Kinkimise soov on inimesel ju suisa veres. See on seal pidevalt ja mitte ainult aastalõputi, sünnipäeviti või muudel tähtpäevadel. Absoluutne õnne valem ongi ju pidevalt kõigile head teha.
Selgemalt asju vaadates on aga paljudel kinkimistel siiski vahetustehingu maik ning ilme. Mis parata...selline see inimloomus juba on.
Kinkimisest kõneldes ei saa me üle ega ümber raha kui vahetusväärtuse olemusest. ilmselt olete teiegi, head lugejad, kuulnud jutte sellest kuidas raha tekkinud olevat. Et siis kuidagi niimoodi, et keegi, kes oskas kirveid meisterdada oli neid juba terve kuhja valmis teinud kui märkas, et kõht on tühi ja nii olevatki asunud kirveid lamamste vastu vahetama. Siis tulnud aga keegi, kes nuputanudki välja universaalse vahetusväärtuse: raha. iseasi muidugi kuidas sellisel ajal kui enamus ajast kulus just elus püsimiseks ja toidu hankimiseks oli kirvemeistril niipalju aega, et valmis meisterdada tema enda vajadusi ületav hulk raieriistu? Ta oleks selle nikerdamise käigus ju nälga jäänud ja selle kätte otsadki andnud.
Tõenäoseim seletus raha kui vahetusväärtuse tekkele on aga hoopis muus. Nimelt harrastavad pärdikud üksteise karvadest satikaid otsida. Muide, ka siis kui neid seal üldse pole. Aga ikka otsivad. Ja tulemuslikult: kui see, kellelt otsustatakse juhtub süüa leidma siis jagab ta toitu ennekõike ja suuremas koguses nendega, kelle satikate otsimisajad pikemad. Võite seda pidada tallalakkujate eelistamiseks või pühendusmusest pidamiseks...kuidas keegi...aga pigem tekkib raha just sellellaadsest pärdikute käitumisilmingust. Inimühiskonnas ei jää see tänuvõlg mitte meelde vaid siis vahetusväärtusena paberile, metallile või digitaalmaailma.
Nii, et meie veres, geenides ja evolutsioonilises kogemuses on ilmselt õige vähe altruismi ja kui me seda mingitest kaalutlusest soovime seal näha siis osutub see ikkagi teatud mõttes teeneks, mille vastuteene võib avalduda sootuks üldisemal tasemel. Näiteks soodsates ökoloogilistes oludes.
Nii ei peaks ka ametniku taskusse unustatud rahapakk või märkmiku vahele unustatud kinkekaartki olema ju midagi muud kui altruismi täiesti tavapärane avaldus. Ikka lootuses, et sünnivad soodsamad majandusökoloogilised olud. Tavaliselt sünnivadki ju.
Korruptsioon kui nähtus, nagu aru saate on ilmselt sügavate juurtega ja pika ajalooga. Huvi selle vastu ei tunne mitte ainult politsei, prokuratuur ja kohtud vaid ka teadlased. Mõistagi on paju korruptsiooni ja sellelaadseid ilminguid ka teaduses ja selle rahastamises eneses. Kuni Nobeli teaduspreemiateni välja, nagu viimasel ajal kahtlustatakse. Aga samas on ka korruptsiooni ennastki piisavalt uuritud. Kui nähtust.
Seda on teinud nii professionaalsed teadlased kui asjaarmastajadki. Näiteks üks Eesti ettevõtjagi, kelle katseprotokollide ülestähenduse tõi ära 17. detsembri 2008 ajaleht "Postimees".
Uskudes katse läbiviijast harrastusteadlase enda väiteid selle kohta, et tegemist ei olnud mitte sooviga astuda korruptiivsesse tehingusse vaid teha lihtsalt katset saame me enneolematu kogemuse just kaitsepolitsei ametnike üles tähendatud katseprotokollist. Peetud dialoog erineb tavapärasest artikuleeritud kõnest. Erinevate häälitsuste rohkus ning selgelt välja kujunemata artikulatsioon ning grammatikagi viitavad selgelt asjaolule, et korruptsiooni juured võivadki olla juba pärdikute juures...kui meist evolutsiooniliselt mitte kaugemalgi. Näiteks lameusside ja käsnade juures, keda peetakse meie geneetilisteks esivanemateks.
Ütleme ausalt...täna ei teaks me ilma katsetavate harrastusteadlasteta ei korruptsiooni olemasolust ega selle peenematest mehhanismidest nagu ka päritolust. Sadu ja sadu õnnestunud maatehinguid ja planeerimisotsuseid ning rendileppeid ja erastamisi on Eestis toimunud tänu iidsele ökosüsteemsele mehhanismile. Kurb on vaadata kuidas kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud on nagu püha inkvisitsioon oma alatute meetoditega kaasaegsete giordano brunode ja galileo galileide kallal oma väge pruugivad, kelle siiraks sooviks on välja tuua iidne tõde.
Jõuluvana, kinkija, heategija, üllasmees...nimetage kuis tahate...on meie geneetilisse koodi sisse kirjutatud ning see otsib meist väljapääsu 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Laskem kinkimiskirg kapist välja. Kas saab ja tohib niivõrd julmalt käsitleda selle loomuliku ja ürgse kire kütkes olijaid? Tõsi...selle kirega liialdamine võib lõppeda pärdikuks, tallalakkujaks või lihtsalt pätiks muutumisega aga ega siis jõuga tõe vastu saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar