kolmapäev, 28. november 2007

Nafta ja tuumavaba USA aastaks 2050

Ajakirjas Science for Democratic Action ilmus Arjun Makhiani artikkel Carbon-free and Nuclear-free.
Tegemist on Energia ja keskkonnauuringute instituudi väljaandega.

Vähendamaks süsinikurohkete deposiitide kasutamist ja tuumaenergia kasutamist on vaja mitmekesistada nii energiamuundamise tehnoloogiaid kui seda majandusharu tervikuna. See on tegelikult ainuke mõeldav lahendus ka Eesti jaoks.
Naftasõjad ei lõppe rahulikult mitte nafta lõppemisel vaid võiksid lõppeda oluliselt enne seda: energiatehnoloogiate muutmise kaudu.

On kasutu ponnistada lootusetult madala kasuteguriga sisepõlemis- ja turbiinmootorite edendamisega. See on pigem selline ajalooline valik, mis tehti vedelkütuste olemasolu tõttu. Carnot' tsüklist tõhusam energiamuundmaine on see mida vajatakse. Jutt on siis nii kütuselementidest kui suure mahutvusega akudest ning superkondensaatoritest. Need on seadmed, millega toota energia liikumiseks kui ka need, millesse salvestada näiteks tuulikutest tulev kasutamata jääv energialiig.

Eesti jaoks on juba täna olemas võimalus muutuda märkimisväärselt naftavabamaks järgneva 10-15 aasta jooksul. Nüüd, kui asume tähistama Eesti Vabariigi 90 aastapäeva on põhjust mõelda nende asjaolude peale, miks sellest ajast on sedavõrd vähe olnud vabadust.
Üks põhjus on kindlasti ka kaubanduslik ja majanduslik liigsõltuvus Venemaast: riigist, milles pole olnud ei demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kus vaba ajakirjandus ja sõnavabadus on nagu veidrike väljanäitus, millel osalejad vahel harva ka laiali jooksevad...riigist, mille asjaajamise kultuur sarnaneb ehk kõige rohkem pigem 19 sajandi Preisimaaga kui sellega millega oleme harjunud.
See on venelaste tee oma riigikorralduses ja me peamegi sellesse suhtuma rahulikult. Parim viis seda teha on olla ka neutraalne nende ahvatluste ning võimaluste suhtes, mida pakub venemaa üüratu toorainekaugas. Muutes Eesti naftasõltumatuks ühiskonnaks kaob ka vajadus arvestada nii idapoolsete ahvatluste kui paljudega sealtpoolsetest riskidestki.
Jagades ja kosutades üleilmselt teadmist ning kultuuri ei pea me naftasõltuvusest vabadena olema mõjutatud üleilmse kaubanduse paljudest nafta ja gaasiga seotud pingetest. See oleks hea ja Eesti ühiskonna jaoks kestmist tagav valik.

NB! Siin lehel on avatud ka hääletus selle üle, kas Eesti võiks olal nafta ja tuumavaba riik. Hääletage!

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

see IEER paistab paraku suhteliselt eikeegi olevat vaatamata uhkele nimele.

Alan Rein ütles ...

Iseenesest huvitav ja läbimõeldud mõttemäng (heas mõttes).

On ainult järgmised probleemid:

a) suurima osakaaluga ette nähtud tsentraalne päikeseenergia ei tule Eestis paraku sellises mahus kõne alla;

b) biomassi on Eestil mõistlik importida mitte ise kasvatada. Meie laiuskraadil ei ole kuluefektiivselt biomassi materjali võimalik kasvatada. Ega me vast biomassi kasvatamist riiklikult subsideerima ei hakka? Kui, siis ehk ajutiselt;

c) enamus R&D ja masstootmisest tuleneva odavnemise läbimurdeid (eelkõige päikeseenergias aga ka bioenergeetikas vajalik) tehakse suurtes tööstusriikides. Teadusesse oma panuse väikestviisi me ju anname aga tehnoloogia odav massiline kättesaadavus ja nõudmise ning pakkumise määratavad toorete/tehnoloogiate hinnad on meie jaoks force majeur'sed ja ennustamatud etteantud tingimused

Tuule osakaal on Eesti kontekstis kõige usutavam analoog.

Iroonia seisneb selles, et kümnendikprotsendised muutused õhu CO2 sisalduses mõjutavad oluliselt biomassi kasvukiirust. CO2-l on atmosfääris kasvuhoonekile roll, samas on ju ka väide, et peamine osoonilõhkuja on hoopiski metaan, mille üks suurimaid tootjaid on tööstuslik loomakasvatus. Biogaas on ka vist enamasti metaan ja energeetiliselt kõige efektiivsem oleks vast siiski biomassi põletada = CO2, sealjuures nö "puhast põlemist" saavutada on tunduvalt keerulisem/kallim kui naftatoodete puhul.

Paranda, kui ma oma mõtlemisega liiga tuuma-õli tsüklis olen ;)

Marek ütles ...

