Kanad auku...kas on turvaline?

Teade, et hukatakse ca 400 tonni kanu ja need maetakse...põhjuseks Newcastle'i tõbi...pani sagedamini helisema mu telefoni. Murelikud inimesed küsisid, miks ei käidelda neid surnud kanu Väike Maarja jäätmekäitlustehases ja kas kanade matmine kujutaks endast ohtu muudele lindudele? Küsisin asjakohast teavet kirja teel nii Harjumaa Keskkonnateenistusest kui Veterinaar- ja toiduametist. Eile helistas mulle Veterinaar ja Toiduameti juht Ago Pärtel, kes selgitas matmise põhjusi:
1. Maetakse peaasjalikult seetõttu, et Väike Maarja tehas pole suuteline käitlema sedavõrd suurt kogust (400 tonni) hukatud loomi
2. Matmiskoht on kaetud vähemalt meetripaksuse mullakihiga.

Lootus on, et niiskes pinnases käivituvad lagunemisprotsessid, mis hoiavad linnud viiruse jaoks hävitava ja piisavalt kõrge temperatuuri juures. Vestluse käigus pakkusin välja, et selle veendumuse suurendmaiseks, et temperatuur tõepoolest tõuseb tuleks paigutada matmispaika andmekogujatega termomeetrid ning igaks juhuks varustada matmispaik ka torusüstemiga, mille kaudu oleks võimalik juhul kui lagunemisprotsessid pole piisavad, lisada sellesse vett. Samuti soovitasin paigutada matmispaika sellised mõõtekaevud, mille kaudu oles võimali võtta proove, et hinnata viiruse elujõulisust või olemasolu.
Üleilmses toiduäris osalejatena on ilmselt ka tulevikus karta samalaadseid hädasid ja selleks puhuks oleks mõõtmistulemustega kinnitatud kogemus hukatud loomade-lindude kohta igati kasulik. Newcastle'i haigus mõjub tugevalt vaid lindudele. Seda tõbbe tekitav viirus kutsub inimestel esile silampõletikku ning tekitab gripile lähedasi sümptomeid.

Tsernobõli hõng Iganlinas.

Ignalina ainus reaktor jäi seisma. Olevat toimunud mingi
elektrilühis ja pumbad olevat seiskunud, mistõttu ka reaktor seisati.


Pildil: Riknenud Tsernobõli "emaplaat" Allikas: Google Earth

Mis toimus 1986 aastal Tsernobõlis? Seal katsetas Siberi soojuselektrijaamast pärit peainsener seltsimees Djatlov umbes sama asja. Tsernobõli reaktori turbiinid olid (vähemalt Tsernobõlis) seotud ka veepumpadega: kui reaktor töötas ja tootis auru toimisid ka sama võlli külge seotud jahutusvee pumbad. Djatlov katsetas seda , et kui reaktori võimust alandada siis kuidas käivitada varupumbad, et reaktor üles ei sulaks. Seda tehti seetõttu, et sooviti teada saada kuidas toimida juhul kui on vaja äkki mingi hädaolukorra puhul reaktorid seisata. Ajendiks oli asjaolu, et 1981 aastal ründas Iisrael Bagdadi lähistel asuvat Iraagi tuumajaama. Tegemist oli veel ehitusjärgus ja mittetöötava jaamaga. Venelased aga asusid pidama plaani kuidas samalaadsete olukordade puhul toimida kui sõjaliselt rünnatakse töötavat jaama.
Djatlov sundis Tsernobõli jaama töötajaid alandama reaktori võimust. See alaneski kuid kahjuks liiga kiiresti, sest turbiini võlliga seotud pumbad seiskusid enne kui diiselmootoreil pumbad käivituda jõudsid. Nähes, et reaktori temperatuur tõuseb, suurendas Djatlov uuesti reaktori võimust kuid selleks hetkeks oli jahutusveeta jäänud reaktori tuum sulanud ning jahutusvee taassuunamine reaktorisse ei aidanud..toimus plahvatus. Djatlov oli eiranud kõiki reaktori juhtimise reegleid ning see viiski lõpuks klatastroofini. Kust aga meie teame, kes ja kuidas parasjagu Ignalina jaamas toimetab?

