esmaspäev, 26. november 2012

Kaabakate memorandum



VALE ARUSAAM KODANIKUÜHISKONNAST ehk kuidas sita sisse sattunud erakondlased siiski puhaste pükstega pääsevad ning miks on seetõttu soovitav ühislahendustele mõeldes energiaühistuid teha.

John Nash, matemaatik, kes oma tähelepanekute ning avastuste eest mänguteoorias on pälvinud Nobeli majanduspreemia, on Nashi tasakaalu ilmingut ilmestanud ka nn vangide paradoksiga.
Meenutuseks siinkohal: kui kaks reaalselt relvastatud röövi korraldanud, kuid osavalt tõendeid varjanud kaks kurikaela vahistatakse, siis uurijatel on ainsaks etteheiteks mõlemale pätile, et nende juurest on leitud illegaalsed relvad. Ühtki asitõendit, mis tegelased rööviga seoks, pole. Ainsaks võimaluseks on see, kui kumbki teise vastu tunnistab. Kui tunnistusi ei saada, on karistus minimaalne ning seotud vaid ebaseaduslike relvade omamisega. 

Pasast plekita välja
Võib ju küsida, kas midagi sellist ka pärismaailmas ette on tulnud. Polegi vaja ei ajas ega ruumis kuigi kaugele vaja enda ümber vaadata. Reformierakonna teadmata päritolu sularaha kohta antud tunnistused lahterduvadki vangiparadoksi olukorda. Kuna prokuratuur sularaha tassinud poliitloomade juurest illegaalseid relvi ei leidnud, lahenes olukord nende jaoks sootuks ilma kinnimajata. Absurdsed selgitused ämmade üleajavast rahapajast ja automüükidest ülejäänud kroonipakkidest, mille parimaks pelgupaigaks on erakonna kassa, oli aga piisav kollektiivse kaitsemuinasjutu loomiseks, millega seadusesilmal miskit peale polnudki hakata.
Faktiline kinnitus selle kohta, et koostöö üksteise huvides annab parima lahenduse isegi ilmsete kaabakate kogukonnas kinnitab koostöövaimu jõudu. Usun, et Eesti kollektiivse poliitvale ilming võiks ühistegevust ilmestavates teostes muutuda põhitekstiks nagu seda on ka USA majandusteadlase Elinor Ostromi uuringud ja tõestused selle kohta, kuidas ühistegelise majanduseloomus on jätkusuutlikum ja keskkonnast ning inimesest hoolivam.
Milles siis seisneb see kaabakate memorandum ja tähendus Eesti ühiskonna ja majanduse jaoks?
Mu meelest on see üsna tähendusrikas. Kui seni veel leidub ikka ja ikka inimesi, kes ühistegevuse ja ühistumajanduse jutukstulekul asuvad meenutama kolhoosiaegu, siis kaabakate memorandumi peamine sõnum on lihtne: kui pelk valetamine või siis tähenduslik vaitolekki ühise eesmärgi nimel aitab sedavõrd suurest pasast pea-et plekita ja kongita välja tulla, siis mis veel siis saab, kui ühiseks huviks oleks näiteks majandusliku kasumi teenimine.
Kaabakad lahendasid nende ees oleva üsna tõsise probleemi ja tegid seda ühtlaselt kala näoga bluffides. Ent ega sellega ju ühiskonna ja inimeste ees olevad probleemid otsa pole saanud. 

Täiesti jabur elektriturg
Suurimaks ühislahendust ootavaks probleemiks on täna aga loomulikult energeetika. Elektrituru vabaks muutumine toimub praktikas sedavõrd veidral moel, et tegelikult ei oska keegi hinnata, millal turureeglid ses vallas tõesti toimima hakkavad. Kõik toimuv meenutab mobiilside ürgaega, kui operaatorivahetus oli pea võimatu ning hinnad nii kõrgel, et lühema distantsi peale oleks olnud odavam posti otsa ronida ja telefonikõne asemel kõvemini karjuda. GSM standardisse on muu hulgas juba algselt ka sisse kirjutatud, et kui telefonid teineteisega ligistikku, saaks side tekkida ka ilma tugijaamata. Seda võimalust pole aga tänaseni rakendama asutudki. 
Tänane trahvimissoovide ja piiranguterohke elektrienergia vabaturg on nagu oleksite oma kodulähedases toidupoes kinnistatud kindla piima ja leivatootja külge ning juhul kui te soovite konkurendi kaupa oma ostukorvi pista, kutsutakse turvamees, kes teie käsi väänates ning trahviraha nõudes paneb teid oma nö vabatahtlikult kohustatud toidutootja kraami ostma. Loomulikult tekiksid sellises olukorras mõtted, et äkki peaks endale ise lehma muretsema või siis põllulapi, kus vilja kasvatada.
Energiamajanduses ongi aga just sellise müüjaahnuse tõttu kätte jõudmas aeg, kus ühistegevuses energiatootmine on lahenduseks õige mitmele probleemile samaaegselt.

Normaalseid näiteid mujalt
Inimestel on jätkuvalt märkimisväärselt hoiuseid, mida ennekõike himustavad kõikvõimalikud jaemüüjad. Ühe keskmise pere autonoomne energiavarustus, mille allikaks on päike või tuul, maksab kokku keskklassi auto hinna. Selle erinevus autost on aga märkimisväärne sest esiteks on autonoomne energialahendus kasutuskõlblik mitme auto eluea jagu, selle ülalpidamiskulud väiksemad ja kui omaenda elektritootmislahendus veel elektrivõrku ühendada, saab sellega ka tulu teenida. Seega võiks ühistegevus energiatootmises sisse juhatada uue investeerimisperioodi, kus ostetavaks kaubaks pole teadmata kus paikneva ja mida tegeva ettevõtte aktsia või veelgi segasema loomuga tuletisväärtpaber, vaid osa täiesti hoomatava tähendusega ja füüsiliste piiridega ettevõtmisest.
Pensionifondide määramatu tulevik on täna üsna ilmne. Tea kas neid paari põlvkonna pärast ongi. Nendegi asemele sobivad energiatootmisühistud nagu valatud: on võimalus katta oma loomupäraseid tsivilisatsiooni tekitatud vooluvajadusi ja ehk rahakottigi kosutada. Miks muidu mitmedki Lääne pensionifondid oma raha just energiatootmisühistutesse paigutavad. Saksamaisest taastuvenergiast, olgu öeldud, on pool toodetud just ühistutes ning need energia ja rahahulgad, mis neis ringlevad pole väikesed ka saksamaises mõõtkavaski.

Poliitelus liuglejad
Kodanikuühiskonnast, millest on kombeks rääkida pea kõigil poliitelus liuglejatel. Peab seda oluliseks nii me president kui loendamatu arv teisigi sõnavõtvaid olendeid. Millest aga reeglina jutt neil puhkudel? Reeglina rahavaesest ja pehmest ühistoimetamisest mõnes agulis või külaplatsil, mis kah muidugi oluline. 
Kahjuks on tegemist ühe piinlikuma Potjomkini fassaadiga. Miks? Sest kodanikuühiskond ja vabaühendused on tõsiselt võetavad vaid siis kui neil on oma mõtete ja arusaamade edastamiseks ja selle eest seismiseks ka tagataskust piisavalt raha võtta. Siis, kui vabaühendustes olevad inimesed moodustavad ka mõjuvõimsa osa majandusest nagu seda täna teevad parteidele ja esindusisikutele meelehead tegevad suurettevõtjad.
Kust see raha ja majandusvõimekus siis tulle saaksid? Riigilt almusena? Vaevalt. Pigem just ühistegelisest majandusest. Eesti vabaühendused on täpselt nii tugevad kuivõrd suudetakse üles ehitada ühistegelisi ettevõtteid ja seista oma majanduslike ja muude huvide eest üheskoos.
Seda õpetab meile kaabakate memorandum ja sellest on põhjust õppida.
Kaabakad ise teavad aga imehästi, et millal nende naerumaskise näoga kiidetud kodanikuühiskond ja vabaühendused võtavad koha sisse valedele laotud poliitkultuuris. Täpselt siis, kui ühiselt asutakse ajama õiget asja kõigis valdades: majandusest poliitikani välja.


laupäev, 6. oktoober 2012

Valitsusel on arstide streiginõudmistele lahendus olemas!



Streigimurdmisplaaniga näitab valitsus ette, et on valmis siirduma erameditsiini. Tegelikult on see lahendus ka arstide streigiga tõstatatud probleemidele ja loob eeldused haiglatevõrgu loomupäraseks korrastamiseks.

Me oleme majade ja organisatsioonide usku. Arvame, et õppehoone õpetab ja instituut teeb teadust. Nii arvates ehitatakse maju ja jäetakse ajud ning inimesed nende ümber unarusse. Seda näiteks ülikoolides. Ja mitte ainult. Ka meditsiinisüsteem on toiminud masinate ja majade usus. Uus haigla, uus aparaat on võrdsustatud parema tervisega. Kuigi ei ole ju ühtki masinat, mis iseenesest inimesi terveks teeks. Ilma seda oskava inimese mõtte ja teota. Arsti omata. Naiivne on arvata, et tomograafiga hiidlased saavad ühtäkki tervemaks kui varem.
Arstide streik on nähtav protest kehva töökorralduse, poliitiliselt juhitud haiglate ja üldise laristamise vastu.
Selle selgelt välja ütlemata jätmine protesti alguses on andnud küll valitsuse propagandadoktoritele mõned lahinguvõidud, kuid ei muuda asjade olemust.

Valitsus on ehk enda teadmatagi välja käinud aga lahenduse olemasolevale meditsiinikriisile. Sotsiaalminister on läinud streiki murdma. Mida muud tal teha ongi. Ta pakub raha erakliinikutele, kui need hakkavad tõbiseid käitlema. Ma ei imestaks kui seesama valitsus juba vaikselt uuriks seda, kas mõni advokaadibüroo on valmis personaalselt arstide vastu esitama hulgi hagisid (saab odavamalt ehk)  streigiga tekitatud kahjude eest. Personaalselt.
Aga jätkem see oletus ja arutame streigimurdmise akti ennast.

Tegelikult on pakkumine erakliinikutele lahenduseks kogu praeguse meditsiinikriisi ja streigigi jaoks. Vaevalt et valitsus seda nii mõelnud on aga lauale on see teema pandud just valitsuse tahtel ning sellega ka näidates, et valitsus on valmis toetama rahva ravimist just erameditsiini kaudu.
Loomult on see igati õige.
Kohe selgitan.

Tänased haiglad, need omavalitsuste ja riigi omad, oleksid nagu ettevõtted aga ei ole kah. Neil on valdavalt poliitilised nõukogud ja lisaks oma ravivale rollile kannavad nad eneses ka aeg ajalt tibakese maakondlikku uhkust ja naabrile ärapanekut ja kõike seda, millest tõbine ega ta tohtergi ju lugu ei pea.
Tegelikult ei ravi ju haigla vaid arst. Seda oma meeskonnaga ja haigla toel. Nii nagu see erahaiglates-kliinikutes enamjaolt korraldatud ongi. Erameditsiinis pole haiglat rohkem kui otstarbekalt  toimimiseks vaja on.
Nii arstkonna kui riigi kui patsientide jaoks ongi lahenduseks see, mida riik streigimurdmisega kavandab: laske arstidel moodustada ettevõtteid, mis sõlmivad vastavate juhtumite ravilepingud otse haigekassaga.  Haigekassas on ju ravikorraldus nagu poeriiul, kus igale ravijuhtumile on kehtestatud oma hind. Haigekassa ostab täna nende tööde tegemist haiglate käest, millised omakorda on palganud arste aga paraku on haiglad jäänud hätta nii endi arvukuse reguleerimise kui arstide töökorraldusegagi. Puudub loomupärane lahendus liigsete haiglate sulgemiseks ning aparaadikuhjade koondamiseks viisil, et need oleksid efektiivselt kasutatud.

Olukorras, kus haigekassa partneriks oleksid eriarstid (või nende ettevõtted) taanduks haigla kinnisvara ja elementaarse tugiteenuse pakkujaks, raviettevõte peaks enda meeskonnas nii tohtreid kui õdesidki. Veelgi parem kui selline raviettevõte oleks näiteks tulundusühistu, kus osanikeks selle võtmerolli omavad tegelased.

Eesti arstide ja meditsiinikorralduse üheks märkimisväärseks probleemiks on asjaolu, et ravijuhtumeid on liiga vähe, et pidada ülal kõiki neid olemasolevaid haiglaid. Seetõttu just tulebki lepingupartneriks haigekassaga muuta, kas arstid või spetsiifilised raviettevõtted ja lasta tekkida professionaalsel tervishoiukorraldusel, milles ei saa ega tohigi olla kohta maksumaksja raha poliitilisele ning kohalikule edevusele raiskavatele haiglatele. Haigla ei ravi ju! Mida kiiremini see teadmine omaks võetakse, seda kiiremini lõpeb ka süvenev tervishoiukriis.

