pühapäev, 9. august 2009

Mida õppida sõjaliste kriiside tagajärgdest majanduskriisi puhuks.


Nii majanduslikult kui sõjaliselt võetakse sageli ülesandeid, mida ei suudeta kanda. Poliitilistesse kurvidesse minnakse sageli liiga suure kiirusega. Sageli räägitakse kuidas peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kahjustuda võiv pensionisüsteem ning vanema põlvkonna kehevemaks muutnud olud. Paraku ei ole probleem selles. 60,70, 80 ja enamgi aastat maailmas elanud on kindlasti kogenud kehvemaid aegu kui on tänased. See ei ole muidugi põhjendus pensionite kärbeteks kuid palju suuremad probleemid on seostud kuni 25 aastaste töövõimeliste-tahtelisete noorte inimestega, kel pole lihtsalt tööd. Neile töö ja võimaluste tagamine on ühiskonna jaoks olulisemgi kui vanema põlve sotsiaalhoolekanne. Just selle põlvkonna tegevusest sõltuvad vanema põlvkonna võimalused. See on paratamatus, mis võib olla meeldiv või ebameeldiv, kuid see on see, mida tänaseks on õpitud paljudest sõjalistest konfliktidest ja nende üleelamise teedest.


Sarnasused sõjaliste ja majanduskriiside vahel annavad võimaluse ka mõlemaid kriise paremini lahendada.

20. sajandi üheks sotsiaalpoliitiliseks innovatsiooniks võib pidada konfliktidega toimetulekut rahvusvahelise sekkumise ja rahuvalvamise kaudu. Loomulikult pole tegu mingi universaalse imerohuga kõikvõimalike sõdade ja võimupingete ning hullunud diktaatorite tegevuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii vähemalt üks osa maailmast rahutagamist ja rahuvalvamist käsitleb.
Sõdadel ning nende tagajärgedel on majanduskriisidega mõndagi sarnast. Sõja...olgu siis kodusõja või muu sõja...tulemusena laostunud ühiskond pole võimeline tootma ega oma tooteid muudesse riikidesse vedama. Sama lugu on majanduskriisiga...küll on põhjused erinevad: üleilmses majanduskriisis kaovad nõudluse vähenedes ja protektsionsimiilminguis eksportturud samuti.

Kuigi sõjaliste kriisidega toimetulekuks on õppimisvõimalusi viimase poole sajandi jooksul olnud piisavalt on rakendatavad tegustemisviisid kaugel sellest mida peetakse tänasel päeval otstarbekaks ja kokkukäivaks selle kogemusega, mis nendest kriisidest omandatud ja õpitud.

Traditsiooniline kriisist ülesaamise mudel ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii kiiresti kui võimalik, rahutagajad riiki viia nii kiiresti kui võimalik ja needsamad rahutagajad ka riigist viia nii ruttu kui võimalik. Seejärel, nagu demokraatia ekspordi mudel seda ette näeb, läbi viia valimised, nii kiiresti kui võimalik ja saada valitsus, mis asub toimetama ja seda samuti nii kiiresti kui võimalik. Paraku on viinud sedalaadi kriisiregulatsioonid ei muuni kui uute kriisideni.

Siin on aga üks väike aga mitte ebaoluline "aga". Konfliktid, mida sedamoodi reguleerima minnakse on kellegi võit ja kellegi kaotus juba oma algpõhjusil. Konfliktid, mis sel moel piisavalt pikalt kestavad lõppevad moel-teisel nulliga: kumbki pool või ükski osalistest ei ole saanud võitu vaid kõik suhted ja võimalused on stagneerunud. Sellest ka kriis ja sellest ka pühjendus välise sekkumise jaoks. Tegemist on nullsumma olukorraga ning jõudes valimiste ja uue valitsuseni pole tegu muuga kui taas võitnute ja sellele lisaks kaotanutega. Nagu majanduskriisiski ei vii kellegi võit kaotanute optimismi ja usalduse taastumiseni vaid stagneerunud summaarse olukorra jätkumiseni. Kahjuks.Kiire lahendus seisakule moel, kus kellelgi hakkab nö parem saab kiirustades toimuda ainult kellegi teise arvelt. Nende arvelt, kes kaotavad või on muul moel õnnetud teenindades kellegi teise huve.

Enne võimu ja võimaluste ning sellega kogutavate väärtuste ümberjagamise algust peab olema aga loodud vaimne õhkkond, mis väärtuste teket võimaldab ning ümberjagamist sallib. Tegus on siis nii usalduse kui väärtushinnagutega, mille teke ei ole kiire. Küll saab olla aga kiire nende kadumine. Just seetõttu tekivadki ka majandusprobleemid justnagu üleöö...olgu siis tegu pelgalt üksiku maksejõuetu ettevõtte või kogu majandussüsteemiga. Lootus ja usk, et probleeme pole hoiab neid toimimas ning usalduse kadu neid ka lagundab.
Stagnatsioonijärgses ühiskonnas ei teki õnnetunnet ega ühiskonna edenemist aga seetõttu, et keegi saab lokaalselt õnnelikumaks ja samal põhjusel on ka majanduskriisist väljatuleku eelduseks ühiselt huvipakkuv ja lootustandev tegevus.

