neljapäev, 1. jaanuar 2009

Katk!



Palute pangal sulgeda oma kaotatud krediitkaardi. Nad sulgevadki, aga mitte selle, mis teil kadunud on. Ilmselt ei saanud telefoni otsas olev teenindaja teist õigesti aru.

Tellite söögikohas hommikusöögiks omleti. Pool tundi hiljem teatab ettekandja, et omlett olevat otsas. Otsas? Kas omletti tehakse mingis tehases või meisterdatakse muul moel masstootena. Kuna olete raha ära maksnud ei saavat seda ka tagastada.
Tellite midagi omleti asemele...see on kallim. Ettekandja käib te juures kolm korda raha juurde küsimas. Hinnavahe tõttu ja selle tõttu, et ta ei oskavat hästi arvutada.

Viite auto parandusse. Lähete järele. Sekretär ulatab teile autovõtmed ja ütleb, et auto on korras ja võite ära sõita. Istute autosse...see ei käivitu. Avate kapotialuse ja sealt puuduvad nii aku kui mingi karp, mille juhtmed vedelevad mootoriosadel. Lähete tagasi. Öeldakse, et nemad ei tea midagi...neil auto ikkagi sõitis. Pärast pooltteist tundi vaidlust tuleb ikkagi välja, et remont pole veel lõppenudki. Aga raha te tagasi ei saa...raamatupidamise süsteem olevat selline. Lähete taas nädalateks ooteseisundisse kuni mingi vidin mingist Hollandi vahelaost pärale jõuab. Kui seda üldse on tellitud!

Superpoe kassapidaja sõrmleb jõuluostu kahetuhandesele arvele rahumeeli juurde paar sigaretipakki...algul eitab ja pärast lubab siis selle kogemata juhtunu tagasi arvelda. Ta oli midagi sassi ajanud.
Keegi unustab midagi...keegi üritab teid veidke tüssata...keegi teeb veel midagi teist, kolmandat või neljandat. Need on vaid väike hulk näiteid isiklikest ja teiste kogemustest. Need on näited, mida on viimase paari-kolme kuu jooksul ette tulnud aina sagedamini ja sagendamini.
Need on näited, mis mõõdavad nii usalduse kadusmist, pisipättuste hulga kasvamist ja muud sellist.

Kui selle võrgupäeviku lugejailgi on samalaadseid tähelepanekuid siis kommentaaririda on see koht kuhu neid üles tähendada!

See on nagu Albert Camus' "Katk"...algul on üksikud surnud rotid tänaval ja hiljem terved inimlaipade virnad. Ja kummalisel moel inimene on suuteline leppima selle veidrusega (kuigi see ei lõpe paljude jaoks just kõige soodsamalt). Tuleb märgata märke: aasta lõppes ja uus algab lagunemise ja laokiloleku märkidega.
Kas kriis kulmineerub sotsiaalseks katkuks? Sotsiaalse katku vastu on ainus kaitse sotsiaalne immuunsüsteem...sotsiaalne kapital kui soovite. Need on need usaldus ja inimsuhted, mis ka raha ning heaolu haihtumisel alles jäävad. Kui on midagi alles jäämas.
Kriisist katkuni on loodetavalt aega. See on aeg, mille saame kasutusse võtta sellesama sotsiaalse kaitsesüsteemi kujundamiseks.

Selleks sotsiaalseks kaitsemehhanismiks on ühistegevus nagu ka heategevus ja vabatahtlik töö.
Selle kaitsemehhanismi elementideks on näiteks rööpraha juurutamine ühiskonna jaoks vajalike tööde tegemiseks, mille eest ei suudeta enam pärisrahas maksta. Rööpraha, mis püsib lootusel, et leidub ettevõtjaid, kes oma kasumivajadusest loobuvad (kasvõi osaliselt) ja osalt siis kaupu ja teenuseid ka rööpraha eest müüma hakkavad.
Selle kaitsemehhanismi osaks on ka otsedemokraatlik valitsemine ...esialgu siis omavalitsuste tasemel.
Selle kaitsemehhanismi elemendiks on kindlasti ka teadmine, et veel sündimata põlvede arvelt elamine pole sünnis.
Kas seda viimast ikka mõistavad need, kes arvavad, et küsimus kliimamuutuste ja inimtegevuse seistest on pelgalt poliitiline häma? Kas seda mõistavad need, kes ütlevad, et Eesti jaoks on innovatiivne rajada võimalikult ruttu tuumajaam. Arvestamata sellega, et tuumajäätmed jäävad ju tuhandeteks aastateks meie järeltulijate riskiks. Arvestamata sellega, et neist jäätmetest ei pruugi keegi enam tuhkagi mäletada juba saja aasta pärast.