Mis saab siis haiglatest? Enamuse nende paratamatu tee on pankrotti minekus ja ümberkorralduses. Spaadeks või seenekasvatusteks. Eks aeg näitab. Arstkond saab aga jätkata oma tööd ja valida töökohaks ja ravikohaks need haiglad, mille tugiteenused sobilikumad. Enamgi: sel moel kujuneb välja ka parim lahendus haigete transpordiks.

Streigimurdmise plaanides ja sildi all on valitsus ja seda pidavad erakonnad tõmmanud aga endalt natuke ka vaipa alt näidateski kätte parima tee Eesti haigla- ja tervishoiukorraldusele. Muutmist vajab selle tulemuse saavutamiseks nii mõnigi seaduspügal. Kasvõi see, et raviteenust ei saa mitte haiglast vaid arstidelt ning haigla tuleb defineerida kui teatud tugifunktsioonide ja standarditega kohta, kus arstid töötavad.

Eeltoodu mõte muuta arstid ja spetsiifilised raviettevõtted haigekassa partneriteks, lähendaks maksumaksjat arstidele-õdedele, sest ülekoormatud ja alamakstud töö on ka ravi mõttes vähetõhus. Sellise töökorralduse üldisem eesmärk on ülal pidada raiskavalt toimivat haiglate kogumit ja eesmärgipäratult soetatud meditsiiniaparatuuri.
Arstidele soovin aga siinkohal kindlat meelt ning soovitan mitte lasta erinevate trikkidega endi vahele kiilu lüüa ning valitsuse katse streiki murda tuleb muuta hoopis arstidele-õdedele endilekogu tervishoiukorraldusele ja tulemusena ka patsientidele sisuliselt kasulikuks muutuseks. Valitsus on oma teoga näidanud, et selliseks muutuseks ollakse valmis ja vahendeid selleks piisab.
Teeme ära!

kolmapäev, 26. september 2012

Meditsiiniuudised, aina paremad!

Pärast streiki, arstide oma, saab kõik olema uut moodi.'

Patsientidel on võimalik valida kolme teenuspaketi vahel.
Nagu energiamüüjadki seda pakuvad.

1. Pakett "Varesele valu" fikseeritud hind 5,95 eurot, sisaldab endas õlalepatsutust ja lohutust, et vares viib valu
2. Pakett "Harakale haigus" vabaturuhinnaga pakett, kus arst küsib niipalju  kui vaja
3. Pakett "Varesele valu ja harakale haigus"  pool ja pool kahest eelnevast.

Loomulikult on lööki ka kõigil pendlikõigutajatel ja muudel tegelastel.

laupäev, 1. september 2012

RESTOFLEX, uus toidukoht


Ei sellist veel olemas ei ole. Aga võiks olla. Kogu selle toiduhulluse ja paksumaksu kontekstis.
Kiirustavad inimesed söövad seda mida saavad. Jõukad kui vaesemad.
Paksuks söömine hoiab ju töös spordiklubisid. Aga miks?
Nüüd siis äriidee. Vabaks kasutamiseks kõigile.
Restoflex.
On menüü. Aga iga toidu juures on ka retseptuur. Mille võite koju kaasa rebida, sealtsamast menüüst või koodiga telefoni skännida. Kui maitseb hakkate ka ise tegema.
Aga mitte ainult.
Lisaks näete te seda, millest iga te toiduports koosneb. Millistest toiduainetest ja palju neis on konkreetses portsus energiat ja valku ja rasvu ja suhkruid.
Aga a see pole kõik.
Restoflex söögikoht võimaldab teil lisaks veel muuta toiduportsus (arukas piires muidugi) komponentide osakaalu või vähendada portsu. See peaks mõjuma ka paindlikult hinnale.
Ja lisaks näete te sealsamas menüüs ka seda, mis on teie tarbitud toiduenergia kulutamiseks vajalik liikumise hulk või kui suur teie normaalne energiavajadus (sõltuvalt kehakaalust).
Ühesõnaga, selline aruka toitumise koht oleks see Restoflex.
Kui inimene näeb ja suudab hinnata riske, siis olen veendunud, et ta kahjustab end toiduga vähem, kui siis kui ta seda ei tea ega näe ja sööb vaid sisetundest ja mõnust lähtuvalt.
Mõnu võimaldab end ogaralt ümaraks süüa. Kapaga mõistust söömisele juurde ei tee kunagi paha.
Ainult head.
Siis poleks ka vaja neid paksude maksuüleskutseid, mis päädivad ilmselt karistussalkadega, kes paksud tänavalt kokku korjavad ja maha või õhku lasevad.
Normaalse toitumise aluseks on hea teadmine toidu mõjude ja tähenduse kohta.
Millal küll esimene Restoflex alustab?





Parteiraha paremast allikast

Parteidele riigiraha maksimine on muutunud saagiks havi suus. Selle ärarebimine on pea-et võimatu. Miks seda teha ei saaks või ei tohiks...teate, argumentidest ja pisaraid silma toovast retoorikast ju puudust ei tuleks.
Siinkohal esitan mõned lihtsad põhimõtted, mis ehk veidi sellist poliitilist ettevõtlust muuta saaksid.

Esiteks.
Kui riik on otsustanud, et erakonnad peavad saama oma poliitilise talitamise jaoks mingi summa X siis vähemalt sama suur summa tuleb anda ka kodanikuühiskonna sihtkapitali kasutada, et edendada muid vabaühendusi siis vähemalt samasuguse rahavõimenduse ja toega.

Teiseks.
Pool eraldatud summas S tuleb lasta valijatel enestel erakondade vahel laiali jagada. Seda saab teha riigikogu valimistel ja üsna lihtsal moel. Iga riigikogu valimistel osalenud erakond saab järgnevaks neljaks aastaks igaaastase riikliku rahatoe, mille suurus on proportsionaalne sellele erakonnale antud häälte arvuga.
Ehk siis esimene osa partei saadavast riigirahast arvestatakse selliselt:
OSA1 = S/2 x (parteile antud kehtivate häälte arv /kõigi valimistel antud kehtivate häälte arv)
Miks selline valik on vajalik? Peatumata muudel põhjustel siis kasvõi selle tõttu, et valimistel kaoks üks rumalamai poliitiliste konkurentide mustamise viise: "Ärge neile häält andke, sest nad ei osutu niikuinii valituks ja seega läheb te hääl kaotsi!"
Sel juhul ei lähe kaotsi ja valija maksumaksjana ka teab, et ta on andnud end poliitliselt parimine esindavale jõule ka mingigi võimaluse oma seisukohtadega edasi toimetada. Neid tutvustada ja arusaadavaks teha.