Rahutagamine, kui ÜRO ja selle julgeolekunõukogu üks tegevusist, saaks olla usalduse tekke alusena mõeldav vaid pikaajalisena. Just sellisena, et kujuneksid välja usaldus ja julgeolek sellisel moel, et lubatu ja keelatu piir ühiskonna jaoks selgelt välja kujuneks.
Kehvades majandusoludeski on vaja pikaajalist usaldustoetuse mehhanismi. Vanade ja ohtrat rikkumist võimaldavate reeglitega turg seda ei pruugi olla. Hetkel ei tea me sedagi, kas Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank saavad ja suudavad kehastada ÜROga analooget rahuvalvemissiooni majandussuhete taastumise kontekstis. Mõneti on nüüdne, uue rahandusajastu majanduskriis ka proovikiviks, kas mainitud organisatsioonid ja võimalik, et ka Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) suudavad globaalse usalduse taastekkele kaasa aidata või põruvad. Viimasel juhul on põhjust ümber hindama hakata usaldussuhte kontrolli ja tekkemehhanisme rahanduses ning majanduses.

Lisaks rahutagamisele on möödapääsmatu, et oleks ka neid, doonoreid, kes hoiaksid üleval pikaajalist huvi taastatava ühiskonna suhtes. Panustaksid sellesse rahaliselt, majanduslikult kui kultuuriliseltki. Seda kõike on vaja, et sünniks konflikti (kriisi) järgne reformivõimeline valitsus. Pole kahtlustki, et nii sõjaline konflikt kui majanduskriiski nõuavad sootuks uut adraseadmist ja asjakorraldust...selleks et tegevusega vältida kriisini viivate suhete taasteket. Majanduskriisiga tegeleva ühiskonna doonoreiks pole keegi muu kui oma riigi kodanikud. Mida neil anda? Aga loomulikult oma sääste, oma usaldust ja omi hääli. Seda ei saa neilt aga nõuda.

Sõjalised kriisid on õpetanud, et nendejärgne ühiskonnaelu on kirju. Ülimalt kirju. Esindatud on kõik petturitest ja pättidest pühameeste ning poeetideni välja. sama on meil oodata majanduskriisistki.
Mida oodatakse kriisidejärgselt ühiskonnalt: töökohti, teenuseid (ennekõike tervishoiuteenuseid) ning puhtalt ja läbipaistvalt toimivat valitsust. Töökohti on ennekõike vaja just noortele. Noorte hõivatus kriisijärgses olukorras määrab selle, kas uuest põlvkonnast saab kriisi taastekitaja või ühiskonna ülesehitaja. Korralikku valitsust vaja aga selleks, et see mis raha eest lubatud ka tehtud saaks. Nii sobivad sõjajärgse kriisi leevendamise põhimõtted imehästi ka vähemalt Eesti tänastesse oludesse. Kuni selleni välja, et parim viis sellistes oludes töökohtade tekitamiseks on ehitusega seonduv. Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

On üks hea asi, mille poolest majanduskriis veel erineb sõjalisest kriisist. Piirideta arstide liikumisel pole meie juurde veel asja. Küll oleksid siinkohal teretulnud nii piirideta ehitusmeistrid kui piirideta raamatupidajad (võimalus taas sotsiaalseks innovatsiooniks, sest minu teada selliseid tegelasi olemas pole), kes asju järje peale aitaksid saada.
Viimaseid ka seetõttu, et ennetada rahvusvahelise rahandusinkvisitsiooni, Rahvusvahelise Valuutafondi, tohterdavat külaskäik. Vabatahtlik finats- ja tehnoloogiline nõu on vahest olulisemgi kui prii arstiabi. Kas pole?

7 kommentaari:

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

Ma ju andsin sulle nõu aga sulle ei jõua kohale,küllap see tuleneb sellest,et oled ülirikaste teenistuses ja lihtrahvas ei lähe sulle korda...
Marek,vaata www.otherpower.com
ja www.power4home.com
ja populariseeri päikese paneelide ja väikse võimsusega tuulikute ise valmistamist...sellega sa teeniksid jumalat...eesti rahvast...
Elagu konkurents!

MetsasJooks ütles ...

