Eesti Iraagis: hambavahekoristajana krokodilli suus

Mida teha meie sõjalise koostööga Lähis Idas. Suuremat küsimärki kui Afganistaan kujutab endast muidugi Iraak, millesse siseneti ja kus hakati toimetama seda va sõjaasja ilma ÜRO asjakohase mandaadita. Nüüd on seal pikalt juba toimetud ja toimetamisel lõppu ei paista. Eesti deklareeris oma liitlasssuhet Ameerika Ühendriikidega ja asus ka vastalt toimetama. Lahingukogemus on õpetlik ja kogemuste pagasit kosutav igale armeele. Nii ka Eesti omale...sel kogemusel on on olnud tähendus ka meie kaitsevõime suurendamisel.
Riigikogu asub arutama õige pea välismissioonide jätkamist ja valulikum saab olema ilmselt Iraagi missiooni küsimus.
Kuidas edasi? Üks tee on sirgeselgselt välja tulla öeldes, et meile ei meeldi ega me ei nõustu sellega kuidas Iraaki mindi. Aga me ju olime seal ja nüüd on see mission ju lõppemas. Küll on aga raske öelda millal see täpset lõppeb.
Vaieldamatult on USA roll Eetsi iseseisvuse taastamise juures oluline: USA kohtusüsteem tagas selle nn de jure sõltumatuse. Meie diplomaadid ja laevakaptenid asusid nimelt tol hetkel kui N. Liit teatas soovist üle võtta Eesti vabariigi varad, Ühendriikides kohut käima ja said nendele varadele õigused. Õiguslikult nii säiliski Eesti Vabariigi territoorium mujal. Sellest oli Eestile kuhjaga abi. Rohkem kui kommunistlikku parteid seestpoolt õõnestanud sellidest ning sellinnadest, kes nüüd on vabadusvõitlejaiks tembeldunud.
Eesti ja USA pole kindlalsti nagu väike ninasarvik ja suurem ninasarvik. Suhe on sootuks teine. Mingi veider sümbioos kui mitte juba parasiitluski. Sõdiks küll aga tahaks saada ka siis hankeid Iraagis...on üks võimalus läheneda. Või kurta, et sõdiks küll...aga kas siis saame ka naftakraanile ligi?
Üks võimalus on võtta asja sootuks rahulikult nagu teeb koristajalind krokodilli lõugade vahel. Tema urgitseb sealt ära igasugu risu, mis õgijalooma kihva auklikus või tervise kehvaks võib mäendada. Eks meie urgitse siis sõjakrokodilli hammaste vahele jäänud vaenlase mundrinööpe, turbaniribasid ja padrunikesti.
Hea positsioon...kindel koht, ükski kiskja ei tule sinna lindu kiusama ja ei tee krokodillgi linnule häda. Isegi siis kui too talle oma seedejääke näiteks suhu puistaks.

Aga, et mida me siis peaksime tegema? Ega ma jätkuvalt täpselt ja selgelt ei tea...aga loodetavalt annavad teie kommentaarid ja küsimused siinsamas võrgupäevikus mõne hea idee, mida teha.