esmaspäev, 22. september 2008

Kas õppemaksuta või tasuta haridus?



„Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.” (Põhiseadus, § 37.)
Tõepoolest, ei olegi tasuta, nagu paljud arvavad! On hoopis õppemaksuta. Aga mis see on? Kas õppemaksu alla käivad ka õpikud, töövihikud, sõit kooli, värvid ja pliiatsid? Või on võimalik, et sõna „õppemaksuta” tähendab õigust siseneda kooli ruumesse ilma raha maksmata? Lõive ja arveid tuleb aga tasuda selle eest, et õpetajal oleks palk, koolipõrand puhas, paber ja seep kemmerguis, et ventilaator töötaks, et valgustid valgustaksid, et aknad oleks ees jne.
Eestis on meie arengu ja innovatsioonivõimalusi võrreldud Soome olukorraga ja sealjuures üsna sageli räägitud sellest, kuidas Soome hariduskorraldus toetab Soome innovatsioonivõimet ning -vajadusi. Soome põhiseadus on hariduskorralduse koha pealt lakoonilisem, seal on deklareeritud, et see on tasuta. Ja see on oluline erinevus. Tasuta haridusklausel Soome põhiseaduses on pannud ühiskonna panustama haridusse sel moel, et kooliteel saab õpilane riigi kulul kõik vajalikud õpikud, töövihikud, õppevahendid... kuni bussireisideni välja. Kuigi soomlaste sissetulekud võimaldaksid kõige selle rahumeeli kinnimaksmist ka riigi abita, on sellel otsusel märkimisväärne tähendus: needsamad sissetulekud panustatakse ses osas siis mujale. Näiteks uuendusmeelsete ettevõtete aktsiatesse või võlakirjadesse.

Eesti põhiseaduses, nagu ka muudes seadustes jääb õppemaksu ja selle puudumise sisu aga piisavalt avamata. Nii ongi välja kujunenud võimalus suunata osa hariduskulutustest lapsevanemate kanda: õpikud, õppevahendid, sõidukulu. Kodanikul on kohustus need kulud kanda kohustuse tõttu oma lapsi harida. Kas kohustus teha kulutusi ei ole mitte maks? Näiteks õppemaks? Kui lisame meie tavapärastele hariduskulutustele kohustuslikud kommertskulutused peredes laste haridusele, kasvab meie alg- ja üldhariduse tegelike kulutuste osa märkimisväärselt. See aga ei kajastu ju mingilgi moel meie maksukoormuse ametlikus näitajas.

Eesti 1938. aasta põhiseadus sätestas haridusküsimuse selgemalt: „Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ja rahvakoolis maksuta”.

Kehtiva põhiseaduse loomise perioodil esitatud eelnõudes pakuti hariduse paragrahviks järgmisi sõnastusi: „Eesti kodanikel on õigus tasuta haridusele” (Igor Gräzin). „Haridus on kooliealistele lastele kohustuslik ja riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Edgar Talvik ja Jüri Kaljuvee), „Haridus on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riiklikes ja üldhariduskoolides tasuta” (Ando Leps), „Haridus on riiklikes üldhariduskoolides tasuta” (Kalle Kulbok).
Õppemaksuta hariduse mõiste tuleb sisse Jüri Raidla juhitud töögrupi (Jüri Raidla, Eerik-Juhan Truuväli, Jüri Kaljuvee, Indrek Koolmeister, Tiit Käbin, Rein Lang, Enn Markvart, Jüri Põld, Märt Rask, Heinrich Schneider, Edgar Talvik, Raivo Vare) koostatud põhiseaduse eelnõust, mis esitati põhiseaduslikule assambleele septembris 1991. Sõna „õppemaksuta” esineb ka Jüri Adamsi esitatud põhiseaduse eelnõus ja novembris 1991 koostatud põhiseadusliku assamblee enese eelnõus.
Piir „tasuta” ja „õppemaksuta” vahel pole olnud ilmselt niivõrd kriitiline ja mõjus kui koma asukoht sõnajorus „hukata mitte armu anda”. Vaevalt et õppemaksu toimimist põhiseaduses kui universaalset optimeerimisparameetrit keegi toona üldse silmas pidas. Kuid 2002. aastal avaldatud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on § 37 kohta lugeda: „Kui riik peab küll üleval vajaliku arvu õppeasutusi ning tagab tasuta õppe, ei ole ta oma põhiseaduslikke kohustusi sellega veel täitnud.”

„Õppemaksuta” ja „tasuta” erinevused on siiski piisavalt suured, et õiguskantsler on pidanud vastama kodanike asjakohastele järelepärimistele, et „õppemaksuta” piir jookseb piki riigi majanduslikke võimalusi ning selles ei peagi sageli sisalduma automaatselt kõik hariduse andmisega seotud kulutused.
Seega, põhiseaduses hariduse osas tänaseks kokku lepitu pole sugugi nii resoluutne, et ühiskond peaks igal juhul prii hariduse tõepoolest tagama. Küll on võimalus lisaks näiteks koolitoiduga seotud optimeerimisele kohustada õpilasi (õigemini nende vanemaid) soetama kindlaid ja kindlates kirjastustes välja antud õpikuid, seda lisaks kinnitatud õppekavale või siis haridusstandardile.

Eesti kool on väheste eranditega omavalitsuse korraldada. Meil on veidi alla 600 üldhariduskooli, teist sama palju lasteaedu ning ligi 80 kutseõppeasutust. Minu teada on tänaseks vaid kahes Eesti omavalitsuses kavandatud koolimajade ümberehitus energiasäästu põhimõttel. Ehk on ka mõne uue koolimaja ehitus sellisena plaanitud. Praegu, tavapärasena ja energiat priiskavalt kasutavana, kulub iga sellise asutuse ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, säästlikus hoones oleks sama kulu vaid ehk 7–10 senti päevas ruutmeetri kohta.

