ja heaks kiitnud.
Reaktoripõhja betooni niiskusesisladus oli lubatust kõrgem, mis halvas betooni kvaliteeti. Töö tuli ümber teha.
Reaktori survet taluva korpuse viis kuuest valatud variandist ei kõlvanud kasutuseks ning sel ühelgi ilmnes probleeme keevisõmblustega.
Tsirkulatsioonitorustiku kõik kaheksa toru tuli uuesti valada ning probleemiks oli ka projekteerimisviga, mille tõttu ei saanudki neid torusid testida. Uued torud polnud veel 2007 aasta aprillis valmis kui reaktor tervikuna pidanuks juba ammu voolu tootma.
Turbiinialused ehitati Indias ning nende puhul unustati, et Soomes on ka külmad talved: paisumisvahed suviseks soojenemiseks olid tegemata jäänud ning kogu töö tuli ümber teha.

See oli vaid valik nendest tuhatkonnast apsust, millest Olkiluoto reaktori ehitus kubiseb.
Üks eeldatult parima haldussuutlikuse ja tehnoloogilise võimekusega Eesti ministeeriume, kaitseministeerium nimelt, asus ehitama betoonist, terasest, klaasist ja lampidest seadet. Üht ausammast nimelt. See ausammas ei tööta tänaseni. Kõlab pentsikult aga me oleme täna suutelised looma mälestusmärgi, mis ei tööta. Mis tegelikult ei peakski nagu muuna töötama kui märgina. Mis saab siis sellest kui püüda luua tehniliselt keerukat objekti, mis peaks eeldatavalt töötama...tuumajaama nimelt?
Kust sellise taustateadmise puhul tuleb julgus ise proovida sama teed? On ilmne, et Eesti tuumajaamal ei leita ehitamise käigus vigu vaid ühel juhul: kui neid ka ei otsita ega ilmselt suudetagi otsida.
Kui peaminister või majandusminister või president vajutab kunagi kauges tulevikus ehk Eesti tuumajama sümboolset käivitamisnuppu ei oska ta aimatagi, et on hoo sisse andnud ei muule kui pankrotipesale.
Täpselt nii, lisaks tuumakütusele ja ahelreaktsioonile peidab selles jaamas ennast ette kavatsetud pankrot.

Kujutame ette näiteks aastat 2025, kui Eestis on (oletuslikult muidugi) valmis ehitatud meie oma tuumajaam. 2013 aasta 1. jaanuarist kehtib aga Eestis elektrienergia vabaturu põhimõte. Kui kaabliühendusi Soome ja Rootsiga on juurde tulnud on tegu põhjamaade vabaturuga. Elektriturul saab voolu müüa vaid ulatuses, mis ära kasutatakse. Kõik voolupakkujad pakuvad oma hulga ja hinna iga tunni jaoks (selle aja jooksul on enam-vähem teada ka tarbijad) ning kõik pakkujad saavad selle hinna, mille pakub viimane, kes lubas konkreetse osa tunnisest tarbimisest elektriga täita.
Ja siis me oleme seal oma tolle piirkonna selleks ajaks ilmselt kõige kallima tuumajaamaga (muud on ju jätkuvalt olemas ja töös, need mis on tänagu ja need mida enne meid juurde ehitatakse). Hea oleks olla viimane pakkuja aga tuumajaama omapära on selles, et see töötab kas täisvõimsusel või ei tööta üldse. Nii tulebki tuumajaamaomanikul passida turul nagu tetrise-mängus ja igasse tundi ära mahutada just energiakogus, mis on jaama võimsus. Vastupidiselt ollakse kohe mängust väljas. Aga viimane pakkuja on enamjaolt alati paindliku võimusega energiaallika omanik ja tema hind võib (ja ilmselt ongi) tolleks ajaks siis põhjamaade kalleima tuumajaama omanikule (see on see meie jaam) valusalt odav.
Nii ei olegi muud võimalust kui selle Eesti oma jaama kohustused pankrotisaunas maha pesta.

Eesti oma (kuigi pole võimalik aru saada, mida see "oma" kokku lepitud vabaturu seoses tähendab) tuumjaam, väidavad selle pooldajad, on möödapääsmatu eeldus selleks, et tagada varustuskindlus. Selleks puhuks, nagu nad väidavad, kui näiteks tuul ei puhu (seda taastuvenergia pooldajaile rõhudes). Sees sõltumatus ehk võime vajadusel igal hetkel voolu saada makskas siis tuumajaama puhul 35-40 miljardit krooni. Tänastes hindades ja annaks tulemuseks 600 MW võimuses energiat. Mis on alternatiiv? 2 kW diiselmootoriga töötav ja automaatselt käivituv ning digitaalmuundiga elektrigeneraator maksab täna 8000-10000 krooni. 600 MW võimuse saamiseks on neid vaja 300 000 (igale perele üks!) tükki ehk siis suurim hind, mida nende eest maksta tuleks on 3 miljardit krooni. Seda vooluallikat jaksaks iga pere täpselt sinna kuhu vaja kaasa tassida. Mitte, et me nii tegema peaksime aga see on näide varustuskindluse tegelikust võimalikust hinnast võrrelduna tuumjaamaga. On selge, et sellise varustuskindluse aluslahendi kohanadmine võrguvajadustega ei saa kindlasti maksta kümneid miljardeid kroone sest selliseid kaasaegsed generaatorid on koostöös juhitavad nagu võrgus olevad arvutidki.
Loomulikult on sellises varustuskindluse mudelis toodetud elekter ka mõnevõrra kallim...kui tahta näiteks iga aasta 10 päeva jooksul täisvõimusel sellist varustuskindlust kasutada jätkuks tuumajaama ehitamatajäämisest ülejäävast 30 miljardist kroonist pea pooleks sajandiks.

Kui suur osa on tegelikult selles tuumjaama soovis telepoe efektil, kus esitleja loob teile esmalt mulje, et ilma järjekordse porgandihakkija või tolmuimejata olete vaat-et puudega. On selge, et tuumaamade tootjail on vaja neid ka müüa aga kuivõrd on olemas vajadust nende järele kui teame, et võiksime sama mugavust säilitades omi energiakulutusi koguni poole peale viia. Vahetu päikesenergia kasutamise võimalused on ka näiteks USAs sedavõrd head, et kogu riigi vajaliku elektrikoguse suudaksid nad toota 300 x 300 km pindalal paiknevatest päikeepaneelidest. Ühes seltskonnas kõneles võrkturustuse ohver mingist pea pooletuhande krooni eest soetatud imetolmuimejast, millele tal mingit kasutust polnud. Kuna see olla nii kallis kasutavat ta ikka oma vana ja odavat. Küsis, kas keegi on valmis selle talt poole odavamalt ära ostma. Soovijaid ei leidunud.

pühapäev, 1. november 2009

Kas paberiajastu lõpp läheneb?


See oli 1990 aastate keskpaigas, kui Rahva Hääle erastamisega samaaegselt oli alanud ka www võidukäik.
Minu optimistlikes kujutlustes pidanuks pabermeedia lõppema nii 2000 aasta paiku. Olin nimelt näinud 1990 algupoole Pariisis töötades paari juba siis üsna hea lahutusega elektroonilisel tindil põhinevat painduvat displeid, mis tudusid lubavatena. Need aga tooteiks ei muutunudki.
Apple Newtoni nimeline esimene pihuarvuti, sisendas arvamust, et paberiajastu lõpeb vaat-et kohe.
Kuid ei midagi: paberit toodeti ja lehti trükiti edasi sest kantava eletroonilise kujutise lahutusvõime ja kontrastsus jäid Gutenbergi leiutatud tehnoloogiale alla.


Täna siis on meil lugeda järgmiste asjade kohta:
Amazon on valmis meisterdanud e-raamatu nimgea Kindle

Barnes & Noble on valmistanud Nook nimelise raamatulugeja

Ja neid lehitsejaid on veel terve rida....

Just teatas Sony, et nad on valmis saanud ka 3 mm paksuse orgaanilisel materjalil põhinva LED ekraani ja müütavad selliseid telekaidki.


Sony kasutab neis ekraanides mittepolümeerseid orgaanilisi ühendeid, mis on loomult kestvamad ja vanumiskindlamad kui orgaanilised ühendid, mis n olnud pikka aega teada, kui lihtsalt pigmendid kuid 2000 aastate algusest on neist saadud ka komposiitmaterjale, mis toimivad valgust kiirgavate pooljuhtidena.
See tehnoloogia võimaldbaki valmistada väga püsivaid aga samas ka painduvaid ekraane kuna nende materjalide alusel on võimalik luua ka ekraanide juhtimiseks vajalikke muid pooljuhtseadiseid (põhiliselt transistore). Ehk siis väga väike samm tõepoolest painduva elektroonilise paberiasnjani. Nimelt võib selliset materjalidega ekraane trükkida sama kvaliteediga nagu seda tehakse paberilegi!

Aga, et mi siis, kas puid hakkab rohkem metsa jääma?
Esimene Eesti kirjastus, mis sellesse nišši siseneb on võitja. Või vähemalt väga suure tõenäosusega võitja. Tuleb vaid ära aimata, milline on see õige tehnolooglise murdepunkti pakkuja.

reede, 23. oktoober 2009

Kas rohelised on tsentrist vasakul või kus....