USA ulatus põhjast lõunasse küünib loomulikult paremate kasvukohtadeni ning Eestis põllul kasvatatava biomassi osakaal kütusena ei saaks olema kuigi suur. 1-2 miljonit tonni ehk. Selle suurendmaiseks on otstarbekas aga kasatama hakata vastavates reaktorites vetikaid ja jätta põllumaa ekstensiivse toidutootmise...mahetootmie jaoks.
Hektar vetikareaktoreid annaks siinmail vast nii 70-100 tonnise aastatoodagu (kui kuivainest rääkida)...põllukultuurid jäävad selelle loomulikult kõvasti alla.
Samas: hektaril maal paiknev tuulik ketrab elektrina kah kokku nii 60-80 tonni vedelkütuse ekvivalendis elektrit kui see siis näiteks elektrisõidukites ära kasutada. Hektarist maast on tuuliku infrastruktuuri all (kus toitu kasvatada ei saa) vast sadakond ruutmeetrit ainult!
Võtmetehnoloogiateks meie puhul on aga: biomassi ja põlevkivi gaasistamistehnoloogiad, mikrogeneraatorid koos soojatootmisega, kütuselementide-akude-superkondensaatorite hübriidlahendused (põhiliselt mobiilsusvajaduseks aga ka näiteks tuulelektri liia salvestamiseks).
Väikestel riikidel on otstarbekas tehnoloogiaarenguga kaasas käia ka väljatöötamise etappidel...passiva tarbijana võib see võimalus tulla hiljem ja lootusetult hilja võrreldes juhuga kui osaledes arendustegevuses on tekkinud ka ennetav taiplikkus õigemaid valikuid teha.

Alan Rein ütles ...

Vetikareaktorid vajavad lisaks aastaringseks toimimiseks samuti energiat. Seda eriti talvel. Pole spetsialist aga oletan, et vetikate elutegevus märkimisväärselt soojusenergiat ei genereeri, seega tuleb arvestada ca 9 talvekuu jooksul vetikafarmis ca 18 kraadise temperatuuri tootmise vajadusega, mis vähendab vetikaprojekti energeetilist efektiivsust.

Vetikafarm tahab ka märkimisväärseid investeeringuid. Kujutan ette, et suurusjärgus kümned miljonid per hektar. Elueaga ca 10 aastat, näiteks. Küsimus ka, et millest toodetakse vetikatele vajalikku toitelahust ja palju see maksab ja/või kui on päikesevalgust vajav vetikas, siis on ka investeering per km2 suurem ja kütteenergia kulu võib-olla suurem.

Ma pole niipalju spets, et arvutada, mis on see energiakulu, samuti, mis oleks 1 tonnist vetikapulbrist toodetud gaasi või põletusenergia energiahulk. Sul kindlasti need varnast võtta.

Tuuleenergia taandamisel pinnaekvivalendile tuleb arvestada, et hektar ehk 100*100 meetrit pole päris adekvaatne. Teenindus ja ohutustsoon + visuaalsest reostusest tulenevad vajadused tingivad vajaduse tegelikult rääkida neljast kuni üheksast hektarist per generaator.

Metsavana ütles ...

Arvatavasti mõtleb Marek uraanil töötavaid tuumajaamu millest tuleks kindlasti loobuda.Pole ju võimatu et kümnekonna aasta pärast saame uue ja ohutu energiatootmise tehnoloogia igapäevaseks kasutamiseks.
Samuti oleks nafta tarbimist kütusena võimalik vähendada ehk peaaegu olematuks võrreldes tänasega.
Kuidas aga uued tehnoloogiad töötavad miinus kraadides ,kas saan oma "auto" ikka hommikul käima ja ei pea seal külmetama nagu vanas maantemuhus.
Ning kuidas jääb kemiatööstusega kas mõeldi ka seal naftast loobuda?

Alan Rein ütles ...

Vetikate asemel tasuks mõelda hoopis parasvöötmesse sobivate kenafi
http://en.wikipedia.org/wiki/Kenaf
liikide väljavalimise / aretamise peale.

See on tunduvalt kiirem (põletus)kütuse tootmise meetod ja kui hästi läheb siis osutub ka tooraineks paberitööstusele.

Verner ütles ...

Eesti peaks kindlasti olema nafta- ja tuumavaba riik aastaks 2050. Tugev energiakokkuhoid ning minimaalselt metaani ja Co2-e eraldavate energiagenereerijate muutmine alternatiivenergiast meinstriimiks on üks mõistlikumaid mõtteid säilitamaks nii rahva vaimset kui ka füüsilist heaolu. Kui ühiskonna saaks kuidagiviisi sellisele tasemele, et nad kasutaks oma isikliku metaboolse energia hulga mõttes tarbitavat boonusenergiat vaid miinimumhulgal lõbu eesmärgil, siis tunduks tulevik päris mõnus.