kolmapäev, 8. oktoober 2008

Mis on usu hind, et lootus võimaliku edenemise kahanemise osas on langemas?

Naaber tuli külla. Küsis, kas ma arvan, et ta palka saab? Arvasin, et eks ikka saab. Naaber läks ära. Tuli tagasi ja küsis, kas ma paberi ka selle peale kirjutaks, et ma arvan, et ta palka saab. No kirjutasin..."arvan, et saab palka". Oli õnnelik ja läks.
Oli läinud veel ühe tuttava juurde ja küsinud talt paberi selle kohta, et kas too arvab, et ta saab rohkem palka kui mina arvan, et kui palju ta palka saab. Tõsi, mina ei arvanud midagi selle kohta, kui palju ta palka saab, aga see selleks.
Siis oli ta veel kelleltki küsinud mingi paberi selle kohta, et kui palju see on valmis maksma selle eest, kui palju minu arvatud palk, mida ma tegelikult ei arvanud ja selle teise arvatud palgasumma erinevuse vahe järgmise kahe kuu jooksul kasvab. Oli küsinud ja saanudki selle peale paberi. Siis ta oli selle paberi välja laenanud kellelegi, kes oli talle selle paberi vastu andnud mingi paberi selle kohta, et keegi olla valmis oma palga kasvu kuupjuure vahetama sellesama inimese, kes nüüd siis selle minu tuttava paberi laenuks võttis, palga kahanemise kolmekordse ruutjuure vastu.
Midagi oli veel toimunud ja sa siis veel midagi ja siis ostis mu tuttav mingi paberi eest kasti viina ja uue tugitooli.
Ja siis tuli välja, et mu tuttaval ei olnudki tööd ja palka ta ju ka ei saanud.
Ja siis veel tulid üleeile minu ukse taha mingid mehed, kes ütlesid, et nende advokaadid võivad tõestada, ma olen just sellesama tugitooli ja kasti viina eest võlgu pea terve autohinna jagu raha. Kuna kast viina oli alles nagu tugitoolgi...tuttav oli mul vahepeal vaimuhaiglasse viidud, kuna ta üritas kolmandat päeva aru saada, millele kõigele ta alla kirjutanud oli...püüdsin seda neile meestele kaasa anda aga nemad ütlesid, et nad pole sellest huvitatud ja kui ma seda kraami neile pikalt pakun võivad nad mu vangi panna lasta.
Puhas majandus, nagu välja tuleb.








Tuletisväärtpaberid.
Väärtuste tõenäosuste vahetamine väärtuste muutuste kiiruste vastu ja nende muutuste tõenäosuste languse kiiruste asendmine muutuste tõenäosuste korrutistega. Raha paljuneb ja kasvab nagu lõpmatult usalduslike mängijatega ruletimängus, kes naeratuste saatel üksteisele võlgu annavad ning lauapidaja teatab aina ja aina kuidas panuste hulk ja nende kogusumma aina kasvab ja kasvab.
Väehmalt mingi piirini niimoodi ju tänases maailmamajanduses asju aeti. Sel moel paljundatud raha...või õige vist oleks öelda rahataoline substants laenati veel kümnel erineval moel edasi. Ühel juhul saite kinnisvara hankimiseks veel laenugi. Paarkümmend protsenti veel muude asjakohaste kulutuste tegemiseks kauba pealegi: kuidas see kinnisvara siis uue auto, mööbli ja kodutehnikata ikka olla saab. See kõik toimus Ameerika Ühendriikides. Meenutagem: samasugune laenuvaimustuses hoogtarbimine jõudis oma tagasihoidlikumal moel ju ka meiemaile.
Aga kas on üldse majandust ja majandamist ilma pisikese või siis veidi suuremagi bluffita. Palju üldse on võimalik bluffimata oma soovidest ja ammugi siis huvidest lähtuvalt toimida.
Meenutagem või seda, kuis Iraagi invasiooni eel veendi maailma avalikkust müstiliste liikuvate mürgivabrikute olemasolust. Mis siis, et tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli juba aastaid keset kõrbe vedelenud vana tuletõrjeautoga ja kes teab veel mis muu kraamiga.
Ääri-veeri ollakse maailmas arutlemas ka selle üle, mis on see majandusajakirjandus, mis kuni kriisi täieliku ilmsikstulekuni edastab informatsiooni asemel sageli vaid lootusest ja ootusest rikastet jutukesi. Jah, ütlevad ajakirjanikud, kui me poleks positiivsed, ei saaks me ka vajalikku sise ja lisainfot neilt, kelle sõnumid ning jutud majandust kujundavad: maakleritelt, juhtidelt, analüütikutelt ja muult sedalaadi rahvalt. Kas majanduslugude "suurest pildist" lähtuv objektiivsus ning riskide selgem väljatoomine ei viiks ka majandusest seda õhinat ja mängulusti? Lusti millega, tõsi, tekitatakse nii sisu ja bluffi samaaegselt.

