Mis on usu hind, et lootus võimaliku edenemise kahanemise osas on langemas?

Naaber tuli külla. Küsis, kas ma arvan, et ta palka saab? Arvasin, et eks ikka saab. Naaber läks ära. Tuli tagasi ja küsis, kas ma paberi ka selle peale kirjutaks, et ma arvan, et ta palka saab. No kirjutasin..."arvan, et saab palka". Oli õnnelik ja läks.
Oli läinud veel ühe tuttava juurde ja küsinud talt paberi selle kohta, et kas too arvab, et ta saab rohkem palka kui mina arvan, et kui palju ta palka saab. Tõsi, mina ei arvanud midagi selle kohta, kui palju ta palka saab, aga see selleks.
Siis oli ta veel kelleltki küsinud mingi paberi selle kohta, et kui palju see on valmis maksma selle eest, kui palju minu arvatud palk, mida ma tegelikult ei arvanud ja selle teise arvatud palgasumma erinevuse vahe järgmise kahe kuu jooksul kasvab. Oli küsinud ja saanudki selle peale paberi. Siis ta oli selle paberi välja laenanud kellelegi, kes oli talle selle paberi vastu andnud mingi paberi selle kohta, et keegi olla valmis oma palga kasvu kuupjuure vahetama sellesama inimese, kes nüüd siis selle minu tuttava paberi laenuks võttis, palga kahanemise kolmekordse ruutjuure vastu.
Midagi oli veel toimunud ja sa siis veel midagi ja siis ostis mu tuttav mingi paberi eest kasti viina ja uue tugitooli.
Ja siis tuli välja, et mu tuttaval ei olnudki tööd ja palka ta ju ka ei saanud.
Ja siis veel tulid üleeile minu ukse taha mingid mehed, kes ütlesid, et nende advokaadid võivad tõestada, ma olen just sellesama tugitooli ja kasti viina eest võlgu pea terve autohinna jagu raha. Kuna kast viina oli alles nagu tugitoolgi...tuttav oli mul vahepeal vaimuhaiglasse viidud, kuna ta üritas kolmandat päeva aru saada, millele kõigele ta alla kirjutanud oli...püüdsin seda neile meestele kaasa anda aga nemad ütlesid, et nad pole sellest huvitatud ja kui ma seda kraami neile pikalt pakun võivad nad mu vangi panna lasta.
Puhas majandus, nagu välja tuleb.








Tuletisväärtpaberid.
Väärtuste tõenäosuste vahetamine väärtuste muutuste kiiruste vastu ja nende muutuste tõenäosuste languse kiiruste asendmine muutuste tõenäosuste korrutistega. Raha paljuneb ja kasvab nagu lõpmatult usalduslike mängijatega ruletimängus, kes naeratuste saatel üksteisele võlgu annavad ning lauapidaja teatab aina ja aina kuidas panuste hulk ja nende kogusumma aina kasvab ja kasvab.
Väehmalt mingi piirini niimoodi ju tänases maailmamajanduses asju aeti. Sel moel paljundatud raha...või õige vist oleks öelda rahataoline substants laenati veel kümnel erineval moel edasi. Ühel juhul saite kinnisvara hankimiseks veel laenugi. Paarkümmend protsenti veel muude asjakohaste kulutuste tegemiseks kauba pealegi: kuidas see kinnisvara siis uue auto, mööbli ja kodutehnikata ikka olla saab. See kõik toimus Ameerika Ühendriikides. Meenutagem: samasugune laenuvaimustuses hoogtarbimine jõudis oma tagasihoidlikumal moel ju ka meiemaile.
Aga kas on üldse majandust ja majandamist ilma pisikese või siis veidi suuremagi bluffita. Palju üldse on võimalik bluffimata oma soovidest ja ammugi siis huvidest lähtuvalt toimida.
Meenutagem või seda, kuis Iraagi invasiooni eel veendi maailma avalikkust müstiliste liikuvate mürgivabrikute olemasolust. Mis siis, et tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli juba aastaid keset kõrbe vedelenud vana tuletõrjeautoga ja kes teab veel mis muu kraamiga.
Ääri-veeri ollakse maailmas arutlemas ka selle üle, mis on see majandusajakirjandus, mis kuni kriisi täieliku ilmsikstulekuni edastab informatsiooni asemel sageli vaid lootusest ja ootusest rikastet jutukesi. Jah, ütlevad ajakirjanikud, kui me poleks positiivsed, ei saaks me ka vajalikku sise ja lisainfot neilt, kelle sõnumid ning jutud majandust kujundavad: maakleritelt, juhtidelt, analüütikutelt ja muult sedalaadi rahvalt. Kas majanduslugude "suurest pildist" lähtuv objektiivsus ning riskide selgem väljatoomine ei viiks ka majandusest seda õhinat ja mängulusti? Lusti millega, tõsi, tekitatakse nii sisu ja bluffi samaaegselt.

Teisalt on ju mõnes mõttes nii kogu aeg olnud. Rasketel aegadel ja muudelgi aegadel on valitsejad ikka müntimiskulla ja -hõbeda sisse mingit odavamat metalli sulatanud. Või on näiteks mõned rasked ajad saabunud selle tõttu, kui valitsejad niimoodi toimima on hakanud. Täna sulatatakse lahjendusena väärtusahelaisse samuti üks veidi krutskeid täis mõte. Mõte selle kohta, et majandus võib kasvada lõputult ning piiramatult. Just selles ongi majandslike tsüklite arvatav tekkepõhjus. Iga väljamõeldis tegelikkuse kohta on paratamatult ebatäpne seda enam, et väljamõeldis väljamõeldise kohta on juba loomult pigem ebatäpne. See väljamõeldis loomulikult on rahal põhinev väärtussüsteem iseenesest. Ja ebatäpsuste kuhjumisel saabub lõpuks kindlasti ja paratamatult, kui ei muud, siis piinlikkuse moment, kus musta valgeks nimetada pole lihtsalt sünnis ega ka võimalik. Omapäraseks ilminguks on majanduslugudes kasutatav negatiivne majanduskasv, mis loogika järgi peaks ju paremate aegade saabumisel üle minema positiivseks majanduslanguseks. Olen kaugel sellest, et arvata, et raha või kasumisootus oleks loomult midagi halba. On lihtsalt inimloomus, mis mistahes märgisüsteemi või keelega kokkupuutel varustab selle väikse bluffivarjundiga. On koguni arvamust avaldatud, et keskajal tähemärkide eest tasutud raamatuid ümber kirjutavad mungad olla pisitasa sõnadele tähti lisama hakanud. Suurema tasu nimel. Sellest olla pisitasa kasvanud keeled, kus väljahääldatu lühem kui kirjapandu.
Nüüd kui sõnapikkused enam raha ei tekita on need jälle lühemaks tagasi minemas: asap, usr, pswd, ok, krt jne jne.

Majanduse juurde tagasi tulles: kas üldse võimalik öelda, mida teha, et äkiliselt tekkivad languseid ja tsükleid vältida? Lihtsam on öelda, mida kindla peale teha ei tuleks. Loomulikult tuginemist usule, et piiramatu ja kõigile jaguv rikkuse pidev juurdekasv on võimalik. Alternatiivina võiks ju vahepeal katsetada vajaduste ja võimaluste tasakaalul põhinevat majandamist.