laupäev, 12. mai 2012

Parim päev piimkala püügiks

Nauru naistantsijad XX sajandi algupoole (ilmselt 1920). Neil on kaunistusteks nii värvitud merekarbid kui piimkaladki. Kaks inimpõlve sest hetkest, mis jäädvustatud, edasi tantsis kogu rahvas sel saarel vaid üht tantsu. Rahatantsu. Nüüd ollakse taastamas oma piimkalakasvatust sets raha teadupoolest süüa ei kõlba. Foto Thomas McMahon



KAS EESTISTKI VÕIB SAADA NAURU? Naurufitseerumise kurb lugu ehk mõtle ning ära torgi linnusitta ehk lühike edulugu, mis põrmuks laguneb. Jutustan koos Katriniga teile väikesaarest Vaikses ookeanis, mille saatus on justkui tänase lääne ühiskonna minimudel.
Nauru. Saar ja saareriik keset Vaikset ookeani. Suurust 21 km². Oli ta nüüd kaupmees, mereröövel või maadeavastaja, aga igatahes sai Nauru olemasolu läänele teatavaks 1798. aastal vaalalaevakapteni John Fearni kaudu. Üks paik, kuhu huviga sisse põigata, oli taas juures. Tõenäoliselt on inimesed sel saarel elanud sadu kui mitte tuhandeid aastaid. Enne seda oli saar aga tuhandete aastate vältel merelindude märklauaks. Õigemini nende sõnniku märklauaks, millest on moodustunud miljoneid tonne fosforirohket guaanot. Just mineraliseerunud linnusitakogusest sai 20. sajandi vältel alguse selle rahva häda, siis lootus ja hiljem ka põhjalik allakäik.

Eellugu, mis on õnnelik

Teadaolevad ajalooallikad väidavad, et saarel on elanud pikka aega (umbkaudu 3000 aastat) 12 hõimu ja omavahel üsna arukalt läbi saanud. Enamgi: nende nutikus on olnud selles, et oma rahva toitmiseks pole nad harrastanud väsitavat ja õnnemänguna toimivat kalapüüki ümbritsevas süvaookeanis, vaid kodustasid ja õpetasid magevees elama ühe muidu soolases ookeanivees elava kala. Piimkala (chanos chanos). Saare keskel olev mageveelaguun sai neile elukaile koduks ja ühtlasi oli ka seetõttu tagatud saarerahvale vajalik valguallikas. Mõistagi on peetud ka sigu, kuid paraku ei anna nende elukate söömine vajalikku fosfori ega ka kaltsiumi kogust, mis on paratamatu vajadus.
12 hõimu ja 1,5 tuhande elaniku jaoks oli kodustet kala piisavalt ning asjaolu, et keegi ei olnud saarele toonud rahasüsteemi ega vahetusväärtustega kauplemise kirge, võimaldas neil rahvastel sajakonnakesi üksteisega ja omavahel rahumeelselt läbi saada. Võib ju isegi öelda, et oldi teatud mõttes kõrgtehnoloogilised.

Asjad hakkavad muutuma

19. sajandi tööstuse areng tõi naftaeelsel ajastul Vaiksele ookeanile ka hulgaliselt vaalapüüdjaid. Vaalapüügi põhipõhjuseks oli vaalarasvast saadav õli, mis oli peamine valgustuseks kasutatav vedel põlevmaterjal, enne kui gaas (ja ammu enne kui elekter) selleks puhuks kasutusse võeti. Linna kolinud inimesed pidid teadupoolest tööd tegema nii suviti kui ka talviti ja vaalarasvast lambiõli aitas selle koormusega toime tulla. Pikendas omal moel valget aega.
Vee- ja sööginäljast, aga arvatavalt ka lihtsalt inimlikust huvist, hakkasid saart väisama vaalakütid. Nõnda leidsid vahetuskaubana naurulaste kultuuri tee – piimkala vastu – nii viin kui tulirelvad ja hiljem ka raha ning sellega kaasaskäivad tavad ja probleemid.
Kultuurimuutusele lisaks tulid, nagu selliste eraldatud rahvaste puhul ikka, ka tõved, millega immuunsüsteem harjunud ei olnud. Sama kehtib ka kultuurilise tervise kohta.

