kolmapäev, 23. september 2015

VILEPUHUJATE TOETUSEKS

Olen mõelnud, kas Julian Assangeʼi loodud lekkeentsüklopeedial ning Edward Snowdenil ja Bradley Manningul nagu sadadel teistel globaalsetel või lokaalsetel vilepuhujatel pole ehk mingi üldisem tähendus. Paljudel ilmingutel on kombeks sisse juhatada mingi protsess või osutada sellise protsessi võimalikkusele.

Milline võiks välja näha malemäng, kui kumbki mängija teaks mingil imetabasel moel teise poole käike ette? Male sellisel kujul kaotaks oma ahvatluse ning kirglikkuse ja mõtte laiemalt. Arvatavad, eeldatavad, aga mitte teada olevad sammud on need, mis annavad teisele poolele ilmselt mistahes mängulistes suhetes lootust ja tahet jätkata, ennekõike lootuses oma positsiooni parandada.

Otsuste loomuse ning sisu küsimusega ja seda oludes, kus ollakse erinevalt informeeritud, on süvitsi tegelenud Ameerika juudi psühholoog Daniel Kahneman. 2002. aastal pälvis ta sellealaste tööde eest Nobeli majanduspreemia. Tema tööd, mis puudutavad muu hulgas ka majanduslikku käitumist, on osalt seotud ka sellega, kuidas eelnev seisund (teadmine) kujundab arusaamu ja arvamusi edasiste toimingute tegemisel. Kahneman tõestas, et inimesed (seega ehk ka organisatsioonid ja terved ühiskonnadki) hindavad riski vähenemist kaks korda väärtuslikumaks kui riskides uute väärtuste loomist.

Kahnemani suurim teene on aga see, et ta näitas, kuivõrd suures ulatuses – nii isiklikus kui ka majanduslikus käitumises – erinevad inimeste intuitsioon ja spontaanne käitumine ratsionaalsest ja millise osavusega aju meile vingerpusse mängib. Seda juhul, kui toimime oma loomulikus olekus: infonappuses. See on põhjus, miks on iga infokild (otsustamist võimaldav vaba informatsioon) kuldaväärt – meie aju suudab nimelt oma meelevallast ning meelepettevõimekusest lähtudes genereerida maailmast mustmiljon veidrat versiooni. Mõni tõene nende hulgas.

On üsna ilmne, et mistahes saladusena hoitud teadmise lekkimine nõrgestab seda, kelle kohta teave käib. Nii hoitakse kiivalt luuresaladusi ja hangitakse varjatult teavet nii vaenlaste kui liitlastegi kohta. See on põhjus, miks neelab «bundeskantsler» alla kibeda pilli, mille nimeks on «presidentovjunaitidsteitsi» silmad ja kõrvad kantsleri kontoris ja magamistoas. Teadmine võimaldab eraldada usaldusväärsed stsenaariumid meelevaldsetest fantaasiatest. Nagu aru saate, teeb «bundeskantsler» sedasama. Ilmselt teevad kõik. Üksteise kohta, üksteise võidu. Üks kuluaaride, pigem suletud uste taguse diplomaatia ning poliitika tegevusi ongi luuramisel kogutud kaardipakist tarvilike ja piisavate faktide lauale ladumine. See on äraproovitud ja üsna tõenäone viis. Omaette pokker, mille kaardipakid pannakse kokku luureteenistustes.

Aga mis siis, kui panustada riikidevahelise leppe alusel saladuste ilmsiks toomise nimel? ÜRO-l nagu ka arvukatel muudel organisatsioonidel ei ole ju endi liikmete ees saladusi. Jagatud teave hoiab neid kooslusi nii koos kui teatud mõttes rahulgi. Mõtte, et riikide saladusi ei peaks päevavalgele tooma Assangeʼid ja Snowdenid, vaid see võiks sündida hoopistükkis rahvusvahelise kokkuleppe alusel, andis mulle üks nutikas leiutaja – Andres Murdvee.

Tõepoolest, mida halba saaks olla selles, kui näiteks Eesti toimingud ja kavad oleksid avalikud, kui kõigile oleks nähtavaks tehtud venelastegi pisimadki plaanid. Loomulikult võib sellistki masinavärki tüssata ja desorienteerida ja seda ka tegema hakataks. Vahetute tõendite pidevaks ümbertegemiseks ja varjamiseks kulub aga arulagedalt palju aega ning energiat. Võimalik, et kaldun liigselt idealismi, kuid selline olukord võiks kujuneda kõikvõimalike sigaduste ja soovimatuste ärahoidmise toimivaks teeks. Umbes nagu seda on näiteks tuumarelvadel põhinev tasakaalgi. Jah, sedagi võib nii mõneski aspektis kritiseerida ja pole vist kedagi, kes oleks arvanud, et tuumatehnoloogia on lõplik väga suurt sõda vältiv protsess.

Küberajastu vilepuhujad on olnud mõjukad just võrgu tõttu. Võrk on olnud neile infohanke kohaks ja võrk on olnud ka see, mille kaudu vilepuhujate tegevus on mõjutanud maailma.

Mis aga oleks, kui vilepuhumine saakski ühe riikidevahelise kokkuleppega loodud organisatsiooni peategevuseks? World Whistleblower Organisation. Parem oleks see muidugi nimetada pigem Maailma Situatsiooniteadlikkuse Organisatsiooniks (World Organisation for Situation Awareness – WOSA). Riikide luureteenistused nuhivad võrgus, otsivad võtmesõnu ja seoseid ja riivavad kodanike puutumatust ning varustavad oma valitsusi infoga. WOSA nuhiks kõigi järele ning tooks kõigile nähtavaks kõigi võimalikud järgmised sammud.

Riiklikud sammud, kurjavõrgustike sammud jne. Olgu see hüpotees, et selline kokkulepe võiks sündida. Kujutagem siis ette näiteks olukorda Ukraina ja Vene suhetes, kui WOSA oleks tegutsenud ja välja toonud nii strateegilise kui ka taktikalise faktiteabe (just faktiteabe, mitte oletused ja kahtlused) selle kohta, mida on rääkinud valitsejad ja kindralid, millised on vägede liikumised jne. No mõistagi teadis seda piisavalt kaua ette nii meie hea tuttav riigikantsler nagu ka Ühendriikide president. Põhjus, miks see teave ei jõudnud avalikkuse ette, aga oligi suure tõenäosusega seotud asjaoluga, et sedalaadi teabega mängitakse reaalpoliitilistel kaalutlustel globaalset võimumängu. Seda tehakse seni, kuni kumm enam ei veni ja katkeb. Pange tähele: reaalse konflikti tekkides kolib kogu võitlus relvade taha ning ka kohalikku ja üleilmsesse meediasse

WOSA rolliks oleks profülaktiline: vältida relvade taha minekut plaane võimalikult vara avalikustades. Omalaadne globaalne immuunsüsteem. Kui WOSA ei saa tekkida riikide lepetes, on ju selle algeid kodanikuaktiivsusena näha aina enam.

Nagu oli juba juttu viites Kahnemanile, oleksid meil paljudes olulistes asjades eelarvamuste asemel faktid. Aga laiemalt: kui vaatame näiteks seda, kuidas toimub naabrivalve, siis seal ju samamoodi märgatakse midagi ja informeeritakse toimivast. Andes naabrile teada kahtlasest tegevusest tema maja ümber või sekkudes sellesse, toimubki ennetav teavitamine. Adekvaatse toimimise eelduseks on alati ja ennekõike situatsiooniteadlikkus. Ma arvan, et praegu on juba kujunenud olukord, kus ajakirjandusel pole ligipääsu infole ega võimalustki legaalselt avada sümmeetriliselt maailma varjatud poliitilist loomust.

Sümmeetriliselt tähendab seda, et vaba ajakirjandus Euroopas või Põhja-Ameerikaski suudab avada oma telgitaguseid, kuid näiteks Venemaa või Põhja-Korea suletud loomus ja vaba ajakirjanduse puudumine tugevdab globaalselt nende positsioone. Miks? Sest lääne sõnavabadusele viidates saab küüniliselt valetada, et neil midagi sellist pole.

