neljapäev, 10. juuni 2010

Sambatantsu lugu



Autorid kavandasid samba.
See pidi tulema klaasist ja kirgas.
Kirgas nagu jää.

Soovitati ja öeldi, et nii ei pruugi see välja nägema hakata. Klaas on suurelt kapriisne.
Pakuti muidki materjale. Läbikumavat tehiskivi näiteks. Seegi saanuks olla kirgas kui kevadine lumi.
Autorid ütlesid, et peab olema klaas.
Soome klaasimeistrid ütlesid, et see võib isegi ehk võimalik olla aga mitte nii lühikeste tähtaegadega.
Lühike tähtaeg oli ministrile auasjaks.

Leiti tšehhid. Oludes, kus kaitseministeerium ei ole kunstiloomingu tegemise koht, leiti nende poolt klaasimeistrid, kes polnud varem midagi sellist teinud. Nad lubasid teha. Nii samba kui lambid selle sisse.
Kiirelt, rutakalt, katsetamata ja nagu täna näeme ka oskamata.

Sammas saadi valmis ja ka helendama. Ilu nähti pigem samba faktis kui selle kehastuses.
Mõned korrad see sammas ka helendas.
Siis hakkasid lambid kustuma. Paneelid roosatama.
Probleemid, probleemid, probleemid.
Lõpuks oleks kukkuvatest sambaosadest ehk lapski surma saanud.
Kas vabaduse eest?

Vabadussõja võit ei ole kahjuks sama mis selle võidu tähistamiseks tehtud sammas.
See võit on kindel aga mitte see sammas. See laguneb ja kaotab nägu meie silme all.
Mille tõttu?
Selle tõttu, et teadmistest ei peeta.
Meie rahvuslik ja riiklik huvi on oma vabadust selgelt au sisse tõsta.
Seda ei saa aga teha rabistades ja rutates. Tahe peab olema tasakaalus teadmiste ja oskustega.
Meil ei olnud.
Loodeti lepingule. Lubada ja kohustada ei saa aga enamaks kui loodus võimaldab.
Katse jäi tegemata. Vaatamata kiirustamisele on aeg raisus.
Lisaks ajale on ka sammas raisus.

Kuidas mujal tehakse?
Hollandi kunstnik Jaap Durpsteen kavandas Hilversumi Helide ja Kujutiste Instituudi (vaba tõlge Sound and Vison Institute) klaasfassaadi. Selle tegemiseks kunstniku kavandatu moel puudus tehnoloogia. Saint Gobain oli valmis küll selle fassaadi valmistama aga mitte välja mõtlema kuidas trükkida klaasile värvilise klaasiga kujutis, mis oleks selline nagu kunstnik soovis.
Selleks loodi vastav tehnoloogia. Seda tehti riiklikus tehnoloogiauuringute ja arenduse asutuses TNO.
See oli hollandlaste jaoks strateegiline tehnoloogia. Loomulikult selleks, et nende kunst kestev ja asjatundlik välja pasitaks.
Ja paistabki.
Aga meil ei paista.

Miks?
Sest me arvame ikka, et kõik on ostetav.
Et kusagil on pood ja riiul, millel on täpselt see mida me vajame.
Aga ei ole.
Vabadust pole riiulil nagu ka vabaduse jaoks mõeldud erilist sammast ega selle tükke pole riiulil.
Selleks tuleb vaeva näha, mõelda ja nuputada ja katsetada.
See ei puuduta mitte ainult sambaid ja kauneid klaaspindu.
See puudutab kogu meie julgeolekut ja kaitset.
Selleks on vaja teadmisi ja oskusi.
Meie vabadus tulebki teadmiste ja oskuste kasutamisest ja austamisest mitte nende vältimisest.
Vabaduse platsil pole mitte vabaduse mälestusmärk vaid teadmiste ja oskuste süsteemikindla eiramise häbiplekk.

Selle häbipleki juures on paraku ka inimeste nimed.
Mitte nende, kes meie vabaduse eest võitlesid ja otsa said.
Hoopis nende nimed, kes teadmisi ja oskusi põrmu tallavad.
Vaatamata oma kõgetele tiitlitele, kraadidele ja ametitele.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Anonüümne ütles ...

Sümpaatne ja südamlik sisukas tekst. Tänan.

Anonüümne ütles ...

Kui ma peaks hetkel nimetama kaks Eesti kõige suuremat poliitaferisti ja populisti, siis nendeks oleksid kõhklemata Jaak Aaviksoo ja Marek Strandberg, aga selle kirjutise ja karikatuuri eest siiski respekt autorile.

Priit ütles ...

Vaat ei saa aru, miks see sammas nüüd Aaviksoo isiklikuks projektiks on kujutatud?
Ega siis Aaviksoo seda kujundanud, ega ka ainuisikuliselt välja valinud.

Kõiki asju ei pea isikutega siduma.

Keit Tamm ütles ...

Lugu sobib hästi ilmestama ka teie tänast raadiointervjuud. +1