Teisalt on ju mõnes mõttes nii kogu aeg olnud. Rasketel aegadel ja muudelgi aegadel on valitsejad ikka müntimiskulla ja -hõbeda sisse mingit odavamat metalli sulatanud. Või on näiteks mõned rasked ajad saabunud selle tõttu, kui valitsejad niimoodi toimima on hakanud. Täna sulatatakse lahjendusena väärtusahelaisse samuti üks veidi krutskeid täis mõte. Mõte selle kohta, et majandus võib kasvada lõputult ning piiramatult. Just selles ongi majandslike tsüklite arvatav tekkepõhjus. Iga väljamõeldis tegelikkuse kohta on paratamatult ebatäpne seda enam, et väljamõeldis väljamõeldise kohta on juba loomult pigem ebatäpne. See väljamõeldis loomulikult on rahal põhinev väärtussüsteem iseenesest. Ja ebatäpsuste kuhjumisel saabub lõpuks kindlasti ja paratamatult, kui ei muud, siis piinlikkuse moment, kus musta valgeks nimetada pole lihtsalt sünnis ega ka võimalik. Omapäraseks ilminguks on majanduslugudes kasutatav negatiivne majanduskasv, mis loogika järgi peaks ju paremate aegade saabumisel üle minema positiivseks majanduslanguseks. Olen kaugel sellest, et arvata, et raha või kasumisootus oleks loomult midagi halba. On lihtsalt inimloomus, mis mistahes märgisüsteemi või keelega kokkupuutel varustab selle väikse bluffivarjundiga. On koguni arvamust avaldatud, et keskajal tähemärkide eest tasutud raamatuid ümber kirjutavad mungad olla pisitasa sõnadele tähti lisama hakanud. Suurema tasu nimel. Sellest olla pisitasa kasvanud keeled, kus väljahääldatu lühem kui kirjapandu.
Nüüd kui sõnapikkused enam raha ei tekita on need jälle lühemaks tagasi minemas: asap, usr, pswd, ok, krt jne jne.

Majanduse juurde tagasi tulles: kas üldse võimalik öelda, mida teha, et äkiliselt tekkivad languseid ja tsükleid vältida? Lihtsam on öelda, mida kindla peale teha ei tuleks. Loomulikult tuginemist usule, et piiramatu ja kõigile jaguv rikkuse pidev juurdekasv on võimalik. Alternatiivina võiks ju vahepeal katsetada vajaduste ja võimaluste tasakaalul põhinevat majandamist.

6 kommentaari:

Roheline Aivar ütles ...

Nõus, aga peaks vist katsejäneste käest ka nõusolekut küsima vä?

Märt Ridala ütles ...