Poliitilise ja sõjalise situatsiooniteadlikkuse probleem on globaalse loomuga ning sellest võiks saada konflikte ära hoidev ning avaliku arvamuse ja vaba informatsiooni kaudu ka diktatuuririikide inimeste olukorda leevendav organisatsioon ja protsess. Iseküsimus muidugi, kuidas ka need diktaatorid selle organisatsiooni liikmeks saavad. Võimalik, et selleks on vaja maha pidada tõsisem kaardimäng ja võimalik, et veel suletud uste taga.

Kas me saame alahinnata seda, et nii kahe- kui ka mitmepoolsetes suhetes muudab käitumist asjaolu, et ma tean, et sa tead, et ma tean? Kas ehk see on see lugu, mida vilepuhujad meile rääkinud on ja räägivad? Või on ehk veel mõni plaan, kuidas sõja alustamine nüüdisilmas muutuks sarnaseks suitsiidiga, nagu on mõnda aega toimunud tuumatasakaalu oludes?

(see artikkel on ilmunud 14. mai 2015  Postimehes http://arvamus.postimees.ee/3190227/marek-strandberg-vilepuhujate-toetuseks )

teisipäev, 2. juuni 2015

TULIJAD


Solidaarsus?
Euroopa Liit on muu  hulgas üles ehitatud kaupade, teenuste ja ka tööjõu vabale liikumisele. Solidaarus avaldub muu hulgas ka selles, et Eestis koolitatud inimesed teevad tööd mujal Euroopa liidus ja loomulikult ka vastupidi.
Tööjõu vaba liikumisega seonduv solidaarus pole aga veel piisavalt täielik. Sellest on puudu Euroopa Liidu kodaniku baaspension. Kui tööjõud, teenused ja kaubad on ühine asi, siis on seda ka pension.
See võiks ja peaks olema tingimus, mida kõneks võtta rööbiti sellega, kui hakkame arutama Euroopa liidu seadustega sätestatud sisserändajate küsimust.

Turvalisus.
Meil, nagu aru saan, on riigina heameel pakkuda Ameerika Ühendriikidele võimalust selekteerida võimalikeks terroristeks kahtlaselt Kentmanni tänava kandis kummaliselt käituvaid kodanikke. No olgu.
Pole põhjust arvata, et religioonisõgedad (vast täpsem termin kui islamiäärmuslased, sest religioon on loomult juba üsna äärmuslik viis maailma mõista ja hinnanguid anda) ei kasuta hädasolijaid endi meie hulka sokutamiseks. Kasutavad. Nad on ise hädade põhjustajad. Nende keskkond ja eluviis, kust tulevad põgenejad. Seetõttu nad ju põgenevadki. Kuidas me oleme kindlad, et põgenema ajaja ei tule koos põgenejaga?
Ei teagi.
On meil hea plaan selles osas?
Ei ole.

Kliimapõgenikud.
Nagu joostakse sõgedate eest joostakse ka kehvade elutingimuste eest. Nende tekitajaks on ikka inimene ise. Süsinikuintensiivne majandus paneb liikuma need, kelle maad jäävad vee alal või kus enam toitu ei kasva muudel põhjustel.
Põlevkivikaevandamise mahtudelt soovitakse võtta piirid. Seda teeb armsalt õndsal moel geoloogiharidusega keskkonnaminister tulijatekriitilisest erakonnast. Seda kiidab põlevkivi kaevandava ettevõtte juht öeldes, et see loovat töökohti. Muidugi loob aga ilmselt neile tulijaile. Väheneva põlevkvikogusega oleks meil aga hoopis teistsugune majandus. Sellist õpetades ja harrastades saab luua eeskujusid, mis kliimapõgenemisele ehk piirigi paneks.

