Teisipäev, 7. aprill 2009

Põhiseaduse § 73 - do jedosta!


Hironymus Bosch'i kolmikmaali põrguosa peegeldab ilmekalt ka Eesti demokraatia pahupoolt. Vormilt ilusa ja õiglasena on viinud see otsustusmehhanismideni, kus suure osa ühiskonna huvid, väärtused ja tahe lihtsalt ära süükase. Seda sisi veidi suurema ühiskonnaosa esinduse poolt. Seejuures ei väsi sööjad (ükskõik, kes nad siis parasjagu on) rääkimast seda, kuidas kõikjal on asjad samamoodi. Tegelikult ei ole. Ka lihtne muutus meie põhiseaduses leevendaks Eesti demokraatia tagapalge väsitavat ja lõhkuvat mõju ühsikonnale.


Mida see põhiseaduse paragrahv siis meile ütleb?
Aga järgmist:
"§ 73. Riigikogu aktid võetakse vastu poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ei näe ette teisiti"

Loomult ju vägagi demokraatlik. Tõepoolest: 50%+1 hääl saavad otsustada 50%-1 hääle eest. Riigi mastaabis laiemalt, et mõnisada tuhat inimest saadavad tinglikult teised pea-mõnisada tuhat inimest lihtsalt pikalt.
See tähendab ka seda, et nibin-nabin koalitsioon võib pidevalt sinna mitte kuulujate arvamusi ignoreerida. Ja mitte ainult ei või, vaid teebki seda. Igale väljaspoolt tulevale algatusele on olemas nibin-nabin võimuliidu põhjendus, miks see ei sobi. Kõige lihtsam põhjendus on järgmine: valitsus ei toeta seda ettepanekut.

Asjaolu, et võimuliitu on Eesti põhiseaduse järgselt võimalik moodustada ju üsna lihtsalt ja üleolek teistest dedest on saavutatav vaid 50%+1 häälega on ka põhjuseks, miks me ei näe Riigikogus arutelusid, vaidlusi ja sisulits tööd.
Kui kõigil linnaelanikel oleks nupp, millele vajutades asendada vihmasadu päikesepaistega siis võiks põllumajandusega hüvasti jätta: pidevalt säraks päike aga maa kõrbestuks ja oleks pidev ikaldus.
See on ju ka mida täna näeme Eesti poliitikamaastikul: tegevused, mis ühiskonda edendaksid on ikaldunud aga võimupäike särab kõigi meie üle.

Ehk siis teisisõnu: aeg põhiseaduse 73. paragrahvi kirjutada poolthääl enamusega asemele näiteks 2/3 või 4/5 on see, mis võiks meid järgmistes põlvedes hoida otsuste ühekülgsuse eest.
No ei saa nii olla, et näiteks maagiline kuupäev...valimiste päev...jagab ühtäkki inimesed kaheks: võimuliitu liituvad omandavad erilise sotsiaalse tundlikkuse ning taiplikkuse ning sealt väljajääjad osutuvad saamatuteks, rumalateks ja kogemusteta kändudeks, kelle iga kui otsus vaat-et hävitaks Eesti ning demokraatia.

Pakutud põhiseaduse muutus tekitaks olukorra, kus koalitsioonid poleks püsivad vaid pigem oludele ja kompetentsivajadusele vastavalt muutuvad. Enamusvalitsused oleksid pigem harvad kui reeglid. Sidusus ühiskonnaga aga paraneks...kõigile valijatele saabuks hetki, kus nende huve on õnnestunud mingis küsimuses kaitsta.

Teeme ära?