Fosfor ja hõrenenud kultuur

Mõnes mõttes on tähelepanuväärne, et esimese sõjalise konfliktini – pärast läänelise rahamängu ja poliitika pahupoole sissevalgumise algust – jõuti Naurul alles 1878. aastal. Siis leidis aset kodusõda, kus saare 1400 toonasest elanikust leidis otsa 500, see on kolmandik.
Sakslased okupeerisid saare kümmekond aastat hiljem 1888 ning 1900. aasta paiku avastati üüratud guaanolademed. Saksa põhjalikkusega valmistati ette fosfaatide kaevandamine ja väljavedu. Sakslased saare sonkimiseni ei jõudnud. 1914 aga võttis Briti kroon saare Saksa keisrilt. Alanud oli I maailmasõda ja Austraalia väed okupeerisid saare.
Tehisväetistel põhinevast põllupidamisest oli selleks ajaks saanud lääne põllupidamise aina laienev standard ja ainus tee suuremate saakide poole. Norman Borlaugi mutanttaimedel põhineva sordiaretuseni oli siis jäänud veel õige mitu aastakümmet.
Nii oligi Austraalia väetisetööstus saanud endale uue toormeallika. Saare peremeestest said koloonia fosforiidimasina töölised ja ilmselt ammuilma oli unustatud ka piimkala, kelle väljasuremist – ikka selle magevee-elukaks koolitatud sordi väljasuremist – ei pannud keegi tähele.
Kus on, sealt võetakse ja seda tegid ka jaapanlased teise ilmasõja aegu, vedades tuhatkond saarlast sunnitöölisteks. Osa naasis. Ent rahvas, nagu nende mälu ja kultuurgi, oli taas hõredamaks jäänud.

Lisaks relvadele jõhker poliitika

Nauru on üpris huvitav kultuurimõjude uurimisobjekt. Kas või näiteks sellest aspektist, kuidas 19. sajandi algupoole saarele juhtunud ja võimu võtnud pätid on mõjutanud seda kultuuri hilisemalt. 1830 sattusid Naurule kaks Norfolki saare vanglast põgenenud meest, Patrick Burke ja John Jones. Juba Naurule jõudmiseks sõid põgenikud näljapeletuseks ära oma kaaslased, kellega koos oli just üht laeva röövitud.
Seitse aastat hiljem oli Jonesist saanud saare diktaator, kes oma valge mehe ainuvõimu ei peljanud kaitsta ka teiste saarele sattunud eurooplaste tapmisega.
Tõsi, naurulaste süüdistamisega omaenese tapategudes tõmbas ta enda peale saarerahva viha ning ta aeti sealt minema ega lastudki enam maale. Samas olid aga naurulased seepeale, lisaks tulirelvadele ja viinale, küllastatud ka jõhkrate intriigiderohkete poliitikavõtetega. Kord kultuuri imbunud veidrad tavad on sealt visad kaduma. Vaatame või Venemaagi näidet, kus Ivan Julma ja Peeter Esimese aegsed harjumused on oma üldilmetes juurdunud ju tänaseni. Neid kutsutakse viisakalt nüüdisaegsetes oludes Vene juhtimist vajava demokraatia omapäradeks.

Jätkusuutlikkuse asemel korruptsioon ja pudenemine

Saja aasta jooksul on Naurult fosfaate välja veetud 100 miljoni tonni jagu. Ahvatlevaks teeb mineraliseerunud linnusõnniku selle ülikõrge fosforisisaldus, sest tegu on praktiliselt puhta kaltsiumfosfaadiga. Ühtpidi on selle tulemusena tekkinud märkimisväärne rahajälg pangakontodel (kahjuks küll erinevatel põhjustel tänaseks tuhmunud jälg), kuid teistpidi pöördumatu ökoloogiline vaesumine, muldade erosioon ning paraku ja kõige kurbloolisemalt ka inimeste tervise ja identiteedi erosioon.
Kui esimene ja teine ilmasõda välja jätta, tassiti sakslaste nina alt ära napsatud fosfaate lääne põllumajanduse hüvanguks. 1968. aastal Nauru iseseisvus. See jääb enam-vähem samasse ajastusse Araabia riikide naftabuumiga, kus musta kulla väljamüük tegi kaameleil ja tõuhobustel kõrbes pistrikega saaki küttivatest kuningatest need, keda me täna näeme kilomeetrikõrguste majade taustal tulevikumaailmast rääkimas.
Nauru lootus oli samalaadne. Fosfaadimüügi tulu kosutas riigi rahakotti sedavõrd, et oli periood, kus naurulased olid oma sissetulekuis rikkuselt teisel kohal maailmas.
Tekkiva rahavoo korraldamiseks kutsus iseseisva Nauru valitsus ellu koguni Nauru Fosfaaditulude Trusti, mis pidi vähemalt sõnades tagama ka riigi jätkusuutlikkuse fosfaadivarude lõppemisel.
Võimalik, et 19. sajandist pärit kultuurikotermann, seesama veider meeminakkus, mängis ka siinkohal vingerpussi. Jätkusuutlikkuse asemel oli tulemuseks korruptsioonipesa ning elanikukohaselt rikkuselt teine riik pudenes maailma vaeseimate hulka. Siit ka ehk laiem kogemus: rikkaks pürgimine või sellena püsimine ei saa olla ühe rahva peamine ülesanne. See võib ehk ajutiselt õnnestudagi, kuid mitte püsivalt.