Kui Ignalinas on samalaadne reaktor koos jahutussüsteemiga, siis on pumpade seiskumine ülimalt kriitiline sündmus: reaktori ja turbiini liig-kiire väljalülitumine võib tähendada reaktori ülekuumenemist ja reaktori keskme sulamist. Leedu parlament on sel aastal korduvalt mõista andnud, et valitsus peaks Euroopa Liiduga läbi rääkima, et Ignalina jaama teist ja ühtlasi viimast reaktorit ei seisataks 2009 aastal. Minu teada pole valitsus sellega nõusse jäänud.
Kui kellelgi on Ignalina jaama kohta andmeid, kas sealsed jahutusvee pumbad toimivad samuti kui Tsernobõlis või mitte...olge hea ja andke siin võrgupäevikus teada!

Ö-riik e-riigile lisaks!

E-riiki ju teate. Nii mõndagi asja saab ajada elektrooniliselt. Hääletada, avaldada, makse maksta (neid kiiremini tagasi saada).Tulevikus loodetavalt veelgi rohkem. Lootma peab ilmselt ka selle peale, et e-riigist on ühiskonna edendamisele abi olnud...no vähemalt ei tooda dokumentide kaalulist hulka põhjuseks, miks peaks ametnike hulk lisanduma. Samas on e-stumise tee veel pikk, mis pikk. Näiteks kujutab Eesti riigieelarve seaduse eelnõugi seletav pool küllalt hajusalt koostatud teksti. Viisakam esitamine võiks toimuda ikkagi hüpertekstina ning andmebaasiga seotuna, milles iga kui väide piisava selgusega hierarhiliselt lahti hargneks ning iga kui väite olemus oleks ilmsiks toodav...

Ö-Eesti on aga ökoloogilise ja elukeskkonda ning inimest säästva riigi kontseptsioon. Sellis kus kasumiteenimise õigus ei ole karvavõrdki tähtsam kui õigus puhtale ning tervislikule elukeskkonnale. Ja loomulikult selle kestvusele. Vajadus Ö-Eesti järele tuleneb otseselt meie põhiseadusest. Sellest osast, mis määratleb Eesti kui rahvusriigi. Põhiseadus on vastu võetud järgmisel põhjusel: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,.....mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade"
"Läbi aegade" on pikk aeg ja sellel saavutamiseks on möödapääsmatud eeldused, millest majandus on vaid üks. Kultuurgi ei püsi solgiaugu ääres ning mürgitatud ajudes ja närvisüsteemis. Vajadus ökoloogiliselt tasakaalustatud riigikorralduse järgi selgineb päev-päevalt. Tohutule kütuseoole üles ehitaud elamisviis ei näi arukas. Ilmselt kogeme seda aina selgemalt "Nafta 100!" pidupäeva lähenedes (naftabarreli hind läheneb järjekindlalt 100 dollari piirile). Majandus ju kasvab..kostavad mõned seepeale. Nojah, eks see kusagil ikka kasvab jah kuid meie jaoks on kallinev kütus pigem nagu pabereid täis laua ligi lahi läinud aknast tekkinud tuuletõmbus. Meie laualt need kaovad...ja keegi korjab need kusagil üles. Kallinev nafta tooks muidugi meile kuhjaga põlevkviraha (näiteks õlitoomise ja ekspordi kaudu)...samas suureneks põlevkivikasutus sedavõrd, et ägaksime nii keskonna kui tervisehädade käes. Kui põlevkivikasutus suureneks praeguse võrreldes topelt siis kaoks Ida Virus mage põhjavesi ning rannikualadel hakkas merevesi tungima mageveekihtidesse.