Kolmandaks.
Teine osa erakondadele antavatest summadest tuleb aga jagada kõigi Eestis registreeritud ja toimivate erakodnade vahel võrdselt.
OSA2 = S/2/toimivate erakondade arv.
Seda aga lisaklausliga, milleks on, et tegemist on maksimaalse võimaliku summaga, mida erakond saada võib. Erakonnale makstakse ses osas välja samavõrd raha, kui erakonna liikmed on ise erakonna kassasse liimemakse tasunud.
Raha tuleks erakonnas ikka panna sinna , kus on liikmete ühine suu, mis nende eest räägib. see rahastuspõhimõte paneks ka kõik erakonnad võrdsemasse seisu ja innustaks liikmeid tasuma liikmemakse ja samuti osalema oma organisatsiooni toimimashhoidmises. Täna on liikmete osakaal erakonna kulude kandmisel õige väike. Kui rohelised välja jätta, kes vist jätkuvalt enim ma parteid liikmemaksudest ülal peavad.
Kui erakonna jaoks OSA2 täies mahus kasutamata jääb, kuna liikmed ei tule sellega kaasa, siis ülejääk rändab riigikassasse tagasi.

Siia tuleks lisada erakonnategevuse korralmiseks veel mõned põhimõtted:
Madalam valmiskünnis, 2% näiteks, ja sellest tulenev võimalus ka Riigikogus hiljem vabamalt koalitsioone ja parlamendifraktsioone moodustada, mis täna on piiratud: fraktsiooni jaoks peab olema vähemalt 5 saadikut ja fraktsiooni saab moodustada vaid konkreetse eraonna saadikutest, mille nimekiri riigikokku valiti.

Valmisvõimaluste ühtlustamises tuleks loobuda kautsioninõudest, mis on erakonna majandusliku nõrgestamise üks karmimaid seaduslikke vahendeid. Ning kõigile erakondadele tuleks riiklikult hankida ühetaolised võimalused meedias, mida siis erakonnad valmiseelselt saavad oma sisuga täita. See puudutab nii välireklaami kui meediareklaami võimalusi.
Kõigile tagatakse võrdne meediaplaan ja selle maht...sisu on igaühe enda teha.
Seda siis valmiskampaania perioodil.
Erakonna enda poliitilise sõnumi edastamiseks mistahes ajal on aga erakonnal võimalik ja lubatud kasutada summat, mis ei tohi olla suurem kui OSA2 ja pool sellest summast peabki olema tulnud just liikmemaksudest.
Ma usun, et see võiks leevendada veidigi seda, et erakondlikust tegevusest on tänaseks saanud riiklikult vaid suuri poliitorganisatsioone soosiv ajupesuettevõtlus.

Sellelaadse etetpaneku edastavad rohelised ka mu teada põhiseaduskomisjonile, milline neid ettepanekuid rahastamismudeli paremaks muutmiseks on küsinud.
Võrdust pole siin väiksema liikmearvuga erakondadele nüüd küll märkimisväärselt rohkem aga ebavõrdsust ja liikmete omavastutust jälle oluliselt rohkem kui seni.
Eks me siis näe, millised on vastused, miks seda kohe üldse teha ei saa või mine tea, äkki võetakse koguni omaks.
Tänase poliitmajoriteedi suurimaks hirmuks on kujunenud poliitiline mitmekesisus riigikogus ja sellega sõditakse. Siiski on poliitiline arvamusrohkus parlamendis siiski meie suurimaks eeliseks ning parim viis leida keerulistes või väga keerulistes olukordades parimaid lahendusi.








reede, 17. august 2012

Kaugloetavad voolumõõtjad - Eesti Energia spioonid teie kodudes.

Elektrilevi on toomas te kodude juurde spioone. Kaugloetavaid elektriarvesteid, mille tulemusena saab Elektrilevi enda kasutusse kogu teie ööpäevase elektritarbimise teabe ja seda reaalajas. Tarbijale selgitatakse, et kauglugemine on hea, siis ei pea te ise arve vaatamas käima ja neid müüjale edastama. See on asja üks külg. Mis on aga ses kaugloetavas elektriarvestis? Päris kopsakas mälu, millesse salvestub te enegiatarbimise käitumine. Võimsuse vati täpsusega kui mitte täpsemalt. Seega saab sellest lugeda, millal panete ma arvuti laadima ja mitu neid on, millal lülitus sisse telekas, mllal välja jne jne.

Energiatarbimise muster on inimkäitumise peegel. Need on muide teie andmed, mis teilt te teadmata ära nopitakse. Te koduse käitumise andmed. Millal ja mida ja millega te teete?

Elektrlevi jaoks on need kulla hinnaga. Nad ududtavad, kui ütlevad avalikus uudises, et hakkavad selle abil paremini planeerima võrguhooldustöid ja elektrikatkestusi. Seda planeerib Eestis teadupoolest ennekõike tuuline ilm.

Detailse tarbimisteabe kättesaadavaks muutmine Klektrilevile muudab tarbija aga kaitsetuks. Kaitsetuks siis mille vastu? Kui teile elektrit vahendav ettevõte teab te tarbimismustrit on ta eelisolukorras teiste samasuguste ees. Eelisolukorras on mõistagi Eesti Energia elektritootjana, millise tütaretetvõte Elektrilevi OÜ on. On selge, et sellistest voolumõõtjates kogutav detailne tarbimisinfo ei ole kättesaadav teistele energiatootjatele ning see loob võimalused luua erinevaid hinnalõkse. Neid hakataksegi tegema. Loob olukorra, kus soodsa hinnaga elekter teistelt tootjatelt ei hakka iial teieni jõudma. Sels suvel oli näiteks Nordpooli elekter üle kahe korra odavam kui Eesti energia põlevkvivool.


Elektritarbimise andmed ei ole otseses mõttes delikaatsed isikuandmed seaduse mõttes, kuid elektritarbimisandmete analüüsil saab paraku tuletada teavet, mis on delikaatse iseloomuga või viitab sellele. Terviseandmed pole kindlasti mitte avalikuks kasutamiseks samas kui inimene öö jooksul kordi tuld süütab ja seda juba pikemat aega järjest võib arvata, et tal on näiteks põhjust sagedasteks tualetikülaststeks. Jne jne jne.

Kaugloetavate ning teie energiatarbimise mustrit salvestavad spioonid ja nende tegevuse iseloom on enamustele tarbjatele teadmatusse jäetud. Tegemist on minu meelest märkimisväärse sekkumisega inimeste eraellu ja seda täiesti tavatul moel.

Seda esiteks.

