Papist mõõkadega rüütliturniir Toompeal

Võitlus eelarveaukude ja töötajate huvide eest on pimestamas nii meediat kui kahjuks ka kustutamas inimeste mälu. Proovige meenutada mõnda tegu, mis valitsusest või võimuliidust lähtuvana oleks elvadanud mõnd majandussektorit viimase aasta-pooleteise jooksul?
Ses osas toon mäluvärskendust ja selgitan, mil moel tegevusetus ja otsesõnu ka valetamine on viinud tänase riigisektori ning ka majanduse kurva olukorrani.

Minu poolt juba tõesti väsimatuseni korratud põhimõte on järgmine: ei ole võimalik kärpida riigieelarvet ja žongeelrida maksudega lootuses, et see parandab riigikassa ning majanduse olukorda. Ei paranda!
Tõsisteks parandusteks on vaja majandamise toetamise plaani. Õieti vist juba: oli vaja, sest aina sagedamini tundub, et ka sellega on hiljaks jäädud.

Asjade ajaline areng ühe majandussektori, ehitussektori nimelt, taaselustamise katsel oli aga järgmine:

4. novembril 2008 algatavad Rohelised eelnõu "Riiklike tagatiste andmine energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks". Selle sisuks oli anda 10 miljardi krooni ulatuses tagatisi neile, kes võtavad laenu selleks, et oma kodu energiasäästu märkimisväärselt parandada ja alanda da energiatõhususarv tasemeni 40 kWh/m2/a.

18. detsembril 2008 annab valitsus selelle eelnõule arvamuse, milles ütleb, ühtpidi, et selline ühe sektori edendamine pole põhjendatud ja teisalt, et tegelikult pole võimalik Eesti oludes sellist energiatõhususarvu nagu 40 kWh/m2/a üldse saavutadagi. Tegelikult on see loomulikult võimalik. 13 päeva pärast algab innovatsiooniaasta!

12. jaanuaril 2009 toimub Riigikogu majanduskomisjoni istung, kus Rahandusmninisteeriumist osaleb Urmas Koidu (minister padari alluv ja tema sõnumitooja), kes teatab komisjoni liikmetele, et tagatissumma on täismahus kohustus riigieelarvele ja sellele on vaja katet (ehk, et see tulevat kajastada täies mahus riigieelarves). Selles osas ametnik eksib, et mitte öelda valetab komisjoniliikmetele suu, kõrva ja silma sisse, sest riigieelrvas kajastuvad ainult kassatoimingud, ehk kohustus ei saa see kindlasti olla kogu tagatissumma ulatuses vaid ulatuses, kui suure tõenäiosusega tagatisi jooksval aastal realiseerida tuleb. Esimesel aastal käivitatkse majandusprotsessid ja selel tagaitse realiseerimise tõenäosus oleks nullilähedane.
Rahandusminister Ivari Padar kinnitab kõigile võimuliidu liikmetele, et kui riik annab tagatuisi 10 miljardi krooni ulatuses peavad need kõik kajastuma ka riigieelarves. Sellest saab eelnõu läbikukutamise alus.

20. jaanuaril 2009 arutatakse eelnõu riigikogu suures saalis ja vastuväitjatena esinevad seal võimuliidu esindajad, kes ütlevad järgmist:
Keit Pentus „...Aga tulla praeguses majandusolukorras välja ettepanekuga pakkuda 10 miljardi ulatuses riigipoolset garantiid – see ei ole realistlik ettepanek... Ka peaksime meie siin saalis sobivat lahendust edasi otsima. Konkreetset eelnõu me oma fraktsiooniga paraku toetada ei saa – just põhjusel, et see sisaldab täiesti ebarealistliku riikliku rahalise kohustuse võtmise ettepanekut...“ Suurte kärbete tegemiseni jäi vaid mõni kuu!
Eelnõu hääletatakse loomulikult maha.

Mida oleks see eelnõu andnud pankade ja ehitusettevõtete ning korteriühistute hinnagul?
1.Ehitussektor oleks hakanud kasvama ca 100 miljoni krooni võrra kuus.

2.Aastaga oleks ehitussektori tööhõive taastunud ca 15-18 tuhande inimesini ja teisel aastal oleks tööhõive energiasäästuga tegelejate hulgas võinud küüündida kuni 25 000 inmeseni.

3. 10-15 aasta perspektiivis säästnuks elanikud oma energiat raiskavatelt korteritelt kordi rohke ning majandus oleks saanud sootuks uue rahalise sisenid selmet lihtsalt ilma kütta.

Loomulikult oleks hakanud riigieelarvesse laekuma makse, nagu ka töötukassasse ning muutused töölepinguseaduses poleks olnud ehk nii vaevalised...
Toimuivat selle sees olles jälgides on kahetsusväärne, et järjest on tegevusetusega maha magatud mitemed sisulised võimalused majanduse edendmaiseks ja täna polegi valitsusliidu liikmetel muud võimalust kui etendada avalikkusele tobedat rüütliturniiri oma vägevuse ning tähtsuse kaitseks.

Samasuguseid maksulaekumiste parandamise võimalusi on aga maha magatud teisigi:

1.Jätkuvalt puudub veekogu põhja ehitamist reguleeriv seadus, mis võimaldaks alustada suuremahuliste investeeringutega avamere tulleparkidesse (summad ulatuvad kuni 30 miljardi kroonini järgneva 3-5 aasta jooksul)!

2.Avanemata elektriturg (35% elektriturust pidi olema vabaturuna toimiv alates 21. jaanuarsit 2009) peletas Eetsist põhjamaade elektriböresi NordPool ja on tegelikult kahtluse alla seadnud ka võimaluse alustada teise Eesti ja Soome vahelise elektrikaabli ehitust. Tulemuskes on see, et pidurduvad ka investeeringu elektritootmisse, sest riiklikult reguleeritud hind ei taga investeeringute tootlust ega võrdset konkurentsi energiaturul.

3.Puuduvad toimivad lahenused kohaliku väike ja mikrotootmise käivitamiseks. Potentsiaal sellise tootmisega katta sisemajanduse vajadusi on olemas kuid puuduvad mehhanismid, milelga näiteks väikeühistu saaks enda kasutusse meierei, köögi või pagaritöökoja. Just selliste lahenduste abil saaks jalule tõsta nii piirkondliku arengu kui tekitada konkurentsi toiduturul, mis suurtootjate ekspordi hääbumise tõttu ons sattunud üsna kehva seisu.

See nimekiri on tegelikkuses oluliselt pikem. Juhul kui majandusportsesse jätkuvalt turgutama ei hakata on jutud nii maksude muutustets, töölepingu seadusest ja kes teab milelst veel tühjad ja tulemusteta.
Tegemist ongi mitte sisulise võitlusega Eesti huvide eest vaid elu immiteeriva rollimänguga, kus on nii, higi, pisaraid, kapjade plaginat ja üleskeerutatud tolmugi, kuid vaatajale märkmatult materdatakse üksteist vahtplastist mõõkade ja sõjanuiadega.

Mitte seda, et peaks tõelised sõjariistad valima pehmete ning ohutute asemele vaid tegelikult oleks viimane aeg siiski mõtlema ja arutama hakata ning loobuda arusaamast, et vaid võimuliidus osalemine ananb maailma mõistmiseks kõik vajalikud oskused ja teadmised.