Usalduse udupeen piir

Tõmbate enesele pähe muidu nii usaldusväärse eseme kui nailonsuka (reklaamides tutvustet ning kiidetud kraam ju)...soovitav veel tumedama...ja usaldus teie vastu on kadunud paugupealt. Proovige! Sisenege näiteks sel moel tegema oma tavapäraseid oste mõnes kodulähedases poes...või astuge näiteks panka. Pole küll ise proovinud aga arvata võib, et eelarvamused, filmid, räägitu-kuuldu ja mis kõik veel teevad sel puhul oma töö.
Usaldus teie suhtes langeb paugupealt. Kustutakse ehk politsei? Hea kui lihtsalt maha ei lasta. Usalduse kaotuse tõttu.
Nii võib igaüks katsetada sel või lähedasel moel usalduse udupeent piiri.

Nii pole põhjust usaldada ka kommuniste. Kasvõi seetõttu, et omaaegsetest ajalooõpikutest on meelde süübinud pilt Võisilma talust, kus paberkotid peas lasid end noored kommunistid piltnikul üles võtta. Sealt need kreuksid, pälsonid ja sommerlingid oma alguse saidki. Mõistagi on kommunistid teinud muudki tööd, vahel mitu tööd päevaski, et oma usaldusest (ja loodetavalt jäädavalt) lahti saada.

Usalduspuudus paneb ka erinevaid rahvaid ju teineteise poole põrnitsema. Tigedalt ja kurjalt. Näiteks Eestiski. Selle usaldussuhte leevendamiseks on koguni ilma kotita ministriamet loodud. Eks see ametkond siis uuribki seda rahvussuhet ja selle leevendamise teid. Nad proovivad seda teha ka teaduslikult...ehk siis mõõtes.
Mulle on mällu sööbinud (küll mitte nii tugevalt kui paberkottidesse topitud kommarid) üks uurimus, mille järeldusi aasta eest kõva häälega välja kuulutati. Ja kuulutati seda, et Eestlased vihkavat venelasi rohkem kui venelased eestlasi. Ja seda oli koguni mõõdetud, kujutage ette.
Ja need mõõtmistulemused on toodud järgnevalt (tellitud muidugi meie endi raha eest):
Eestlane suhtuks täiesti positiivselt venelasega ühes majas elamisse 36% juhtudest aga venelane eestlasega samas majas elamisse 68% juhtudest.
38% eestlasi oleks venelasega täiesti positiivselt sama huviklubi liige ja venelane taluks täiesti positiivselt eestlast oma huviklubis 58% juhtudest. Venelasest ülemuse all töötaks täiesti positiivselt vaid 31% eestlastest ja tervelt 54% venelastest. Vene arsti patsiendiks oleks rahumeeli 27% eestlastest ja eesti arsti patsiendiks tervelt 55%...kas pole veenvad tulemused. Eheded arvud ju. Võiks täiesti teaduslikukski pidada. Vähemalt näib sellena.

Kui tutvuda küsimustikuga siis tulebki välja, et venelastelt on küsitud seda eestlaste kohta ja eetslastelt venelaste kohta. AGA! On jäetud tegemata oluline mõõtmise puhul: paika panemata null. Kas aga eestlased üleüldse tahavad kellegi teisega samas majas elada, käia koos mingis huviklubis või omada ülemust või käia arsti juures. Loomulikult on see jäetud määramata. Ja keda-mida siis antud juhul rohkem umbusaldada, kas üleloetud ja äramõõdetud venelast või hoopis sellist riigi teenistusse palgatud "rakendussotsioloogiat"

Kas võiks ette kujutada ehk paremat ja teaduslikumat rahvususalduse mõõtmise viisi? Vast võiks. Milgrami katset näiteks. 1961 aastal alustas Stanley Milgram Ameerika Ühendriikides sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente uurimaks inimeste käitumist kui nad on olukorras, kus langetatakse otsuseid, mis on vastuolus nende enda arusaamadega ning hoiakutega. Selles katses oli viibis eksperimentaator katseisiku ehk nn "õpetajaga" samas ruumi. Enne katse algust oli "õpetajale" näidatud "õpilast". "Õpilane" viibis katseisikust eraldatud ruumis. Ta oli toolile aheldatud ning ta küljes olid elektroodid. Elektrišoki andmiseks. Seda ka "õpetajale" selgitati, et tema kohustus on "õpilasele" küsimusi esitada (vastavalt eesolevale lehele) ja vale vastuse korral anda elektrišokk ning tõsta järgmise vale vastuse puhuks pinget. Tegelikkuses "õpilane" elektrišokki ei saanud ja šokinupule vajutusel mängiti maha lihtsalt oigeid, kaebei, palveid ja karjeid, mis olid eelnevalt lindistatud. Näilist pinget tõsteti 45-lt voldilt 450 voldini. See onuks ikka päris ränk mats!
Juhul kui "õpetaja" hakkas kahtlema oma teo arukuses olid eksperimentaatoril tema jaoks selged instruktsioonid: "Palun jätkake!"; "Katsetingimused nõuavad, et te jätkaksite!"; "On väga oluline, et te jätkaksite!" ja "Teil ei ole muud valikut kui peate edasi minema!"
Ja sellest piisas. 65% "õpetajaist" kulges vaatamata kõrvaltruumist kostuvatele kaeblikele helidele 450 voldini. Mingil hetkel tundsid kõik "õpetajad" huvi eksperimendi olemuse üle ja mõned vaid soovisid tagastada raha ja lahkuda sellest katest. Nii võiks seda loomulikku julmusmäära siis testida ka erineate rahvuste suhtes ja vaadata kas see siis on ikka nii erinev või mitte.
Samas võime ju usaldada ju ka omaenda tervet mõistust. On selge, et eestlaste-venelaste kultuuriliste ajude vahetus või ümberetegmine pole jõukohane ei mistahes ministrile ega ole võimalik see ka põhimõtteliselt. Kuidas on võimalik kokku leppida ühises ajaloomõistmises kui nende lugude juured on sedavõrd erinevad? Ja miks seda üldse vaja võiks olla...seda oludes, kus lihtsam on kokku leppida ühises tulevikus lootuses, et selle loomise vältel saadakse kokkuleppele ka muudes asjades.