Roheliste roll on pakkuda vasak-parem tasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutud aga siiski oluline, sest selle mõõtme nimi on loodus.
Johann Wolfgang Goethe: "Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.". Nagu näete teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest. Võtke või jätke.


...või on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem skaalal, mille ajalooline taust on ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Looduse piirid on üldse suhteliselt hilistekkeline. Piiridest jooksime me inimkonaga üle 1987 aastal. See on arvutuslik. Siis hakkas inimkond kasutama loodusressursse rohkem kui Maal neid pakkuda oli. Täna on inimkonna Maakasutus 1,4 korda suurem kui Maal pakkuda on.
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste, üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte hoopis kolmas, roheline, mõõde.

On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi kohe lihtne öelda, et klassikalises mõttes vasakpoolne või parempoolne Eesti Roheliste erakond pole. Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism, ehk siis arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.

Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks kuna moel-teisel on muutnud sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistamatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.

Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset vaid pigem tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.

Niipalju sisi roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskses on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.

Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalikud tehnikad ning loodusressursid. Võib tunduda ehk liialt tehnilise sõnastusena kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoika) vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikke tehnikaid. See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.

Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutvate tehnikate ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus ja saavutatus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.

See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete ei ole tegu ei selge vasak ega parempoolusega vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on rääkida erakondade liitumisestki üksjagu ennatlik sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x ja y telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.

neljapäev, 22. oktoober 2009

Uued olud


Faasisiirded on olnud mu üks lemmikteemasid ka teadust tehes. Olekute vahetus looduses on äkiline ja sama äkiline näib see olevat ka poliitelus. Ühtäkki on linnaraha oma erakonna huvides kasutanud kurikaeltest saanud tublid valimiste võitjad, kellel on nende kritiseerijatega palju ühist. Nii väidavad endised kritiseerijad.
Kriitiliste toimetajategi meel on leebunud ja juttudes on juba ununenud tee kuidas on võiduni jõutud.
Poliitikas kehtiv vorstivabriku paradoks on taas kinnitust leidnud: selleks, et vorsti süüa on viimane asi, mida teada (või ka teadvustada), see kuidas see vorst tehtud on.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Uusi koostöövorme Eesti poliitikas


Tarvitses vaid kurta, et valimisaegne koostöö on tupikseisus, kui loodus ilmutas oma üllatuslikku mitmekesisust. Selgituste seebivahus hajusid kõikvõimalikud ettheited ja kriitika, mida sotsialistid olid oma nüüdse võimaliku võimupartneri suunas lendu lasknud.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Poliitiline tupik ehk koostöö surm.


Juhtus nii nagu oligi arvata. Koostöö puudmine avaldus kõige lihtsamas suhtluseski ja seetõttu ei olnud nendel valimistel taas ei valgeid ega musti jõude vaid ehk rohkem või vähem määrdunud seltskonnad. Tulemuseks on ummik.
Kas saab omada tulemust sihipärane kampaania,kus siis näiteks IRLi varikampaania on suunatud sellele, et: "Ärge valige rohelisi, nad ei saa ju niikuinii sisse! Andke oma hääl parem IRLile!" Sama toimetamine ka teiste erakondade suunalt. Ja neil oli õigus sest sõnal on paratamatult jõud mida ei saa eirata.
Võimalik, et see lähtepõhjus oli ka me enda mitte piisavalt suur tahe ja võimekus koostööks. Vead pole iialgi vaid ühepoolsed.

Tulemus ongi nii nagu väideti: Rohelised (antud juhul Talinnas) volikokku ei kuulu kuna loomulikult pole sellises kontekstis võimalik ka künnist ületada. Loomulikult on selle tulemusena ka pealinna võimu mitmekesisus väikesm ja omavaheline rivaliteet ja järjekorda sättimine on lõppenud ei muu kui Phyrrose võiduga. Nende jaoks, kes siis rohelisi sarjates oma positsioone parandada püüdsid. Nagu sedapuhku nägime ei vii ka vastanudmine nn vanakurja endaga just kuigi kaugele. Alternatiivid pole mitte A ja dslle eitus vaid ikkagi A ja B ja võimalik, et ka C,D ja E.

Uue Testamendi mäejutluse soovitus armastada ligimest ja teha teistele seda, mida soovid endale tehtavat pole mitte pelk sõnakõlks vaid sügav matemaatiline tõde: just teiste huvides toimides saavutavad rühmas toimijad rühma jaoks parima tulemuse. Umbes seda täheldas ka ameerika matemaatik John Nash üle poole eelmise sajandi poole peal ja sai selle tähelepaneku eest 1994 aastal Nobeli majanduspreemia.

Meile...rohelistele siis...oli tegemist hea õppetunniga. Roheliste nimekirjades ei kandideerinud ühtki peibutajat, kes häälekogujatena hääli saades tundmatuid volikogudesse sisse veavad. Samas oli see peibutamine igati sallitud ja poolehoitud tegevus muu hulgas ka riigimeedia poolt.
Jätkuvalt ülbe rahvusringhääling oma saatejuhtidega ei osanud ka minult Tallinna linnapeakandidaatide debatil küsida muud kui seda, et miks mina, kes ma ei kandideeri Tallinna linnavolikogusse üldse selles saates teen. Võimalik, et see oli parim virila loomuga nali, mida saatejuht teha suutis.

Ehk siis veelkord: kaasaegse poliitika tugevus on mitmekesisus.
Koostöö ei tähenda mitte kauplemist pärast valimistulemusi vaid üksteise toetamist enne valimisi ja valimiste ajal. Mul on kahju, et üleskustsest, et valige väikesi, sest suured saavad niikuinii ise hakkama, ei tulnud lahendust. Nagu nägite: suured saidki ise hakkma kuid sedapuhku (Tallinnas vähemalt) väga liigvaese linnavõimu näol.

Igatahes enda poolt suured tänud kõigile neile, kes oma hääle neil valimistel Rohelistele andsid.
Kahju, et need valimissüsteemis kaotsi läksid ja teenivad nüüd ilmselt muid huve.
Üks on aga selge: valimised muudavad või säilitavad seda keskkonda ja see, mis Tallinnas sündima hakkab või jätkub on valijate tahe. Nii nende, kes valisid kui nende, kes valimata jätsid.

laupäev, 17. oktoober 2009

Keda valid?



3 europarlamendi saadikut,
8 Eesti Vabariigi ministrit,
Kogu Riigikogu juhatus soovib juhtuda Tallinna linna ning ühtekokku 89 riigikogu saadikut kandideerivad kohaliku omavalitsuse valimistel.

Kuni hetkeni, kui mina ja kaks mu kolleegi riigikogus Valdur Lahtvee ja Toomas Trapido vaevusime väljanäitusele üles panna 4 plakatit oli kõik eetiliselt justkui korras.
Ei mingit probleemi sellega, et enamus valitsusest ja riigikogust ning pooled äsja ametisse valitud Euroopa parlamendi saadikud soovivad oma ameteist lahkuda.
Probleemiks on ühtäkki see, et kolm kodanikku, kellest ükski ei kandideeri kohaliku omavalituse valimistel soovitavad kolme asja:
Mitte olla köögivili!
Teha õigeid otsuseid!
ja võimalusel sõita jalgrattaga.


Kulla kriitikud, kes te näete selles mingit tohutut häda ja õnnetust. Teil on aeg võtta paar sõõmu naerugaasi, et veidi teistsugusest ja avalikust naljast aru saada.
Ärge olge köögiviljad!
Ärge elage oma jõuetust ja suutmatust kritiseerida tegelikku valet ja silmakirjalikkust välja nende peale, kes teie tähelepanu veelkordselt sellele juhivad, et te, kulla kriitikud olete olnud ütlemata vait kohas ja juhul kus valijad tüsstakse ja lollitatakse.

Sõnumitoojate tapmine näib olevat vana traditsiooni taastamine nagu Kihnlased loodavad, et juhtub ka hülgeküttimisega.

kolmapäev, 14. oktoober 2009

18. oktoobril ei valita mitte ainult presidendi valijamehi vaid ka need, kes otsustavad võimaliku tuumajäätmete hoidla asukoha!

Sellel pildil on Siberis Severski linnas maa peale ladustatud tuumajäätmed, mis osalt on pärit ka Prantsusmaalt.


Järgneval pildil on näha, kus paikneb ladu Tomi jõe suhtes. Tomski linn jääb pildil kagusse.


Tegemist on Prantsuse energiafirma EDF poolt 1990 aastate keskpaigas Venemaale hoiustmiaeks (ümbertöötlemiseks?) saadetud jäätmetega, mis paiknevad Tomski lähedal Severski tuumamaterjalide töötlemise tehases. Selle kohta lähemalt lugege siit.

Kas tulevase Eesti tuumjaama jäätmete saatus on samasugune?