Teiseks saab aga Eesti Energia oma elektrilevi kaudu enda kasutusse konkurentsi tugevalt moonutava turuteabe, mida ei kavatsetagi jagada teste tarbijatega.

Minu meelest ei tohiks nende andmete saajaks olla eraettevõte, energiamüüja. Äärmisel juhul peaks nende andmete saaja ja töötleja olema Statistikaamet, millse üldistatud analüüsid peaksid olema kättesaadavad kõigile energiatootjatele ja vahendajatele.

See on oluline teave ka investeeringute juhtimiseks ning energiatootmise iseloomu kavandamiseks. Kas me tahame siis, et ainsaks investeerijaks energiatootmisse jääbki Eetsi Energia.

Elektrimüüja peaks rahulduma teadmisega palju on kuus energiat tarbitud.

94 miljoni euro eest paigutatakse 2016 aastaks tarbijatele 600 000 kaugloetavat arvestit ning raha selleks maksavad tarbijad ise. Võrgutasudena. Neid mõõtjatest kogutud andmed on tarbijate andmed, seda enam, et nad need voolumõtjad ju ise ka kinni maksavad, ning nende andmete tasuta Eesti Energiale (Elektrilevile) jagamine oleks puhas lollus.

Kindlasti on Elektrilevi ja tema omanik põhjalikult läbi mõelnud oma plaani iga kui detaili. Seadusandjal on aga hetkel kohustus kaitsta inimesi sedavõrd ulatusliku privaatsuse häirimise vastu nagu võiksid kõik konkureerivad energiatootja nõuda seda, et võrdsed konkurentsiolud oleksid tagatud.

Tarbijatele peab olema tagatud ligipääs nend ekohta kogutud andmetele ning õigus otsustada ise selle üle kui palju ja milliseid andmeid nad just kellele soovivad edastada. Mis oleks aga kindlasti minev kaup või lahendus, see on võimalus saada ise oma tarbimiskäitumisest ülevaade ja jälgida näiteks seinale kleebitud ekraanilt või ka nutitelefonilt, milline on kodune energiakasutus. See teadmine korrigeeriks inimeste energeetilist käitumist kõige paremini.


Loe kaugloetavate voolumõõtjate kasutussevõtust Eestis siit.

laupäev, 28. juuli 2012

Põlevkivrämpsu põlengu varjamine võib olla kuritegelik

Poolkoksimägede värskema põlevkvirämpsu osas võib olla ühe miljondiku jagu lenduvaid ja üsna mürgiseid ning kantserogeenseid aineid.

Need lenduvad selles kuumuses, mis ajakirjanduse andmeil võib küündida tuhande kraadi lähedale.

Sellistes mägedes võib olla mitmeid tonne üliohtlikke lenduvaid jäätmeid ning sellesse tuleks suhtuda kui ülitõsisesse ohtu, mile realiseerumine on eohtlik elule ning ka väikestes kogustes fenoolsed ühendid võivad põhjustada loodete väärarenguid.

Kahjuks pole teada, kui suures ulatuses on mäes kuumakolded ja kahjuks ei tea ka avalikkus seda, millised on mürgiste gaaside heitmed.

Võib olla, et temperatuuritõusu põhjuseks oligi näiteks see, et põlevkvirämpsu mägedelt juhiti eemale sadevesi, mis siiani oli mägedes toimuvatest protsessidest soojust välja kandnud.

Ülimalt taunitav on asjaolu, et keskkonnaministeerium pole tahtnud avalikkust sellisest võimalkust ohust teavitada.

Tegemist on tiblaaegse või lihstalt autoritaarse ühiskonna kombega ohuteavet varjata. Kangesti meenutab see mulle nii Fukushima ja Tšernobõligi katastroofide varjamise juhtumeid.

Kas tõesti on põlengu asjaolusid ja ulatust nagu ka asjasse puutuvaid terviseriske varjatud soovist muude poliiliste skandaalide taustal säilitada ilusaks maalitud nägu?

On põhjust nõuda keskkonnaminsitrilt vastuseid nii teavitamise vältimise kui nüüd ka selle kohta, kui ulatuslikud on põlemiskolded ning temperatuuritõusud neis? Kas on võimalik et temperatuurid on tõusnud tasemeni, millel hakkavad lenduma mürgised ühendid?


laupäev, 12. mai 2012

Parim päev piimkala püügiks

Nauru naistantsijad XX sajandi algupoole (ilmselt 1920). Neil on kaunistusteks nii värvitud merekarbid kui piimkaladki. Kaks inimpõlve sest hetkest, mis jäädvustatud, edasi tantsis kogu rahvas sel saarel vaid üht tantsu. Rahatantsu. Nüüd ollakse taastamas oma piimkalakasvatust sets raha teadupoolest süüa ei kõlba. Foto Thomas McMahon



KAS EESTISTKI VÕIB SAADA NAURU? Naurufitseerumise kurb lugu ehk mõtle ning ära torgi linnusitta ehk lühike edulugu, mis põrmuks laguneb. Jutustan koos Katriniga teile väikesaarest Vaikses ookeanis, mille saatus on justkui tänase lääne ühiskonna minimudel.
Nauru. Saar ja saareriik keset Vaikset ookeani. Suurust 21 km². Oli ta nüüd kaupmees, mereröövel või maadeavastaja, aga igatahes sai Nauru olemasolu läänele teatavaks 1798. aastal vaalalaevakapteni John Fearni kaudu. Üks paik, kuhu huviga sisse põigata, oli taas juures. Tõenäoliselt on inimesed sel saarel elanud sadu kui mitte tuhandeid aastaid. Enne seda oli saar aga tuhandete aastate vältel merelindude märklauaks. Õigemini nende sõnniku märklauaks, millest on moodustunud miljoneid tonne fosforirohket guaanot. Just mineraliseerunud linnusitakogusest sai 20. sajandi vältel alguse selle rahva häda, siis lootus ja hiljem ka põhjalik allakäik.

Eellugu, mis on õnnelik

Teadaolevad ajalooallikad väidavad, et saarel on elanud pikka aega (umbkaudu 3000 aastat) 12 hõimu ja omavahel üsna arukalt läbi saanud. Enamgi: nende nutikus on olnud selles, et oma rahva toitmiseks pole nad harrastanud väsitavat ja õnnemänguna toimivat kalapüüki ümbritsevas süvaookeanis, vaid kodustasid ja õpetasid magevees elama ühe muidu soolases ookeanivees elava kala. Piimkala (chanos chanos). Saare keskel olev mageveelaguun sai neile elukaile koduks ja ühtlasi oli ka seetõttu tagatud saarerahvale vajalik valguallikas. Mõistagi on peetud ka sigu, kuid paraku ei anna nende elukate söömine vajalikku fosfori ega ka kaltsiumi kogust, mis on paratamatu vajadus.
12 hõimu ja 1,5 tuhande elaniku jaoks oli kodustet kala piisavalt ning asjaolu, et keegi ei olnud saarele toonud rahasüsteemi ega vahetusväärtustega kauplemise kirge, võimaldas neil rahvastel sajakonnakesi üksteisega ja omavahel rahumeelselt läbi saada. Võib ju isegi öelda, et oldi teatud mõttes kõrgtehnoloogilised.