Insener märkab: Negatiivse majanduskasvu vastandiks on ikka negatiivne majanduslangus. :-)

Kuskilt mäletan kergendusohet: "Jumal tänatud, et erinevalt USA finantsasutustest ei läinud Euroopa pangad kaasa uutele innovaatilistele finantstoodetele." Innovatsioon finantsmaailmas tähendas siis seda, et laenud ja instrumendid pandi eriti keerulise kombinatsiooniga Breznevi pakiks ja müüdi siis edasi teise Breznevi pakki.

Kahjuks saavad majandusuudistes liiga palju leheruumi finantsistid. Finants ja pangandusmaailmast paistab aga, et tõusud ja mõõnad toimuvad iseenesest. Aga nii see ei ole nende põhjuseks on tehnilised ja ühiskondlikud uuendused ja hoopis neile tuleb keskenduda.

Rait Ojasaar ütles ...

Tänases likviidsuskriisis enda varade portfelli jõudsalt täiendav Warrens Buffet figureeris äsjases Charlie Rose teleshow's.

Saatejuht: "Should wise people have known better?"

Buffet: "People always should know better...People don't get smarter about things that get as basic as greed and you can't stand to see your neighbor getting rich. And so you get what I call the natural progression, the three "I"s. The innovators, the imitators, and the idiots. And that's what happens. Everybody just kind of goes along. And you look kind of silly if you disagree."

Ideaalis meeldiks mulle samuti vajaduste ja võimaluste tasakaalul põhinev majandamine. Meie tegelikke võimalusi peegeldava ja arvesse võtva süsteemi loomine tundub igati loogiline. Kuid mida hakata peale inimloomuses aegade algusest sisse-programmeeritud ahnuse ussiga? Niipea kui luuakse uus süsteem, hakkavad motiveeritud ja aktiivsed ahned koheselt nuputama võimalusi, kuidas mängureeglitest kõrvale hiilida, neid pisut venitada, teisiti tõlgendada, jne.

Kanada taustaga poliit-sulemees Mark Steyn ütles kord, et "Pole olemas sellist asja nagu "jätkusuutlik" areng. Inimkonna progress ja individuaalne vabadus on hüpanud ühelt jätkusuutmatult arengusuunalt teisele - Kui meil oli vaja kütmiseks ja transpordiks puid, siis võtsime puud maha. Siis me avastasime õli ja puud kasvasid tagasi. Kui õli otsa saab, siis me ei märka seda, kuna meie linnamaasturid tarbivad kütusena juba midagi muud. Inimese leidlikkusele võib alati kindel olla."

Inimese leidlikkus näib tõesti üsna piiritu ja prognoosimatuna, kuid seda paraku ka lolluste välja mõtlemise puhul.

Marek ütles ...

Mis on vajadusepõhine majandus?

Minagi ei arva ega usu, et inimese ahnus võiks kuhugi kaduda. Vaevalt.
Küsimus on kokkulepete iseloomus.
Vaadakem kasvõi sedasama tuletisväärtpaberitega majandamisperioodi käiku. Probleeme ei olnud senikaua, kuni keegi ei hakanud arulagedalt tuletistehingutesse kirjutatud väärtusi suures mahus mängulauale panema. Mängulauaks olid antud juhul needsamad USA kinnisvaralaenude vahendajad, kes parma teenistuse nimel õmblesid kokku laenupakette, kus kogu kinnisvara oli a priori pidevalt tõusva väärtusega ning lisaks anti veel paarkümmend protsenti tarbimisalene pealekauba kah.

Aga nüüd vajadusepõhise majanduse juurde tulles.
See nimetus võib olla ehk veidi petlik. Petlik näiteks selles suhtes, et sageli kujutatakse selle taga ette näiteks vajadust, et pidevalt tarbimises või muus toimetamises korrale kutsuda ning tagasi hoida.
Ma ise ei usu küll, et selline vajaduspõhise askeesi mehhanism ilmaski toimima hakkaks. Vähemalt selle kultuurilis-bioloogilise taustaga, mis inimkonnal on.