Kui me ei kavatse neid jäätmeid välja vedama hakata siis puudub ju ka igasugune õigustus, miks peaksime oma territooriumile tekitama kümneteks tuhandeteks aastateks ohtlike jäätmete ladustamispaiga.
Eestisse tuumajaama ehituse pooldajad toimetavad aga rõõmsalt edasi eirates tõsiasja, et nende tegevuse tulemusena tekitatakse jätkuvalt räpast pärandust meie jätel tulevatele sadadele ja tuhandetele inimpõlvedele.
See pärand pole aga administratiivselt ega poliitiliselt kontrollitav.
On tõsiasi, et praegustel kohaliku omavalitsuse valimistel valitakse need valijamehed, kes suure tõenäosusega valivad ka Eesti tulevase presidendi.
See on asja üks pool aga teine pool on eelaolevatel valimistel see, et nendel valimsitel valitakse ka need volikogud, kes valivad asukoha ka võimalikule tulevasele Eesti tuumajaamale ja tuumajäätmete hoidlale.
Mõelge selle peale!
Tuumajaama tulised pooldajad on nii Keskerakond kui Reformierakond ja selget vastust tuumjaama küsimuses pole kuulda olnud ka Sotsiaaldemokraatidelt ning IRL-lt. Valijate kätega ehitatakse Eesti tulevik ja valijate kätega ehitavad ka valijad enda külje alal nii tuumjaama kui tuumjajäätmete hoidlagi.

pühapäev, 11. oktoober 2009

Poliitiline illusioon Tallinnas


Igaüks saab nagu midagi: kes raha, kes halge, kes kartuleid, kes tasuta ajalehe. Aeg ajalt tehakse mõni moe-pärast investeering. Avatakse teelõik või selle laiendus, mille ainuke tähendus on see, et ületeestatud ja autostatud Tallinnas kolib ummik lihtsalt järgmisse kohta ootama järgmisi töövõite.
Kodu lähedalt ei leia te midagi. Vähesed leiavad ja enamus peab millegi elutarbelise leidmiseks (kooli, poe, lasteaia jne) läbima samu pikki vahemaid kui maal kaugemas külanurgas elav rahvas. Vahe on selles, et maaõhk on puhtam.

Arvestuslikult maksavad Tallinan elanikud oma soojaletega kodude kütmiseks 3,5-4 miljardit krooni aastas! Nende arvete 3 kordne vähendamine koos riigi vastavate võimalustega võtaks (või võtnuks) linnal aega ei rohkem ega vähem kui 4-5 aastat. Ehk siis Tallinan elanikele võiks iga aastaset raha rohkem kätte jääda nii 2 miljardit krooni. Seda on 5000 krooni iga Tallinna elaniku kohta aastas.
Sellest saaks puhtamaks nii õhk kui muutuks rahulikumaks ka elu. Saaks ka õhu puhtamaks.

Mõelge selle peale!

pühapäev, 27. september 2009

Ajasin parajat jama...vabandust!

Kuku raadio keskpäevatunni saates puterdasin sedapuhku korralikult. Ka ükski kommentaator kahjuks ei aidanud mind rajale. Nimelt omistasin Prisma poodideketi omanduse soome Keskole.
Loomulikult kuulub Prisma kett mitte Keskole vaid SOK-le. Kuigi seegi on ühistu ja sellegi ühistu huvi on müüa Eestis kogu väärtusketi tooteid, millest ka võimalik piima hinnasõda.

Keskpäevatundi saate kuulata siit ja valige siis 26. septembri 2009 aasta lindistus.

Head kuulamist ja vabandust veelkord kõigi asjassepuutuvate ees.

Ohutumat tüli meile!


Välisminister Paet ütleb sõnaselgelt intervjuus, et talle on kõrge Euroopa liidu ametnik avaldanud survet ja öelnud, et Markovile antud viisakeeld vajaks tühistamist.
Päev hiljem ütleb välisministeerium, et välisminister pole midagi sellist öelnud.

12. märtsil 2009 valitsuse pressikonverentsil annab justiitsminister lang mõista, et meie (Eesti) võime välja anda ka üle Euroopalisi vahistamismäärusi (jutt on sestsamast küberründest võib aru saada)

Siin see väljavõte:
"Andres Einmann, BNS 
Mul on küsimus Rein Langile. Te mainisite enne neid isikuid, kes elavad Venemaal ja hooplevad Eesti vastaste küberrünnakutega, et millised on Eesti võimalused üldse nende isikute kohtu ette toomiseks või vaatamiseks, et nad saaksid oma karistuse kätte? 

Rein Lang 
Eestil on mitmeid võimalusi. Esimene on see, et me ikkagi, küll tõsi, prokuratuur ütles, et nad uut õigusabipalvet Venemaale ei esita, aga selleks ei ole ka mingisugust vajadust, aga me kindlasti meenutame Venemaale, et õigusabipalve on endiselt jõus. Kui sellised ülestunnistajad on, eks me kontrollime natukene neid andmeid, ega me võime siin ka välja anda Euroopa vahistamismääruse. Et tegemist ei ole mitte just lihtrahva hulka kuuluvate inimestega Venemaal ja eks neil ka võib-olla vahel tekib huvi sõita näiteks Küprosele turismireisile, siis seal võib nad vahistada."

Ühtäkki ja hiljem on Lang tollesama Markovi suhtes (temast ju jutt käib) aga üllatavalt leebe ja loobub viisakeelust.

Mida aeg edasi seda segasemaks asjad lähevad. Miks? Sest umbusaldamisega on ju kiire sest kui asju põhjalikumalt uurima hakata lakkab ilmselt olemast ka seegi mustvalge pilt mis tänaseks meedias ja poliitkaklustes kujunenud on.

Kas on üldse mõeldav, et selles küsimuses selgub mingigi tõde?

Markov on öelnud oma teadmata nimega (Markov ütles intrevjuus, et ta ei nimeta seda nime kuna kardab, et sel isikul võib probleeme tulla viisade saamisega)nõuniku kohta, et tema korraldas küberrünnaku Eesti vastu. See tegu on kriminaalkorras karistatav ka Venemaal.
Sisuliselt pole meil mingit võimalust teada saada seda, kas Markov andis selleks korralduse või mitte ja kes see isik oli, kes seda tööd tegi.
tegelikult puudub selleks ka vajadus sest viisakeeld pole kohtuotsus.
Proovige näiteks lennujaamas öelda, et teie või teie tuttava kotis on pomm...ja siis kui kogu käivitunud tants ja trall (protseduur) on käivitunud siis vadake, kas see lõpeb kui teatate, et te tegite nalja?

Ei viisakeelust ega selle äravõtmisest ei saa ega peaks seaduse mõttes avalikkus teadma. Meil nüüd siis teab. Riigisaladuse üks olemus on ka selles, et ei nähta vaeva sellega kuidas põhjendada või motiveerida üht või teist tegu.
Nähtavalt on selle motivatsiooniga hätta jäänud ja aina rohkem jäämas nii Rein Lang justiitsministrina kui Urmas Paet välisministrina.

Iga järgnev päev seda vaidlust toodab üsna vähe tõde ja üsna palju piinlikkust. Meenutagem: Euroopa parlamendi valimiste ajal räägiti sisepoliitikast...nüüd siis räägitakse kohalike valimiste aegu välispoliitikast. Ilmne narrus, kas pole?

Esmaspäeval kuulavad rohelised Jüri Pihli (endine siseminister) ja Urmas Paeti (praegune välisminister) selgitusi.
Mulle aga tundub, et sõltumatult neist selgitustest ei jõua me täieliku teadmiseni kogu ses asjas kunagi.
Ja siin ongi koht, kus toimiks Eesti vanasõna: "Targem annab järele!"
Ka minu eilne soovitus, et selles olukorras võiksid justiitsminister ja välisminister lihtsalt tagasi astuda lähtubki ennekõike sellest arusaamast. Ma lihtsalt ei usu, et umbusaldajad oma plaanist loobuvad..aga mine tea.
Tagasiastumine lõpetaks selle vaat et tund-tunnilt veidramana välja paistava olukorra jätkumise ja vahel on hea väljanägemine (riigi mõttes) vast rohkem väärt kui tõde, mida antud juhul me üdini teada ega lahata niikuiii ei saa.
Elame näeme, on siinkohal ainus viis lõpetada.

neljapäev, 24. september 2009

Muistse kesktelevisiooni varjud rahvusringhäälingus


Rahvusringhäälingu hommikused uudised olid toimetatud kesktelevisooni vaimus. Eile toimunud protesti ETV otsuse vastu mitte lasta roheliste esindajat ETV valimidebati juurde, mis kanti otseülekandena üle Tartust Vanemuise nimelisest majast, ei kajastatud ühegi sõnaga.

Sündmus oli olemas ja leidis kajastamist muudes meediakanalites: Postimehes, Õhtulehes ja Delfis

Siinkohal pole mul muud teha kui tuua rahvusvahelisest ajakirjanike eetikakoodeksist üks väljavõte:

"Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel."

IFJ eetikakoodeks on lugeda siit:

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) deklaratsioon ajakirjanike käitumispõhimõtete kohta
1. Käesolev rahvusvaheline deklaratsioon on tööalase käitumise etaloniks nende ajakirjanike jaoks, kes tegelevad uudiste või sündmuste kohta käiva informatsiooni kogumise, edastamise, levitamise või kommenteerimisega.
2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele.
3. Seda kohust järgides peab ajakirjanik ausameelsel uudiste kogumisel ja avaldamisel igal ajal kaitsma vabaduse põhimõtet ning põhimõtet, et eksisteerib õigus ka erapooletuks kommentaariks ja kriitikaks.
4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. Ajakirjanik ei varja olulist informatsiooni ega muuda dokumente.
5. Ajakirjanik kasutab vaid ausaid võtteid uudiste, piltide ja dokumentide kättesaamiseks.
6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju.
7. Ajakirjanik hoiab tööalast saladust, mis puudutab usalduslikus korras saadud informatsiooni allikat.
8. Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel.
9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.
10. Ajakirjanikud, kes väärivad ajakirjaniku nime, loevad oma kohuseks truult järgida ülalpool loetletud põhimõtteid. Oma riigi seadusandluse raames tegutsev ajakirjanik tunnistab tööalases seoses vaid kolleegide kohtumõistmist, jättes kõrvale igasuguse valitsusepoolse või muu vahelesekkumise.
Deklaratsioon võeti vastu IFJ maailmakongressil 1954. aastal, parandati maailmakongressil 1986.aastal.

Ahjaa...ka selles osas ootan oma lemmikautoriks muutunud rahvusringhäälingu eetika valvekoera sõnavõtte sellest, kuidas toimuv ei ole sõnavabaduse ahistamine ega ilmselt samuti pole tegemist pehme poliitlise korruptsiooniga või eks ta ise kindlasti leiab mingi huvitava vaatenurga neile asjadele.
Head ootamist teilegi!

kolmapäev, 23. september 2009

Rahmeldav rahvusringhääling!

Uskuge või mitte...just sain teada, et mõne aja pärast algava ETV teledebati publikugi hulka ei lasta roheliste esindajat.
Vaat nii on lood meie riikliku vaba meediaga.
Alles see oli kui rohelised lülitati mingi arusaamatu põhjusega välja kõigist rahvusringhääligu avalikest debattidest.
Nüüd kus meie esindaja Tartus soovis osaleda Vanemuises toimuva otsesaate publiku hulgas, sai ka tema hundipassi.
Ega muud...jätkame vaatlusi.
Kindlasti on oodatud järjekordsed etv eetika valvekoera avaldused sel teemal, miks just selline lahendus õige on nagu härrad-prouad rahvuslikust telepurgist on otsustanud.
Aga mul on üks kõhutunne ja see on väga lihtne kõhutunne: rahvuslik sõnavabaduse piiramine lõpeb paratamatult üsna suurte kaadrivahetustega ning tõsise tõmbetuulega rahvusringhäälingu kambrikestes.
Nii et jõudu ja jätku tööle!

reede, 18. september 2009

Kes siis veel?

Tänane Äripäev rõõmustab lugejat taas teadmisega selle kohta, et olen riigikogu saalis arvutis "midagi sirgeldanud". Mis moel see eesti majandusega seotud on, seda ma kahjuks ei oksa öelda aga ju Äripäev seda teab. Ilmselt on tegemist sama tähtsa teadmisega nagu see, kes on Eesti 500 kõige rikkamat inimest või midagi sellist.
Et lugejatele pilt poolikuks ja mõistetamatuks ei jääks toon siinkohal ära siis ka lõpptulemuse, mille lähetasin ka asja vastu huvi tundnud ajakirjanikule.
Siin see on:


Levitage seda!

reede, 4. september 2009

Teadmine kriisi kohta või nõiakunst




Ilmselt olete lugenud sellest kuidas keegi on välja arvutanud kui sügav on võimalik majanduslangus ja keegi teine jälle selle, millal saabub majandustõus.

Kui kõik läheb hästi osatakse arvestada hästimineku suhtarve ja kordajaid, tundlikkusi ja elastsi ja kes teab veel mida. Kui majandus vibreerib ja fluktueerib oma rahuoleku ümber on arvtajatel oma rollgi. Kui aga heaolu lööb kõikuma ei aita enam arvutamine sest majanduse hea käekäik ei lõpe mitte pikselöögist vaid ikka ning ennekõike rumalusest ja asjatundmatusest, ahnusest ja mängukirest.
Kes on kuulnud, et arvutuste näitamine hasartmängusõltlase või narkomaani terveks teeb?
Siis saabubki...nüüd ongi saabunud...nõidade aeg. Need arutava kas miinust on 12 või 16 protsenti. Need arutavad täpseid kellaaegu, milla võiks tulla euro.
Mida siis raskel majandusajal teha? eg muud kui püüda rumalusest end vabana hoida ning jätkuvalt tervest mõistusest lähtuvalt edasi toimetada.

esmaspäev, 31. august 2009

Mitte ettepanek erakorralisteks valimisteks vaid osav silmamoondus

Täna kuuleme siis riigikogus sellest kuidas keskerakond alustab riigikogu erakorralite valmiste rahavahääletusele panekut.
Kadri Simsoni sõnul oevat tegemist erakorralise olukorraga, mis nõudvat erakorralisi samme. Ehk siis rahvahääletust, mis otsustaks riigikogu erakorraliste valimiste üle.

Siinkirjutaja juhtis sellele vajadusele tähelepanu juba 2008 aasta mais.
Selle peale kostis keskerakonna esimees
«Ei ole Eestis toimunud erakorralisi valimisi varem ja mulle tundub, et ega ka nüüd sellest midagi välja ei tuleks,» põhjendas Savisaar.
«Valitsusele tuleb anda ka mingisugune šanss ja kui valimised toimuvad majanduskriisi ajal, siis valitsuse jaoks on see alati lootusetu olukord,» lisas linnapea.
Asjakohane intervjuu on näha siit

Millest ühtäkki selline konjuktuurne muutus? Põhjus on loomulikult aimatav ja lihtne: oludes, kus maailamajandus näitab stabiliseerumise märke tähendab ka seda, et maailmamajandusega tavatult tugevamini seotud Eesti majandus võib asuda kosuma. Siis pole võimalik enam hädakisaga tähelepanu tõmmata.
Ajastus, kohalike valimiste eelselt viitab aga üheselt sellele, et tegemist on konjuktuurse otsusega...kuigi, mis seal salata, ilmselt ühe võimaliku otsusega, millega võimuvastuolud ehk leevenduksid.

Ehk siis tegemist on meie põhiseaduse augu või omapäraga, millega õnnestub teha ettepanek, millest keeldumisel juhtub see, mida ei taheta.

2008 aastaga võrreldes pole põhjustes, miks erakorralisi valimis korraldada ju midagi muutunud: 2007 aastal riigikogu valimistel antud lubadused ei olnud asjakohased ei 2008 aasta kevadel ega ole seda ka nüüd.

Asja detailsemalt vaadates on tegemist aga hoopis väikse trikiga.
Nimelt ütleb meie põhiseadus:

§ 105. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.

Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.

Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.

Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised.


Ehk siis: selle eelnõu rahvahäletusele panek ajab riigikogu laiali igal juhul.
Kaval ja seetõttu sisutu ettepanek sest argument ju ei loe sel juhul: kui ka rahvas ei tahaks riigikogu laiali saata siis läheb "ei" vastuse peale riigikogu laiali niikuinii.
Seega on kogu nutt, hala ja kurtmine mis kaasneb selle eelnõuga kahjuks sisutühi silmamoondus.
Valikut ju tegelikult pärast selle eelnõu vastuvõtmist pole.

reede, 28. august 2009

Hõõglambi matused


Seoses asjaoluga, et hõõglamp hakkab Euroopa valgusetekitamise areenilt pisiatasa kaduma. Ennekõike selle madala efektiivsuse tõttu.
Õhtulehest võite lugeda ka sellekohast lugusid: Hõõglamp kaob pisitasaja Kallis säästulamp hõõglambi vastu: suur kokkuhoid või suur pettumus?

Viimase artikli kirjutaja saatis ka mulle mõned küsimused kuid kuna antud vastused ei kajastunud artikleis toon need siinsamas ära. Muu hulgas palus ta kommenteerida ka üht Spiegeli artiklit, kust peaks ajakirjaniku meelest järelduma, et hõõglambi vastu ikkagi valgusvõimekusega säästulamp ei saa.

Ja nüüd siis nii kommentaar Spiegeli loole (millele ajakirjanik viitab ka oma artiklis ja millele mult kommentaari ootas) ning vastused ajakirjaniku küsimustele.

Spiegeli eksperimenti on muidugi raske kommenteerida sest arusaadavalt on 330 kandelat tõepoolest poole väiksem valgushulk kui 660 kandelat.
Teeme siis võrdluse: kõige kehvem fluorestsents-säästulamp tekitab valgusvõiumust 60 luumenit vati kohta ja parim hõõglamp 17 luumenit vati kohta.
Nii annab 15 W elektrivõimusega kehvake säästulamp välja 900 luumenit ja väga hea 75 W hõõglamp 1275 luumenit. Nagu väidetud artiklis oli tegu siis 80 kraadise hajumisnurgaga valgustitega nii, et nende valgusjõudlus kandelates on siis säästulambil: 900 lm x 0,6803 = 612 kandelat
hõõglambil: 1275 lm x 0,6803 = 867 kandelat
Mida siit järeldada? Näiteks seda, et tõenäoliselt näitas müügimees ajakirjanikule üht väga kehvakest säästulampi, mida ta tõenäoliselt ei lasknud ka piisavalt soojeneda, et selle valgusviljakus oleks piisavalt kasvanud ning tõenäoliselt võrdles ta seda ühe väga hea hõõglambiga.
Samas: isegi kui uskuda, et valgustatus oli pea kaks korda väikesm, kulus selle peale siiski 5 korda vähem energiat!
Seega, mida siis see Spiegeli "katse" meile tõestas: seda, et ka sihipäraselt valitud hõõglambi ja säästulambi puhul on säästulamp elektri valguseks muundamisel ca kahe-kolmekordselt tõhusam. Ja loomulikult ka seda, et ajakirjanikke on võimalik heleda valguslaiguga piisavalt tõhusalt lollitada.

Millised on roheliste seisukohad säästupirnide suhtes?

Vähem energiat kulutada on arukas. Seda saab teha tõepoolest mitmel moel: ehitada hooneid, mis on samal ajal nii valgusküllasemad kui soojapidavad või siis kasutada erinevaid energiat säästvaid valgusallikaid. Pigem näen täna, et energiasäästlikud fluorestsentslambid on õige pea kohta loovutamas valgusdioodidele, mille eluiga on veelgi pikem nagu ka nende valgusviljakus on kasvamas. Hõõglampide tööstust Eestis ette kujutada on raske küll aga on meil oskusteavet ja suutlikkust luua näiteks LED valgusteid ning nende juhtimissüsteeme.
Eesti oludes võimaldaks säästulampidele üleminek loobuda järjekordsest 50-80 MW elektrtitootmiseks vajalikust investeeringust. Kokkuhoid seegi.

Mida arvate sellest, et lambid asendatakse käsukorras, mitte ei rakendata elektri hinnapoliitikat, et tarbija võiks ise otsustada, milliseid lambipirne tal vaja läheb?

Ise oleks pooldanud samuti hõõglampide maksustamist. Samas ega selleks üleminekuks on ka nüüd ikka piisavalt aega ju ka antud. Tõsiasi on see, et fluorestsentslambid sisaldavad elavhõbedat (ca 1 mg lambi kohta)aga õnneks ei purune kaasaegsed säästulambid nii sageli kui kõrgel temperatuuril töötavad hõõglambid. See aga on siiski ka piisavalt suur kogus, et käidelda neid lampe kui ohtlikke jäätmeid ja seda peavad tarbijad silmas pidama.
Samas sisaldab ka meil elektriks põletatav põlevkivi elavhõbedat ja tõsisasi on see, et energiasäästu arvelt vähenevad põlevkivi põletamisel tekkivad elevhõbeda heitmed rohkem kui säästulampide katkiminekul neid juurde tekib.
Minu kodus on viimase 5 aasta jooksul purunenud 1 säästupirn ja läbi põlenud (koos purunenuga) 3. Kasutuses on neid paarkümmend.

Tootjad ja kaupmehed on aga leidlikud ning ei peaks imestama kui näiteks turule ilmuvad lambisokliga "küttekehad" kus lambile on peale tõmmatud eemaldatav metallkate, mida siis hõõglambihuvilised saavad vajadusel eemaldada. Samas ma arvan, et nii fluorestsents- kui valgusdioodlampide tootjad on uues olukorras ka tõsisemas konkurentsis ning määrama hakkab toote kvaliteet: eluiga, ohutus, valgusviljakus ja kõik muu selline. Tööd tarbijakaitsjaile peaks jaguma.

Mis mõtet on panna keldrisse kallis säästupirn, kui seal harva käiakse, see ei anna ju mingit kokkuhoidu?

Huvitav küsimus...paraku pole enamus valgusteid mitte keldrites vaid hoopis mujal ja veel: keldrites olevadi valgusteid unustatakse üsna tihti põlema just selle tõttu, et seal harva käiakse. Üks mu tuttav kõneles hiljaaegu loo oma naabrist, kes oli hakanud kahtlustama, et keegi varastab tema elektrit. Elektriarved ligi 100 kr kuus suuremad kui muidu. Süüdlane leiti õige pea: see oli maakeldrisse (aknaid pole) põlema unustatud hõõglamp.

Lisaks veel niipalju, et meie erakonna liikmete hulgas tehtud nn lambiuuringust selgus, et säästulampide kasutajatest 55 %l ei purunenud ühtki säästulampi aasta jooksul samas kui ainult 8% oli neid, kel polnud kodus purunenud ühtki hõõglambipirni.
65% kodudest oli valdavaks valgustiks säästulamp. 20 % säästulampide kasutajatest oli aasta jooksul purunenud üle kahe säästulambi ja 60% säästulampide kasutajatest ei olnud riknenud (purunenud või läbi põlenud) ühtki säästulampi. Üle 80% vastanutest on kodus valgustites üle 10 lambipirni ning enam kui pooltel rohkem kui 20.
Seega on energiasäästuks võimalusi enam kui küll.

pühapäev, 16. august 2009

Salapärane rongihange


Nagu ehk teate toimub hetkel hankekonkurss, mille käigus elektriraudtee on ostmas uusi elektri- ja diiselronge.
Kuna sel teemal on riigikogu majanduskomisjon pidanud mitemid arutelusid aj andud ka soovitusi siis palusin huvi tunda, mida ja millistel tingimustel ollakse hankimas. Eelkõige pakkusid mulle huvi kuidas on hanke puhul sätestatud siis hangitavate rongide efektiivsusnäitajad: hoolduskulud kilomeetri ja reisja kohta ja energiakulud ja muu selline millest otseselt sõltub ka see valik, kas majanduslikult on otstarbeks ronge pidada ja kui siis millistel liinidel ja milliste reisijate hulga puhul.
Igati põhjendatud huvi sest pärast rongide soetust hakkame meie teiga nende ülalpidamist subsideerida.
Palusime majandusministeeriumist seda ministri poolt allakirjutatud korraldust, kus need kriteeriumid on paika pandud.
Vastus riigikogu liikme päringule on enam kui üllatav (saabus 14. augustil) k.a.):

Tere,
Vabandan vastuse viibimise pärast. Tuginedes RHS par. 55 lg3 ning AvTS par.35 lg 1 p10 ja p17 ei ole meil kahjuks võimalik küsitud dokumente edastada kuna hankemenetlus on käimas.
Parimat,
Julia Bergstein
Transpordi investeeringute talituse juhataja


Riigihangete seaduse paragrahvi 55 lõige 3 on selline:
(3) Sidepidamine ning teabe vahetamine ja säilitamine peab toimuma viisil, mis tagab andmete terviklikkuse ning pakkumuste, hankemenetluses osalemise taotluste ja muude dokumentide konfidentsiaalsuse ning selle, et hankija saab avada pakkumused ja hankemenetluses osalemise taotlused ning tutvuda nende sisuga alles pärast nende esitamise tähtaja möödumist.

Kommentaar: ametnik pole vist aru saanud, et m ei küsi mitte pakkujate andmeid vaid riigi tingimusi selle kohta mida hangitakse. See pole ju omati mingi salajane insener Garini hüperboloid, mida riigikaitselistes huvides tellima hakatakse!
§ 35. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alused


10) teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus;
17) teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust;

Kommentaar: ka need põhjendused jäävad arusaamatuks, sest kuidas saab riigi hangitavate rongide majanduslike ja energeetiliste ning efektiivsusomaduste nimekiri olla ärisaladaus. Kelle ärisaladus? Ja kas riik kui selle teabe valdaja (majandus-ja kommunikatsiooniministeerium) tunneb tõesti, et juhul kui riigikogu liige saab teada, millistel alustel rongid hangitakse kahjustab see ministeeriumi huve? Millised need huvida saavad olla? Et mitte teada anda kui kehv või asjakohatu on see hange või milline see huvi siis on?
On selge, et selle hankega kujundatakse raudteetranspordi kulude ulatus ja iseloom järgmisteks aastakümneteks.
Sellised lood on meil selle salapärase riigihankega rongide asjus. Palun teadmiseks võtta ja huvi tunda!

pühapäev, 9. august 2009

Mida õppida sõjaliste kriiside tagajärgdest majanduskriisi puhuks.


Nii majanduslikult kui sõjaliselt võetakse sageli ülesandeid, mida ei suudeta kanda. Poliitilistesse kurvidesse minnakse sageli liiga suure kiirusega. Sageli räägitakse kuidas peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kahjustuda võiv pensionisüsteem ning vanema põlvkonna kehevemaks muutnud olud. Paraku ei ole probleem selles. 60,70, 80 ja enamgi aastat maailmas elanud on kindlasti kogenud kehvemaid aegu kui on tänased. See ei ole muidugi põhjendus pensionite kärbeteks kuid palju suuremad probleemid on seostud kuni 25 aastaste töövõimeliste-tahtelisete noorte inimestega, kel pole lihtsalt tööd. Neile töö ja võimaluste tagamine on ühiskonna jaoks olulisemgi kui vanema põlve sotsiaalhoolekanne. Just selle põlvkonna tegevusest sõltuvad vanema põlvkonna võimalused. See on paratamatus, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid see on see, mida tänaseks on õpitud paljudest sõjalistest konfliktidest ja nende üleelamise teedest.


Sarnasused sõjaliste ja majanduskriiside vahel annavad võimaluse ka mõlemaid kriise paremini lahendada.

20. sajandi üheks sotsiaalpoliitiliseks innovatsiooniks võib pidada konfliktidega toimetulekut rahvusvahelise sekkumise ja rahuvalvamise kaudu. Loomulikult pole tegu mingi universaalse imerohuga kõikvõimalike sõdade ja võimupingete ning hullunud diktaatorite tegevuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii vähemalt üks osa maailmast rahutagamist ja rahuvalvamist käsitleb.
Sõdadel ning nende tagajärgedel on majanduskriisidega mõndagi sarnast. Sõja...olgu siis kodusõja või muu sõja...tulemusena laostunud ühiskond pole võimeline tootma ega oma tooteid muudesse riikidesse vedama. Sama lugu on majanduskriisiga...küll on põhjused erinevad: üleilmses majanduskriisis kaovad nõudluse vähenedes ja protektsionsimiilminguis eksportturud samuti.