Zeitgeistikene,
Inno & Irja astusid just keskerakonda ning nad ootavad sind oma blogisse kommenteerima & õnnitlema :)

Meiegi tänastes oludes, kus väljaveetavat kaupa on sissevedajate puudusel väheks jäänud oleks sobilik keskenduda just oma sisemajandusele, kus kümned miljonid ruutmeetrid kodusid ootavad energiasäästlikuks muutmist. Mida hiljem muutub kinnisvara taas spekulatsioonide pärusmaaks seda kauem püsivad ka ehitussektori töökohad. Sõjalist kriisi leevendab sageli just maa kodudeks jagamine...äkki on majanduskriisiga sama lugu?

See asi nõuab vist ainult tahet ja tegemist? Tahet näikse olevat, nüüd on tegusid & tegijaid vaja.

Sotsiaalsete töökohtade ning noorte tööhõive alase kogemuse sain kolledžipäevil Rootsis Samhalli süsteemis praktikal olles. Sääl teenivad arvukad elu hammasrataste vahele jäänud või kergemat sorti vaimse elik kehalise puudega inimesed enesele elatist riikliku maksusoodustusega ettevõttes, kel on regionaalsed esindused (ntx Samhall Dacke) üle kogu riigi. Töötajail on meie mõistes ülihääd töötingimused, kogenud superviisorid ning nende panust väärtustav keskkond. See kontingent, keda meie mail põhiliselt hooldekodudes kohata võib (jah, isegi Downi sündroomiga noored) olid sääl reipad töölised. Külastasin mitut esindust, enamikus tehti näiteks mööblit. Paaris nähtud kontoris olid tipptasemel laborid, kus materjale katsetati. Raamatupidamisosakond, kus praktikal olin, töötas laitmatult ning turundusosakonna töötajatega külastasin ka kliente - tänu maksusoodustustele ning tarnemahtudele on võimalik kaupa osta soodsamalt, kui nö. otseturult. Mis kõige soojema tunde tekitas, oli fakt, et kontori- ja töökojarahvas alati koos kohvitas ning lõunatas. Eestis tikuvad seisusevahed "alam- ja ülemrassi" vahel meenutama hääl juhul Dilberti koomiksiraamatut, halvimal juhul 1950.a. USA bussikohtade jaotust :P

Olen kaugel seisukohast, et peaksime kõik süsteemid Läänest üksühele kopeerima. Mõtlemisvõimelisi inimesi on meilgi. Osadel juhtudel siiski võiks enne jalgrattaleiutustöökoja asutamist pisut ringi vaadata.

MJ,
Piirideta Kommentaator ;)

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

Sa Marek parem kirjutanud mida teha PRIA üleliigse miljardiga...
Nimelt PRIA-l olevat jäänud üle miljard krooni...ei oska nad seda raha kasutada...
MILJARDI KROONI EEST SAAKS OSTA TOHUTUL HULGAL PÄIKESE PANEELE JA RAJADA TUULEPARKE-ANDA TASUTA ELEKTRIT EESTI KODANIKELE!!!

Loodus annab meile
PIIRAMATUS KOGUSES TASUTA
päikese-,tuule-,
merelainete-,termoenergiat!!!
Miks me peame maksma raha elektri eest kui loodus annab meile energiat tasuta??!!!
Kui ise valmistada endile päikese paneelid või tuulegeneraatorid siis saab elektrit tasuta,"omast aiast"
www.otherpower.com
www.power4home.com
www.thezeitgeistmovement.com
Youtube:
The Zeitgeist Movement:
Orientation Presentation

Elagu konkurents!

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

Mis majanduskriisist te räägite?
Kui PRIA kaudu loobiti raha mingite väärtusetute projektide peale ja ei teatagi kuis raha kulutada...no ma ei tea...
Nende PRIA miljardite eest võinuks osta igale perele päikese paneelid ja tuuliku...igale perele oma päikese paneel ja tuulik...
Kui ühe pere peale oleks kulutatud 60-170 tuhandeni siis nende miljardite eest oleksid saanud ikke väga-väga paljud pered tasuta elektrit...
WWW.COPOWER.COM
Ostke endile päikese paneele ja tuulikuid www.copower.com ja saatke kuu peale Eesti Energia mis röövis meilt põlevkivi...

Eesti kodanikele peab olema elekter tasuta!!!

Elagu konkurents!

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

Kurivaim,kirjutasin valesti...
www.copower.ee on õigesti...
Elagu konkurents!

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

PRIA toetusrahade eest saab tagada kõigile Eesti kodanikele tasuta elektrienergia...vaata hindasid
www.copower.ee
Elagu konkurents!

THEZEITGEISTMOVEMENT1 ütles ...

Inno ja Irja blogis innojairja.blogspot.com
postituse "Peeter Võsa Rakvere linnapeaks!" kommentaaridesse noppisin pärleid Eesti meediast päikese paneelide ehk TASUTA ELEKTRI kohta...
Kolmekümne tuhande krooni eest tagad endale tasuta elektri energia!!!

Elagu konkurents!