Kärpimispsühhoos jätkub

Järgmine nädal riigikogus tõotab tulla selline nagu olen neid mõnel korral näinud varemgi: kurva noga rahandusminister saabub saadikute ette ja ütleb, et majandus ei olegi kasvule pööratud ja taas ulevat teha eelarvekärpeid. Üllatus-üllatus...see, et eelarvest võib kaduda kuni 25 miljardit võrreldes esialgu planeerituga oli selge juba eelmisel aastal kui Eesti Panga augustibluffi (loe: paariprotsendise majanduskasvu unistus) tuli kuulata.

Tänases ETV hommikusaates märkasin kolleeg Taavi Veskimäge, kes kuulutas, et kui ikka piisavalt ei kärbita siis ikka eurot ei tule. Huvitav teooria iseenesest kuid veidi mõeldes saate ju isegi aru, et euro pole mitte riigi teene vaid ühiskonna tegevusvõimekusega kaasas käiv võimalus. Tööviljakus, innovatiivsus...nimetage vaid sellelaadseid...just need tekitavad eurokriteeriumitsesse sobimist, mitte vaid eelarve pügamine.

Ainult kärpimine, või siis ainult veelgi sügavam kärpimine on muutunud ainsaks sõnumiks mida valitsuse poolt pakkuda on, siis pean vajalikuks taas öelda: see ei ole mitte ainult rumal vaid täiesti ohtlik plaan. Sellise plaani lõpp on ennasthävitav ja seda senikaua kuni puudub uute majandamisvõimaluste tekitamise plaan.
Ja see puudub...pole kahtlustki.
Kõik siinkirjutaja roheliste kolleegidega tagasihoidlikud püüded neid plaane tekitada on lõppenud kahjuks võimuliidu eitamistega:

Meie soov anda säästlikule ehitamisele ja hoonete energiasäästlikuks renoveerimiseks 10 miljardit krooni riigi tagatisi lõppes riigikogus sellega, et rahandusminister nagu tema poolt majanduskomisjoni saadetud ametnikki valetasid. Mõlemad väitsid, et tagatiste andmine tekitab riigieelrvesse tagatiste ulatuses kohustusi. Ei nüüd riigiteevisoonis rahandusest ja eurost rääkiv Veskimägi ega ükski teine võimupoliitik ei protesitinud selle ilmse vale vastu. Kohustuste võtmine ilma reaalsete väljamakseteta nimelt ei saa kajastuda ühelgi moel riigieelarves, mis kujutab endast kassasse pandavate ja sealt võetavate rahahulkade tegevusteks jagatud loendit. Esitatud vale muutud ettekäändeks, miks sellest energiasäästu toetamise plaan otsustati tagasi lükata.

Kõnealuse plaani mahalaitmisel arvati samuti, et vaid ühe sektori selline eelisarendamine pole nagu õigustatud. Kuidas pole: suur osa töötusest ja majanduslangusest ongi tänaseks toimunud just ehitussektoris ja sellega puutumuses olevates valdkondades.

Asendavat plaani tänaseks ei ole nagu ei ole tänaseks tegelikult ka lahendusi ju energeetikaski. Arengukavad, mida energeetikas on tehtud, pole ju tegevusplaanid vaid eelkõige literatuursed raamid energiasektorile. Sisuline tegevusplaan puudub aga siiani. meenutan: selle vajadusest kõnelesid rohelised 2007 aasta augustis. Siis kukutati erakorraline energeetikaistung kolinal läbi.

Praktiline tegevus energeetikas on aga hoopis muud kui majandust kosutav. Avamere tuuleparke ehitada tahtjad ootavad merepõhja ehitamise õigust (loe: investeerinute tegemise stardipauku). Kaks kanget: justiitsminister Lang ja majandusminister Parts arutlevad aga selle üle kuidas seda ikka õiguslikult kõige korrektsemalt saavutada. Oludes, kus riik vajab investeeringuid teatab Juhan Parts riigikogus asjakohastele küsimustele vastates, et las need investorid tulevad siis tema juurde (oma rahaga)..aga ta ei olevat neid näinud. Ministri asi pole mitte sellistel (seaduse puudumise) puhkudel investoritega kohtuda vaid tagada investeeringuteks sobilik õiguskeskkond.
Vägisi hakkab tekkima mulje, et kogu muu energeetika areng on pärsitud vaid selleks, et luua olud osasid poliitika- ja majandustegelasi tuumaunistuse realiserimiseks. Otsuseid, mis sisuliselt edendaksid näiteks taastuvenergeetikaet ei ole ega ole nähagi. Lubadused vaid! 10 aasta jooksul on Eestisse tekitatud ca 70 MW taastuvenergeetilisi elektritootmisvõimusui. Järgmise kümnendi jooksul tuleks neid juurde tekitada kümnekordselt. Seda ei saa teha kümnendi viimasel aastal!

Või siis teine praktiline tegevus, mis on seotud elektrituru osalise avamisega käesoleva aasta algusest. Nimelt pidi olema 35% Eesti elektritrust selle aasta algusest avatud. Selle lubaduse peale kolis siia ka põhjamaade elektrituruplats NordPool. Juba 2007 aasta lõpul. Kui aga selgus, et jätkuvalt on tarbijal võimalus osta riiklikult subsideeritud odavat põlevkivielektrit siis loomulikult mingit turgu ei käivitunud. 60 miljardi kroonise aastakäibega börsiettevõte kadus Eestist ja sellega koos võimalik, et kaob ka huvi ehitada teine elektriühendus Soome (Estlink 2), kus NoerdPoolil oma osa mängida. Tulemuseks on paraku see, et kui käesoleva aasta sügiseks pole Estlinki otsus tehtud kaob ka Euroopa Liidu 150 miljoni eurone toetusraha sellele kavale.

Seega: kuhu ka ei vaata sisulisi otsuseid pole ollagi. Majandust juhitakse enesehävituslikule teele. Käesoleva aasta juunikuu on kriitiline kuu. Nimelt laekuvad selleks ajaks ettevõtete majandusaasta aruanded. Need on aga arvatavalt üksjagu masendavad. Kui selleks ajaks pole optimistlikke plaane süveneb masendus veelgi. Ettevõtja masendus tähendab aga kas ettevõtte pankrotti või likvideerimist.

Tulen tagasi oma üle aasta taguse seisukoha juurde: viimastel riigikogu valimistel lubaduste andmine toimus soostuks teistes oludes, kui need on täna. Aus ja täna lahendusi pakkuv oleks uued valimised uute lubadustega. Vastupidisel juhul sksiofreeniline olukord vaid süveneb: need kes on lubanud üht peavad tegema sootuks muud kuna pole üldse seotud nende mistahes lubadustega. Selle tulemusena näemegi tekkimas aina uusi ja uusi kummalisi kavasid, mille üle pole otsustanud mitte valijad vaid võimul olijad ise. See on ohtlik, kuna valijatega seose puudumine muudab võimukandjad sageli liialt meelevaldseiks. Vahel ka ohtlikult meelevaldseks. Ja valimisi ei asenda kahjuks erakondade populaarsusuuringud.