Kuidas lokaliseerida õlilaik Mehhiko lahes

Sellise sirgelduse ja kirjelduse edastasin koos Katrin Idlaga BP-le nende kodulehe kaudu. Kutsun siin üles ideede pakkumisega kaasa aitama lahenduste leidmisele, kuidas see küllaltki globaalne segadus leebemalt lõpetada.
Igatahes on tegemist naftaajastu lõpu märgiga.
Aidake siis omalt poolt kaasa, et naftaäri haud viks ja viisakas välja näeks!

British Petroleum on käima pannud ideede ja lahenduste kogumise kodulehe, kus saab pakkuda tehnoloogiaid, millega lahendada moel-teisel naftalekke probleem.
Õlilaigu teemaline BP suhtlussait on siin.

Omalt poolt sai ka välja pakutud lahendus, milleks on siis terastsisternidest ja terasplaatidest kokkupandud elementidest valmistatud ujukid, millest moodustatakse koaksiaalsed piirded.

Suurima raadiusega piire ujub veepinnal ja on läbimõõduga ca 1 km ja väikseim on läbimõõduga ca 50 m ja on siis selle lekkekoha ümber.
Iga selline element on ca 100 meetrit kõrge ning need ankurdatakse põhja ja seotakse sobilikul moel omavahel.

Pinnale koguneks päeva jooksul umbes pool kuni mõni kilo naftat iga ruutmeetri kohta, mis sealt siis välja pumbataks ning tsentrifuugides veest puhastataks.

Kokku oleks seega vaja umbes 4000 tsisterni ja selle külge keevitatud terasplaadist elementi, mis moodustab kokku panduna nafta laialivalgumist takistava ümara piirde.

Selliseid väheneva raadiusega metallelementidega piirdeid pandaks üksteise sisse kuni põhjas oleva lekkekohani välja.

Võimalik, et kõikidel sügavustel (kus pole näiteks horisontaalseid hoovuseid) pole selliseid piirdeid üldse vajagi.

Igatahes selline ettepanek sai tehtud…eks me hoiame siis huvilisi kursis. Samalt leheküljelt on lugeda milliseid kavasid juba on pakutud ja mida analüüsitud.
Analüüsitute hulka kuulub ka tuumapommi idee, muide...

Formaalselt on ka pleksiklaas ju klaas!

Pildil: Pleksiklaasi aluseks oleva polümeeri isa ja seega meie vabadussamba osaline vanaisa Rudolf Fittig.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja väidab, et 85% Vabadussõja võidusmaba paneelide materjalist on klaas. Pidades siis ilmselt silmas seda, mida enamus lugejaid...silikaatklaasi nimelt.
Ka väidab ta, et üks sambaplaat mõõtudega 1x2 m kaalub 250 kg.
Klaasi tihedus on 2400 kg/m3 ja akrüülplastil 1150 kg/m3
Samba katteplaat on ca 8 cm paks (sellisena paistab see paneel fotolt, eeldusel, et välisseinad on tõepoolest 1 cm paksused) ehk siis selle katteplaadi ruumala on 160 l.
Kui 85% sambaplaadi massist moodustaks klaas siis peaks 160 liitrise ruumalaga klaaspaneel kaaluma koguni 330 kg ehk siis 1,3 korda rohkem kui väidab kaitseministeerium.
Kui paneel kaalub tõepooelst 250 kg siis peab klaasist ja akrüülist paneel koosnema 66% ruumala ulatuses akrüülist ja 34% ruumala ulatuses klaasist. Massi mõttes oleks siis klaasi ja plastiku vahekord enam vähem pooleks.
Klaaspaneeli välisseinad (kui need on 1 cm paksused) kaaluvad kokku 100 kg ning siis järeldub, et akrüülplasti sisse on pudistatud 30 kg jagu klaasimurdu. Plastiku massiks on siis ca 120 kg ühe paneeli kohta.

Ehk tegemist on igatahes plastikmaterjali või plastikkomposiidiga. Plastikmaterjaliks saab lugeda paraku ka sellist segu, kus on koguni 85% klaasi…koos püsib see kaadervärk just kasutatud polümeeri tõttu.
Ega selles ju loomu poolet midagi halba pole.
Hästi hoitud pleksiklaasitükk püsib kasutuskõlblikuna ju õige pikka aega.
Aga jään enda juurde…mis on nüüd ka Kaitseministeeriumi poolt kinnitust leidnud…meil on klaas-plastik komposiitsammas.

Lõpuks on tegu ikkagi komposiitmaterjaliga ja plastikud kuuluvad kah komposiitmaterjalide valda. Nii on klaasist ja plastikust elektroonikaseadmete montaažiplaat samuit plastik…ka selles on klaasil märkmisväärne ülekaal.
Tšehhi klaasimeistirte paljuhoitud saladus on aga selles, et nad ei teinudki klaasi sellisel sulatamismeetodil ja silikaadist vaid tegid meile pleksiklaasi ja tavalise klaasi segust samaba.

Meenutan siin lihtsalt mõnda aega tagasi lavastatud muret, et "ei-tea-küll-mille-tõttu" klaaspaneel punaseks tõmbus. Loomulikult seetõttu, et miskit toimus selle plastikuga nende klaasplaatide vahel. Väita, et tegemist oli üldteada faktiga, et samba klaaspaneelide märkimsiväärne osa koosneb tegelikult orgaaniliset polümeerist ei saa sest siiani oli seda koostetehnikat peetud tegijate ärisaladuseks. Just nii seda ka avalikkusele esitati.

Kui nüüd oleks ka paslik olnud küsida inimeste käest, kas te tahate pleksiklaasist ja tavalisest klaasist vabadusesammast või siis näiteks dolomiidist või graniidist samamst…mina ei oksa öleda kuhu poole see kaalukeel siis oleks langenud.
Igatahes on pleksiklaas ehk polümetüülmetakrülaat vaat et Vabadussõja kaasaegnegi (asjakohane polümeer esmasünteesiti 1877 ja tooteks muutus see 1933).

Ma muidugi ei saa aru, miks peaks niivõrd palju paanikat tekitama tõsiasi, et meie vabaduse monument on pleksiklaasi ja silikaatklaasi segu. Ühed klaasid mõlemad.
Kaldun aga arvama, et kui samba tellimisel oleks öeldud, et monumendi võib ka kokku panna karastet saunaukseklaaside vahele akrüülplastiga valatud pudelikildudest, oleks kohalikke meistrimehi ja pakkujaid kindla peale leidunud.