kolmapäev, 21. juuli 2010

Naftatipp ja Prangli sepp


Mõte ja arusaamad arenevad.
Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest keedetakse tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?


Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse suure energiavajaduse kontekstis nafta kättesaadavuse ammendumist. Loomulikult ju igati mõistetav, et vajaduste kasvades jääb pakutavat igale vajajale ka vähemaks. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb ka edasi.

Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogilisi ajalugusid. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu … järgneb gaasitipp, loodetavasti ka tuumatipp, lõpuks ka energiatipp (kas uute mõtete ja masinate tulemusena, võimalik, et ka kompaktsema inimkonna tulemusena).
Meie mõte ja arusaam maailmast areneb. Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipu üheks põhjuseks võib olla kultuuriliselt rumaluse tipp, pärast mida selle substantsi suhteline osakaal maailmas kulgeb allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning energiatipu põhjused võivad olla ka näiteks pelgalt demograafilist laadi … kuigi teatud tarkuse ilming peitub selleski.


Traditsioonide olulisus

Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonidel. Vana teadmise alles hoidmine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas on tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga loomulikult, lisaks sellele omapärasele emotsioonile, mille selles osalejad saavad.
Teistmoodi laotud aineosised

Aga nafta hulgast rääkides: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata kui märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Kui vahele ei astu mingi ennenägematu katastroof, näib see olevat üks küllalt paratamatu loodusseadus. See, et uued mõtted on vanadega võrreldes täiesti ootamatud ja loovad uusi võimalusi nagu ei miski muu siin maailmas.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud ainetega tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi võivad tulla.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Nende erinevus pole muus kui elus, mis samad aineosised teistmoodi tugevalt kokku laob.

Traditsioonide olulisus

Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Kui traditsioon, siis traditsioon. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid praktilisse kasutusse mõeldud ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. See oli hülgepüss ja sellistega ka hülgeid kütiti.
Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos relvatraditsiooniga? Selle tulemusena ilmselt muutuks atraktsiooniks hülgeküttimine isegi. Kus maailmas ikka eestlaetavate ränilukuga relvade igapäevakasutust vaadata saab?
Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt kasutatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite viljelemine väheste hobiks. Nafta ja selle põhiste masinate tulevik on ilmselt samasugune: harvade hobi, nagu seda võiks olla ka taastatud hülgeküttimise traditsioon Eestis. Vaid nende päralt, kes kohaliku sepa meisterdatud puudase eestlaetava ränilukuga püssiga jääl lesides hülgele pihta saavad.
Kunagi vaatame nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt.
Vaid traditsiooni säilimise nimel!

teisipäev, 20. juuli 2010

Jalgrattateed - turismi- ja tulumootor


Eesti on väike. Nädalaga jõuab sellele jalgrattaga ringi peale teha või vähemat olulistest kohtadest läbi sõita. Mitte higistades ja võidu sõites vaid mõnusalt matkates.
Õigem oleks öelda, et jõuaks, sest kes pikemalt Eestis maanteeservas sõites on reisida proovinud teab, et see pole just kõige mugavam ja ka ohutum viis liiklemiseks. Juba päris paljudes Eesti osades on ehitatud ja kohendatud maanteid sellisteks, et maanteest eemal kulgeb ka kergliikluseks ja jalakäijatele mõeldud rada.
Kehtna ja Rapla vahel on selline toonud inimesi nii sportima kui kasutama jalgrattaid autode asemel. Ilmselt ka mujal.

Kui nii oleks võimalik kulgeda läbi Eesti…ka kiirteede lähistel…siis tooks see juurde nii rahakotile säästlikumaid liikumisvõimalusi kui looks uue aluse ka turismile.
Jalgrattal reisija pöörab ilmselt rohkem tähelepanu neile väärtustele, mis Eestis seotud just loodusega. Selle looduse omapäraga.
Aga mitte ainult. Ka lood, mis on Eestiga seotud on sageli sisukad ja köitvad.
Kui need on sobilikult räägitud ja esile toodud.

On selge, et Saksa turisti köidab Eesti ja Saksmaa seos, Soome rändurit seosed Soomega ja nii edasi.
Bussi või autoga liikuvale rändajale on seda kõike palju raskem pakkuda kui ratturile, kellel on alati valmidus mõnele kõrvalteele uudishimust või ka lihtsalt tühjast kõhust tulenevalt sisse keerata.

Just siis ta soovibki kuulda-näha mingit lugu ja nautida head kõhutäit või jääda koguni öömajale. Meie riigi tasuta internetiga kaetus annab siinkohal juurde hulgaliselt lisavõimalusi. Seda nii kohtade soovitamisel kui lugude rääkimisel.
Need on rändajad, kes ei tule mitte olemasolevate turistide asemele vaid lisanduvad neile. Täna on aeglasemalt rändajate jaoks olude loomiseks õige aeg. Kui auto või bussiga sõitjate puhul on teineteisele liiglähedal paiknevad turimitalud konkurendid siis jalgrattail rändlejate puhul saavad neist liitlased.

Meie kultuur on rikas ja seoseid muude rahvaste ja kultuuridega on õnneks palju.Just rahulikum kulgemisviis ja selle toetamine võimaldkas seda ka paremini välja tuua. Väljapool juba korraliku turismiäriga kaetud Hansalinnu ja moel mis parandaks piirkondlikku arengut.
 1000 elanikuga asulast aasta jooksul läbi sõitvad kümmekond tuhat jalgrattamatkajat on tutvuste ja sidemete kõrval ka lihtsalt tulu. Tulu mda täna minnakse ostima mujalt. Mel, et lapsed jäävad vanavanemate hoolde kui vanemad mujal maailmas tulu teenivad.

Rahulikum ja tähelepanule keskendunud rändamine loob arusaadavalt terve rea uusi võimalusi ka majandamiseks. Alates sellest, et lood vajavad asjatundlikku uurimist ja kirjapanekut ning ilmestamist kuni meenete, toidu ja muu kohaliku toodanguni välja, mis rändajat köita võiks. Just omanäolise kaubani, millist Holliwoodistunud Tallinna mervaigupoodides näha pole. Sellise toodanguni, mil ka praktiline kasutusväärtus.
Nii hakkaks taastuma villavabrikute, nahaparkalite ja sadulseppade ning kingseppade, pagarite ja kokkade vajadus. Tööd oleks paljudele.

Rändaja oma parema ja kestvama maksejõuga aitaks tootmisele jalad alla.
Sellised, mille abil ka kohalike vajadustele sobilikku tootma saaks hakata.
Olen veendunud, et kui rattareiside soodustamise kogemus, mis nii kohalikku kui väliturismi on edendanud nii Saksamaal kui Taanis kui Rootsiski kasutusse võtta Eestis, saame oma majandusliku kosumise jaoks palju ära teha. Lugude- ja loodusrohke Eesti on väärtus, mille mitmekülgne kasutus tuleb suunata ka piirkondliku arengu toetuseks.

esmaspäev, 19. juuli 2010

Fooridest, liiklusmärkidest ja nägemistajust


Õnnetus, mis mõne päeva eest noormehe elu nõudis pani mind mõtlema selle peale, et kui arukalt üleüldse on fooride ja muude liiklusmärkide kasutamine korraldatud.

Mainitudki juhtumi puhul selgitas selles osalenud Andres Jõesaar, et tema meelest põles fooris roheline tuli…tunnistajad väitvat aga vastupidist.
Eks me saamegi teha liikluses neid liigutusi, mis meie meelest on lubatud. See, mis tegelikult toimub ja millised foorituled tegelikult on, omab tähtsust seaduse mõttes, sest sõidukeid juhivad ja liikluses osalevad ikkagi inimesed mitte robotid.

Olen ka enne märganud seda, et liiklusmärkide ja ka fooritulede toimimine eirab ja vahel ärritab inimtajusid tavatul moel.
Võtke kasvõi jalakäijatele suunatud foorid, mida on võimalik aktiveerida posti küljes olevale nupule vajutades.
On selge, et kui ootamisaeg ületab teatud piiri, kipub kärsitu teeületaja, vaatamata jätkuvast punasest, autode puudumisel üle tee minema. Ja mitte ainult ei kipu vaid lähebki. Punase tulega.
Mõne aasta eest, kui olin seda ilmingut jälginud, kirjutasin sellest ka Tallinna Transpordiametile. Neilt vastust saamata toimivad Tallinna foorid jätkuvalt samal moel….tagades mõnusa autoliikluse ja proovile pannes jalakäijate kannatust, kes soovivad teed ületada.

Inimene reageerib sellele, mida tajud talle ütlevad. Ilmselt on aeg hakata ümber hindama ka seda, et vaatamata seadusetes kirjas olevale (või õigemini sellele lisaks) tuleb asuda hindama ka paika pandud liiklusmärkide ja fooride märgatavust. Mitte nähtavust (sest reeglina on kõik märgid pärast märkamist moel-teisel nähtavad) vaid just sedasama märgatavust.

Mida kaugemalt ja mida suurema nurga alt (objektist, mida tuleb märgata) vajalik objekt ära tuntakse seda parem on selle märgatavus. Märgatavusest tuleneb loomulikult ka reageerimisaeg. Liikluses sõltuvad reageerimisajast tihtipeale aga otseselt inimelud...
Isegi 30 km tunnikiirusega liikuva auto puhul tähendab reaktsiooniaja pikenemine (palava ilma või kehva märgatavuse tõttu) 0,2 sekundilt 0,4 sekundini seda, et auto võibki mõne meetri võrra kaugemale ristmikule sõita. Või kui foorituli vahetub liialt kiiresti siis võibki tajus olla veel rohelise tule pilt kui auto tegelikult punase tulega ristmikule veereb.

Ma ei kirjutaks seda kui poleks ise piisavalt näinud seadustest lähtuvat kuid inimese tajusid mittearvestavaid liikluskorralduslahendusi. Loomulikult võimaldavad need ametnikel hõlpsalt trahve teha ja inimesi karistada. Vestlusedki neil puhkudel üsna ühelaadsed: ma tõesti ei märganud seda või teist märki või signaali.

See lugu pole räägitud mitte õnnetuste võimalike põhjustajate õigustamiseks vaid kokkuvõtteks selleks, et inimesega ja inimeste tajudega arvestava liikluskorralduse puhul võiksid nii paljudki traagilised või sageli lihtsalt kulukad õnnetused olematuks jääda.
Inimeste elud on väärtused, mille nimel tasuks seadusetähele lisaks ka inimese tajumisest aimu saada ja seda liikluskorralduses arvestada.

Mida see jutt siis rakendatult tähendaks? Näiteks kasvõi tavatust suuremaid või kirkamaid fooritulesid seal kus vaja ja märke kohtades, kus märgatavus kehvem. Ka kestvamalt põlevaid fooritulesid ja mida kõike veel, mis võib küll esmapilgul kallis tunduda kuid selle nimel tuleb vaeva näha. Elude pärast.