Aga! Tuleb tunnistada, et on selliseid mehhanisme.
Üks neist mehhanismidest on näiteks kapitali (varade) mõiste seaduslik laiendamine. Laiendamine looduskapitalise. Seda võiks ka ju iga ettevõtja täna teha kuid jutt on kohutsusest, et iga ettevõtja peaks seda tegema.
Sageli küsitakse, et mis tuleb pärast kapitalismi. ikka seesama kapitalism, ei midagi muud...on minu veendumus. Lihtsalt kapitali mõiste peab laiendatud saama selliselt, et see sisaldaks ka olemuslikke vajadusi.

Sellkes olemuslikuks vajaduseks on inimese olemuslik vajadus ökosüsteemi järele. Sellise enam-vähem stabiilse ja mõõdukalt muutliku järele, kus igale inimloomale on tagatud ning kasutuseks kättesaadav sobilik atmosfäär, piisavalt magevett ja näiteks piisavalt kasvupinnast.
Neid kolme aga tegelikult rohkemaidki komponente kutsutakse keskkonnaruumi telgedeks, mis on tegelikult siis nende ressursside tinglikud tekkekiirused. Inimesed toimetades keskkonnaruumis, pruugivad neid komponente, mille algallikateks on päikseenergia, Maa sisemine energia ja liigirikas looduskeskkond.
Looduskapitali komponente pole vaja ega saagi rahaks vahetada. Seda tuleb mõõta naturaalühikutes (kilogrammides, kuupmeetrites, meetrites, sekundites jne)...nii selle hulka kui kasutust.

Vaatamata sellele, et raha ajalugu on väga pikk...ilmselt kümneid tuhandeid aastaid...on korraliku raamatupidamise ajalugu oluliselt lühem...ca 800 aastat.
Selle algust võib lugeda 12 sajandil tegutsenud Giovanni Medici tegevusega, kes hakaks eraldi arvet pidama kassa ja varade üle. Tekkisid kaasajalgi tuntud kahekordse raamatupidamise alged, mis hiljem 14. sajandi paiku Leonardo da Vinci kaastöölise munk Luca Pacoli poolt täiuslikumaks ja enam vähem selliseks nagu siiani kasutuses on, arendati.
Loodukapitalism ei tähenda mitte raamatupidamise kolmekordseks muutmist vaid see on olemuses veelgi lihtsam: see tähendab varade ja kohustuste kompleksseks muutmist.
Ja see kompleksne komponent ongi loodus.
Looduskapital on loomupärane kaasavara igale siia ilma sündinule ja see kapital peab olema talle tagatud. Ettevõtete toimimine muudab selle kapitali seisundit. Hakates arvet pidama loodukapitali kasutuse üle saab mingist hetkest kokku leppima hakata selle kasutuse mahu. Kui ettevõtete tegevus ei häiri vähenda enam igaühe poolt kättesaadava ja raalselt kasuatava keskkonnaruumi hulka ongi käes vajadusepõhine majandus...ja raha ning ahnus eksisteerivad selleski süsteemis rahulikult edasi. Aga seda juba ilma, et need häiriksid looduskapitali (ökosüseemi) toimimist inimesse.

See on vajadusepõhine majandus, kus lisaks isiklikele bioloogilistele vajadustele oleks selgelt tagatud ka olulisim kollektiivne vajadus: ökosüsteemi toimimine nii, et inimestele vajalikud ökoniššid on olemas.

Rait Ojasaar ütles ...

Põhimõtteliselt olen nõus sinu vajadusepõhise majanduse definitsiooniga ja tervitaksin sellise stsenaariumi realiseerumist.

Huvitav, mitu sõda või muud mängureegleid lõhkuva sisuga kriisi enne kulub, kui inimkond vajaduspõhise majanduse maailmavaate ja väärtushinnangud päriselt ja ulatuslikult omaks suudaks võtta? Sarnaselt indiviidi tasemele, ei toimu ka ühiskondade tasemel kardinaalseid suhtumuslikke kannapöördeid enne kui ollakse väga tõsise kriisiga silmitsi.

