Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...võttis Eesti rahvas….vastu järgmise põhiseaduse.
Täpselt nii me põhiseadus algab. Sellest lähtudes oleme valmis ehitanud muuseumi alusmüüri, kui selles sissejuhatuses kirjeldatud "säilimist" sõna-sõnalt võtta.
Arengust, kohanemisest, toimetulekust, ühistegevusest ja muust inimesepärasest, mida võiks eeldada valgustuse ja Darwini järgsest põhiseadusest, ei ole sõnagi.
On juttu riigi arendamisest, mis siis kultuuri säilitaks. See on hoopis teine asi, vähemalt teksti mõttes ja ka sisu mõttes, kui arendada inimest ja kultuuri, mis on ometi inimeseks olemise selgrooks. Olemise pärisosaks pole ju ometi riik kuigi me põhisedus just nii ütleb. Ju meil siis on.
Võimalik, et leiame ühiskonna ja kulutuuri ning ka Eesti majandusarengu vajakajäämised just sellest tõsiasjast, et me liialt riigile keskendume ja inimeste muud koostöövormid unarusse jätame. Uhke sõnaühend "oma riik" tähendab aga üksjagu vähe kui paljude jaoks on väärtuseks just üksteisest võimalikult eemal elamine. Hajaasumist, mis on oma troonval kohal ka jubal riiklikes kavades. Näiteks üleriigilises planeeringuski.
Hajali elamine on igas mõttes luksus ja suur luksus. Partisani kombel metsatalus elada tähendab väheste võimaluste puhul suurt peret ja agaraarset eluviisi. Kaugtöisest rahavoost üksikusse elamisse võivad unistada vaid vähesed. Tõepoolest üksikud, kes linnalises käras ja sagimises on oma bisnisi pöörlema pannud ja nüüd siis ohkega linnaeluust väsimuse kohta maale kolivad. Linn on koht, kus vahetatakse teavet ja kuulujutte ja kaupugi. Tõsiasi, et enamus linnu on oma kaubavahetuse hullusega tekitanud ökolooglise jalapaistetuse ning inimkonna kinganumber on suurem kui Maa vaba pind, on iseküsimus. Siin on tegemist selgelt mõistuse ja mängukire omavahelise konfliktiga, sest millest muust kui mängukirest (loodetavlt mitte vaimuhaigusest) tuleneb vajadus vaheteda iga paari nädala tagant riidemoodi ning veeta vaba aega osteldes.
Ökolooglise hajaasumise juurde on muidugi oma tee aga see pole kindlasti mitte käed õlgadeni mullas istumine või moodsamas mõttes kondistioneeritud traktorikabiinis põllul navigeerimine, paagis Eesti sõdurite verega rikastatud nafta.
See on sootuks midagi muud. See on ehk lokaalne energeetiline iseseisvus, kus maaelanik oma peret ja lapsi orjastamata põllumajanudslike robotite ja taastuvenergiaga paraja portsu toitu kasvatab. Vaba aega läheks see inimene aga miskisse tihedamasse kohta veetma. Külaväljakul kiikumine või saunapeol sumisemine on kaugel sellest, kus tänases maailmas ideed uuteks võimalsuteks ja majanduse uuenduseks vormitakse. Tõsi ta on, et selle eelduseks on vaba aeg ja sella eelduseks omakorda arukalt masindatud maaelu.
Püüd inimesi koos toimima panna kandis Eestis isegi vilju ja ühistegeline majandus ning ühiskonnaasjade ajamine oli sovjettide tulekuks hästi toimimas. Sovjetid aga röövisid inimesed paljaks, tapsid ja küüdidtasid ning siis käskisid maarahval kolhoosidesse "koguneda". See vahepala pani kriitiliselt suhtuma nii ühistegevusse kui planeerimissegi. Siiani pole sellest üle saadud ning näiteks tulundusühistute osakaal Eesti majanduses on väiksem kui võiks. Seda vaatamata asjaolule, et ühstegeline ettevõtlus on tõestanud end ka nii karmis ettevõtluskeskkonas kui Ameerika Ühendriikides. 2009 aasta Nobeli majanduspreemia saajaks oligi ühistegelise majanduse konkurentsivõimelised küljed välja toonud Elinor Ostrom.
Ainus võluvägi, mis hoiab hindu pidevas nõudluse kasvus tagasi (olgu tegu siis toidu või energiaga) on tarbijate endi kontrollitud ja ülal peetud tootmis- ja tarbimisahel. Energiaühistu näiteks. Mitte pealesunnitud vajadus, nagu seda on korteriühistud aga tõepooelst ettevõtlus energia tootmiseks. Selline ühistuline (üks osanik-üks hääl) ettevõtlusvorm oleks ka oluliselt kindlam pensionisamams kui põlema ja hajuma kippuvad aktsiaportfellid. Elektrit on vaja kindlasti pikemalt kui üht või teist aktsiapakki mille soetamise üle otsustab teie pensioofondi haldur. Te ei tunne teda aga tema käsutada on teie säästud…kuigi te võiksite nende säästudaga ise oluliselt arukamalt toimida.
Paljuski hakkab majanduslik võimekus ja ka sõltumatus võimest ise teha. Asju, toitu, kütuseid. Siin on peaküsimuseks aga tootmisvahendid. Nagu on tuntud teatud vaba tarkvara, mis litsentsitasudeta võimaldab arvutis ja võrgus töökeskkonna luua, nii on ka aina enam erinevate masinate jooniseid ka vabasse kasutusse pakkumisel. Nende jooniste järgi saate valmis ehitada traktori koos haakeriistadega raha eest, mille poekauba liisimiseks peaksite panustama sissemaksuks. Või näiteks õnnestub teil vaid viiendiku raha eest, mid maksab tööstuslik koordinaatpink valmis ehitada korralikku tööd tegev samalaadne masin. Kusjuures ei mingeid juhtprogrammide litsentse ega muid kulusid.
Seda kõike võib mõistagi teha ka oma lõbuks aga see on ka viis kuidas alla viia tootmiskulusid. Olgu tegu toidu või mööbliga, on nii ühistegevusel kui omatehtud masinatel sootuks suurem tähendus Eesti majanduse edenemisele kui sageli näha soovitakse. Arengust pidav riik peaks looma eeldused muu hulgas ka ühistegelisele majandusele. Kavõi näiteks siis kui tõepoolet hoolitaks ja soovitaks tugi alla panna väärikale maaelule ning hajali elamisele.
Tohtrid teavad, et vahel polegi valul muud põhjust kui untsu läinud signaaliülekande mehhanism. Ehk teisisõnu valust ei saa mitte haiguse sümptom vaid haigus ise. Sama võib öelda selle ettekujutuse kohta, et linnade laialitassimise soov üleeestiliseks hajakülaks on samalaadne tõbi iseeneses. Pastoraalne deliirium, mis on kaugel ökolooglisisest elulaadist, sest paneb inimese elunema siiski liiga tiheda sammuga jätmata loodusele ruumi. Kui hajali elamaminekuga ei kaasne tehnoloogilist uuenemist ning ka igapäiste asjade ühitustutes loomise võimekust on tegemist nii ökolooglise kui ilmselt ka vaimse arengupeetusega
Tõepoolest ulatuslikumasse hajaasumisse võiks tekkida usk ning lootus kui ühistegevus ja tehnoloogiline uuendus rohkem maaelu mõjutaks.
Avaldatud 2011 juunikuises Kes-Kus'is