Pidevalt kõneldakse Eestis energiavajaduse kasvust. Maailams jah energiavajadu kasvab ja seda enam-vähem samas rütmis rahvastiku kasvuga. meil rahvastik ei kasva. Energiavajadus küll...ehk peaksime energiavajadust hoopis vähendama, et mehed naised sagedamini kokku puutuksid. Kuis muidu see sündivus kasvama hakkaks. Neile, kes mõtlevad, et nojah..koopasse ja pimedasse, et küll siis sigivad...ütlen, et see on vale ja koguni väga vale mõtlemissuund. Ei midagi sellist. Säästlik suhtumine energiasse ja selle kaudu keskonda tähendab ikka hoopis muud kui pelk pimedas ja külmas elamine.
Paindlikumad ja väiksema energia ning materjalikuluga tehnoloogiad nii elamiseks kui toomiseks. See tähendab suuremat tööviljakust ja väiksemat kütusevajadust ning lõppkokkuvõttes ka väiksemat inimeste endi ajakulu tööasjadel. See omakorda tähendab aga rohkem aega enda ja oma lähedaste ning ka elukeskkonna jaoks. Tähelepanu aga tähendab kaasaegses maailams julgeolekut...nii isiku kui riigi tasemel. Mis julgeolekut me saame loota ametnikelt ja kaitseväelastelt, kui nende ajast pole lugu peetud. Kui keskkonad, mis on neile planeeritud, ehitatud ja käigus hoitud nõuab on aega raiskav. Isegi mitte töökoht kui just sellest välja jääv olme.
Ö-riik oleks tegevuste ja lahenduste kogum, millega energeetiliselt närviline Eesti viia rahulikumaks ja arukamaks. ökoloogilisemaks. Kodukesksemaks. Mida muud kui "maja" ja "kodu" see oikos ikka tähendab.

Äripäev muudab õige pea nime. Vahitorniks!?

Eks see Strandberg ole ka arvatavasti üks infantiilne autosahkerdaja. Nagu nad seal kõik! Reiljan ise ütles. Noh nii ääri-veeri...kontekstiga manipuleerides. Ei mitte see Riigikogu Reiljan. Äripäevas on kah Reiljan. Piret. Ajakirjanik vist.

Aga jutu juurde. Jutt on sellest, kes millega, miks ja kuidas sõidab ja kust ja kuidas see, millega ta sõidab, pärit on. Lugejale pole muidugi uudiseks, et mõne ajakirjaniku arvates koosneb riigikogu 101 kaabakast. Sellekohase kirjutisega võite tutvuda Äripäevas . Enne valimisi, teate, räägib igaüks kandidaatidest ning erakondadest ise juttu...noh ja teevad nägusid nagu oleks neil mingit eraldi asja ajada. Saades riigikokku oleme me kõik nagu üks mees...peamine, mida teeme on, et vaatame, kust aga midagi saaks kõrvale nihverdada. Kes tassib kirjaklambreid koju, kes valget paberit...mõni tassib lihtsalt kemmergust paberirulle...teate ju küll! Mõnel on kindlasti sööklast sisse vehitud oma kuus kahvlit ja kolm lusikat.
Meie kõigi suurimaks unistuseks on aga .... toime panna autosahkerdus. Unistasin, teate, päevad ja ööd enne valimisi sellest, et saaks kord juba kuluhüvitiste ligi, kus siis saaks alles elama hakata.

Põrgut, ütlen ma, varasemas mitteparteilises ajas pole ma iial pidanud niipalju ringi sõitma, kohtuma, õpetama, selgitama jne jne. Hullemaid kuid on nii 7000 km läbisõidu kandis. Shveitsis elades kasutasin liikumiseks rongi, bussi, jalgratast. Siin aga autot. Autot...mida on Äripäeva ajakirjanikul ilmselt raske uskuda...mis on tarbeese. Selle omamises pole mingit õnne või rõõmu. Honda Civic hübriidsõiduk ei kujuta endast aastate pärast kindlasti mingit haruldust. See ongi see auto mida rendin. Mitte ei liisi vaid rendin kuna ei kujuta ette, miks üldse peaksin autot omama. Rendin nii, et ei pea tegelema selle sõiduki hooldamise ega muude asjakohaste toimingutega. No pole häda, varsti ilmselt pole ka rentida enam vaja...täna oli nafta juba 98 koma miskit dollarit barreli eest. Varsti on pidustused: Nafta 100!!! :) Veel natuke ja siis on nagu mobiiltelefonidega: kui olete kütusefirma "see-teine ja kolmas ltd" klient saate auto kauba peale. Tasuta!

