Lõppenud aasta üheks keskseks teemaks oli loomulikult majanduskriis. 2008. aasta lävel oli enamus nii Eesti kui maailmagi jõulisemast avalikust arvamusest seda meelt, et mingist kriisist pole jälgegi ja ehk tuleb mõõdukas korrektuur kasvunäitajatesse. 2008. aasta lõpp on täidetud nii kriisijuttude kui vastava tegutsemisega.
Samas on teada, et majandus ongi oma edunäitajates võnkuv: tõusule peabki järgnema langus ja siis uus tõus. Ergutavate ning pidurdavate jõudude vastastikune, ja ajas veidi nihutatud toimimine, kutsubki arusaadavalt esile võnkumisi. Just nii (väga üldistatult) see majandusprotsess käibki. Vähemalt on siiani käinud.
Majandussuhted ja reeglid on aga inimtekkelised. Me saame küll sünniga kaasa teatavate reflekside ja reaktsioonide neurobioloogilise kogumi, kuid mitte teadmist väärtussüsteemide kohta. Väärtussüsteemid ja erinevad väärtuste vahetamise reeglid on selgelt inimeste endi loodud. See on tavapärase suhtlemiskultuuri ja sõnakasutuse osa. See on ka paljude filosoofiate oluliseks osaks.
Majandus ja rahanduskokkuleppeid saab ja tulebki käsitleda kui mängureegleid. Need reeglid lepitakse üldjoontes kokku iga majandusperioodi alguses ning neid reegleid suvatsetakse mõõdukalt ka selle majandusajastu jooksul muuta ja teisendada. Just need kokkulepitud reeglid, kui sotsiaalne programm, loovad võimalusi tehinguteks, väärtuste ja varade ümberjaotumiseks ning kõigeks muuks, mida mõistetakse rahanduse ja majanduse nime all.
Maailma tänase kriisiga päädinud majanduse programm käivitati 1970. aastate alguses, kui muutusid vabaks rahakursid. Algas lihtsalt kättesaadava laenu ja hõlpsalt kulutatava raha ajastu. Varemalt olemas olnud krediitkaardid said sel perioodil magnetribad, need liideti üleilmselt toimivasse elektroonilisse süsteemi ning masstarbimisele olid loodudki kõik vajaminevad eeldused. Algas tulevikulootuste arvelt elamise ajastu.
Hõlptarbimine suurendas vajadust tootmise järele ning selle paratamatu tagajärg oli aina kasvav ja kasvav keskkonnakasutus ning mõju loodusele. Pea 40 aastat pärast selle ajastu algust tõdeb Maailma Looduse Fond, et inimkonna keskkonnakasutus ületab ligi kolmandiku võrra seda, mida Maal meile pakkuda on.
Eestis elanud baltisakslane Jakob von Uexküll (1864-1944) esitas arusaamad, millest on välja kasvanud biosemiootika: ökosüsteemi, liikide ja isendite käitumise märgilise sisu märkamine ning selle uurimine. Need märgilised suhted, mis käitumist ja toimimist mõjutavad võivad olla nii bioloogiline kaasapanu kui ka "oma väljamõeldis". Just inimtegevuse puhul on see endatehtud komponent liigilises käitumises tähelepanuväärne. Selle roll ja jõud on tänaseks muutnud inimese Maal valdavaid muutusi esile kutsuvaks liigiks. Ja loodud majanduskokkulepete süsteemi ei saa selles osas kuidagi alahinnata.
Juba mainitud Uexkülli lapselaps, samuti Jakob von Uexküll, on näiteks Maailma Tuleviku Nõukogu ellukutsuja, mille rolliks ongi ennekõike just märgiliste mõjustuste kaudu inimtegevust Maa ökosüsteemi võimalustesse ära mahutada ja mitte elada tulevikulootuste arvelt. Vastupidiselt sellega, mis on praeguseks lõppenud majandusajastu aluseks.
Mitte niivõrd keelud ja käsud, kui just üldlepitud mängureeglid on need, mis läbi majanduse ja rahanduse kujundavad inimeste mõju ökosüsteemile. Just seda tõsiasja on vaja arvestada järgmiste inimeste peades ja ühiskonnas töötava programmi loomisel.
Täna veel toimivad reeglid on võimaldanud välja mõelda väärtusi, mille ainsaks aluseks on lootus, et tulevikus tarbitakse aina rohkem ja veelgi suurema piiritunnetuseta.
Siinkohal võime vaid aimata järgmise majandusajastu põhimõtteid:
1. Koostöö ja ühistegevus konkurentsi asemele või siis vähemalt lisaks.
2. Kapitaliarvestuse mitmekesistamine looduskapitali ja sotsiaalse kapitali arvessevõtmise kaudu... ja loomulikult sellest tulenev võimalus sotsiaalses ning ökoloogilises pankrotis olevate ettevõtete lõpetamiseks.
3. Raha (liig) vaba liikumise pidurdamine selle riikidevahelise liikumise maksustamise kaudu (Tobini maks). See võimaldaks tasakaalustada virtuaalmajanduse ahvatlusi ning lasta rahal leida jätkusuutlikumaid investeerumiskohti.
4. Ühtsete keskkonna ja humanitaarstandardite kehtestamine vabakauplemisse minevate toodete tootmisele.
See on vaid väike valik neist võimalustest võimaliku uue majandusmängu reegliteks. Aga uusi reegleid on kindlasti vaja. Iga inimese kohta on tänases maailmas üle 1000 tonni muud elusat ainet. Tänased tehnoloogiad ning energiaressursid võimaldaksid seda pöördumatult ümber korraldada. See, kas selline pöördumatu ümberkorraldus aga juhtub või mitte, ongi inimeste omavaheliste kokkulepete küsimus.
Need uued kokkulepped ongi üks suurim innovatsiooni väljakutse eelolevaks ajaks. Just nendesse uutesse mängureeglitesse panustataksegi järgmise majandusajastu inimkonna mängukirg.
Ka Eestis on põhjust innovatsiooniaastal toimida innovaatiliselt ühiskonda kohandades ja luues. Sularahaga hädasid kinni toppida pole võimalik. See käib nii ettevõtete kui laenuhädaliste kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar