Parteiraha paremast allikast

Parteidele riigiraha maksimine on muutunud saagiks havi suus. Selle ärarebimine on pea-et võimatu. Miks seda teha ei saaks või ei tohiks...teate, argumentidest ja pisaraid silma toovast retoorikast ju puudust ei tuleks.

Siinkohal esitan mõned lihtsad põhimõtted, mis ehk veidi sellist poliitilist ettevõtlust muuta saaksid.

Esiteks.

Kui riik on otsustanud, et erakonnad peavad saama oma poliitilise talitamise jaoks mingi summa X siis vähemalt sama suur summa tuleb anda ka kodanikuühiskonna sihtkapitali kasutada, et edendada muid vabaühendusi siis vähemalt samasuguse rahavõimenduse ja toega.

Teiseks.

Pool eraldatud summas S tuleb lasta valijatel enestel erakondade vahel laiali jagada. Seda saab teha riigikogu valimistel ja üsna lihtsal moel. Iga riigikogu valimistel osalenud erakond saab järgnevaks neljaks aastaks igaaastase riikliku rahatoe, mille suurus on proportsionaalne sellele erakonnale antud häälte arvuga.

Ehk siis esimene osa partei saadavast riigirahast arvestatakse selliselt:

OSA1 = S/2 x (parteile antud kehtivate häälte arv /kõigi valimistel antud kehtivate häälte arv)

Miks selline valik on vajalik? Peatumata muudel põhjustel siis kasvõi selle tõttu, et valimistel kaoks üks rumalamai poliitiliste konkurentide mustamise viise: "Ärge neile häält andke, sest nad ei osutu niikuinii valituks ja seega läheb te hääl kaotsi!"

Sel juhul ei lähe kaotsi ja valija maksumaksjana ka teab, et ta on andnud end poliitliselt parimine esindavale jõule ka mingigi võimaluse oma seisukohtadega edasi toimetada. Neid tutvustada ja arusaadavaks teha.

Kolmandaks.

Teine osa erakondadele antavatest summadest tuleb aga jagada kõigi Eestis registreeritud ja toimivate erakodnade vahel võrdselt.

OSA2 = S/2/toimivate erakondade arv.

Seda aga lisaklausliga, milleks on, et tegemist on maksimaalse võimaliku summaga, mida erakond saada võib. Erakonnale makstakse ses osas välja samavõrd raha, kui erakonna liikmed on ise erakonna kassasse liimemakse tasunud.

Raha tuleks erakonnas ikka panna sinna , kus on liikmete ühine suu, mis nende eest räägib. see rahastuspõhimõte paneks ka kõik erakonnad võrdsemasse seisu ja innustaks liikmeid tasuma liikmemakse ja samuti osalema oma organisatsiooni toimimashhoidmises. Täna on liikmete osakaal erakonna kulude kandmisel õige väike. Kui rohelised välja jätta, kes vist jätkuvalt enim ma parteid liikmemaksudest ülal peavad.

Kui erakonna jaoks OSA2 täies mahus kasutamata jääb, kuna liikmed ei tule sellega kaasa, siis ülejääk rändab riigikassasse tagasi.

Siia tuleks lisada erakonnategevuse korralmiseks veel mõned põhimõtted:

Madalam valmiskünnis, 2% näiteks, ja sellest tulenev võimalus ka Riigikogus hiljem vabamalt koalitsioone ja parlamendifraktsioone moodustada, mis täna on piiratud: fraktsiooni jaoks peab olema vähemalt 5 saadikut ja fraktsiooni saab moodustada vaid konkreetse eraonna saadikutest, mille nimekiri riigikokku valiti.

Valmisvõimaluste ühtlustamises tuleks loobuda kautsioninõudest, mis on erakonna majandusliku nõrgestamise üks karmimaid seaduslikke vahendeid. Ning kõigile erakondadele tuleks riiklikult hankida ühetaolised võimalused meedias, mida siis erakonnad valmiseelselt saavad oma sisuga täita. See puudutab nii välireklaami kui meediareklaami võimalusi.

Kõigile tagatakse võrdne meediaplaan ja selle maht...sisu on igaühe enda teha.

Seda siis valmiskampaania perioodil.

Erakonna enda poliitilise sõnumi edastamiseks mistahes ajal on aga erakonnal võimalik ja lubatud kasutada summat, mis ei tohi olla suurem kui OSA2 ja pool sellest summast peabki olema tulnud just liikmemaksudest.

Ma usun, et see võiks leevendada veidigi seda, et erakondlikust tegevusest on tänaseks saanud riiklikult vaid suuri poliitorganisatsioone soosiv ajupesuettevõtlus.

Sellelaadse etetpaneku edastavad rohelised ka mu teada põhiseaduskomisjonile, milline neid ettepanekuid rahastamismudeli paremaks muutmiseks on küsinud.

Võrdust pole siin väiksema liikmearvuga erakondadele nüüd küll märkimisväärselt rohkem aga ebavõrdsust ja liikmete omavastutust jälle oluliselt rohkem kui seni.

Eks me siis näe, millised on vastused, miks seda kohe üldse teha ei saa või mine tea, äkki võetakse koguni omaks.

Tänase poliitmajoriteedi suurimaks hirmuks on kujunenud poliitiline mitmekesisus riigikogus ja sellega sõditakse. Siiski on poliitiline arvamusrohkus parlamendis siiski meie suurimaks eeliseks ning parim viis leida keerulistes või väga keerulistes olukordades parimaid lahendusi.