Naftatipp ja Prangli sepp

Mõte ja arusaamad arenevad.
Miks üldse vahelduvad suured tehnoloogilised ajastud? Millest keedetakse tulevikus elektrit, kas me seda üldse teame?

Naftatipp (peak oil) on ilmselt paljudele tuntud termin. See on nähtus, mille puhul ennustatakse suure energiavajaduse kontekstis nafta kättesaadavuse ammendumist. Loomulikult ju igati mõistetav, et vajaduste kasvades jääb pakutavat igale vajajale ka vähemaks. Tegelikult on naftatipp möödas juba 1980. aastate keskpaigast. Just siis hakkas nafta osakaal maailma energiavajaduses pisitasa vähenema ja väheneb ka edasi.

Erinevad tehnoloogilised ajastud pole kunagi lõppenud seetõttu, et ajastut loov või hoidev substants oleks otsa saanud. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid oleksid otsa saanud. Tehnoloogilised ajastud muutuvad ennekõike seetõttu, et inimese mõte ja arusaam maailmast muutub.
Vaadelgem tehnoloogilisi ajalugusid. Kindlasti võis kiviajal märgata mingil hetkel kivitippu, millele järgnes pronksitipp ja siis rauatipp (kestab natuke praegugi), kui rauakasutuse kõrvale hakkasid tulema muud tugevust, sitkust ja vastupidavust pakkuvad materjalid. 19. sajandi teisel poolel oli puidutipp ja sellele järgnes söetipp.
Nii oleme tänaseks juba üle elanud naftatipu … järgneb gaasitipp, loodetavasti ka tuumatipp, lõpuks ka energiatipp (kas uute mõtete ja masinate tulemusena, võimalik, et ka kompaktsema inimkonna tulemusena).
Meie mõte ja arusaam maailmast areneb. Ideaalis võime loota, et mainitud energiatipu üheks põhjuseks võib olla kultuuriliselt rumaluse tipp, pärast mida selle substantsi suhteline osakaal maailmas kulgeb allamäge. Samas ei pruugi nii juhtuda ning energiatipu põhjused võivad olla ka näiteks pelgalt demograafilist laadi … kuigi teatud tarkuse ilming peitub selleski.


Traditsioonide olulisus

Omaette nähtus tehnoloogilises arengus on loomulikult traditsioonidel. Vana teadmise alles hoidmine ja selle kasutamine ning kogemine on igati tähenduslik. Kuidas rauda sulatada, kuidas kivist odaotsi teha, kuidas on tunda end viikingi või ristisõdijana. Tegemist on inimese kogemuse uurimise ning kõige ehedama ajaloolise eksperimendiga loomulikult, lisaks sellele omapärasele emotsioonile, mille selles osalejad saavad.
Teistmoodi laotud aineosised

Aga nafta hulgast rääkides: Mehhiko lahe naftakatastroof on pigem tugev ajend muudmoodi mõtlema hakata kui märk otsa lõppevast naftast. Pigem on tegu märgiga selle kohta, et seda ollust on isegi üleliia.
Kui vahele ei astu mingi ennenägematu katastroof, näib see olevat üks küllalt paratamatu loodusseadus. See, et uued mõtted on vanadega võrreldes täiesti ootamatud ja loovad uusi võimalusi nagu ei miski muu siin maailmas.
Härra Venteri loodud esimesed kolbidest võetud ainetega tehiselu elemendid on ehk esimesed näited sellest, kust ja kuidas meie järgmise energiahooaja võim ja vägi võivad tulla.
Mida ma silmas pean? Kas või seda, et kaltsiumkarbonaadist on moodustunud nii pehme kriit kui ka ülikõvad mereelukate kojad. Nende erinevus pole muus kui elus, mis samad aineosised teistmoodi tugevalt kokku laob.

Traditsioonide olulisus

Eestiski nõuab näiteks Kihnu rahvas endale hülgeküttimise eriõigust. Traditsiooni taastamiseks. Kui traditsioon, siis traditsioon. Nimelt valmistati ehk üks viimaseid praktilisse kasutusse mõeldud ränilukuga eestlaetavaid tulirelvi siinkandis 1935. aastal Prangli saare sepa poolt. See oli hülgepüss ja sellistega ka hülgeid kütiti.
Miks siis mitte taastada hülgeküttimise traditsioon koos relvatraditsiooniga? Selle tulemusena ilmselt muutuks atraktsiooniks hülgeküttimine isegi. Kus maailmas ikka eestlaetavate ränilukuga relvade igapäevakasutust vaadata saab?
Aga iidsed tehnoloogilised tavad pole õnneks kunagi massiliselt kasutatavad. Alepõllunduse harrastamine tänapäeval ajaks marru mitte ainult naabreid, vaid kogu maailma. Nii on jäänud ka Boultoni-aegsete aurumootorite ja sõidukite viljelemine väheste hobiks. Nafta ja selle põhiste masinate tulevik on ilmselt samasugune: harvade hobi, nagu seda võiks olla ka taastatud hülgeküttimise traditsioon Eestis. Vaid nende päralt, kes kohaliku sepa meisterdatud puudase eestlaetava ränilukuga püssiga jääl lesides hülgele pihta saavad.
Kunagi vaatame nii nafta-, tuuma- kui ka taastuvenergia ajastulegi samal moel. Huvitav, aga talutav ja kasutatav vaid ülimalt mõõdukalt.
Vaid traditsiooni säilimise nimel!