Te ju kõik tunnete akadeemik Raukast. Anto Raukast. Tublit ja tarmukat inimest. Sedasama, kellele kangesti meeldib tuumajaamandus. Ta on valmis rääkima pikalt ja pikalt sellest kuidas Eestisse tuleks ehitada 1, 2 ja koguni 3 tuumajaama. Seda vaatamata asjaoludele, et olemasolevategi tuumajaamade jaoks jätkub tuumakütust ehk 70 aastaks ning, et uraani hind on viimaste aastate jooksul tõusnud ehk kiiremaltki kui nafta oma. Tuumaenergia osakaal kogu inimkonna muundatavas energiavoos (toitu välja jättes) kõigest 2%. Selle märkimisväärne kasvatamine pole majanduslikult ega tehniliselt kuigi lihtne ülesanne.
Oma esinemistes rõhutab ta sageli ka seda kui omakasupüüdmatu ta neis asjus on. Muretseb rahva ja riigi käekäigu pärast.
Kordi on mulle ette heidetud nagu olevat mul ärihuvid tuulenergeetikas ja seetõttu ma neid tuule- ja taastuvenergiaasju ajangi. Kinnitan jätkuvalt: "Ei ole!"
Toetan ja propageerin seda suunda, kuna pean sellist energeetikamuutust tulevikku silmas pidades üheks oluliseks ja sõltumatust tagavaks lahenduseks Eesti jaoks.
Vaadakem aga nüüd seda tuumjaamaplaani.
Raukas kirjeldab Postimehes graniidikaevanduse plaani ja seob selle sujuvalt nii tuumajaama rajamisega kui võimalusega, et kõnelauses kaevanduses saaks ka võimaliku rajatava tuumajaama jäätmeid hoida. Mõnes oma esinemises on ta kinnitanud, et tuumajaam isegi võiks olla maa alal rajatud. Ohutuse tagamiseks.
Oma plaani on ta tutvustanud ka Horisondis
"Kui me ei taha jääda elektrita, siis on tuumajaam möödapääsmatu, ja kui juba riski peale minna, siis on otstarbekas jaam ehitada Eestisse. Teoreetiliselt on seda võimalik viia maa alla, näiteks Maardus, kui sinna eelnevalt rajada graniidikaevandus. Maa-alune jaam oleks täiesti ohutu."
Nüüd edasi on akadeemik Raukas ka täiesti praktiline (ja osaluse kaudu kasumit taotlevas ettevõttes ka arusaadavalt omakasupüüdlik) inimene sest jõuab kõige muu kõrval olla ka OÜ Maardu Graniidikaevandus osanik:
OÜ Maardu Graniidikaevandus osanikud on
Peep Siitami firma OÜ Exsto Konsultatsioonid,
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Alo Adamson,
Inseneribüroo Steiger OÜ juhatuse liige Erki Niitlaan ning
akadeemik Anto Raukas
Kõnealune Peep Siitam juhtis 2007 aasta juuli keskpaigani ka Merko Kaevanduste nimelist ettevõtet, milline oma põlevkivikaevandamise õigused Uusnova kaevandusalal müüs Viru Keemia grupile. Merko Kaevandused (Merko Grupi tütarettevõte) oli selle ajani üks jõulisemalt põlevkvikaevandamise mahte suurendada soovinud etetvõtteid.
Mõnda aega tegeleb hr Peep Siitam aga juba majandusministeeriumis. Ja ei millegi muu kui Eesti energiatehnoloogiate riikliku programmi arendamisega...
..ega ometi ei loe me tulevikus sellest programmist ka ühe väikese-väikese tuumajaama rajamise kohta? Näiteks graniidikaevandusse.
Ja mina veel imestasin...selle aasta augustikuul (kui rohelised kutsusid kokku erakorralise energeetikaistungi riigikogus)...mille pagana tõttu niiväga ei soovita energiaküsimuse arutamist riigikokku ja rahva ette tuua.
7 kommentaari:
Ma mõistan tuumajaama ohtusid, kuid mis siis oleks realistlikud alternatiivid? Tuuleenergeetika tasuks kindlasti arendamist aga tänu oma ebastabiilsusele saab sellega katta max 30-40% energiatarbest. Kust tuleb ülejäänu?
Jätame kõrvale teooria energia säästmisest, mis on muidugi õige. Kui meie majandus ja elatustase kasvab, siis kasvab ka (elektri)energiatarbimine kiiremini kui me säästa jõuame. 15-20 aasta pärast on põlevkiviga ühel pool ja siis eeldades isegi ülioptimistlikku alternatiivenergeetika stsenaariumi on meil vähemalt 30-40% osas meie energiatarbest alternatiivid:
a) importida (Soomest, Rootsist, võib-olla Leedust ja kaugemalt);
b) minna tagasi kiviaega ehk fossiilkütuste peale, s.h. gaas ehk Vene gaas ja egas fossiilsed vedelkütused tule ka Idast;
c) kasutada siin (või mujal) toodetud tuumaenergiat.
Kui ma nüüd väga ei eksi siis 70 aasta prognoos tuumakütustele on tehtud arvestades kõrge rikkusastme maake. On küll uraani mereveest tootmise tehnoloogiad aga näiteks diktüoneema kildast tootmise jaoks pole uraan/energia veel piisavalt kallis. 70 aasta pärast ehk on. Ja 70 aastat tagasi polnud ei tuumajaamu ega peak oili. 70 aasta pärast on hoopis teised globaalprobleemid nagu näiteks eeldatav geomagneetiline mäsu - nn poolustevahetus.
Uraani hind on küll Kanada kaevanduskatastroofi tõttu ja alternatiivsete kütuste hindade tõustes tõusnud kuid tuumakütuse hinna mõju sellest toodetavale elektrienergiale on väiksem kui fossiilkütuste puhul.
Ja midagi pole teha, seni kuni suur osa energiast tuleb kallinevatest fossiilkütustest tõstab see ka tuumaelektri hinda.
Jätame inimkonna tuumaenergia tarbimisproportsiooni kõrvale. Räägime näiteks Prantsusmaast vms sellisest riigist. Me ei pea kasvatama ju inimkonna tuumaenergia tarbimist vaid lahendama Eesti oma probleemi.
Raukase graniidikaevanduse mõtteuit on kaks probleemi kokku ühendatult - Eestis on killustikudefitsiit ja parim viis seda saada on maa-aluse kaevandamisega ning Eestis on potentsiaalne vajadus tuumajaama järgi ning põhiargument selle vastu on turvalisus. Võime ju ka niisama augu kaevata aga kaevandusega saab ühendada meeldiva kasulikuga.
Minu pärast olgu kel tahes huvid alternatiivenergeetikas või graniidikaevandamises. Kui mõlemad suudavad seejuures kainelt argumenteerida, siis pole ju hullu.
Selguse huvides: ma ei argumenteeri ei tuuma-armastuse ega alternatiivenergeetika usu positsioonilt. Otsin nimelt reaalset lahendust.
Energeetikaprobleemi lahendab absoluutselt must pind.
Sain kirja Peep Siitanilt, milelst ta kinnitas:
"Nüüd ja edaspidi: graniidi võimalik kaevandamine OÜ Maardu Graniidikaevandus poolt ning tekkiva kaeveõõne kasutamine kellegi poolt millegi jaoks on kaks teineteisest täiesti lahutatud tegevust. Kaeveõõne teisese kasutamise teema on eelkõige seotud sellega, mida KOV sinna plaanib ning on eelkõige Planeerimisseaduse subjekt.
Graniidikaevanduse ja tuumajaama sidumine sinu poolt on täiesti meelevaldne ning kuna mul tuumajaamaga seoses mingit huvi pole ning ilma minu otsuseta Maardu Graniidikaevandus sellega ka seotuks ei saa, siis palun seda tuumajaama teemat minu firmaga seoses enam mitte käsitleda."