Kui kõik otsa saab

Kui 2011. aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid Thomas Sargent ja Christopher Sims kolm-neli aastakümmet varem rahvarikkuse (GDP) mõõtmise just majanduse diagnoosimiseks ja mõõtmiseks kasutusse võtsid, ei osanud nad ilmselt arvata, et GDP väärtuse tagaajamine võib nii mõnegi poliitilise süsteemi eesmärgiks muutuda. Nagu see näiteks Eestis on juhtunud.
Me ju ometi ei arva, et näiteks kaugushüppe tulemuse iga millimeeter või heidetud kuuli kilogrammsentimeeter konkreetse sportlase tervist mõõdaks?
Investeeringud fosfaaditulude fondi Naurul paraku haihtusid, olid need ju valdavalt tehtud hotellidesse ja kontorihoonetesse. Kinnisvara pole paraku sama hea kui piimkala, kellest fosfori- ja kaltsiumirikast sööki saab. Araabia Kuveit läks oma teed ja Vaikse Ookeani Kuveidiks kutsutud Nauru oma teed.
Ajutine elaniku kohta tekitatud rahahulga järgi liidriks olek ei parandanud aga saarerahva elu-tervist karvavõrdki: ülekaalulisus ja suhkurtõbi on tänaseks keskmise eluea üsna alla toonud. Nii alla, et raske on leida kolme kooselava põlvega peresid. Finantsilisest hiilgusest on järel riismed ning saare raamatukogus olevat „tervelt“ tuhat teost.
Naftarikkaks saanud araablaste ja ka norrakate kiituseks tuleb öelda, et peale mõnu on nad investeerinud ka haridusse, uutesse tehnoloogiatesse ja muusse sellisesse.
Võimalik, et rahval, kes elab mõnesaja meetri laiusel rannaribal, kus sisemaa on kaevandamisest üsna laastatud ja elamiseks on kokku üldse vaid 21 km², polegi võimalik samalaadne muutus nagu näiteks Araabia Ühendemiraatides, kus Abu Dhabi lähedale päikeseenergiast toituvat Masdari linna luuakse. Selle keskmeks on ülikool, mis on mõeldud just uute tehnoloogiate loomiseks.
Võimalik, et naurulastel saigi raha just majade ehitamisel otsa ja tehnoloogia jaoks seda ei jätkunudki.

Nauru saare lugu kui tänane lääs

Tänane seis Naurul on enam kui nukker. Viidatakse, et Vene maffia on kasutanud sealset pangasüsteemi rahapesuks. Ligi 10 000 elaniku eluga toimetulekuks maksab Austraalia maksumaksja igal aastal u 20 miljonit dollarit naurulaste toetusteks. Tuhandete kilomeetrite kauguselt saabub saarele nii joogivesi, kütus kui ka toit. Oma vee magestamise süsteemid on otsakorral.
Selles lootusetus olukorras on entusiastlikumad naurulased nõuks võtnud taastada piimkala populatsiooni saare keskel olevates mageveelistes järvedes.
Ring hakkab täis saama. Või juba on.
Nauru saare ja elanike lugu on loomult vägagi õpetlik. Miks? Aga seetõttu, et tegemist on nagu meie enda – lääne – tsivilisatsiooni vähendatud ja kiirendatud mudeliga. Selle erisusega, et meie kultuurilised mõjud on moel-teisel alguse ja kiirenduse saanud me endi välja mõeldud lugudest. Neid pole meie sekka keegi tulnukana toonud. Lihtsalt need lood on olnud mõnevõrra kipakad ja kiivas.
Nauru puhul on kipakate ideede päritoluks Vaiksel ookeanil hulpivad mereröövlid, vaalapüüdjad või lihtsalt ärakaranud vangid, kes oma ühtpidi revolutsioonilise, aga teisalt nihestunud ilmapildiga on loonud üsna pöördumatu meeminakkuse.
Võib isegi arvata, et see rahamänguline paradigma pole isegi mitte niivõrd tugev uus meem kuivõrd hoopistükkis inimese mängukire kontrollimatu vallandumine suunas ja ulatuses, mis panebki inimesi piire tunnetamata raiskama ja laristama ning tegema teadmistest kaugel olevaid otsuseid.

Parim hetk piimkala püügiks

Möödunud kuul sõlmis Eesti suursaadik ÜRO juures, Margus Kolga, diplomaatilised suhted Nauruga. Mõnes mõttes oleme jah ju täiesti sarnased riigid. Eestis usutakse jätkuvalt, et põlevkivist on võimalik ehitada tee õnneni. Nii nagu usuti Naurul, et linnusitt tagab igavese õndsuse.
Meie eelis on ehk olnud see, et siin on ka peale põlevkivi üht-teist leidunud. Lõppkokkuvõttes aga vajavad oma piimkala nii Nauru, Eesti kui tegelikult kogu lääs, kus rahamänge mängides liiale on mindud.
Või on põhjus hoopis muus märgilises asjaolus… Eesti iseseisvus sovettide impeeriumist sai XX sajandi lõpul alguse just sõjast fosforiidi vastu ning sama valik on ka Nauru teha – saada vabaks fosfaadisõltuvusest.
Parimat päeva isikliku piimkala püügiks on aga linnusita asemel vaja kõigil.


Katrin Idla
Marek Strandberg





1 kommentaar:

loan offer ütles ...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.