Asjad hakkavad muutuma

19. sajandi tööstuse areng tõi naftaeelsel ajastul Vaiksele ookeanile ka hulgaliselt vaalapüüdjaid. Vaalapüügi põhipõhjuseks oli vaalarasvast saadav õli, mis oli peamine valgustuseks kasutatav vedel põlevmaterjal, enne kui gaas (ja ammu enne kui elekter) selleks puhuks kasutusse võeti. Linna kolinud inimesed pidid teadupoolest tööd tegema nii suviti kui ka talviti ja vaalarasvast lambiõli aitas selle koormusega toime tulla. Pikendas omal moel valget aega.
Vee- ja sööginäljast, aga arvatavalt ka lihtsalt inimlikust huvist, hakkasid saart väisama vaalakütid. Nõnda leidsid vahetuskaubana naurulaste kultuuri tee – piimkala vastu – nii viin kui tulirelvad ja hiljem ka raha ning sellega kaasaskäivad tavad ja probleemid.
Kultuurimuutusele lisaks tulid, nagu selliste eraldatud rahvaste puhul ikka, ka tõved, millega immuunsüsteem harjunud ei olnud. Sama kehtib ka kultuurilise tervise kohta.

Fosfor ja hõrenenud kultuur

Mõnes mõttes on tähelepanuväärne, et esimese sõjalise konfliktini – pärast läänelise rahamängu ja poliitika pahupoole sissevalgumise algust – jõuti Naurul alles 1878. aastal. Siis leidis aset kodusõda, kus saare 1400 toonasest elanikust leidis otsa 500, see on kolmandik.
Sakslased okupeerisid saare kümmekond aastat hiljem 1888 ning 1900. aasta paiku avastati üüratud guaanolademed. Saksa põhjalikkusega valmistati ette fosfaatide kaevandamine ja väljavedu. Sakslased saare sonkimiseni ei jõudnud. 1914 aga võttis Briti kroon saare Saksa keisrilt. Alanud oli I maailmasõda ja Austraalia väed okupeerisid saare.
Tehisväetistel põhinevast põllupidamisest oli selleks ajaks saanud lääne põllupidamise aina laienev standard ja ainus tee suuremate saakide poole. Norman Borlaugi mutanttaimedel põhineva sordiaretuseni oli siis jäänud veel õige mitu aastakümmet.
Nii oligi Austraalia väetisetööstus saanud endale uue toormeallika. Saare peremeestest said koloonia fosforiidimasina töölised ja ilmselt ammuilma oli unustatud ka piimkala, kelle väljasuremist – ikka selle magevee-elukaks koolitatud sordi väljasuremist – ei pannud keegi tähele.
Kus on, sealt võetakse ja seda tegid ka jaapanlased teise ilmasõja aegu, vedades tuhatkond saarlast sunnitöölisteks. Osa naasis. Ent rahvas, nagu nende mälu ja kultuurgi, oli taas hõredamaks jäänud.

Lisaks relvadele jõhker poliitika

Nauru on üpris huvitav kultuurimõjude uurimisobjekt. Kas või näiteks sellest aspektist, kuidas 19. sajandi algupoole saarele juhtunud ja võimu võtnud pätid on mõjutanud seda kultuuri hilisemalt. 1830 sattusid Naurule kaks Norfolki saare vanglast põgenenud meest, Patrick Burke ja John Jones. Juba Naurule jõudmiseks sõid põgenikud näljapeletuseks ära oma kaaslased, kellega koos oli just üht laeva röövitud.
Seitse aastat hiljem oli Jonesist saanud saare diktaator, kes oma valge mehe ainuvõimu ei peljanud kaitsta ka teiste saarele sattunud eurooplaste tapmisega.
Tõsi, naurulaste süüdistamisega omaenese tapategudes tõmbas ta enda peale saarerahva viha ning ta aeti sealt minema ega lastudki enam maale. Samas olid aga naurulased seepeale, lisaks tulirelvadele ja viinale, küllastatud ka jõhkrate intriigiderohkete poliitikavõtetega. Kord kultuuri imbunud veidrad tavad on sealt visad kaduma. Vaatame või Venemaagi näidet, kus Ivan Julma ja Peeter Esimese aegsed harjumused on oma üldilmetes juurdunud ju tänaseni. Neid kutsutakse viisakalt nüüdisaegsetes oludes Vene juhtimist vajava demokraatia omapäradeks.

Jätkusuutlikkuse asemel korruptsioon ja pudenemine

Saja aasta jooksul on Naurult fosfaate välja veetud 100 miljoni tonni jagu. Ahvatlevaks teeb mineraliseerunud linnusõnniku selle ülikõrge fosforisisaldus, sest tegu on praktiliselt puhta kaltsiumfosfaadiga. Ühtpidi on selle tulemusena tekkinud märkimisväärne rahajälg pangakontodel (kahjuks küll erinevatel põhjustel tänaseks tuhmunud jälg), kuid teistpidi pöördumatu ökoloogiline vaesumine, muldade erosioon ning paraku ja kõige kurbloolisemalt ka inimeste tervise ja identiteedi erosioon.
Kui esimene ja teine ilmasõda välja jätta, tassiti sakslaste nina alt ära napsatud fosfaate lääne põllumajanduse hüvanguks. 1968. aastal Nauru iseseisvus. See jääb enam-vähem samasse ajastusse Araabia riikide naftabuumiga, kus musta kulla väljamüük tegi kaameleil ja tõuhobustel kõrbes pistrikega saaki küttivatest kuningatest need, keda me täna näeme kilomeetrikõrguste majade taustal tulevikumaailmast rääkimas.
Nauru lootus oli samalaadne. Fosfaadimüügi tulu kosutas riigi rahakotti sedavõrd, et oli periood, kus naurulased olid oma sissetulekuis rikkuselt teisel kohal maailmas.
Tekkiva rahavoo korraldamiseks kutsus iseseisva Nauru valitsus ellu koguni Nauru Fosfaaditulude Trusti, mis pidi vähemalt sõnades tagama ka riigi jätkusuutlikkuse fosfaadivarude lõppemisel.
Võimalik, et 19. sajandist pärit kultuurikotermann, seesama veider meeminakkus, mängis ka siinkohal vingerpussi. Jätkusuutlikkuse asemel oli tulemuseks korruptsioonipesa ning elanikukohaselt rikkuselt teine riik pudenes maailma vaeseimate hulka. Siit ka ehk laiem kogemus: rikkaks pürgimine või sellena püsimine ei saa olla ühe rahva peamine ülesanne. See võib ehk ajutiselt õnnestudagi, kuid mitte püsivalt.