Koolid.
Me oleme okupeerinud Iraaki ja Afganistaani. Meie ka, eestlased. Oma sõduritega ja oma maksuraha eest. Me teame, et diktaatorid ja religioonisõgedad on kohe tagasi kui testosteroonirohkend noorsandid jäävad hariduseta ula peale. Tegevusetuks. Kalašnikov, RPG ja törts dogmaatikat teevad kiirelt oma osa ja vajadus ning tahe relvi abil muu ühiskonna toimimisse sekkuda ilmneb taas.
Me oleme jätnud tegemata sinna, kus oleme justkui lahendanud probleeme, valgustavad koolid. Me peame neid tegema sinna, kust tulevad hätta jäänud tulijad. See on ehk suurim Euroopa Liidu väljakutse, tegelikult kogu Läänegi väljakutse ehk. Miks ka mitte kaitsta siis neid koole ja neid õpilasi ja neid peresid, kelle lapsed seal õpivad, selle sõjalise ning diplomaatilise võimekusega, mis Läänel pakkuda.
Sedagi tuleb arutada ja otsustatada rööbiti tulijate küsimusega.
See on peamine tulijate küsimus.
Koolid 2
Kui tulijad kohal, siin. Eestis. Mis edasi? Mis keeles nad siin räägivad? Mis meelel nad siin mõtlevad.
Olen helistanud pankadesse ja kliinikuisse. Klienditeenidajad seal on selgeks õppinud midagi, mis kostub kui Eesti keel. Aktsendidki vaid aimatavad.
Vabalt Eesti keeles kõneldes käib äkki sideliines mentaalne klõps. Teispool kuuljale ei jõua kohale enamus vabalt räägitud keele nüansse.
Lihtsam on minan üle vene keelele või rääkida hästi lihtsate lausetega.
Need on venekeelse kooli viljad Eestis, kus õpitakse selgeks fromaalne aga mitte tegelik Eesti keel. 

See on meie võime õpetada Eesti keelt.
Mis keelt me õpetame ja kuidas? Neile tulijatele, kui nad on tulnud.
Millist meelt ja kombeid me neile õpetame ja kuidas?
Ses maailmas on ju põhjused ja nende tagajärjed nähtavad. Poliitkorrektse kaasatunde asemel (või pigem siis sellele lisaks) on vajalik proaktiivne tegutsemine, et põgenikemaade kultuur oleks arenenud nende raadiosaatjate ja arvutuite ja satelliitsidesüsteemide tasemele, millega seal lapsi kalašnikovi automaatidega tapatöödele suunatakse.
Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, mis värvi on eestlaste nahk. Must, kollane või aadlikarva sinine. Meie ainus kokkulepe, ka Euroopa liiduga, on me enda põhiseaduses, et siin elavad eestlased ja see riik toimib eestlaste ja selle keele ja kultuuri heaks. See pole aga geneetilise rassi küsimus vaid memotüübi ja keele küsimus. Tulijad on teretulnud, kui memotüüp omaks võetakse.
Mõistagi ka siis kui me seda ikka ise ka esitada ja õpetada oskame.
Muidu paraku pole tulijad teretulnud muul moel kui turistidena.

pühapäev, 17. mai 2015

TULI TUHA ALL - TTÜle valitakse rektorit

Tallinna Tehnikaülikooli kuratoorium valib järgmisel nädalal rektorit. Kui avalikkus ees on nähtav  valitsusliidu torm ja tung küll aktsiiside küll kes teab veel mis aspektides, siis akadeemiline võitlus käib vaikselt ja vihjetega. Nagu mandite triiv. Pingete kuhjumise maavärinat võib oodata juba järgmise nädala lõpul.
22. mai, kui rektori valmise kuupäev läheneb ning nelja kandidaadi hulgast sobiliku valimine võibki kuratooriumile osutuda ületamatuks ülesandeks, sest 11-st kuratooriumi liikmest epavad rektoriks saavat kandidaati pooldama 8. 5 kuratooriumi liget on ülikoolist ja ülejäänud väljastpoolt.
Jagan siia teile lugemiseks maikuu Inseneeria, milles on intervjuud kõigi nelja rektorikandidaadiga, kust joonistub üsna selgelt välja, keegi teha kavatseb.
https://drive.google.com/file/d/0B169Ckcdib0ERGlqb2F6QnhpM0U/view?usp=sharing

On neli selgelt kristalliseerunud arusaama:

Mart Ustav on veendunud, et ülikoolist võiks saada ettevõtlik asutus, mille eelarve kosub osalusega ettevõtluses ning pole kahtlustki, et Ustav seda ka tegema hakkab, rektorina, ning proovib ehitada nii mõnegi ülikooli osalusega bakteri- või muundorganismide vabriku.

