esmaspäev, 19. mai 2008

Metsavarguste lõpp


Metsavarguste lõpp on ka metsa lõpp, kui teoks saavad igatpidi vabameelsed plaanid metsaga toimetamisel. Vargused lõppevadki ju kohe, kui vargus, st keeluvastane võtmine, metsas loomupäraseks muuta. Nii on ju kriminaalsete tegude sagedus ühiskonnas seadusandjaist rohkem sõltuv kui pättidest. Pätiteod jäävad alles, kuid suhtumise teisenemine muudab need pehmemateks.
Muudatused metsaseaduses on metsahoolet tegemas mitte ainult pehmemaks vaid pea olematuks. Ökosüsteemi asemel on Eestis metsast (seaduse mõttes) saamas puiduladu.

Ilmselt olete kuulnud, et sõnal on idamaistes õpetustes keskne koht, lausutav mantra muutvat ilmagi. Erinevad Eesti ministrid ja ametnikud on metsade kohta lausunud mitmeid poeetilisi väljendeid: "Kui mets on küps, tuleb raiuda, muidu mädaneb ära!" ja "Metsa ei saa lasta üle kasvada, sest siis ei mahu palk raamist läbi!". Selliseid näiteid on veelgi.
Eesti metsamajanduse ja -tööstuse "endlösung" on enamiku puude rahaks saagimine-põletamine. Kallid saetööstused ja metsamasinad seisavad jõude ja vahetavad pankrotihaldurite vahendusel juba mitmendat ringi omanikke. Rahaline kapital ei tooda enam piisavalt ja sellesse masinavärki on kohe möödapääsmatu sisse valada veidigi looduskapitali.
Metsatöösturid tahavad jätta muljet, et küps mets on nagu küps tomat, mis kohe-kohe riknema hakkab. Tegelikult pole tomati küpsusel raieküpsusega mingit sarnasust, kuna viimane on teoreetiline ja pidevalt muutuses. Viimane kord detsembris 2006, mil toonane keskkonnaminister kehtestas oma määrusega uued lageraiet lubavad vanused, mistõttu muutusid raieküpseks kümned tuhanded hektarid metsa vanuses, mida aastakümneid käsitleti keskealisena. Seejärel, eelmisel suvel, esitleti metsatöösturite korraldatud raieseminaril RMK poolt männikutes varasematest aastatest kolmandiku võrra suuremal pindalal kavandatud lageraieid. Kuna metsateadlaste ütlust mööda olla raieküpseid metsi saanud järsku palju rohkem, oli kõik seaduslik. Praegu soovitakse raievanuseid veelgi alandada, sest metsateadlased öelnud, et majanduslikult olevat nii kasulik.

Veel ühest metsamantrast, mida ilmselt olete kuulnud: "Metsa juurdekasv on suurem kui raiumine!". Puu ja puit on vaid osa metsas olevast biomassist. Pealegi ei ole metsa kui ökosüsteemi tasakaal kindlasti säilitatav, kui raiutakse okaspuid ja juurde kasvab lehtpuid. Sest kõneldes metsamajandusest, peavad metsatöösturid silmas eelõige okaspuupalgi varumist. Ametlik metsakäsitlus Eestis on nagu anekdoot, kus vindine mees otsib pimedal ajal võtmeid laterna alt. Kaotanud on ta need aga hoopis mujal. "Miks siit?" küsimusele saadakse vastus, et valge on, seepärast.
Kes küll on need metsateadlased, kes sellist kasvu ja kasutuse mehhanismi on õigustanud? Eks holokaustigi aluseks oli veider ja kohatu rassiteooria.

Miks metsateadlased ei kõnele raietest erinevates metsatüüpides? Miks nad ei kõnele metsa kui ökosüsteemi tasakaalustatud kasutamisest? Miks ei kõnele raievanuste alandamisega paratamatult kaasnevatest muutustest ökosüsteemis ja sellest tulenevast vajadusest suurendada rangelt kaitstava metsamaa pindala? Milline on küll nende akadeemiliste prostituutide enesetunne, kes on oma tellimustöödega ette valmistanud hiilivat dendrotsiidi?
Siinkandis on mets olnud pikka aega. Mitte üks ja seesama mets, vaid muutlik ja muutuv. Puude loomulik suremine paarisaja aasta vanuselt ei ole kaasa toonud metsa suremist. Puud looduslikus metsas ongi lihtsalt erineva vanusega, vanemad asenduvad uutega. Metsa tähendus pole mitte ainult kultuuriline või emotsionaalne. Tegemist on ennekõike ühe terviklikuma ökosüsteemiga, millel oluline roll nii liigirikkuse hoidjana kui vete puhastajana. Olgu siis tegu pinna- või põhjavetega.
Teisalt, vaadates metsa töösturi ja majandusolendi pilgu läbi, on see ressurss. Me peame arvet ja põhjendame kalavarude kasutamist. Me peame arvet isegi surnud orgaanilise aine, põlevkivi kasutuse üle. Aga meil puudub selge arvestus ja arusaam metsast.

Eesti praegusest metsandusest on kadumas metsamajandamise kavandamise mõiste, mis üle maailma on tunnistatud jätkusuutliku metsamajanduse asendamatuks osaks. Metsamajandamise kavandamisel on Eestis pikk ajalugu. 18. sajandi lõpus kirjutati Liivimaa kubermangu ametlikes dokumentides, et raiemaht ei tohi olla suurem kui metsade samaväärne taastumine. 19. sajandi lõpus koostati esimene metsamajandamiskava, kus kirjeldati ühe mõisa metsi ja kavandati 10 aasta raied. 1998. aasta metsaseadusega kaotati metsamajandamiskava nõue. Selle taasrakendamine 2004. aastal oli vaevaline ja päris korralikult seda toimima ei saadudki. Kuid selle asemel, et metsaseaduse muutmisega metsamajanduslikku planeerimist tõhustada, soovitakse metsamajandamiskava uuesti kaotada. Vajadus majanduskasvu looduskapitaliga kompenseerida on suur.

