laupäev, 12. aprill 2008

Tuumajaam ei ole varustuskindluse tagajaks!

Postimees vahendab peaministri ettekujutust nagu õnnestuks edukate investeeringutega tuumjaama suurendada Eesti kliimasõbralikkust. Mingis osas see ehk ongi nii, kuid siin tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi ja jagada selgitusi.
Esmane tähelepanek on muidugi selles, et kõige tõhusam energiapoliitika on kaasajal ikkagi energiasäästu poliitika.

Mida tähendab see peaministri kirjeldatud ootus ja lootus...aga seda, et Soome peab tagama tagamaks meile tuumaelektri 200 MW ulatuses ka enda riigis kompensatsioonivõimsuse 200 MW ulatuses ja sama puudutab Leedut.

Kogu austuse juures peaministri haridusliku tausta suhtes ei ole see ilmselt tema enda väljamõeldis vaid seda on rääkinud talle tema nõunikud või kes teab veel kes.

Asja füüsikalis-tehniline ja lõpuks majanduslik sisu on aga lihtne:
tuumajaam ei taga mitte varustuskindlust vaid on stabiilne vooluallikas, mis toimib hästi kohtades, kus on suurtööstus, mis pidevalt voolu vajab.
Energiasüsteem saab aga toimida (põhjusel, et pole veel piisavalt tõhusaid suurte energiakoguste salvesteid) vaid tasakaaluolekus. St. kui tuumajaama pakutu millegi tõttu välja langeb tuleb see esmalt sekundipealt ja hiljem pikemas ajas asendada millegi muuga. Selliseid olukordi tuleb ette ka tuumjaama korraliste hoolduste käigus ja sõltuvalt jaama tüübist võivad need võtta kuni kuu igast aastast.
Täna kompenseeritakse Eesti energiatootmise muutlikkust Venema energiasüsteemi suurusega ning võimekusega ning see on meieni täna vahendatud Latvenergo (Läti energiaettevõte) kaudu.

Sellest tulnebki üks oluline järeldus: muusse riiki ehitatud tuumajamaa osa ei ole mitte meie tuumajaam vaid pelk finantsinvesteering.
Asjaolu, et meil on osalused Soome ja Leedu tuumajaamades ei taga meile elektrit vaid äärmisel võimalusel dividende.

Leping, mida tehakse sel puhu elektri garanteerimiseks, on ostu-müügi leping. Leping, mille võib sõlmida ka ilma investeeringuta tuumajama...kas pole?

Nüüd küsimus: osalemine 700 MW reaktorivõimsuste rajamisel läheb otsekuludena maksma ca 2,5 miljardit eurot. Ehk siis 40 miljardit krooni ligikaudu. Küsigem siit järmine küsimus: kas energiatootmissüsteemi investeering mõnesse muusse maasse on kõige arukam, kui selle tulemsuena me lihtsalt ostame eist maadest elektrit?

Energiajulgeoleku aluseks on varustuskindlus, mitte tuumajaama olemasolu...need on aga kaks täiesti erinevat teemat.
Suurimat ja pikaajalisemat tulemust süsinikuvabaduse tagamiseks annab aga ikkagi energiakokkuhoid koos taastuvenergeetiliste lahenduste loomisega. Kordan veelkord: ka tuumajaam vaja kompensatsioonivõimsusi, mis ei saa põhineda tuumaenergial. Ja neid on vaja sama palju kui suur on tuumajaama võmsus.

Kommentaariks vahendatult üks tähelepanek vestluselt Ignalina tuumajaama direktoriga, kes tõdes, et kui riigis pole varem tuumajaama olnud on sellesse elektrisüsteemi tuumajama rajamine seotud oluliselt suuremate kultustega. Esiteks kõikvõimalikud administratiivsed ja koolituslikud ettevalmistused ja teiseks vajadus rajada võrgutuge, uusi alajaamu ja kompenseerivad jõujaamu.

Ning veel üks tagasihoidlik tähelepanek. Nimelt räägivad meie tuumapoliitkud-akadeemikud tõestamaks, et just nüüd on õige aeg tuumajama ehitada, sest kõik on neid ehitamas.
See väide puuudtab jah Eestisse tuumajaama ehitamist. Nimelt on sel juhul tegemist müüja turuga...kus ka müüja lausub nii müügi kui tarnetinimused ja ka hinna. Ja see hind ei ole märkimisväärselt madalam muude allikate kombineeritud hinnast.

Ja nüüd veel sellest, mida tähendaks 40 miljardi krooni investeerimine energiasäästu:
Tänane hoonete energiakulu on ca 250 kWh/m2/a.
Need on enamjaolt ühistuhooned, kus elab kokku 1,1 miljonit inimest. Mihuke turg!
Selliste ühistuelamute energiakulu on vähendatav tasemeni 50-70 kWh/m2/a
Elaniku kohta on neis ca 30m2 elamispinda ja ühe elaniku kohta lähevad renoveerimis ja energiasäästu tööd maksma ca 100-200 tuhat krooni.
Nii võib 40 miljardi investeerimisest energiasäästu saada 1,1 - 2,4 TWh energiakokkuhoidu iga aastaselt! Ja selle raha on inimesed valmis pikaajalise ja madalaprotsendilise laenuna tagasi maksma kui riik vaid sellist tegevust toetaks ja sellele kaasa aitaks.
Tõsi...selle 40 miljardi eest saaks tuge vaid 200 - 400 tuhat inimest. Rahavajadus elamumajanduse ümberkorralduseks on aga tunduvalt suurem ca 150 või enamgi miljardit krooni.