Mida siis lugesin enda kohta. Et ma rentivat autot oma äripartnerilt. Vale! Too härra, kelle firmalt ma autot rendin, pole üldse mu äripartner. Tuttav on...jah. Mis salata. Nagu veel ehk sajad või koguni tuhanded inimesed Eestis...aga mitte äripartner.
Püüdsin siis ajakirjanik Reiljanile seda ka seletada ning kirjutasin talle sellise kirja:

"Hea ajakirjanik...

...teie tekstis on selline oluline viga. Kirjutate, et: "Roheliste juht Marek Strandberg rendib autosid oma pikaaegse tuttava ja äripartneri Vallo Veeringu osalusega firmalt AS Testfilm."
 Me ei ole Vallo Veeringuga äripartnerid!
Nagu ka eile telefonis antud selgitustes mainisin, on meie koostöö seotud asjaoluga, et aitan ellu viia üht aimefilmiprojekti, millega Testfilm tegeleb kuid SEE EI OLE MEIE ÄRI.
On ju selge, et ühine äri on hoopis midagi muud kui see, mida just teile kirjeldasin.
Paluksin avaldada ka sellekohane täpsustus, sest teie kirjutatud artikli kontekstis võib seetõttu lugejale jääda mulje nagu ma rikuks korruptsioonivastast seadust, millele te ise ka oma artikli lõpus viitate:
• Seadus keelab tehingud iseenda ja lähikondlastega
• Korruptsioonivastane seadus ütleb, et riigi esindajal on keelatud varalised tehingud oma lähisugulaste, -hõimlaste või iseendaga. Samuti ei tohi tehinguid sõlmida teiste tööandjatega, kelle teenistuses viibitakse.
• Huvide konfliktiga on seaduse järgi tegemist muu hulgas siis, kui ametiisik sooritab tehinguid täisühinguga, mille osanik, juhatuse või nõukogu liige on tema ise, tema lähisugulane või -hõimlane.

Ehk siis täpsustuseks veelkordselt:
1. Ma ei ole töövõtja üheski Vallo Veeringu ettevõttes ega ka selle ettevõtte teenistuses mõttes nagu see seaduses kirjas.
2. Ma ei ole ühegi ettevõtte osanik, millega on riigikantseleil minu soovist lähtuvalt suhted...ega ka laiemalt ei ole ma teie mainitult äripartner Vallo Veeringuga

Mulle näib, et olete selles osas edastanud lugejatele ebatäpset informatsiooni ja palun sellest tulenevalt avaldada ka asjakohase selgituse.
Kui te lähtute oma erialalises tegevuses Eesti ajakirjanduseetika koodeksist (EAK) siis soovin, et avaldaksite eksliku väite ilmumise tõttu ka asjakohase paranduse (EAK: 5.3. Ebaőige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus).

Marek Strandberg"

Ja vastuseks sain:

"Tere!
 
Ma tõesti usun, et kuna olete teinud ja teete Testfilmiga koostööd, siis võib teid nimetada ka (äri)partneriteks. Sõna "äripartner" pole näiteks ÕS-is eraldi defineeritud, nii et ilmselt on selle sõna kasutamine laiem kui lihtsalt kahe firma vaheline äritsemine. Kuna loos on selgelt kirjas, mida mina äripartnerluse all silmas pidasin, siis ma ei näe põhjust täpsustuseks. Lugeja teeb oma järelduse sellest sõnast, kuna ka taust, kuidas ettevõttega koostööd seni teinud olete, on kirjas.
 