Lõppkokkuvõttes taandub muidugi suur osa usaldusküsimustest vist ikkagi mehe ja naise usaldusele. Eks neist kuidagi kasvab kultuuriliselt ja sotsiaalselt välja ka ühiskonna enda usaldusmehhanismide ja usaldustasemete struktuur ja iseloom. Veel mõne sajandi tagusel...külla aga juba ristitud!..Venemaal oli ju vaat et kirjutet reegleiks, et naist tuli peksta. Alandlikkuse ja vagaduse saavutamiseks. Aga seda ei tohtinud teha mitte kõva esemega vaid piitsaga ja seda tuli teha süstemaatiliselt. Ning pärast protseduuri tuli abielusuhete säilitamise nimel naisega ka rahulikult rääkida tema edasisest tegevusest. Seda tüüpi semiootilised jäljed kõnnivad sisse ju Eestigi tänastesse igapäevasuhetesse rääkimata siis sellest kuidas nõrgema nüpeldamine on Venemaa poliitilise käitumise arsenalis tänapäevani. Nagu ka hilisem rahulikus toonis manitsemine. Osalt siitki saavad alguse need erinevate aegade lood, milles kokkuleppimist on lihtsalt ülimalt raske ette kujutada. Ja kas saab siis öelda, et Ivan Julma aegsel Venemaal ei usaldatud naisi. Vastupidi...kuidas veel usaldati.

Kas Gori linna poeg Stalin usaldas diplomaatiat kui tema huulilt kostus lause: Sõnadel pole ju mingit seost tegudega – kuidas muidu saaksimegi kõnelda diplomaatiast? Sõnad on üks asi ja teod teine. Ilusad sõnad on vaid mask, et katta halbu kokkuleppeid. Siiras diplomaatia pole rohkem võimalik kui kuiv vesi või puine raud.”
Loomulikult usaldas. Seda omal moel.
Või siis varasemalt öeldud enamlastegelase Zinovjevi väljaütlemine (seda on Zinovjev muide arvanud pärast Brest Litovski rahulepingu ja sellega kaasneva Berliini täienduslepingu allakirjutamisest, millega Nõukogude Vene loobus suveräänusest muu hulgas ka Eesti üle, hiljem sellest lepingust Venemaa teadupoolest taganes): “Me peame alla kirjutama ebasoodsa rahulepingu. See tähendab ainult vajadust kirjutada alla paberile, kuhu võib olla kirjutatud mida vaid. See on meile hingamise ja kogumise ajaks, et saada tugevaiks.”
Nii usaldas ka Zinovjev lepingute mõitet ja olemust nii kuis seda nüüd lugesime. Nii sai ka 1936 aastal Grigori Zinovjevist Moskvas peetud kohtuistungil koos ülejäänud 15 vana kommariga terroristliku organistasiooni liige, milline olevat tapnud Sergei Kirovi ja kavatsenud tappa Stalinit.
Usaldus, nagu näete, oli tas vastastikune. Sama tüüpi äraspidi vastastikune usaldus jätab oma toimimist maailmapoliitkas.

Tänaseks on näha, et Lääs on usaldanud Venemaad ja seda lootuses, et see usaldus tasub end ära. Kaubavahetusena, energiatagatistena...ja kes teab veel millena. Enamgi. Ka Venemaa on ju tegelikult usaldanud Läänt. Seda teadmises, kus on mõistelised, kultuurilised, poliitilised ja tegutsemispiirid. See usaldus on olnud küll mitte vastastikune oma võrdväärse loomu tõttu kuid lihtsalt suunatud erinevatele asjadele. Seegi on siiski tinglikult ju vastastikune usaldus.

Usaldades kiskjat peame aru saama, et kiskja võib tõepoolest usaldada ka meid. Oma tavalisel moel. Nii nagu ta usaldab mistahes muudki toitu.