Metsa tuleb käsitleda ennekõike kui tervikkooslust, millest on võimalik saada majanduslikult huvipakkuvat tooret. Selle toorme kasutamise kiirus ning mahud ei saa tuleneda mitte majanduse vajadustest vaid ökosüsteemi võimalustest. Globaalselt on inimkond täna käsitlemas kliimat kui terviksüsteemi ning ollakse kokku leppimas kasvuhoonegaaside emissiooni piirangutes. Sellistes oludes on pentsik, kui Eesti riiklik arusaam metsast saab olema "veel kasvava materjali ladu".
Surve metsale suureneb ka huvide mitmekesisuse tõttu. Mitte ainult metsatööstus vaid ka energiatööstus vajab metsa. Taastuvkütusena. See nõudlus kasvatab ka biomassi hinda, mis omakorda suurendab huvi.
See aga tähendab omakorda topelt suurt tähelepanu metsa kui terviksüsteemi suhtes: kütusena on kasutatav ka see, mis täna metsatööstusest metsa maha jääb. Jääb eesmärgiga tagada mulla taasteke ja liigirikkus. Tervikliku programmilise kava ja reegliteta metsamajandus viib selge metsa kui ökosüsteemi pöördumatute muutusteni.
Indoneesias on viimase 15 aastaga raiemahud vähenenud üle kahe korra. Praegu raiutakse seal umbes sama palju kui Eestis, suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit aastas. Seal on veidi teistsugune mets ja veidi teistsugune ökosüsteem. Metsa on seal aga pindalalt 40 korda rohkem kui Eestis. Tuleb arvestada, et parasvöötme metsad on mõnevõrra raietaluvamad kui troopilised, kuid kusagil on taluvuspiir mõlemal. Indoneesias, muide, peab metsamajandajal olema kolm metsamajandamiskava: 50 aastaks, 5 aastaks ja igaks aastaks.

Poole aasta eest sai soovitatud Eesti metsatööstureile Indoneesiasse puidu järele minekut. Nimelt võiks vihmametsadest puitu saada piisavalt ka Eesti vajaduste jaoks. Selleks sobib vihmametsade kaitsja Hillar Muul’i soovituse järgi „nopperaie” - üksikute puude väljavõtmine dirižaabli abil nii, et metsas tekib valgussõõr. Lageraiega kaasneva ökokao ja pinnaseerosiooni asemel võimaldab see kiiret liigirikkuse kasvu. Ja ei mingit massilist tee-ehitust, mille kulude katmine ahvatleb alati lageraiele.

Kahjuks pole olnud sellest huvitatuid. Ju terendas kohalik looduskapitalistlik metsasüst paljude jaoks juba õige lähedal. Ei saa õigeks pidada majanduskasvu tagamist iga hinnaga, eriti ökosüsteemi hinnaga. Omaaegsed investeeringud metsatööstusesse tehti kuhjaga üle toorainevõimaluste. Nõukogudeaegne iga-aastane raiemaht paar-kolm miljonit puidutihumeetrit kasvas lühikese ajaga mitmekordseks. See toetaski investeerimisoptimismi.
Looduskapitalismi olemuse mõistmine käib vahetuil võimukandjail ülejõu. Neile on see looduse muutmine rahaliseks või tootvaks ja mittetaastatavaks kapitaliks iga hinna eest. Siit ka ehk selgitus, miks roheliste esindajaid keskkonnaministeeriumist eemale hoiti. Täna näeme üht: igal hetkel soovitakse loodusest teha kapital mitte seda ei käsitleta kapitalina. Teadusliku maski taha pugenud tellimuskirjutajad on valmis musta valgeks selgitama ning avama uksi nii piiramatule metsaraiele kui kontrollimatule killustikutööstusele karstialadel.

Looduskapitalismi üheks tunnuseks peaks olema looduse kui kapitali jätkusuutlikuna säilitamine ning ökoloogilise pankroti menetlus nende suhtes, kes loodust kui kapitali säilitada ja samaväärselt taastada ei suuda.
On viimane aeg hakata majanduse olemuse muutuste üle aru pidama. Kliima ja keskkonnaga toimuv on märk vajadusest väärtussüsteemi laiendamiseks, avardamiseks ja sisukamaks muutmisest. Ja selles seoses on mets ikkagi mets mitte puupõld.

1 kommentaar:

Ivo-Hannes ütles ...

Kõikvõimalike reformide varjus on taolist metsapoliitikat aetud vähemalt viimased viisteist aastat.
Stardipauguks loen ma metsavahtide ametikoha kaotamist,sellele järgnes suur metsavarguste laine ja tänaste saeveskite teke.
Metsavahil võttis oma 700-1000ha metsa tundmaõppimine vähemalt kolm neli aastat ja seda pea igapäevaste ringkäikudega.Nüüd kui järjekortselt metskonnad liidetakse jääd järelvalvet tegeva metsniku õlule poole maakonna suurune teritoorjum,mis käib kaugelt üle inimvõimete piiride.
Palju on roheliste hulgas neid kes on kunagi metsaga tegelenud,nii mitmeidki,aga oskad sa Marek öelda mõne nime kes kuuluks erakonda ja töötaks RMKs