Ma usun, et seaduse vastu te selles loos kasutatud sõna pärast ei satu, sest taust on juures olemas.
 
Parimaga
 
Piret"

Sellise usuga pole midagi kahjuks peale hakata. Ma kahjuks ei tea, millist ÕS-i kasutab ajakirjanik kuid vaadates näiteks ÕS-i kodulehte näeme seal palju paremat Eesti keele selgitust, mis ajakirjaniku arusaama sõnast "äri" hoopis niimoodi selgitab:

"äri <3> kauplemine, äritegevus; tulu-, kasumiettevõte v -üritus; kauplus v selletaoline teenindusettevõte. ▪ Oskab äri teha. Ajab musta, kahtlast äri. Äri õitseb. Peatänava ärid on õhtulgi lahti. Meelelahutus˖äri, metsa˖äri, narko˖äri uimastikaubandus. Auto˖äri, kinga˖äri, kübara˖äri, mööbli˖äri, riide˖äri. Juuksuri˖äri juuksuritöökoda, kullassepa˖äri kullassepakauplus (ka koos töökojaga), pagari˖äri leiva-, saia-, kondiitrikauplus (ka koos töökojaga). Äri˖elu, äri˖hoone, äri˖huvi, äri˖inimene, äri˖omanik, äri˖osanik kompanjon, äri˖kapital, äri˖kiri, äri˖klass (nt lennukis), äri˖lõuna, äri˖paber, äri˖partner, äri˖plaan, äri˖ringkond, äri˖saladus, äri˖seadustik, äri˖sõber, äri˖teenija, äri˖tegelane, äri˖tuus ARGI, äri˖vaim"

Ehk kurb küll...nagu ka ise näete ei saa sõna "äri" tõlgendada nii nagu ajakirjanik seda soovinuks või uskus. Äri on seega kasumlik tegevus ja seda ma paraku nimetatud kaasluses ei harrasta. Vaid eestikeelses sõnas "äripäev" tähendab "äri" argist asja.

Mida siis peale hakata kui Äripäeva enda ajakirjanduseetika loetleb järgmised põhimõtted:

ÄP ajakirjaniku eetikakoodeks
1. Ajakirjanik taotleb objektiivsust

2. Ajakirjaniku kogu tegevus on suunatud lugeja huvi teenindamisele. Ajakirjanik ei kirjuta allikatele, reklaamiklientidele, lehe omanikele või toimetajatele, vaid lugejatele.

3. Ajakirjaniku esmane kohus on esitada oma lugejatele tõest informatsiooni, niivõrd kui see on vähegi võimalik. Ajakirjanik edastab infot, millesse ta ise usub.

4. Igasugune omakasu taotlemine informatsiooni avaldamisel või selle kinnihoidmisel on lubamatu. Ka on lubamatu info kinnihoidmine ilma muu mõjuva põhjuseta.

5. Uudise kirjutamisel taotleb ajakirjanik alati objektiivsust. Ajakirjanik peab tegema kõik endast oleneva, et artiklis oleks kajastatud kõikide oluliste osapoolte seisukoht.

Nagu loete on siin jutt tõepolest ajakirjaniku usust: "Ajakirjanik edastab infot, millesse ta ise usub." kuid mida teha kui see usk on vastuolus eesti keele sõnade tähendusega mida religioosse zhurnalismi sekti kuuluja kasutab?

Igatahes on minust nüüd justnagu saanud üks autohimur riigikoguja, nagu olen ma tollesama ajakirjandusväljaande töötajate usust tulenevalt olnud nii roolijoodik, kui kõrvaldanud rublatehingust kümneid miljoneid dollareid või kes teab veel mida. Siis kirjutasid nad oma usus ka tuulenergiast...millest ka minu võrgupäeviku esimene ettekanne...ja seegi usk ei vastanud tegelikkusele, mida võite siis siit lugeda.
Mitte teadmiste vaid usupõhine ajakirjandus...nagu äripäeva koodeksist lugeda. Nii võikski ka lehepäisese kirjutada. Usk aga...on nagu teada...oopium rahvale. Aga usku propageerivad meil teiste nimedega väljaanded...Vahitornid ja muu selline.

