Valimistulemus: otse kui Ohmi seadusest

Jutt on sedapuhku siis kohalikest valmistest. Nendest, mis just mööda said.
Lugesin-kuulsin, et kui näiteks mul oleks ikka linnapeade teledebatis lips ees olnud, siis oleks ka roheliste valmistulemus parem olnud.
Päris huvitav tähelepanek ja sõltuvus, kas pole. Sama huvitav, kui oli valimiskampaania ajal kuulda erinevate politoloogide ja sostsioloogide käest seda kuidas see , teine või kolmas erakonna programmiline punkt mõjutab (no või võib vähemalt mõjutada) valimistulemust.

Segadusest välja aitab aga arvude vaatlemine ning nendevaheliste seoste leidmise püüd. Pärast valimisi on arve rohkem kui enne. Panused on tehtud ja tulemused saadud.
Vaatleme, millest siis sõltub kohalike volikogude valimistulemus. Statistiliselt.


2009 aasta kohalike volikogude valimistulemuse ja arakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos.


2005 aasta kohalike volikogude valmiste tulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vaheline seos (ka 2000 aasta valimistulemuste ja erakondade nimekirjade pikkuse vahel on samalaadne seos)

Nii 2000, 2005 kui 2009 aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindet erakondade jaoks näib olevat lihtsakoeline: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90% valimistulemusest!
Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Ohmi seaduski mäletamist mööda ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada.
Piltlikult öeldes:

Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekrija pikkus ja muud asjad) / Takistus.

Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid,- pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub konkreetsetel valmistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.

Takistuseks on igal kui valimisel arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga kui poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on arusaadavalt ka kandideerijaid ise. Üksteise jaoks. Needsamad A väited B kohta, et "see lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C" on valmistaksituse avaldumise lihtsaimad vormid.

Üleriigiliselt avalduv selline küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi. Seda siis konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.

Minu tähelepanek ei pretendeeri mõistagi mingile põhjalikule avastusele Eesti valmismehhanismides. Pigem osutan sellel, et eesti valmismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem ka need, kel viitsimist ka arvandmeid erinevat moodi kõrvu sättida. Mina tegin seda pisteliselt ja tulemus oli üllatavalt huvitav. Üleskutse selles, et tehke seda, kel selleks kirge ja rohkem aega süvenenumalt ja põhjalikumalt.

Loomulikult võib ka sellest teadmisest lähtuvalt küsida, et mis on siis põhjuseks, et osadel õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel. See on oluline küsimus. Samas tuleb tõdeda, et päev enne valimisi teledebatis osalevate inimeste riietus ja jutt ei saa ilmselt olla sedavõrd suur mõjutegur, sest selleks hetkeks on nimekirjade pikkus juba paika pandud.
Mis on aga konkreetsed suhted Euroopa parlamendi või riigikogu valimistel on iseküsimus. Kohalike volikogude valimisstatistikast siin palju abi pole.
Selge on aga, et võimuna realiseerub alati mingi potentsiaal selleks võimuks ja selle potentsiaali realiseerimise teele on seatud erinevaid takistusi. Üllatav on lihtsalt see, et vähemalt kohalike volikogude valimistega seotult see avaldis niivõrd lihtne on.
Võimumehhanismide kvantitatiivseid suhteid on Eesti teadlastest enim uurinud ja kajastanud Rein Taagepera.
Loodan, et mu tagasihoidlik tähelepanes võiks innustada sedalaadi relatsioone laiemalt uurima.
Minult on küsitud, et millisel moel võiks see lineaarne seos kirjeldada näiteks Indrek Tarandi valimistulemust. See seos ja sõltuvus ei saagi, on vastus. Küll aga võib põhjusi otsida põhimõttest, mille kohaselt võim (häälte arv) on seotud potentsiaali ja takistuse suhtega. Põhjusi võime otsida nii potentsiaalis, mis oli nende valimiste kontekstis ütlemata võimas (olles suunatud tundlikule küsimusele partokraatiast) ning teisalt oli takistus Tarandi potentsiaali realiseerumisele tavatult madal (esindatus meedias jms).

Tähelepandust saab järeldada nii mõndagi parema ehk siis rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed.
Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks.
Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja sisu kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata siis sellest millisest kastist ta pärit on.