Kuigi sõjaliste kriisidega toimetulekuks on õppimisvõimalusi viimase poole sajandi jooksul olnud piisavalt on rakendatavad tegustemisviisid kaugel sellest mida peetakse tänasel päeval otstarbekaks ja kokkukäivaks selle kogemusega, mis nendest kriisidest omandatud ja õpitud.

Traditsiooniline kriisist ülesaamise mudel ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, rahutagajad riiki viia nii kiiresti kui võimalik ja needsamad rahutagajad ka riigist viia nii ruttu kui võimalik. Seejärel, nagu demokraatia ekspordi mudel seda ette näeb, läbi viia valimised, nii kiiresti kui võimalik ja saada valitsus, mis asub toimetama ja seda samuti nii kiiresti kui võimalik. Paraku on viinud sedalaadi kriisiregulatsioonid ei muuni kui uute kriisideni.

Siin on aga üks väike aga mitte ebaoluline "aga". Konfliktid, mida sedamoodi reguleerima minnakse on kellegi võit ja kellegi kaotus juba oma algpõhjusil. Konfliktid, mis sel moel piisavalt pikalt kestavad lõppevad moel-teisel nulliga: kumbki pool või ükski osalistest ei ole saanud võitu vaid kõik suhted ja võimalused on stagneerunud. Sellest ka kriis ja sellest ka pühjendus välise sekkumise jaoks. Tegemist on nullsumma olukorraga ning jõudes valimiste ja uue valitsuseni pole tegu muuga kui taas võitnute ja sellele lisaks kaotanutega. Nagu majanduskriisiski ei vii kellegi võit kaotanute optimismi ja usalduse taastumiseni vaid stagneerunud summaarse olukorra jätkumiseni. Kahjuks.Kiire lahendus seisakule moel, kus kellelgi hakkab nö parem saab kiirustades toimuda ainult kellegi teise arvelt. Nende arvelt, kes kaotavad või on muul moel õnnetud teenindades kellegi teise huve.

Enne võimu ja võimaluste ning sellega kogutavate väärtuste ümberjagamise algust peab olema aga loodud vaimne õhkkond, mis väärtuste teket võimaldab ning ümberjagamist sallib. Tegus on siis nii usalduse kui väärtushinnagutega, mille teke ei ole kiire. Küll saab olla aga kiire nende kadumine. Just seetõttu tekivadki ka majandusprobleemid justnagu üleöö...olgu siis tegu pelgalt üksiku maksejõuetu ettevõtte või kogu majandussüsteemiga. Lootus ja usk, et probleeme pole hoiab neid toimimas ning usalduse kadu neid ka lagundab.
Stagnatsioonijärgses ühiskonnas ei teki õnnetunnet ega ühiskonna edenemist aga seetõttu, et keegi saab lokaalselt õnnelikumaks ja samal põhjusel on ka majanduskriisist väljatuleku eelduseks ühiselt huvipakkuv ja lootustandev tegevus.

Rahutagamine, kui ÜRO ja selle julgeolekunõukogu üks tegevusist, saaks olla usalduse tekke alusena mõeldav vaid pikaajalisena. Just sellisena, et kujuneksid välja usaldus ja julgeolek sellisel moel, et lubatu ja keelatu piir ühiskonna jaoks selgelt välja kujuneks.
Kehvades majandusoludeski on vaja pikaajalist usaldustoetuse mehhanismi. Vanade ja ohtrat rikkumist võimaldavate reeglitega turg seda ei pruugi olla. Hetkel ei tea me sedagi, kas Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank saavad ja suudavad kehastada ÜROga analooget rahuvalvemissiooni majandussuhete taastumise kontekstis. Mõneti on nüüdne, uue rahandusajastu majanduskriis ka proovikiviks, kas mainitud organisatsioonid ja võimalik, et ka Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) suudavad globaalse usalduse taastekkele kaasa aidata või põruvad. Viimasel juhul on põhjust ümber hindama hakata usaldussuhte kontrolli ja tekkemehhanisme rahanduses ning majanduses.

Lisaks rahutagamisele on möödapääsmatu, et oleks ka neid, doonoreid, kes hoiaksid üleval pikaajalist huvi taastatava ühiskonna suhtes. Panustaksid sellesse rahaliselt, majanduslikult kui kultuuriliseltki. Seda kõike on vaja, et sünniks konflikti (kriisi) järgne reformivõimeline valitsus. Pole kahtlustki, et nii sõjaline konflikt kui majanduskriiski nõuavad sootuks uut adraseadmist ja asjakorraldust...selleks et tegevusega vältida kriisini viivate suhete taasteket. Majanduskriisiga tegeleva ühiskonna doonoreiks pole keegi muu kui oma riigi kodanikud. Mida neil anda? Aga loomulikult oma sääste, oma usaldust ja omi hääli. Seda ei saa neilt aga nõuda.

Sõjalised kriisid on õpetanud, et nendejärgne ühiskonnaelu on kirju. Ülimalt kirju. Esindatud on kõik petturitest ja pättidest pühameeste ning poeetideni välja. sama on meil oodata majanduskriisistki.
Mida oodatakse kriisidejärgselt ühiskonnalt: töökohti, teenuseid (ennekõike tervishoiuteenuseid) ning puhtalt ja läbipaistvalt toimivat valitsust. Töökohti on ennekõike vaja just noortele. Noorte hõivatus kriisijärgses olukorras määrab selle, kas uuest põlvkonnast saab kriisi taastekitaja või ühiskonna ülesehitaja. Korralikku valitsust vaja aga selleks, et see mis raha eest lubatud ka tehtud saaks. Nii sobivad sõjajärgse kriisi leevendamise põhimõtted imehästi ka vähemalt Eesti tänastesse oludesse. Kuni selleni välja, et parim viis sellistes oludes töökohtade tekitamiseks on ehitusega seonduv. Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

On üks hea asi, mille poolest majanduskriis veel erineb sõjalisest kriisist. Piirideta arstide liikumisel pole meie juurde veel asja. Küll oleksid siinkohal teretulnud nii piirideta ehitusmeistrid kui piirideta raamatupidajad (võimalus taas sotsiaalseks innovatsiooniks, sest minu teada selliseid tegelasi olemas pole), kes asju järje peale aitaksid saada.
Viimaseid ka seetõttu, et ennetada rahvusvahelise rahandusinkvisitsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi, tohterdavat külaskäik. Vabatahtlik finats- ja tehnoloogiline nõu on vahest olulisemgi kui prii arstiabi. Kas pole?

laupäev, 8. august 2009

Hädade tegelik nimi ehk mille Aaviksoo rääkimata jättis

Aaviksoo jääb kirjas valitsusele (ehk ka iseendale) pidama oma avaldusega tegelikult poolele teele tõstatades küsimuse umbes nii, et miks pole erakonnad suutelised või huvitatud loobuma oma seisukohtadest. Vastus on ju teada: tegemist ongi klassikaliste erakondadega, mille eristumine (erakonnastumine) põhinebki pooleldi dogmaatilistel seisukohtadel.
Poliitpraktika või -tehnoloogia nagu seda hellitavalt ning natuke ülehinnatult kutsutakse põhineb (kahjuks) jäigastunud arusaamadel ja loomult suletud põhimõtetekogumil.

Erakondi on tavaks võetud jagada mingi ajast-arust mehhanismi alusel vasakpoolseteks ja parempoolseteks ning liberaalseteks ja konservatiivseteks kuigi ühiskonna ja majanduse probleemid on prasajagu sellised nagu nad on. Sagelion need probleemid seotud just inimeste omadusega ignoreerida piire, mille olemasolust aimdust omatakse. piire näiteks selle kohta, et ressursid on lõplikud, piire selle kohta, et ökosüsteemi talumisvõime on lõplik jne, jne.

Probleem riigieelarvest ja rahvuslikust rikkusest on mõnes mõttes taandatav lihtsale tõsiasjale: kollektiivselt on Eestlased ära kulutanud oma ainsa selgelt rikkust tekitava kapitali, isikliku aja nimelt, suure hulga tühja tähja peale ja nüüd käib üleriigiline ajujaht neile, kes on selles süüdi.

Need kelle isiklik ahnus ja lootused laenates rikkaks saada süüdistavad neid, kes neile selle laenu maha müünud või kaela määrinud on. Nad on kaelani võlgades ja nende laenuraha eest soetatud vara väärtus ei kata enam ehk pooltki selle laenu koguväärtusest ja nemad ootavad, et see tagatis mis neil olema peab oleksi see vara, mille nad on laenu eest soetanud. See on seadusandja küsimus lõpetada selline laenuorjus ja surnud hobuse kinnimaksmine. Kui see lõpeb hingavad paljud kergemalt ja neile jääb järele tõepoolest vaba ja loodetavalt loomingulist aega luua väärtusi.