Mulle jääb pisut arusaamatuks, kuidas pidevat tarbimist või muud toimetamist korrale kutsumata ja tagasihoidmata saaks luua süsteemi, millele ei laieneks Mark Steyn’i jätkusuutmatute arengute teooria? Tänane majoriteet pööblist ei taipa iseseisvalt vahet teha isegi oma vajaduste ja soovide / tahtmiste definitsioonide vahel. Vaja oleks jõuda punktist A punkti B, kuid tahetakse endale luksusautot. Vaja oleks teada aega, kuid tahetakse endale Rolexit. Sellest tulenevalt toimub kaasaegses ühiskonnas Maslow inimvajaduste hierarhia kolme ülemise vajaduse (eneseteostus, tunnustus ja kuuluvus) ekstensiivne rahuldamine, mis tõttu tarbitakse kasvavas tempos ressursse, mida oleks eelkõige tarvis püramiidi baasvajaduste (turvalisus ja füsioloogia) kindlustamiseks.

Kunagine suurmõtleja Robert A. Wilson jagas lollused kolme kategooriasse: (1) milleeniumeid kestvad relgioossed lollused, (2) sajandeid kestvad poliitilised lollused ja (3) mõne generatsioon vältel püsivad teaduslikud lollused. Huvitav, milline on kapitalistliku lolluse oletatav kestvus. Amorfne ja prognoosimatu?

Kas vajadusepõhine majandus ei looks mitte rohkem eelsoodumusi ressursside veel agressiivsemale ümberjagamisele? Tänases rahamaailmas prevaleerivad illusoorsed väärtused, mis toimivad puhvrina reaalsuse vahel ja tagavad seeläbi teatava õndsuse, mis ühelt poolt võimaldab vastutustundmatult meie planeedi ressursse tarbida, kuid teisalt juhib tähelepanu kõrvale ressursside ebavõrdsest paiknemisest tulenevast ümberjagamise vajadusest. Vajaduspõhine majandus ei toeta finantsvõimendusega loodavaid „kunstiteoseid” ja tekitaks seega abstraktsete ja omakasupüüdlike stsenaariumite järele janunevates inimestes igavust, mis püüta paraku kuskil mujal välja elada.

Eelmainitud Wilson oli muide ka üks visionääridest, kes pakkus, et enamus rasketööstusest võiks võimalusel komsosesse viia ning maakerast saaks seeläbi üks suur ja eluterve looduspark. G. Harry Stein NASAst tegi kunagi arvutused, et kosmoses oleks maapealsete tingimustega võrreldes kordades kasumlikum enamusi tööstuslikest protsessidest käitada. Selline lahendus ei oleks küll nii ideaalne nagu vajadusepõhine majandus, kuid annaks veidi lisa-aega inimkonna lühinägelikkuse ja jätkusuutmatuse timmimiseks. Selline lahendus oleks tore kesktee, kuigi täna kahjuks veel teostamatu...loodetavasti jaapanlaste juhtimisel viiakse varsti maamunalt orbiidile ulatuv lift ideest teostuseni.

Mr Paul Green ütles ...

Tere Am Hr Paul Green, Am õigustatud ja usaldusväärne laenu andja. Pakun igasuguseid pakette Laenud. Ma annan laene selged ja arusaadavad tingimused 3% intressimäära. Alates $ 5000 kuni $ 6.000.000 USD, euro ja naela Only. Ma anna äri Laenud, isiklikud laenud, õppelaenu, auto laene ja maksta ära arveid. Kui olete huvitatud võtke meiega: paulloanfundshelp1@gmail.com

Teie täisnimi:
Sugu:
Riik:
Laenusumma Vajalik:
Laenu kestus:
Amet:
Telefoninumber:
Laenu eesmärk:
Kuusissetulek:
Võta meiega ühendust, vaid seda e-posti aadress: paulloanfundshelp1@gmail.com
Telefon: +917411065240
Parimate soovidega
Paul Green