Mürgikeetja Friedman

Mürgikeetja Friedman

Eesti Päevaleht tellis loo ühe ülikooli rektori arvamuse kohta nagu kodanikupalk oleks mürk ja meid äästvat töörügamine.

Loomulikult tuleb tööd teha aga pigem on küsimus selles, et nüüsiagse rahakorrlduse loomupäraseks osakks ja omalaadi sostiaalabi tegevuseks võiks olla kodanikupalk. Friedmani käsitluses siis negatiivne tulumaks. Jagan teiega siin seda, mida Päevlaehele kirjutasin.

Albert Einstein oli veendunud kvantmehaanika puudulikkuses. Võttes aluseks selle postulaadid, järeldas ta koos füüsikute Boris Podolsky ja Nathan Roseniga, et kui kvantfüüsika paika peab, peaks justki samast protsessist tekkinud kvantosakesed jääma igavesti seotuks, kui need ka teineteisest valguse kiirusel eralduvad. See polevat lihtsalt võimalik, väitis aegruumi mõiste looja.

Katsed on seda tänaseks kinnitanud ja täna edastatakse nn kvantpõimituse tehnoloogiaga andmehulki ja krüpteeritakse neid.

Rahanduse ja majandusega on lähedased lood – olles kasutusse võtnud Milton Friedmani osad majandus- ja rahandusmõtted, on osa neist rakendamata jäänud. Need olevat nagu terve mõistuse vastased või hoopis mürgised.

Siinkohal tuleb juttu kodanikupalga ühest avaldumisvormist – Friedmani pakutud negatiivsest tulumaksust.
Veidi ajaloost. Raha ajaloost, et selgitada, mis viimasel ajal on raha sisus muutunud. Tõsi, see viimane aeg jääb juba aastasse 1971, kui toonaselt (ja ka praeguselt) maailmarahalt – Ameerika Ühendriikide dollarilt – kaotati kullakate ning raha piltlikult muudeti kaubaks. Me võime ju tänases maailmas arutleda selle üle, kas see oli ikka õige ja lubatud aga nii lihtsalt otsustati. See polnud mõistagi lihtne otsus vaid teatud moel kaalutletud otsus

Läheme “viimasest ajast” veel ettepoole ja 1944 astasse, kui New Hapshire osariigi Bretton Woodsi linna ühes nooblis hotellis lepiti kokku Teise maailmasõja järgne rahamaailma ning majanduse kord. Jah toonane dollar oli veel ja jäi kuni 1971 aastani nn kogutavaks rahaks. Selle väärtus ajas ei muutunud ja see oli konservatiivse maailma üks alustugesid. Selle mõtte jõuliseks kandjaks ja Bretton Woodsi konveretsi ideoloogiliseks toeks oli John Maynard Kaynes. Majandussuhted on maailmas teatavas aspektis religioossse loomuga. Esmalt on kaalutseltult loodud lugu selle kohta, miks ja kuidas peaksid asjad olema, sellele järgneb kokkulepe ja siis saab jälgida, mis on sellest välja tulnud.

Algul kulla ja siis kullahinna tohutu tõusu tõttu ka hõbedakattega dollar, kui maailmaraha, viis paraku fikseeritud tootlikkuse ja suure hulga probleemidega maailmamajanduseni, mis 1960 aastate keskpaigaks oli tänases mõttes seisukunud. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks nö kogutav ja ajas mitte muutuva väärtusega dollar 1971 muudeti nn fiat-rahaks ehk siis valitsuse tahtel tekitatud rahaks (lad. fiat – saagu) , mille väärtus on kasutuspõhine ja mille hulk vastab vajadusele. See on teise majanduslugude vestja, Milton Friedmani, liberaalse majanduskäsitluse ning rahamudeli olemus.

Selle rahandusmudeli üheks loomupäraseks osaks, (omamoodi sotsiaalprogrammiks) on Milton ja Rose Friedmani pakutud negatiivse tulumaksu idee. Selle põhineb arusaamal, et liberaalses majanduses on raha sama vajalik nagu õhk – rahatu inimene lihtsalt ei saa osaleda majandusprotsessi võrdsena. Selle kohaselt nähaksegi ette, et kel pole sissetulekut (või see on allapoole teatud kokkuleppelist piiri) võiks saada siis lisasumma, millega tema sissetulek tõuseks vajalikule tasemele.

Mis on vajalik? Baaskulud, et lihtsalt ellu jääda ja mitte alandatuna tunda ses kontekstis, kus keegi tuleb ja ütleb, et kõik peavad tööd rabama ja kes ei raba see surgu ära. Oma süü. Või siis käigu eliidi ees kummardamas ja öördamas, et abi saada. See õigustab eliidi olemasolu – kes muu ikka saaks otsustada selle üle, kas sissetulekuta isik ikka abi vajab või mitte.

Friedmani ideede rakendamisega Eestis läks ilmselt nii, et Mart Laar lõpetas Friedmani ja ta abikaasa “Valikuvabaduse” lugemise enne kui autorid jõudsid negatiivse tulumaksu idee selgitamiseni.