Need kes on näinud ja sellele ka kaasa aidanud, et loodusvarad ja loodus tervikuna oleks võimalikult ruttu ja võimalikult suureks rahaks ja kasumiks vahetatavad on hädas sest näevad, et loodust vääristatakse aina laiemal ja suuremal poliitiliselgi ja rahvusvaheliselgi tasandil. Nende käibed ja kasum tulevad meie elukeskkonna ja aja arvelt. Kordan end taas: 1 kg põletatud põlevkivi tähendab pool ja enamgi krooni ühiskonna lt võetud raha tervise ja keskkonnakulutusteks ja see summa ei kajastu meie elektriarvetes. See on kõigi ühiskonnaliikmete selja tagant varastatud aeg ja raha. Paljud väldivad selle varguse ilmsikstulekut kuna mugav on mõelda, et odav elektrihind tähendab odavat elu. Ei tähenda...see tähendab ja on tähendanud tänaseks üle kümnendi üksteise arvelt võlguelamist. Ka see on justkui üleöö vaeseks jäämise üks põhjustest.

Me oleme panustamas majanduse tehnoloogilisse edenemisse miljardeid kroone igaaastaselt kui üllatuslikult ei pane me tähele, et selle panustusega tegelevad inimesed, kelle tehnoloogiline kompetents puudub või on õhkõrn. Tegemist on majatäie haldusjuhtide ja finantsistide ja kelle tahes veel sedatüüpi inimestega. Jutt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Meie tehnoloogilise tõusu väidetavast allikast, mis on võtnud enesele kohtuniku, mitte aktiivse tegutseja rolli.
Kohtunik ei määra ei poksimatši tulemust. Kui see asutus tegutseb konkurentsi kasvatajana siis peab olema selela asutuse ja meie kõigu ühisraha kulumise sisuks ja suunaks just need valdkonnad mida kasvatada. See aga nõuab tehnoloogilist kompetentsi ja sädet silmis mitte kohtuniku morni ja erapooletut rolli. Kui palju loojate õnnetunnet ning loomisindu on see asutus aastate jooksul kanalisatsiooni lasknud? Vaid loojad ja selle asutuse "võimalustest" loobujad teavad seda. Raha aga kulub ja tekkivate väärtuste ning lahenduste hulk ja iseloom on kaugel meie tegelikest vajadustest.

Me oleme olnud oma toiduvalikutes ja reeglites õõvastavalt ükskõiksed. Toidutootmisest ja müügist on saanud konveier, mis rahumeeli segab puhta joogivee tervist rikkuvate värvainete, maitsetekitajatega ning muu sellisega ning müüb kireva sildi all meie lastele. Tavapärase toiduga on asjad ju lähedased. Jätkuvalt pole lihtsalt kättesaadavad toetus ja tugimehhanismid, mis bürokraatlike probleemideta võimaldaksid toetada koostöös toimivate põllumajndustootjate paremat töötlemis ning turustamisvõimet. Teades, et ühistöö on nende nõrgaks küljeks ei ole neile ka sihipärast abi selle ühistöö aluste kujundmaiseks.

Võim on olnud ka õõvastavalt ükskõikne inimeste arvamuse suhtes. Kujutada ette, et valimiste vahepealsel ajal võiksid valijad oma tahet avaldada tundub demokraatiavastase roimana. Nii hakkavat võimaust võtma populism ja inimestega manipuleerimine. Nagu kõik on näinud täidavad valimiskampaaniad avaliku ruumi "väga sisuka ja huvitava ning teemakohase diskussiooniga". Aeg otsedemokraatiat juurutama hakata. Kohalike omavalituste otsedemokraatia ehk siduvate rahvahääletuste seadustamine on tahte taga. Seaduseelnõu on selle kohta koguni ette valmistatud.

Ühiskond on tervik ja tänu inimeste iseorganiseerumisevõimele samuti iseroganiseeruv kogum. Meie sotsiaalse toetuse võime on kahanenud, mite selle tõttu, et raha on vähemaks jäänud. See on juba tagajärg. Põhjuseks on see, et viisid kuidas seda raha on hangitud on loomult olnud inimesi ja ühiskonda ning meie ainsat tervise eeldust, loodust, kahjustavad. See on tõsiasi, millest ei saa mööda vaadata ja ka tõsiasi, millest kaitseminister valitsusele kirjutades targu või siis mitte-targu rääkimata jätab.

Ülaltoodu on minu meelest meie probleemide tegelik nimi. Vähemalt osa sellest nimest. Kui neid demokraatlikul moel lahendada soovida võib loomulikult loota sellele, et erakonnad muudavad omi eetilisi valikuid...parem oleks siiski uskuda, et seda suudavad tänases olukorras teha valijad. Aga erakondi ja valitavaid võiks sedapuhku olla rohkem. See aga tähendaks nii erakondade liikmete arvu alandamist ja miks ka mitte erakondadesse mitte kuuluvate inimeste valmisliitude soosimist ka riigikogu valimistel. Me pole nii rikkad, et ideid ja valmidust ühiskonna huvides toimida parteiõiguse abil minema visata.

teisipäev, 4. august 2009

Haamriga aatomite pihta


Dr. MIchel Laberge kavatseb sellise masinaga anda plasmas hulpivatele aatomitele ühishoobi, millega tekitada tuumasünteesi jaoks sobivad, Päikese oludega lähedased, tingimused.

Minu elus on kord olnud juhtum, kus vaimustununa Stanley Ponsi ja Martin Fleishmanni artiklist külmtuumasünteesi kohta katsetasime seda füüsik Priit Truusaluga. Selle kohta kirjutasin ühe loo ka Carl Sagani raamatu "Deemonitest vaevatud maailm" järelsõnaks, mida on refereeritud siin.

Toona pallaadiumelektroodil rasket vett elektrolüüsides meie neutroneid ei saanud. Samas on sedalaadi ja muusuguseidki katseid tehtud hiljemgi. Üks omapärasemaid neist on füüsik Michel Laberge välja pakutud tuumahaamer...mitte päris nii nagu omaaegses filmis aatomikust tuuma lõhestatakse.

Laberge idee on tekitada vedela metalliga täidetud sfääri sisse plasmatomp ning see tomp siis sfäärilise kambri seinale antavate hoopidega kokku pressida nii, et temperatuuri ja rõhu tõusu tulemusena eeldatavalt tekkivas tuumasünteesis sündivad neutronid ja soojus neelduksid metallis ning kuumutaksid seekaudu vett auruturbiini jaoks.
Kogu selle lahenduse kohta saate lugeda siit
ja lühidat ülevaadet ka siit.

Oskamata hetkel öelda, mida selline lahendus füüsikaliselt tähendada võiks on tegemist igati huvitava lähenemisega. Vaid mõne aja eest oli lugeda ka katsest kus tavalise kleeplindi abil, seda vaakumkambris lahti kerides, õnnestus tekitada röntgenkiirgust.

Jälgime toimuvat...igatahes põnevam ja ootusärevam kui õiguskantsleri või riigikogugi järjekordne seisukohavõtt käibemakus küsimustes. Huvitavam igatahes kui tammuda pakri saarel ja toksida seal tikke maasse ja rääkida sellest kuidas varsti tuleb sinna Eestit hädast ja õnnest päästev tuumajaam. Mingem garaažidesse ja mõelgem välja mingi uus ja kasulik masin. Loodusseaduste järgi toimides pole võimalik vähemalt põhiseadust rikkuda ja kui on, vajab põhiseadus korralikku kohendust.

esmaspäev, 3. august 2009

Tehke seda, ei tea mida!



Õiguskantsler on oma sõnutsi tuvastanud vastuolu käibemaksuseaduse ja põhiseaduse vahel. Vastuolu on tema meelest selles, et seadus jõustus liialt lühikse asja jooksul ja seaduse vastuvõtmise ja jõsutamise vahele ei jäänud piisvalt aega.

Pole kahtlustki, et see nii on. Kiirustades ja seades eesmärke kasutati tormakat abinõu. Ise, rohelised siis, olime pigem seisukohal, et ka käibmaksutõusu õnnestuks vältida kui jõulisemalt tõsta ressursitasusid ja aktsiise, kuid see plaan oleks kahjuks jäänud toetuseta...

Ehk siis piisava vahe puudumist tajun ja tunnen ka ise. Seda ühe hääletajana selle käibemaksu tõusu poolt ning tõepoolest see rutt polnud kõige targem samm. Mea culpa!
Ja loomulikult tunnustus kõigile ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes suutsid selle segaduse oma isikliku tööga ära siluda.

Aga tulles nüüd tagasi õiguskantsleri ettepaneku juurde. Nimelt saanuks õiguskantsler sama küsimust lahendada ka leebemal moel. Mitte ettepanekudga vaid ettekandega riigikogule, kus samal motiivil, millises võtmes on ta nüüd kirjutanud oma ettepaneku, oleks ta saanud vältida edaspidi selliste olukordade tekke.