Jaak Aaviksoo on veendunud,  et range arvestus ja kontroll ning asjaolu, et kõiki ei saagi akadeemilises ilmas toita ja ja tuleb hakata valikuid tegema. Ta on tugeva administreeriva käe mees ning selle kohta saate kinnitust ka ta antud intrervjuust.

Jakob Kübarsepp on Andres Keevalliku , senise rektori, suunajätkaja. Süsteemiehitaja ja jätkusuutliku hariduse ja teaduse loomuse mõistaj. Mitte ainult. Ka selle rakendaja. Senine õppeprorektor TTÜ-s.

Andrus Salupere, TTÜ Küberneetika instituudi direktor on Jakob Kübarsepa kürval ainus, kes toob selgelt välja, et nii akadeemiline vabadus kui selge karjäärimudeli loomine õpetlastele ning inseneridele saab olla eelduseks hästi toimivale ning tulemuslikule ülikoolile. Ta on ka ainus teaduste akadeemiasse mittekuuluja.

Olukord on üsna põnev, sest juhul kui kuratoorium rektorit valida ei suuda on haridus-ja teadusministril voli see seltskond laiali saata. See käiks paljude osalejate au pihta.



laupäev, 25. aprill 2015

Taaravalitsus


Meil on religioosne valitsus. Täitsa taarausulised. Mitte sellised, keda mõtelete. Nad on taarakorjajad. Neil on vaja raha aga neil pole plaani. Lihtsaim opereerimisviis sellistes oludes on: “Võtame sealt kus on!”.


Võeatakse kütuseaktsiisi tõstmisega.  “Bfff!” ütlete te, roheline mõtteviis, kus see siis on. Kütusele peabki otsa keevitama. Süsihappegaasi emissioon ja kliimasoojenemine. Muidugi, nii ongi. Aga makse korjatakse ikka nagu taarat pärast ägedat külapummelungi. Vabandust  - nagu pärast valimisi. Ei taha külapummelungi või ammu jaaniööd solvata.


Kas siis oleks muul moel võimalik?
Ikka, pole kahtlustki. Tukleks maksustada kogu emiteeritav süsihappegaas ja kui soovi, siis ka sõidukite rikutud teed. See aga tähendaks, et nii gaasist, õlist kui põlevkvist välja pigistatud vool ja soojus oleksid samal moel maksutatud mootorikütustega.See oleks filosoofia ja laiem mõte ja laiematel mõtetel on komme elama hakata ja edueeldusi tekitada.Ka majanduse jaoks.Säherdune keskkonnmaks paneks kihama nii taastuvenergiatootmise, energiasäästuprogrammid ja kõik muu sellise.
Mühinal!
Pärast seda imestaks Sandor Liivegi selle üle, et mille pagana pärast on oma põlevkvivärki ajanud. No olgu, võimalik et ta ei imestaks aga pistaks oma sääste usinalt taastuvenergiaärisse küll.
See on plaan. Oleks õigemini.

See, mis täna toimub on taarakorjamine, et osta järgmine pudel.Sellel kõigel ei ole majandusega mingit pistmist ja see ei saa ka majandust ühelgi moel edendanda. Taarakorjamisele järgnevad aga üha uued poliitlise deliirumi katsed: ettevõtete litsentsitasud, lastetusmaksud, habememaksud ja muu selline.Kas plaani puudumise peamine põhjus on selles, et kolmel võimu kasutamises kokkuleppinud erakonnal on sedavõrd erinevad arusaamad ja kuidagi tuleb võimu jagada?
Ka ühiskonda ning majanduist kahjustaval moel.
See on aga ju selge võimu kuritarvitamine sellisel juhul.