2009 aasta peaks või võiks olla siis koostöö ja innovatsiooni aasta. Või saab sellest Eestile omaselt innovatsioonist ja koostööst intensiivselt rääkimise aasta? Tahaks loota, et mitte.
Selleks meile kõigile soodsat aega ja head tahet!

5 kommentaari:

gaal ütles ...

ehee, tuleb tuttav ette. Maksimarketis oli enne pühi millegipärast üle Eesti kaalukaubal hind x 5.
Neil olla kaal rikkis olnud :)
Aga ühistegevus jah. Bangladeshi mikropanganduse eeskujul on seda USA-s edasi viidud inimeste abistamise tasandile: http://www.microgiving.com/

Anonüümne ütles ...

Tere Marek Starndberg.

Kas Riisalul ja Võsa Petsil on tööd nii palju, et Te peate jupi sellest endale kahmama? :)

Erinevalt teistest kes ise tööd teevad ja teenuse / toote valmisoleku eest vastutavad teete teie teadagi mida....

Kõik kellel riigikogus igav hakkab võivad maa peale tagasi tulla.

Eksimine on inimlik .... Seepärast ma andestan Teile teie mokalaada.

Marek ütles ...

Hea vahel, et jumal ka siia tagasihoidlikule kodulehele ära eksib ja minusuguseid eksinud lambukesi õigele rajale suunab...jätkake oma tänuväärset tööd...jätkake!

Lugudevestja ütles ...

Hr. Strandberg, olen märganud sama ja arvan, et majandusmulli ajal tekkis paljudel inimestel arvamus nagu oleksid inimsuhted ja usaldus midagi teisejärgulist.

Nõudlus sotsiaalse kapitali järele langes, see muutus millekski vähemväärtuslikuks. Ühiste huvide asemele astus ühistarbimine, aga teadupärast tarbivad inimesed üksinda isegi siis kui nad samal ajal seltskonnas viibivad.

Täna kui majanduslikud asjalood kehvemaid pöördeid võtavad, tunnevad inimesed ebamugavust kuna peavad oma harjumusi muutma. Seda püütakse vältida, et "hõlbuelu" pikendada -- viimase võimalusena sotsiaalse kapitali likvidatsiooni ehk usalduse kuritarvitamise teel.

Oma suguseltsi näitel tõden kurbusega, et tasakaalukaks jäid vähesed. Oleme viimaste aastate tarbimisahnuse ja peomeeleolu käigus üksteisele liiga teinud, tunneme end seetõttu halvasti, aga keegi ei taha "nägu kaotada" ega näha teisi "nägu kaotamas". Kes meid pihile võtab? Vaatame hommikul peeglisse kui kedagi teist vannitoas pole?

Kardan, et praegune protsess areneb tõusvas joones kuni usaldamatuse määr kasvab paranoiani. Võib-olla annab inimeste informeerimine leevendust, võib-olla mitte. Sõltub kontekstist ja sõnumi ilmekusest. Praegu viibivad paljud alles eitamise faasis, kus endiselt arvatakse, et kõva küünarnukk ja teiste ülemängimisoskus tagab hea elu. Neandertaallaste ühiskond. Loodetavasti ei teinud ma nüüd neandertaallastele ülekohut.

Avaliku tähelepanu all olevatel inimestel lasub selles suhtes suur vastutus, sest ei maksa loota, et meil siin Eestis ülemäära palju enese tõe järgi elavaid inimesi leidub. Hea ja asjakohane artikkel teilt.

janika ütles ...

Ei n'oustu anon"u"umsega, et eksimine on inimlik. Kuna meie, inimesed, oleme selle inimlikuks kuulutanud, siis me peame seda ka lubatavaks. Tegelikult tuleneb eksimine lohakusest, tegelikkuse mitte kontrollimisest, faktide eiramisest, jne.