Kui kõik otsa saab

Kui 2011. aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid Thomas Sargent ja Christopher Sims kolm-neli aastakümmet varem rahvarikkuse (GDP) mõõtmise just majanduse diagnoosimiseks ja mõõtmiseks kasutusse võtsid, ei osanud nad ilmselt arvata, et GDP väärtuse tagaajamine võib nii mõnegi poliitilise süsteemi eesmärgiks muutuda. Nagu see näiteks Eestis on juhtunud.
Me ju ometi ei arva, et näiteks kaugushüppe tulemuse iga millimeeter või heidetud kuuli kilogrammsentimeeter konkreetse sportlase tervist mõõdaks?
Investeeringud fosfaaditulude fondi Naurul paraku haihtusid, olid need ju valdavalt tehtud hotellidesse ja kontorihoonetesse. Kinnisvara pole paraku sama hea kui piimkala, kellest fosfori- ja kaltsiumirikast sööki saab. Araabia Kuveit läks oma teed ja Vaikse Ookeani Kuveidiks kutsutud Nauru oma teed.
Ajutine elaniku kohta tekitatud rahahulga järgi liidriks olek ei parandanud aga saarerahva elu-tervist karvavõrdki: ülekaalulisus ja suhkurtõbi on tänaseks keskmise eluea üsna alla toonud. Nii alla, et raske on leida kolme kooselava põlvega peresid. Finantsilisest hiilgusest on järel riismed ning saare raamatukogus olevat „tervelt“ tuhat teost.
Naftarikkaks saanud araablaste ja ka norrakate kiituseks tuleb öelda, et peale mõnu on nad investeerinud ka haridusse, uutesse tehnoloogiatesse ja muusse sellisesse.
Võimalik, et rahval, kes elab mõnesaja meetri laiusel rannaribal, kus sisemaa on kaevandamisest üsna laastatud ja elamiseks on kokku üldse vaid 21 km², polegi võimalik samalaadne muutus nagu näiteks Araabia Ühendemiraatides, kus Abu Dhabi lähedale päikeseenergiast toituvat Masdari linna luuakse. Selle keskmeks on ülikool, mis on mõeldud just uute tehnoloogiate loomiseks.
Võimalik, et naurulastel saigi raha just majade ehitamisel otsa ja tehnoloogia jaoks seda ei jätkunudki.

Nauru saare lugu kui tänane lääs

Tänane seis Naurul on enam kui nukker. Viidatakse, et Vene maffia on kasutanud sealset pangasüsteemi rahapesuks. Ligi 10 000 elaniku eluga toimetulekuks maksab Austraalia maksumaksja igal aastal u 20 miljonit dollarit naurulaste toetusteks. Tuhandete kilomeetrite kauguselt saabub saarele nii joogivesi, kütus kui ka toit. Oma vee magestamise süsteemid on otsakorral.
Selles lootusetus olukorras on entusiastlikumad naurulased nõuks võtnud taastada piimkala populatsiooni saare keskel olevates mageveelistes järvedes.
Ring hakkab täis saama. Või juba on.
Nauru saare ja elanike lugu on loomult vägagi õpetlik. Miks? Aga seetõttu, et tegemist on nagu meie enda – lääne – tsivilisatsiooni vähendatud ja kiirendatud mudeliga. Selle erisusega, et meie kultuurilised mõjud on moel-teisel alguse ja kiirenduse saanud me endi välja mõeldud lugudest. Neid pole meie sekka keegi tulnukana toonud. Lihtsalt need lood on olnud mõnevõrra kipakad ja kiivas.
Nauru puhul on kipakate ideede päritoluks Vaiksel ookeanil hulpivad mereröövlid, vaalapüüdjad või lihtsalt ärakaranud vangid, kes oma ühtpidi revolutsioonilise, aga teisalt nihestunud ilmapildiga on loonud üsna pöördumatu meeminakkuse.
Võib isegi arvata, et see rahamänguline paradigma pole isegi mitte niivõrd tugev uus meem kuivõrd hoopistükkis inimese mängukire kontrollimatu vallandumine suunas ja ulatuses, mis panebki inimesi piire tunnetamata raiskama ja laristama ning tegema teadmistest kaugel olevaid otsuseid.

Parim hetk piimkala püügiks

Möödunud kuul sõlmis Eesti suursaadik ÜRO juures, Margus Kolga, diplomaatilised suhted Nauruga. Mõnes mõttes oleme jah ju täiesti sarnased riigid. Eestis usutakse jätkuvalt, et põlevkivist on võimalik ehitada tee õnneni. Nii nagu usuti Naurul, et linnusitt tagab igavese õndsuse.
Meie eelis on ehk olnud see, et siin on ka peale põlevkivi üht-teist leidunud. Lõppkokkuvõttes aga vajavad oma piimkala nii Nauru, Eesti kui tegelikult kogu lääs, kus rahamänge mängides liiale on mindud.
Või on põhjus hoopis muus märgilises asjaolus… Eesti iseseisvus sovettide impeeriumist sai XX sajandi lõpul alguse just sõjast fosforiidi vastu ning sama valik on ka Nauru teha – saada vabaks fosfaadisõltuvusest.
Parimat päeva isikliku piimkala püügiks on aga linnusita asemel vaja kõigil.


Katrin Idla
Marek Strandberg





esmaspäev, 2. aprill 2012

Unustage pinss ja hakake elama!


VANAINIMESI TÄIS MAAILM: Rahvastiku- ja majandusprotsessid viivad paratamatu järjekindlusega ühiskonna pensionisüsteemide lagunemise suunas. Milline on lahendus? Mööngem, et taastuvenergia ühistud võiks olla üks väljapääsudest.
Hiinas on see juba käes. Lastel pole õdesid-vendi, ja enamgi: pole ka onusid-tädisid. Ühelapsepoliitika praktiline pool on liikumas ka läände. Ka meile siis. Biomeditsiin, teisalt vaadatuna, areneb aga üsna jõudsalt. Dialüüsiaparaadi-laadsete masinatega saab vereringest välja sõeluda tüvirakke ning oskused, et neist sobilik kude või varsti ka terve organ kasvatada, arenevad kiirelt.

Teatavad surematuse tundemärgid?

Teatavad surematuse tundemärgid (võime asendada katkiläinud kehaosi) lisanduvad meie igapäevaellu. Aastaks 2050, võib oletada, on organikasvatus-asendus ehk sama loomulik kui tänane hambaravi.
Samalaadse töökorralduse (tööelu ja sellele järgnev pensionipõlv) säilimisel tähendab see aga seda, et hästikoolitet ja hoitud üksiklapse ülalpidamisel on kaks vanemat ja neli korralikult remonditud vanavanemat. Sellega ühiskond (õigemini need hästi hoitud ja koolitet üksiklapsed) toime ei tule. Paraku on see kujunev tulevik.
Õnneks veel vääratav tulevik. Kuigi jah, selle tuleviku vääramine on üsna plahvatusohtlik ettevõtmine, sest iga päevaga, iga järgmise valimiskampaania toimumise ajaks, on aina rohkem neid inimesi, kes pigem ootavad pensioni kui mõtlevad millestki muust. Seda muutust on valutum korraldama hakata täna, kui pensionisüsteemid tolmustuvad justkui paratamatusena. Ligikaudu samal moel, nagu paistavad täna protsessid Kreekaski justkui üleöö juhtunutena. Üleöö pole seal aga juhtunud midagi ja täpsema silma ning parema arvepidamisega oli asja võimalik ammu enne hapuksminekut ette aimata.

Majapidamist tuleb muuta

Pensionifondide kaubaks, mida müüakse, on lootus ja usk, et äriettevõtete väärtus aina kasvab ja jääbki kasvama ning vajalikul hetkel on ettevõtte omandit kinnitavad paberid vahetatavad puhta toidu ja elukeskkonna vastu.
Viimase 40 või isegi 20 aasta kogemus kinnitavad aga tõsiasja, et enamik loodud ettevõtetest on siiski maailmas olemast lakanud, nagu ka enamik hindade osas tehtud ootusi on osutunud enesepettuseks. Pikas perspektiivis börsilt suppi ei saa ning seda vähem on põhjust sellele loota – arvestades eelkirjeldatud demograafilist protsessi.
Aeg on muuta inimeste majapidamise ülesehitust. Pean silmas majandust. Ja loomulikult ka töökorraldust selle osana. Järeldus on üsna lihtne: inimesed peavad hakkama taas tegema jõukohast tööd terve elu vältel. Arusaadavalt mitte nii intensiivselt – ja „sportlikule“ tulemusele orienteeritult – ei saa see toimuda nagu täna.
Samas, vananeval ühiskonnal on siiski ka positiivset: kui inimesed end rihmaks ei tööta ja põhja ei joo, on vanema inimese ajus piisavalt rakendatavat ning kasulikku elutarkust. See on meie tulevik 50–100 aasta pärast.

Lollikindel elekter

Kiirem lahendus neile muutustele ja riskile pinsist ilma jääda on aga hoopis muus. Nimelt ühistulises ettevõtluses. Asjatu oleks vist loota, et esialgu pirukate ja saabaste valmistamisega peale hakkavad ühistud pensionipõlveks sobilikku tulu tekitaksid. Nende puhul tuleb vaeva näha nii tooraine, turu kui ka müügiga.
Aga on üks valdkond, kus ühistuline tootmine on peaagu et lollikindel – see on energia tootmine. Täpsemalt elektri tootmine. Kui väärtpaberiturule ja kaardimängulise majanduse alustele ei oska ma ei 20–30, ammugi 50 aasta perspektiivis püsivust ja edukust ennustada, siis ilmselt ka saja ja enamagi aasta pärast on elekter ikka veel nõutud ja kasutatud kaup.
Ühistuline ettevõtlusvorm on paeluv selle tõttu, et osanikel on maandatud üks kihu: nimelt ettevõtte ülevõtmiskihu. Igal on üks hääl asjade üle otsustamisel, kõik on maksnud sama osamaksu ja need, kel on soov näiteks ühistule laenu anda ja selle pealt teenida, saavad seda teha seda võlaõiguslikul alusel. See tähendab, et ühistu asjade üle otsustamisel ei määra sellesse paigutatud raha hulk (suuremat hulka raha saab kasvikut kandma pannagi ühistuga kokkuleppel).
Taastuvenergiaühistud, mis päikesest ja tuulest elektrit toodavad, on levinud nii Skandinaavias kui ka Saksamaal, Austrias ja Šveitsiski. Enamik taastuvenergiatootmisest on nii mõneski riigis just kodanike kokkupandud ühistute toodetud. Rootsis-Taanis on rahapaigutus energiaühistusse teadlik valik, et oma pensionikassat kosutada. Meil on see täna tegelikult ainus võimalus see pensionikassa tekitada.

Riigi asi on lisada oma tugi

2009. aasta Nobeli majanduspreemia saaja Elinor Ostrom on ühistulise majanduse loomust uurinud ja leiab, et tegu on tavatult jätkusuutliku ettevõtlusvormiga, mis toimib ühishuvis oluliselt edukamalt kui näiteks aktsiaseltsid või osaühingud.
Täna on energiatootmine pensionikassa sissetulekuna huvipakkuv vaid energiaettevõtete töötajatele. Paraku läheb nendegi raha muutuvas majanduses, kurb küll, vett vedama.
Kui aga enamik Eestis vajaminevast ja siit välja viidavast voolust sünniks ühistutes, oleks tegu üsna jätkusuutliku pensionikassaga. Kassaga, millest oleks igal hetkel võtta elektrit ja seda siis kas ise kasutada või maha müüa. Kindlam kaup kui tänane pensionilootus, kas pole?
Riigi asi on aga sellisel puhul, kui inimesed oma sääste energiatootmisse panustama asuvad, lisada sellele oma tugi. Nii nagu tehakse pensionifondide puhul.
Nii saab tappa mitu kärbest korraga: vabaneda murest nii savijalgse pensionisüsteemi pärast kui ka õgvendada tänase energiajulgeoleku kipakas loomus.

kolmapäev, 7. märts 2012

Veispukk läind..toetavad vist õpetajate streiki Eestis

Juba veidi üle tunni tagasi kadus facebook lihtsalt ära.
Nii kolisin blogisse tagasi.
Ilmselt toetab ka veispukk Eesti õpetajate streiki.
Mahamineku ajalugu on hetkel vaadeldav siit.