Olen varasemalt välja öelnud seisukoha, et Eesti Iraagi missiooni jätkumise osas tuleb laiemalt nõu pidada ja asja arutada.
Olen siiani olnud arusaamal, et saadikuna ja omathatsi peaksin toetama Eestlaste osalust Iraagi missioonil. Need kaalutlused on tänaseks muutunud. Senini lähtusid need valdavalt pigem korrektsusest ja püüdest pidada lõpuni lubadustest. Antud juhul pole siis küll tegu mitte minu isikliku vaid riikliku lubadusega...aga see selleks. Enam ei kavatse ma aga niivõrd omatahtsi toimida. Ka teavet ja tähelepanekuid on juurde tulnud.
Täna on arusaadav, et Eestis on tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid inimesi, kelle jaoks eetiline konflikt, Iraaki sisseminekul on vastuvõetamatu. Jutt on siis asjaolust, et lähtuti nagu hiljem on selgitatud, vääratest luureandmetest.
See ehk olekski olnud aktsepeertitav kui samasugune probleem poleks kerkinud nüüd ka seotult Iraani kohta käivate luureandmetega, millele tuginedes on USA valitsus esitlenud vajadust ka Iraani suhtes sõjalisi meetmeid rakendada.
Loe ka näiteks kasvõi seda uudist.
Lisaks veel: täna on Iraagis ca 30 000 või isegi enam sõjavangi ja neid hoitakse vangilaagrites või muude kinnipidamiskohtades. Neis on ka vangid, keda eestlased on vangistanud. Minu teada pole aga ükski Eesti ametiisik ega sõjaväelane käinud neid vangistuskohti inspekteerimaski! See ei kostu kuidagi mõistlikuna kui see nii on...sõda tähendab ka vastutust ja seonduvaid kohustusi sest loodetavalt ei osale me sõjas mitte viha vaid olude tõttu.
Ehk...täna on kujunenud olukord, kus enamus nende inimeste tahtest, kes on Eesti osalemise vastu Iraagi operatsioonides, on selgelt riigikogus ka esindamata.
Pean vajalikuks hääletada Iraagi missiooni jätkumise vastu esmalt vajadusest, et ka nende inimeste hääl, kes seda on väljendanud oleks riigikogus esindatud...see on minu kui saadiku vaba tahe...ning teisalt pean õigeks hääletada selle missiooni jätkumise vastu ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttele tuginedes on põhjsut olla kriitiline ja ettevaatliku ka muude asjade suhtes, mille olemus pole lõpuni selge. Nagu seda on näiteks geneetiliselt muundatud organismidki (GMO) ja mille suhtes on põhjust olla kriitiline sestsamast ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt.
Mille suhtes siis Iraagis on põhjus olla ettevaatlik? Justnimelt paljude määramatuste tõttu. Üks neist on muide ka me enda kaitseväekorraldus. See nõuaks kohendamist igal juhul. Ausalt öeldes ei ole meil ju mingitki ettekujutust selle kohta, mis Iraagis sündima hakkab või sündida võibki. Sellises mõnevõrra määramatus olukorras peaksime olema oma kaitseväekorralduses oluliselt kindlamas seisus, kui oleme praegu.
Iraagi missiooni olemus ning tulevik Eesti jaoks pole kahjuks selginenud (ka vaatamata ÜRO julgeolekunõukogu loale) vaid tegu on paraja määramatusega.
Ütlen, et mulle meeldib, et Eesti on USA partneriks ja seda eelkõige tehnoloogiaarenduse ja sellelaadse tegevuse osas. Ameerika ühendriikide näol on tegu siiski tsiviilühiskonnaga, milles bütsantslik kõigega seotus ei oma vast niisuurt tähendust kui meie idanaabrite puhul. Venemaa puhul on harjumuspärane, kus mistahes ettekääne võib põhjustada esmapilgul täiesti meelevaldselt kujuneva tagajärje.
Nii peaks ju kõigi eelduste järgi (ja täna pole ühtki vastuväidet sellele) saama teha USA-ga laiaulatuslikku majanduskoostööd ka ilma selleta, et nende vägedega koos peaks Iraagis sõjaasja ajama. Eks teisalt on ju seda sõjaasja on juba aetud kah.