Nagu ma mainisin ka energeetikafoorumil: parim viis tarbijapoolse meetmena varustuskindluse tagamiseks on ennekõike energiasääst!

6 kommentaari:

Ain Kendra ütles ...

Nii et tuumajama ehitamisest. Kas pole aga seejuures parim garantii kahe tuumajama ehitamine. Üks jama on remondis (hoolduses, tuksis) siis teine töötab.

Toivo Ellakvere ütles ...

250 kWh/m2/a, 30m2 jne

Kuidas ja kust need arvud saadud on? Viide ei teeks paha.

Marek ütles ...

Kahe tuumajaama ehitamine oleks nagu võtaks pöäästerõnga asemel paati kaasa teise ankru.
Nimelt: väljalülitumised pole ainult plaanilised vaid ka juhuslikud...mistahes olude tüttu juhtub seda. Ning tuumjaama võimus ei ole ühe seklundi jookusl sedavürd ksavatatav. Tuumjaama võimusts saab küll reguleerida kuid see protsess võtab nädalaid. Nii on tuumajaama võimsuskao reguleerimiseks-kompenseerimiseks vaja kiirelt reageerivat nn kuuma või pöörlevat reservi...see aga ei ole tuumjaam.

Ja need korterid ja energiakulud...see on korteriühistute teave mida nad on müniungate variatsioonidega esitanud.

Toivo Ellakvere ütles ...

Ikkagi, viide ei tee paha.

Urmas ütles ...

Muidugi on meil siin Eestis palju kokkuhoidmise võimalusi. Kuid seni kuni kokkuhoid inimestele pärale ei jõua, tuleb ju tarbitav elekter kuidagi liinidesse suruda.

Korterelamute soojapidamatus kajastub vast rohkem maagaasi arvetes kui elektri tarbimises.

Siinkohal meenub viimatine tuumaenergeetikateemaline Foorum, kus ka Raukas, Parts ja Ligi osalesid. Strandberg võinuks Raukaselt küsida, teineteist mittekuulavas ja paugutavas dialoogis, et just, kui öise miinimumi katame tuumaenergiaga, siis kus kohast päevaste tippude jaoks energiat võtame? Põlevkivijaamad ju samuti üsna kohmakad, neid ei pane ööseks seisma, et hommikul tuli jälle alla teha. Nii et vaid tuumajaama ehitamine pole lahendus, ainult sellega me oma energeetikat püsti ei hoia. Samuti ei saa loota, et päevapeale tuul tõuseb ja tuulikutega päeva õhtusse veame. Ning vaevalt elektripuuduses vaevlevad lätlased oma Daugava kaskaadhüdrojaama elektrit meiega niiväga jagada tahavad. Oleks ju tore lätlastele öösel müüa ja päeval osta, hea lähedal ja puha.

Anonüümne ütles ...

See jama jutt, et tuumajaamaga tagatakse Eesti elektrienergia varustuskindlud on populistlik ja ma arvan, et seda ei usugi tädi Maali kuskilt metsakülast. Minumeelest on ikka peamine eesmärk see, et toota vabaturule konkurentsivõimelist elektrienergiat. Antud hetkel ei ole selleks ilma kompensatsioonideta tuuleenergia ega ka tulevikus CO2 kvoodikaubanduse valguses põlevkivi energeetika. Biokütustel (puidubaasil) elektrienergia tootmine on täielik jaburdus, sest antud juhul tõuseb halupuu hind nii kõrgele, et keegi ei suuda seda enam osta ja peab hakkama oma eramaja kütma millega? - maagaasiga venemaalt (CO2), vedelkütusega venemaalt (CO2), kivisöega arvatavasti venemaalt (CO2), elektriga - hmmm - elektriga kütmise korral on oluline, et selle hind oleks madal, milleks aga ei ole ei tuule-, põlevkivi- ega ka biokütustel toodetav elektrienergia. See ei ole ka arvestatav, et inimesed soojustavad majad nii hästi ära, et neid ei olekski vaja kütte - selle tasuvus on 50 aastat. Kuhu me siis jõuame - tuumaelektrijaama juurde, sest selles toodetud elektrienergia on väga väikese CO2 sisaldusega (ei ole päris CO2 vaba) ja ka elektrienergia hind sõltub vähe kütuse hinnast. Energeetika konverentsil ütlesite, et Eestil ei tasu olla tehnika alal järelsörkija, kuid kas teie olete nõus oma nn. tagaaeda ehitama eksperimentaalset tuumaelektrijaama - mina ei ole ja seega olen nõus, et las olla natukene vanem tehnoloogia, mis on järele proovitud ja on kindel et töötab.