Ühtselt (riigi) hallatav koolivõrk võiks praeguse energiakao säästmisega ja selle hariduse lisarahaks muutmisega paremini toime tulla. Tervikuna hallatud koolivõrk looks selged eeldused ühtluskooli poole liikumiseks (kuigi formaalselt meil see ju nii ongi). Läbimõeldumad ja suurematel hangetel põhinevad õpikeskkondade ning õppevahendite soetused on samuti tee koolikorralduse parandamiseks. Praegu on meil maakoolides alakoormatud õpetajaid, kes saavad kehtiva palgasüsteemi tõttu oodatust vähem raha. Poole või kolmveerand kohaga töötav õpetaja enamasti ei leia (ega peakski otsima) äraelamiseks muud lisatööd. Suuremate linnade õpetajaskond on seevastu sobivama palga teenimiseks koormatud rohkem kui ühe kohaga. Häirituid on mõlemas seltskonnas: ühed alamakstuse ja teised ülekoormatuse tõttu. Siin peitub ühishallatava koolivõrgu teine eelis praegusega võrreldes: õpetajate töökorralduse ning koormuse ühtlustamine, mistõttu saaks ka palgakorraldus õiglasem. Lõpuks, väikekoolid on kohalikule elule üliolulised ja nende tegevus sõltuvuses kahest asjast ehk sellest, kas nende ülalpidamiseks (kütte- ja elektrikuludeks) on raha ja õpetajaid. Üle-eestilise õpetajakutse ning arukaiks muudetud-loodud koolihoonete korral on suurem tõenäosus, et säästlikult toimivasse koolihoonesse suudetakse leida ka seal külakorda käivaid õpetajaid.

Eesti hariduskulutuste tase on aasta-aastalt olnud 7% kandis rahvuslikust rikkusest. See on kõrge ja Põhjamaadega võrreldav näitaja. Kuid kui hindame hariduskulutusi rahanumbrite asemel ostujõu pariteedi alusel, langeme oma hariduskulutustega kohe viimaste hulka: meie avalik sektor panustab hariduskulutustesse kolm korda vähem Soome vastavatest näitajatest ning neli korda vähem Taani avalikust panusest ühe õppuri kohta.
On aga paratamatus, et Eesti ühiskond ei saa ei lähiaastail ega kümnendilgi topelt või ammugi kolmekordselt jõukamaks. Siin ei toimu märkimisväärseid muutusi, kui Eesti energiakulutuste tase jääb kolm-neli korda kõrgemaks Euroopa Liidu keskmisest kütusekulust ühe rikkuseühiku tootmiseks ning kui Eestis tuleb töötunde ühe elaniku kohta samuti pea topelt rohkem kui ELis keskmiselt. Raisatud aeg ja ressursid tähendavad selgelt ja üheselt nii raisatud tähelepanuvõimet kui töö vähest tõhusust. See aga pole parimalgi juhul jõukamaks saamise eeldusi.

Riigi hallatud koolivõrk ja riiklikuna sõnastatud õpetajakutse tooksid koolid välja omavalitsuste rivaalitsemise ja eelarveprobleemide tõmbetuultest, lähemale põhiseaduse vaimule. Kas koolideta omavalitsused oleksid varmamad liituma ja ühishuvisid leidma? Ehk. Kuigi, lõpptulemusena jõuaks ka riigikoolide haldus tagasi omavalitsustesse, kuid siis juba selgemate nõudmiste ning kokkulepetega. On selge, et vastupidisel juhul pole ühtki põhjust, miks loota, et „õppemaksuta” võiks olla käsitletud kui „tasuta”.

Korraldamatusest ja usust ning lootusest, et nii, nagu on kogu aeg tehtud, ongi õige ja ainuvõimalik, on täna saanud raiskamise vanemad.
Avalik (rahva) ootus Eestis, ja tegelikult põhjendatud ootus, on selline, et „õppemaksuta” tähendaks ka „tasuta”. Sellele saaks vastu tulla näiteks põhiseaduse haridusparagrahvi selgema sõnastusega, tõstes sedakaudu sõnades pidevalt prioriteedina kirjeldatud hariduse sellesse seisu ka olulise seaduse alusel. Või siis sisustada „õppemaksuta” sellise tähendusega, mis ei laseks seda kasutada ühe eelarve tasakaalustamise vahendina. Sest milline lapsevanem siis ikka tahaks last nälga või õpikuteta-vihikuteta jätta!. Vajadusel leitakse lisatööd ja nii lisanduvadki aega ning tähelepanu raiskavad lisatunnid, mis muu hulgas vähendavad tähelepanu ja kuulekust ka muude põhiseaduse sätete puhul.

1 kommentaar:

Eugen Veges ütles ...

Varjatud makse on Eestis piisavalt. Neid on palju enam kui teistes EL riikides. Samas on ka Eestis tarbimismaksude osa maksutulust üks EL kõrgemaid (ca 40%). Viimased on osa SKPst. SKP kvaliteedist ja varjatud maksudest lähtuvalt ei ole riikide maksukoormused võrreldavad. Eesti maksukoormus on palju kõrgem kui see kajastub (SKP baasil) tuletises.

Marek Strandbergi poolt tõstatud teema on igati ajakohane ja vajab lahtirääkimist.

Mulle paistab mõistusevastasena maksude kogumine hariduskuludelt.
Minu arvates on üldhariduse omandamiseks tehtavate (paratamatute) kulude maksustamine isegi seadusevastane. Maksustamine aga toimub, sest riigikassasse kogutakse nendelt tulumaks (palgatulult) ja tarbimismaks (käibemaks).