Nagu võimur idapooltki öelnud: kotletid eraldi ja kärbsed eraldi.
Kirjeldan siinkohal põhjusi, miks ma olen otsustanud hääletada Eesti sõdurite Iraagi missiooni pikendamise vastu. See on isiklik seisukoht ja ma isegi ei kutsu üles sama tegema. Meie endi tänast olukorda silmas pidades on põhjust mõneks ajaks hinge tõmata ja kui abivajadus tõepoolest kasvab siis uuesti otsustada.
Mul oleks loomulikult heameel teada saada kui paljud neist valimistel mulle hääli andud inimestest toetavad seda otsust.
Kui Teil, hea klugeja on valmidust ja tahtmist võite loomulikult lähetada mulle sellekohase postituse siit!
Kui Eesti riik otsustab (ja väga suure tõenäosusega loomulikult otsustabki) missiooni jätkumise üle Iraagis ei ole ma aga ühegi ametniku või sõjaväelase suhtes etteheitev, kes seda missiooni läbi viima hakkavad. Nad on täidavad sel juhul riigi tahet.
2 kommentaari:
Kui meid palub tee peal ennast pisut järgi vedada seisva auto omanik, oleks näotu ära öelda, sest meid ennast võib sama õnnetus tabada. Aga kui kapoti all kiigates selgub, et juhuslikult on sõidukil puudu mootor...siis ei ole tarvidust pikalt seletada, miks meie abivalmidus äkki otsa sai. Nüüd, kui me teame, et massihävitusrelva Iraagist leida ei õnnestunud, pole erilist põhjust viisavabaduse nimel tola mängida. Poisid koju ja ruttu!
Mina seda sõda enam mingil juhul toetada ei lubaks.
Tuleb vahet teha ettekäänetel ja põhjustel. Enamikel juhtudel need kaks kokku ei lange. Seda nii tavaelus, kui ka poliitikas. Erandiks pole ka sõdade alustamine.
Nüüd kui kogu maailma avalikkusele on üheselt selgeks saanud praeguse Iraagi (ja tõenäoliselt ka tulevase Iraani) sõja ettekäänete paikapidamatus ja amoraalsus, tasuks mõelda ja arutada nende sõdade tegelike põhjuste üle.
Teise asjana tuleks meil üheselt selgusele jõuda, kas amoraalse tegevuse pimesi toetamine, isegi olukorras, kui selle on sooritanud meie parim (?) (loe tugevaim) sõber, on arukas ja mõistlik tegevus?
Kuidas mõjub see meie endi moraalile?
Kuidas (küll väikese, aga vähemalt meie endi visioonis olulise) eeskujuna teistele?
Kas on üldse õigustatud ootused, et teatud situatsioonis teistega alatult käituv sõber on see, kellele saame igas olukorras ja situatsioonis loota?
Kas sellises sõjas osalemine suurendab Eesti julgeolekut siin maailmas või on need asjad pigem teistpidi?
Või mine tea, äkki on meil tõepoolest selle "sõbraga" siin maailmas mingi muu ühine asi ajada, kus ettekääne pühitseb abinõu?
Offensiivse iseloomuga sõja pidamine (ja ka selle toetamine) on igal juhul suure majandus-, sise- ja välispoliitilise küündimatuse tunnus. Selliste sõdade näol on ilmselgelt tegu oma vigade kinnimätsimisega kellegi teise kulul.
Eelnevast saab järeldada, et toetades sõda toetame ka ülalviidatud vigade tegemist. See aga viib paratamatult selleni, et kogu (sõdade) tsükkel peab jätkuma üha intensiivsemas tempos.
Sakslased olid vähemalt kavalamad, nemad nokitsesid Venemaaga MRP-2 ehk gaasijuhtme kallal ja saidki ilma sõjapidamiseta hakkama.
Kellele aga Ameeriklased viimases hädas sõja peaksid kuulutama, et Venemaa viimase nafta/gaasinisa otsa pääseda?
Eks elu näitab.
Ikkagi sant tunne on kuidagi. Selline nagu võis olla ühel Lihavõttesaare elanikul aegade hämaruse taga enne viimaste puud langetamist.
Seniks hoian pöialt Sulle ja meie poliitikute tarkusele. Tavalahendused siin enam tõenäoliselt ei aita.
Postita kommentaar