Kas negatiivse tulumaksu ideed on ka katsetatud?

On muidgi ja Ameerika Ühendriikideski. Tuhanded pered eri osakriikides ning kümnete aastate jooksul andsid vaatluste tulemuseks, et negatiivse tulumaksu korral vähendatakse tööaega kahe kuni nelja nädala võrra aastas, et mitte langeda alla vaesuspiiri.
Tulemus ju igati mõistlik. Kaheksatunnise tööpäeva harrastamine on majandusliku tulemuslikkuse ja loomingu mõjususe mõttes mittetoimiv.

Kodanikupalga mudeleid on veelgi ja nende skaala väga lai. Mõni neist võib paistagi ehk liialt rahakülvina ja ilmselt ongi seda. Enamus mudeleid on siiski kogukondliku toe loomuga ning põhinevad retsiprooksel altruismil. Just sel nähtusel püsib koos ühiskond, mitte luterlikul rabelemisel ja rügamisel. Tõhus töö on toimiva ühiskonna tulemuseks, mitte vastupidi. Alaskal on Alaska Permanent Fund ongi (olgu öeldud, et loodud üsna konservatiivse vabariiklasest kuberneri Jay Hammondi eestvdamisel ) 1976 aastal loodud selleks, et ühisvara halduse vilju sealste elanikega jagades pakkuda kodanikele ilmselt vajalikku tuge. Tegemist on investeerimisfondiga inimeste heaks, mis on avaliku võimu poolt ellu kutusutud ja selle ca kolmveerandmiljonilisest aalgkapitalist on tänaseks saanud 54 miljardi! Dollarilise mahuga fond, mille igaastased viljad jagatakse Alaska elanike vahel. 2015 aastal oli seda ca 2000 dollarit iga elaniku kohta aastas. Suurele perele suureks abiks. Rikkamatel on komme, ikka selle retsiprookse altruismi mudeli põhjal, oma fondi dividende annetada.

Mida küll sedalaadne kodanikupalga rakendamine mürgitada saaks? Üleadmisteerivat ja kõike reguleerida tahtvat eliiti mõistagi. Väidan, et kui kodanikupalga mehanismid ja reeglid on head, käivitab see mitmeid isereguleeruvaid ja ühiskonda elamisväärseks muutvaid lahendusi.

Ka fiat-raha, ehk siis katteta dollari ja täna ka katteta euro eelne maailm oli rahanduse mõttes ülereguleeritud, probleemiderohke jne. Liberaalne käsituls rahast ning maksudest tõi majandusse suure hulga uut hingamist. 1971 aastast alates on tööviljakus kasvanud kahe ja poole kordseks kuigi töö eest makstakse ostujõu mõttes ikka sama rahakogus kui 1970 algulgi. Kui me kujutaksime ette, et rakenduks leebeim kodanikupalkade reast – negatiivne tulumaks – siis eeldatavalt ei rabeleks seepeale inimesed ka end haigeks vaid tuleksid ikka väärikamalt oma eludega toime. Ikka luues ja edenedes, mitte alla käies.
Ettekujutus nagu oleks Tammsaare ülistanud töörügamist on kahjuks sageli seotud võimetusega mõista absurdi ja irooniat ning selle tähendust inimeseks olemisele.

On muidugi üks tõsiasi, mida Bretton Woodsi järgse rahamaailma puhul tuleb silmas pidada – kuna raha oli tagatud väärismetallide hulgaga (ja selle üle peeti arvet) siis II maailmasõja lõpust kuni 1970 aastate alguseni ei olnud maailmas ühtki märkimsiväärset panganduskriisi. Paraku ei oska me hinnata, kas kriisideta pangandus suudaks genereerida rahahulki, mida on vaja nüüdisaegse tehnoloogilise innovatsiooni elluviimiseks. Kuniks tulevad uued Kaynesid ja uued maailmarahanduse kokkulepped, on aga meie rahandusmaailm loomult liberaalne, võimalusterohke ja selle üheks (küll massiliselt rakendamata jäetud) osaks on ühe kodanikupalga võimaliku mudelina just negatiivne tulumaks.

Leian, et Friedmanite bestseller vajab siiski lõpuni lugemist ning ka selle (ka ära katsetatud) idee siingi üleriiklikuks muutmist.
Nende nüansirohkete taustade eiramine ning mittemõistmine toob paratamatult me ette uusi ja uusi lahmivaid loosungeid. “Tapame liberaalse rahasüsteemi mesimaguse jutuga ahne hüdra tema enda koopas!” võiks olla neist üks oletuslik.

Aga eks sinna poole ju liigutaksegi – mänguplastil on padukonservatiivide kogukond kenasti ees ja nendega sarneda püüdvate avaliku elu tegelaste hulk aina kasvab.
Mõistagi oleks ütlemata kurb, kui kodanikualagatus riigireformimiseks võtab nõuks näiteks siingi kirjeldatud rahaajaloo paratamtuid aspekte eirata ning asub lahmides filosoofilis ideid mürkideks ja eluveteks lahterdama.