Eesti Iraagis: hambavahekoristajana krokodilli suus

Mida teha meie sõjalise koostööga Lähis Idas. Suuremat küsimärki kui Afganistaan kujutab endast muidugi Iraak, millesse siseneti ja kus hakati toimetama seda va sõjaasja ilma ÜRO asjakohase mandaadita. Nüüd on seal pikalt juba toimetud ja toimetamisel lõppu ei paista. Eesti deklareeris oma liitlasssuhet Ameerika Ühendriikidega ja asus ka vastalt toimetama. Lahingukogemus on õpetlik ja kogemuste pagasit kosutav igale armeele. Nii ka Eesti omale...sel kogemusel on on olnud tähendus ka meie kaitsevõime suurendamisel.
Riigikogu asub arutama õige pea välismissioonide jätkamist ja valulikum saab olema ilmselt Iraagi missiooni küsimus.
Kuidas edasi? Üks tee on sirgeselgselt välja tulla öeldes, et meile ei meeldi ega me ei nõustu sellega kuidas Iraaki mindi. Aga me ju olime seal ja nüüd on see mission ju lõppemas. Küll on aga raske öelda millal see täpset lõppeb.
Vaieldamatult on USA roll Eetsi iseseisvuse taastamise juures oluline: USA kohtusüsteem tagas selle nn de jure sõltumatuse. Meie diplomaadid ja laevakaptenid asusid nimelt tol hetkel kui N. Liit teatas soovist üle võtta Eesti vabariigi varad, Ühendriikides kohut käima ja said nendele varadele õigused. Õiguslikult nii säiliski Eesti Vabariigi territoorium mujal. Sellest oli Eestile kuhjaga abi. Rohkem kui kommunistlikku parteid seestpoolt õõnestanud sellidest ning sellinnadest, kes nüüd on vabadusvõitlejaiks tembeldunud.
Eesti ja USA pole kindlalsti nagu väike ninasarvik ja suurem ninasarvik. Suhe on sootuks teine. Mingi veider sümbioos kui mitte juba parasiitluski. Sõdiks küll aga tahaks saada ka siis hankeid Iraagis...on üks võimalus läheneda. Või kurta, et sõdiks küll...aga kas siis saame ka naftakraanile ligi?
Üks võimalus on võtta asja sootuks rahulikult nagu teeb koristajalind krokodilli lõugade vahel. Tema urgitseb sealt ära igasugu risu, mis õgijalooma kihva auklikus või tervise kehvaks võib mäendada. Eks meie urgitse siis sõjakrokodilli hammaste vahele jäänud vaenlase mundrinööpe, turbaniribasid ja padrunikesti.
Hea positsioon...kindel koht, ükski kiskja ei tule sinna lindu kiusama ja ei tee krokodillgi linnule häda. Isegi siis kui too talle oma seedejääke näiteks suhu puistaks.

Aga, et mida me siis peaksime tegema? Ega ma jätkuvalt täpselt ja selgelt ei tea...aga loodetavalt annavad teie kommentaarid ja küsimused siinsamas võrgupäevikus mõne hea idee, mida teha.

Ökolinna plaan kogub tähelepanu

Tänaseks hommikuks kutsuti mind igatahes hommikutelevisooni võimaliku ökolinna asjus selgitusi jagama. Seal ka käisin ja asjakohast klippi saate vaadata siit
Ökolinna temaatika on igatahes laiemat huvi äratanud. Paar kohalikku võimukandjatki on tänaseks jututeema üles tõstnud ning pakutud mõte on kukkunud tõesti heasse pinnasesse. Nii kinnisvara kui tehnoloogiaarendajatele on see kindlasti igati asjakohane väljakutse...ehk aitab koguni laiemalt ettevõteult majanduslikku madalseisu, mida Eestile ennustatakse, mõnevõrra leevendada.