Õiguskantsler soovis aga teha justnimelt ettepaneku viia kõnealne seadus põhiseadusega kooskõlla. Samas ei ole õiguskantsler ei avalikkusle ega ka riigikogu komisjonides välja öelnud, millisel moel ta näeks, et see tema nähtav vastuolu põhiseadusega saaks leevenduda. Seis, mis on tekkinud sellist ettepanekut (mis seaduse järgi kohustab riigikogu reageerima) tehes on veidi kummaline. Esiteks, ettepaneku tegija ei suuda või ei taha öelda, millist tegu ta soovib näha. Ta on lihtsalt valmis ettepaneku tulemusena tekkivat otsust taas kaaluma. Aega tagasi pöörata ning sel moel untsu läinud asja uuesti teha on praktiliselt võimatu. Ükskõik, millise ettevõtja kasuks või huvides proovitaks otsuseid teha oleks tulemus kellegi järjekordne protsest. Ka juhul kui näha ette leebus karistamise suhtes 2009 aasta juulikuu maksuhäirete puhul on seegi kellegi suhtes korda saadetud riive...nende suhtes, kel maksudega probleeme näiteks ei olnud. Riigikogu on nagu tegelane vene muinasjutus, kellele tsaar on andud ülesandeks minna sinna, eitea kuhu ja tuua seda, eitea mida.

Mis oleks erinenud, kui õiguskantsler oleks teinud ettepaneku asemel ettekande? Selles ettekandes oleks võinud olla selge soovitus piisava aja määrale, mis peab näiteks maksuseaduste puhul eelnema nende jõustamisele. Riik kui organisatsioon oleks õppinud, oleks tekikinud üks tava (tõsi märkimisväärse ebamugavuse hinnaga) aga tulemuseks oleks parem õigusselgus tuleviku jaoks. Tänases olukorras võib kogu see vaidlus päädida pika protsessiga riigkohtus, mille tulemuseks võivad olla tagasipööramised, kahjunõuded...igatahes taas segadus nii ettetvõtete kui riigikassagi jaoks. Loomulikult aga priske teenistus advokaatidele. Eks ettevõtluse arendamiseks on võimalik valida väga erinevaid teid ja majandussektoreid.

Mida saaks õiguskantsler veel teha? Täna, veel enne riigikogu istungit, selgelt järele mõelda, millised on siis need sisulised ettepanekud, mille üle riigikogu saaks otsustada. Loomulikult püüavad ka riigikogu liikmed selel "tsaari" ülesande üle nuputada. Valikud peaksid aga olema mitte abstraktsed ja tänastes oludes paratamatult riigikohtu poole viivad vaid konkreetsed. Õiguskantsleril on võimalus neid lahendusi avaldada nii tänases kõnes riigikogu ees nagu ka saadikute küsimustele vastates. Ja neid küsimusi tuleb.

Kui õiguskantselrilt pole täna võimalik vastuseid saada selle kohta, millised lahendused rahuldaksid teda ja ta loeks talle nähtava vastuolu põhiseadusega lõppenuks ei jäägi meil muud üle kui küsida: miks tegi õiguskantsler ilma lahendusteta ettepaneku selmet pidada asjakohane ettekanne riigikogus?
Sellele annab vastuse nii aeg kui edasised sündmused...muidugi juhul kui see vastus ka täna kellegi peas olemas on.

kolmapäev, 29. juuli 2009

Lamasütippva võitlus Salomoniga ehk mis selle käibemaksu ümber siis tegelikult toimub



Kas teate, et Päike tiirleb tegelikult ju ümber Maa. Igaüks võib seda oma silmaga näha...kes on aga näinnud seda, et Maa tiirleks ümber Päikse...tunnistage ausalt, seda kujutatakse ainult õpikutes või mingites filmilõikudes. Tegelikult on ju nii nagu näete.
Ja siis veel...mustkunstnikud tõepoolest võtavad kübaratest jäneseid ja kaotavad sinna pandud esemeid...ise olen näinud ja nii ju seetõttu ongi.

Samasuguse tõeväärtusega on riigikogu rahanduskomisjoni liikme Kadri Simsoni väljaütlemine sel teemal, mis toimus rahanduskomisjonis, kus arutati õiguskantselri ettepanekut tunnistada käibemaksu tõstmine põhiseadusega vastuolus olevaks.
Simsoni tsitaat on asja kohta järgmine: "Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud."

Mis on Simsoni kahjuks otsene vale. Hetk kui kolleeg Trapido palus mul välja tulla, et arutada meie seisukohta oli mõni hetk enne seda, kui komisjon asus hääletama. Ja kummalise kombe kohaselt ei vaevutud ukse taga olevat komisjoni liiget hääletamisel kutsuma...ei Simson ega keegi teine. Toomaselt küsides oleks ta jäänud ses asjas erapooletuks.
Kadri Simson on aga edaspidigi ilmselt andunud mustkunstietenduste külastaja ja ilmselt võiks talle sõna ja jõukohane olla kokku kutsuda ka Lapiku Maa ja Selle Ümber Tiirleva Päikese Pooldajate Vabathtlik Ühing (LAMASÜTIPPVA, kostub nagu mingi jumalik tegelane Ida usundeist...sobilik just sellise sekti nimeks)

Sekti pooldajaid oleks tal juba sealtsamast komisjonist, kus lahkudes sisistati, et vaat mis 86 miljonit teevad, millega teid ära osteti...seegi kuulub silmamoondusse uskujate tavapäraste rituaalide juurde.

Ehk veelkordselt siis nüüd mu tegelik seisukoht on ikka selles, et Päike ei tiirle ümber Maa ja mustkunst on silma- ning tajumoondus, ning rahanduskomisjoni ei läinud ma mitte selleks, et eskortida sealt hääletamise ajaks Trapidot vaid ikka selleks, et pakkuda lahendust, mida kujunenud olukorras teha.

Ja see meie lahendus oleks, et kui õiguskantsleri hinnangul on 6 päeva käibemaksu tõusu etteteatmiseks vähe siis näiteks ilmselt juba 15 päeva oleks olnud piisav. Seda on kinnitanud ka ettevõtjad, kel see maksukohustus tekkis. Peamiskes probleemiks, miks lühikese aja jooksul ei olnud võimalik käibemaksumuutust valutult läbi viia oli aga hoopis asjaolu, et paljude ettevõtete kassa- ja raamatupidamissüsteemid sisaldasid käibemaksu suurust mitte muutjana vaid programmidesse sisse kirjutatud konstandina. Nagu olete tähele pannud sünnivad kauplustes allahindlused hetkega. Arvutamise mõttes pole hinnamuutusel ja käibmaksumuutusel ju suurt vahet kuid tehniliselt on seda maksumuutust tõepoolest raske teostada, kui programmis käibemaksu suuruse muutmise koht puudub.
Meie ettepanek oli selles, et seadusega võimaldada näiteks k.a. oktoobrikuus tehtud maksiustatud käibelt neil ettevõtetel, kel pole käibemaksuvõlga ja kel käibemks eelmise kuu eest atstutd saada tagasi 2/3% maksustatud käibelt...see arv tuleneb siis arvutusest 2% (mis on lisaks küsitud käibemaksu osa) x 10 päeva (mis on juulikuus puudu jäänud aeg) / 30 päeva (mis on kuus olevate päevade arv).

Isiklikult olen veendunud, et ettevõtjate suhtes oli see toiming kiirustav aga seda teadamatuse tõttu, et paljude ettevõtete kassatarkvara ei võimaldanudki kiiret maksumuutust. Sellest lähtuvalt on selline tagasimakse vajalik. Küsisin sel koosolekul ka õiguskantslerilt: kui riigikogu pakuks välja just sellise lahenduse ja sellega kaob ära probleem, mille puhul näeb õiguskantsler vastuollu minekut põhiseadusega, kas siis ta nõustub, et sisuline lahendus on saabunud või nõuab ikka, et tunnistataks vastuolu sattumist põhiseadusega. Selget vastust ei saanud kuid jäi mulje, et pigem sooviks õiguskantsler näha riigikogu tunnistamas oma vastuolu põhisedusega kui lahendust probleemile. Ja probleem, meenutan, on ettevõtjate pöördumises õiguskantslerile kirjeldatud: aega jäi väheks. Õiguskantsler teisendas aga ettevõtjate probleemi enda uueks probleemiks: vastuoluks põhisedusega.

Riigielu mõttes oleks käibemaksutõusu tagasipööramisega, näiteks Riigikohtu otsusega, kui õiguskantsler jääb kaitsma oma tõstatatud probleemi mitte ettevõtjate oma, lugu samalaadne kui Estonia katastroofi järgse ajaga. Loomulikult oleks see korralik eelarvekatastroof, selles pole kahtlust, kuid tegu oleks ka ahvatleva töömaaga täna ju osalt jõude istuvatele advokaadibüroodele, kes tõttaksid kohe kahjunõudeid koostama ning koondama.
Nö Salomonlik otsus, mis maksusegadust ei tekita on täna võimalik, sest kui aega eelpakutud viisil ettevõtjaile kompenseerida pole ju ka õiguskansleri teisendus põhiseaduse riiveks enam põhjendatud. Loomulikult on küsimus ka eratarbijais, kes võivad öelda, et nemad pidid ju kinni maksma kogu selle käibemaksutõusust tuleneva hinnatõusu...siin saab selgust aga alles pärast seda, kui meil on teada, kuidas on muutnud tarbijahinnaindeks pärast käibemaksutõusu...kaupmeeste agarust allahindluste tegemisel vaadates võime ilmselt tõdeda, et juulis-augustis oluluist tarbijahinnaindeksi kasvu ehk polegi. Aga seda saab arutada siis kui on olemas mõõtmistulemused. Seni aga jätkub Lamasütippva ja Salomoni võitlus.