Samas on toosama Peep Siitami äripartner Anto Raukas ise oma väljaütlemistes sidunud Maardust graniidikaevamist võimaliku tuumajaama asukohaga...tõsi jah, mitte Maardu Graniidikaevanduse nime alt.
Google on nimi, mida teab tänapäeval iga arvuti ja internetiga kokku puutunud inimene. Tegemist on populaarseima otsingumootori loojaga, kelle käes on suur osa interneti reklaamiturust.
Tundub, et ettevõtte rahavood on nii suured, et selle paigutamiseks tuleb hakata väljapoole arvutimaailma vaatama. Nüüdsest tegeleb Google ka taastuvenergia küsimustega.
Google’il on ambitsioonikas plaan arendada välja tehnoloogiad, mis viiksid taastuvenergia omahinna madalamaks kui kivisöe põletamisest saadava elektrienergia hind. Algatuse nimeks on RERenewable Energy) odavam kui kivisüsi (Coal).
Loe edasi
reklaam:
Google palkab teadlasi, insenere ja energiaeksperte, kes hakkavad täiustama geotermaalenergia, päikeseenergia, tuuleenergia ja teiste taastuvate energialiikide kasutamisviise, et nende hind alla viia. Uurimistööle kulub sadu miljoneid dollareid. Kui projekti saadab edu, teenib Google selle raha tulevikus tehnoloogia kasutusmaksude näol tagasi.
Google ei plaani kogu tööd oma inimestega ära teha, vaid pakub ka grante teistele uurimisasutustele ning investeerib taastuvenergiaga tegelevatesse ettevõtetesse.
Google on jah suurfirma, mis astub konkreetseid samme alates PHEV-ide (Plug-In Hybrid Vehicle) armaadast kuni reaalselt töötava päikeseelektrijaamani.
Nende PHEV projekti kohta infot kuni üksikute autode sõidumonitooringuni välja on siin
See ei ole päris omakasupüüdmatu ettevõtmine - Google tarbib metsikult elektrienergiat.
Kuhu jääb geotermiline energia?
Maailma võimsaim energiaallikas asub vaid mõne kilomeetri kaugusel meist kõigist – Maa sees. Geotermiline energiat, mis mis hangib soojust Maa sisemusest, on nii palju, et inimkond võiks seda piiramatult kulutada
Raskus seisneb selleni jõudmises. Praegu täidab geotermiline energia vaid pool protsenti kogu maailma energiavajadusest, kirjutas LiveScience.
Enamik tegutsevaid geotermilisi elektrijaamu asuvad vulkaaniliselt aktiivsetes piirkondades, nagu näiteks Islandil, kus maakoore ülaosa on õhuke. „Tavapärane geotermilise energia varumise metoodika töötab vaid vähestes paikades, sest kõikjal ei ole geoloogilised olud sobivad,” selgitas ettevõtte Mil-Tech UK LTD geofüüsik Roy Baria.
Baria uurib koos kolleegidega aga tavapäratuid kohti, kus soojus on peidetud sügavale maapõue ning soojust edasi kandval veel ei ole ruumi voolata. Sellised geoloogilised projektid võivad ebaõnnestuda: üks Šveitsi projekt katkestati sel aastal, sest see tekitas maavärinaid.
Tüüpiline geotermiline jaam püüab kinni maa seest eralduvat auru, mille abil aetakse ringi turbiine ja toodetakse elektrit. Esimene selline jaam avati 1904. aastal Itaalias ja see töötab tänapäevani.
Kuigi geotermilist energiat peetakse roheliseks tehnoloogiaks, kaasnevad ka sellega siiski keskkonnamõjud. Kui veeaurule avatakse võimalus maapinnale pääseda (mitte ei püüta seda looduslikest avadest), pääsevad välja ka muud gaasid, nagu näiteks süsinikdioksiid. Kilovatt-tunni elektri kohta vabastatav süsinikdioksiidi hulk on aga vaid mõni protsent söe põletamisel vabanevast.