Postimehe võrguväljaande kommentaariumis oli eelneva uudise kohta ütlemisi, millest saab järeldada teatavat möödamõistmist. Seetõttu ka mõningaid selgitusi.
Ökolinn on ennekõike tehnoloogiliselt läbimõeldud ja selles läbimõelduses ka toimiv asum. Ma arvan, et sellisest asumist võiks kujuneda ka Eesti piirkondliku arengu üks taaskäivitajaid. Sellise asumi peamiseks tunnuseks oleks maksimaalselt toime tulla oma energiavajadusega, suuta toota esmane toiduvajadus lähiümbruses, olla suhtlus ja kaugtöölahendustega varustatud, pakkuda võimalikult palju paikseid töötamisvõimalusi....lisaks loomulikult olla oma jäätmekäitluses piisavalt efektiivne...olla veemajanduslikult jätkusuutlik (st. puhastada reovesi lokaalselt ja energiasäästlikult ning põhjavett kahjustamata...ning pruukida siis põhjavett joogiks toiduks säästlikus ulatuses.

Kui Eero Paloheimo hinnangul on Hiinas sobiliku jätkusuutliku asumi suurus ca 20 000 elanikku siis Eestis võiks see olla 5000 elanikku. See ongi Eesti mõistes ju linn, mis linn. Kõige paremini sobiks ökolinn eestis mõnd väiksemat asulat elustama ja suuremaks muutma. Asulat, milles on olemas näiteks kool, lasteaed, ehk mingit tööstustki...kuid millest lahkuvad elanikud. Selliseid asumeid on Tallina ümbruses ja muudegi linnade ümbruses.

Tollel eelmises loos kirjeldatud ettevõtmisel oli ehk meeldivaim üllatus asjaolu, mil moel samalaadsed ideed on rööbiti aastatid ja aastaid küpsenud. Paloheimo liikus Hiina, kuna oma maa bürokraatia suretas plaani. Eesti ökoasumite kavad on virelenud kah erinevatel põhjustel: küll kinnisvaraarendajate lootused suuremale kasumitele...küll kohalike omavalitsuste napid teadmised ja oskused sedalaadi planeerimis- ja tehnoloogiaküsimustes.


Mis on Paloheimo värskendav sõnum Eesti jaoks: Hiinas tehakse ökolinnu ja Euroopas, milline on muidu keskkonna eest hea seisja ja paisuva Aasia majanduse kritiseerija just keskkonnaspektis, neid ei tehta. Tehkem...ütleb ta ja loomult on see ettepanek kukkund heasse pinnasesse, kuna valmidus ja koguni ettevalmistus on piisavalt hea.
Mainisin ka tänahommikuses ETV terevisoonis, et kui meie ehitus ja planeerimispoliitika ning -bürokraatia tase võimaldab luua ohtralt kolemaju ja kole-elamupiirkondi siis ei peaks olema ju teoreetiliselt raske sallida ka kompleksselt läbi mõeldud asumite teket. Ökoasumeis Eesti pole mitte ainult hea näide õhtumaailmale, mil moel tehnoloogiliselt ja innovatiivselt ning muidugi mugavalt väiksemas materjali ja enrgiavoos toime tulla. See on Eesti jaoks selgelt keskkonna ja energiajulgeoleku küsimus...need teemad moodustavad aga aina suurema osa julgeolekuprobleemidest üleüldse.

On asju mis juhtuvad samaaegselt seetõttu, et olud on soodsad, on asju, mis tehakse koopiana originaali järgi. Selelst ka üks mu mõne aasta eest kirjutatud lugu: "Polzunovide ja Wattide vägikaikavedu".
Sedapuhku on asjad hästi läinud...tegu on soodsate olude kokkulangemisega.