Laupäev, 20. november 2010

Masu läbi…pasunasse ja kõigile



Väheste võimalustega toimetulekuks on vaja kokku leppida, kellest lahti saadkase. Kogemus ütleb, et piisab kui konkurendi pea ja keha on pandud erinevatesse kastidesse, siis jagub võimalusi allesjääjatele lihtsalt rohkem.

Kunagi arvasin ka ise, et majanduskriisile järgneb sotsiaalne kriis.
Teadagi kuidas.
Töökohtade kadumisega seotud eluolu kehvnemised ja muu selline.
Poleks osanud arvata, et selle väite sisu on sügavam.
Nimelt ka mööduv ja mingil hetkel mööda saav majanduskriis põhjustab tõsise sotsiaalse kriisi.

Ja nimelst millise…
…kriis on võtnud teadupoolest võimalused paljudelt. Kriisi möödumine toob need võimalused tagasi aga võimalusteta jäänud töötajaid, ettevõtteid ja nende omanikke on pagana palju.
Need siis hakkavadki väheste võimaluste peale tormi jooksma.
See on ja saab olema väga närviline tegevus. Vaat et nagu kodusõda.
Majandusministeeriumi kantsler ja maanteeameti juht on ühed esimesed, kelle majandskriisi möödumise revolutsioon giljotiini alla tahab saata.
Pole mul neist uurmismaterjalidest mõistagi aimugi aga mulje on selline.
Pole nad esimesed ega jää viimasteks.

Sedavõrd, kuidas kaubanduskeskuste parklad aina sagedamini autodest pungil on hakkab kostuma ka sõnumeid majanduse taastumise kodusõja rinnetelt.
Võimalusi on veel vähem kui vajadusi.
Nii käibki sotsiaalmajanduslik kodusõda seniks kuni kõigil taas võimalusi.
Hind, mida tulevase heaolu eest maksta tuleb pole alati kõige soodsam.
On loosungeid, et kutsugem andekad koju tagasi.
Ma arvan, et esimene loosung, mille täitmine ei maksa ju midagi, oleks et jätaks andekad ja võimekad kodus lihtsalt ellu.