Island on geotermilise energia jaoks ideaalne koht, sest tegemist on vulkaaniliselt aktiivse piirkonnaga, kus puuduvad fossiilsete kütuste varud. Kogu Islandi elektrienergiast annab maaenergia pea neljandiku, jääksoojust kasutatakse kasvuhoonete ja majade kütmiseks.
Islandlased tahavad maapõuest kätte saada aga veel rohkem energiat. Islandi süvapuurimisprojekti (Iceland Deep Drilling Project, IDDP) käigus loodetakse geotermiliste jõujaamade tootlust kaks korda suurendada. Selleks on vaja kaevuda kuumemasse kivisse kui kunagi varem.
Tüüpiline geotermiline jaam kasutab veeauru, mis tõuseb maa-alustest lõhedest, kus temperatuur on umbes 200 kraadi. Kindlas kohas 5 kilomeetri sügavusele puurides tahab IDDP jõuda umbes 450-kraadiste temperatuurideni. Sellise kuumuse ja rõhu käes kannab vesi kümme korda rohkem energiat kui tavapärase auruna.
Väljakutseks on nii sügavale puurimine. Vedelik saab voolata vaid seal, kus kivid on lõhenenud, seega on IDDP valinud seismiliselt aktiivsed piirkonnad.
Muudes paikades nagu Austraalias, Jaapanis või USAs tekitavad geoinsenerid ise väikseid maavärinaid, et muuta kuum kuiv kivim geotermilisele energiale vastuvõtlikuks. "Järgmiseks sammuks on kunstlikud või võimendatud geotermaalsed süsteemid,” ütles Baria.
Selliste projektide jaoks on vaja mõne kilomeetri sügavusele puurida ning auku kõrge rõhu all vett pumbata. See tekitab väikese maavärina, mis lõhestab kive ning teeb veele ruumi voolata. Seejärel kaevatakse teine kaev, et keevat vett maapinnale juhtida.
Baria sõnul ei ole lõhestamise protsessi käigus tekkiv maavärin märgatav. „See on pisiasi,” ütles ta. „Seda võib küll veidi tajuda, kuid hoonetele ohtu ei ole”
Siiski tekitas kõrge rõhu all vee pumpamine Šveitsis Baselis möödunud detsembris neli maavärinat, mis Richteri skaalal jäid 3,1 ja 3,4 magnituudi vahele.
"Seal poleks sellist projekti üldse tohtinud teha,” ütles Baria, sest sealkandis on varemgi maavärinaid esinenud, muuhulgas ka 1356. aastal toimunud maavärin, mis linna täielikult hävitas. „Me isegi ütlesime neile, et see pole hea koht.” Kohalikud võimud on Baseli projekti külmutanud kuni edasiste uuringutulemuste selgumiseni.
Õigesti valitud kohas aga ei peaks maavärinad olema probleemiks. Kõige parem oleks puurida tardkivimitesse, mida leidub 70 protsendi maismaa pinna all. Eestis on aga paraku pea kõikjal settekivimid, mistõttu sellise meetodi rakendamine on meil suhteliselt lootusetu. Näiteks USAs on aga geotermilise energia potentsiaal väga suur.
Suurimaks takistuseks on vähemalt viie kilomeetri sügavusele puurimise kõrge hind. Baria väitel on keskmise geotermilise elektrijaama hinnaks umbes 300 miljonit krooni ning see peab vastu 20-30 aastat. On kahtlane, kas USA on keskkonnasõbraliku energia nimel nii suurteks investeeringuteks valmis. Islandlastel on lihtsam, sest nemad näevad sulavaid liustikke oma silmaga ning saavad paremini aru, millega me riskime.
Google on käima pannud ka Googleplexi katusele pandud päikesepatareide avaliku mõõtmise.
Pole just palju võrreldes kogutarbimisega aga asi seegi. Ja laiuskraadi tasub ka meeles pidada.
Postita kommentaar