Meie tavaline igapäevane vale

Hannes Rumm väidab oma arvamustekstis (EPL 26. november 2010) ühe vale teise järele.
Alustame viimasest. Enne nn allikakaitseseaduse hääletust võetud 10 minutise vaheaja jooksul olevat keegi tulnud ja minuga midagi lägi rääkinud ja diili teinud (Rumm:"Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt."). Mitte midagi sellist ei ole aset leidnud. See on lihstalt vale.

Inimesed, kes olid tulnud riigikogu rõdule toimuvat jälgima just selleks, et vaadata, kas enne hääletust toimub mingeid koondumisi ja arutamisi, kinnitasid, et meie fraktsiooni liikmetele ei lähenetud ega räägitud. Selline väike vale siis algatuseks justnagu ausana ja õigluse eest seisva Rummu poolt.

See, mis aga sündima hakkab oli mulle aga selge juba hääletamisele eelnenud kolmapäeval kui üks meediaettevõtja saatis mulle kirja, mille soovitas "langi tanki" kraavi ajada.
Sõrmede soojus polnud riigikogu puldi klahviddelt veel lahkuda jõudnud, kuis sama meediaettevõtja omatavas kanalis ilmus anonüümne artikkel, mis sisaldas suure hulga alusetuid väiteid, miks ma olevat oma otsuse just sellisena teinud.
Aitäh Hans! Ega muud poleks tegelikult arvanud ja oodanudki.

Rohelised ega mina isiklikult pole kindlasti teinud mingit Rummu väidetud arvatavat diili. Kui Rummule on teada diil või selle osapooled siis, mis on selle diili sisu? Kes on osapooled?
Või milline see olla saakski.
Mõtlen, et mis on ehk olulisemaid muudatusi, mida meil (Rohelistel siis) on õnnestunud 2011 aasta riigeelrvesse teha? Ehk siis 60 miljoni krooni võrra suurendatud toimetulekutoetused. Milline võiks olla selle sammu isiklik kasu mida ette heita?

Ehk veelkordselt, milline on mu mulje toimunust.
Kõnelaune seadus ei saa ühelgi moel muuta karistatavaks tõerääkimist ja selle harrastamist ükskõik kui suurtes tiraažides. Sõnavabaduse tähendus on loomult ikka mitmepoolne ja vaba sõna kasutamine ei saa kindlasti toimuda alusetult (valet kasutades) kedagi teist kahjustades või söödaks muutes.

Just söödaks, sest ajakirjanduslik meetod, kus alusetu väide tiražeeritakse lootuses ja ootuses, et asjassepuutuvad asuvad end õigustama-kaitsma-väitlema, on tänaseks päris levinud.
Just seda meetodit praktiseerib antud hetkel ka Eesti Päevaleht andmata mulle kohest võimalust Rummu valele vastata. Eks ikka selleks,e t vale levikut ja kestvust siis esilekutsutud arutelus mingilgi moel piirata.
Las kestab vastuseta vale esmaspäevani või koguni nädala! Lehes pole kindlasti nii kohese avaldamise jaks ju ruumi, eks!? Klikke tuleb rohkem ja reklaamimüüjad löövad nurru.

Eelmainitud kirjastaja kahtlustas mulle saadetud kirjas, et kõnealuse seaduse tegelik mõte olevat hoopis vaat milles:
"Lang tahab miilitsataustaga kohtunikele anda arutada, palju üks või teine riigiametnik solvuda võib."
Päris karm kahtlustus. Mina omalt poolt juhin tähelepanu sellele, et tegelikult on täna juba kohut mõistetud kohtuniku üle, ja ta ka süüdi mõistetud, kes tegi oma otsuse kallutatult aga ilma isiklku kasusaamise huvita.

Ja lõpuks veel otsusest. Rummu teada on tehtud mingi räpane kokkulepe. Mina olen jätkuvalt veendunud, et õiguslik tasakaal meedia ja selle käsitletavate vahel on vajalik nagu ka selgem kohtupraktika ses osas. Ma pole kunagi teisel arvamusel olnudki.
Ainus kokkulepe, mille tegin ongi kokkulepe iseendaga, et hääletasin nii nagu tõeks pidasin…tegemata kokkulepet meediaga, kelle esindajate raevukust võinuks ma vältida või tegemata ka kokkulepete Rummu ja tema erakonnaga või kellega iganes teisega.

Nagu ka Rummu kirjutisest ja Päevalehe toimimisest näha, on võimalik Eesti ajakirjanduses süüdimatult avaldada valet kelle iganes kohta. Olukord on muu hulgas ka selline, et vaatamata palvele avaldada võimalikult koheselt ka omapoolne õiendus selle Rummu valejutu kohta pole Päevaleht leidnud selleks võimalust. Mis kaalutlustel? Mul on põhjust arvata, et näiteks ärilistel kaalutlustel: pikemalt püsiv konflikt müüb teadupoolest paremini ja kutsub rohkem hiireklikke tegema.

Ja kuidas siis on selle süütuse presumptsiooniga: "Süüdi!" kuna toimetus väidab nii arvamusekirjutaja suu läbi ilma tõendeid küsimata ja vastuväideteks aega ja ruumi andmata.