Kliimalaiskvorst Eesti

Teame, et Euroopa liidus on mõnede peades kujunenud mitmel kiirusel liikuva Euroopa idee. See pole saanud peavooluks. Nüüd ühtäkki on samalaadne ilmapilt koondumas Eestis. Ei, mitte et me kuhugi ja kangesti kiirustada tahaksime. Hoopis maha jääda tahame. Millest siis?
Aga loomulikult tehnoloogiamuutustest, mis viiksid kliima ja keskkonnaseisundi muutustega arvestava majanduse suunas.
Eesti, riik, milles on juurtatud oal ajal kiirel just uued infotehnoloogiad on osutumas keskkonna ja kliimatagurlaseks. Õigemine paistab, et me soovime selleks lihtsalt jääda tegemata ühtki sisulist muutust.

Hetkest kui Kyoto lepe oli sõlmitud ja Eesti ka sellega liitunud (see juhtus 1997 aastal!) on selge, et süsinikuringesse arukamalt suhtuv energeetika on möödapääsmatu. Nii nagu on möödapääsmatud ka energiakokkuhoid ja nagu on möödapääsmatu ka hajutatud ning soojuse ning elektri koostootmisele orienteeritud energiasüsteem.
Kordamaks juba palju kordi korratut: Eestis läheb põlevkivis olevast energiast tegelikkuses kaotsi ca 85%! Seda ennekõike suure ja ühte kohta keskendatud ning põlevkivi vahetul põletamisel põhinevate elektrijaamade tõttu. Ainuüksi soojust raiskame me põlevkivist elektrit tootes üle 10 miljardi krooni väärtuses igal aastal! See on fakt ja selle ignoreerimine, kas lollus või selge pahatahtlikkus või siis ülisuur rahaline huvi samasugust tegevust jätkata.
Lisaks raiskamisele kaotatavale väärtusele hakkame tulevikus aina enam kaotama rahalisi vahendeid ja võimalusi Euroopa Liidu jagatavate kasvuhoonegaaside kvootide tõttu: kautades kvoodid ebaefektiivseks põletmaiseks jääb nende eest raha saamata.

Juba aastate eest valminud ja valitsusele teada olev uurimus kinnitab, et põlevkivielektri kaudsed kulud, mis tuleb ühiskonnal moel või teisel tasuda iga kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel põlevkivist, on ca 2,5 krooni. Jäävusseadused toimivad ka majanduses ning on selge, et see on vaid aja küsimus, kui kliimast ja keskkonnast hooliv kogukond (mida Euroopa Liit ju on) need arvutustest teada olevad kulutused ka sisse nõuab...või!!!
Või tuleb teha panustusi energiasektori kliimasõbralikumaks kohandamiseks ja õige ruttu.

Tänane valitsuse ametlik poliitika on välja näidanud mida soovitakse teha. Selge plaanita ja võib öelda, et põlevkivimaffia (põlevkivisõltlastest ettevõtted, akadeemikud ja insenerid ühisrindena) toel soovitakse esitada ultimatiivseid nõudeid Euroopa Liidus suunas, et meile antaks jätkuvalt õigus rasikaval moel kasutada põlevkivi. Väited nagu uute põlevkivikatelde kasutussevõtt parandab märkimisväärselt põlevkivi kasutusefektiivsust on otsene bluff...see oleks umbes sama hea kui öelda, et valgeks värvitud aurumasin töötab oluliselt paremini kui mustaks või pruuniks värvitud aurumasin.

Jätkuvalt kulutame me 4-5 korda rohkem energiat ühe krooni teenimiseks kui Euroopa liidus keskmiselt. Praeguses majandusleebumises pole lootustki, et meie tööviljakus ja eksportpotentsiaal 4-5 kordselt tõuseb. Selles kontekstis rääkida sellest kuidas Eesti elektritarve ja energiatarve jätkuvalt ülespoole liiguvad on uskuda, et rasikamine saab jätkuda. Ei saa.
Energiasääst eestis on võimalik ja sellele tulebki keskenduda ühe selge lahendusena.

Teiseks soovunelmaks on asjaolu, et äkki õnnestub meil ehitada omaenda tuumareaktor. Aastaid on üritatud Leedule ja Soomele külje alla nihkudes tekitada nendega mingitki tuumaalast koostööd...see on tänaseks selgelt läbi kukkunud.
On inimesi, kes arvavad, et Leedu seimil õnnestub valitsusele peale käies sundida neid algatama plaani, et Euroopa Liit siiski salliks Ignalina jõujaamas selle allesjäänud reaktori edasitöötamise määramatu aja jooksul. Seda hoiakut on kasulik toetada ka põlevkivi arulagedast kasutamisest vaimustunud Eesti valitsusesl. Miks? Aga juhul kui Leedul õnnestub end eristaatusse mängida (sada luba Ignalina jaama jätkamiseks) saab Eesti valitsus samuti esitada nõudmisi, et vaadataks ümber meie enda energiapakett, mis allkirjastati Euroopa liiduga liitumisel.

Eesti on valimas energeetika umbteed, milleks on senise ebaefektiivse põlevkivienergeetika jätkumine.
Lahenduseks peaks olema jõulise energiasäästu programmi käivitamine, millega ühistute renoveerimisi ja tehnoloogiauuendusi toetades vähendada kuni 3 korda soojuskulusid.
Ehitusseaduse ja seonduvate määruste kohandamine nii, et alates 2009 aastast ei saa Eestis ehitada ja kasutusse võtta hooneid, mille energiakulu (elekter, soojus, vesi ja sõnaga kõik kokku) ületaksid 70 kWh/m2 aastas. Ning et oleks loodud maksusoodustus ja toetusmehanismid neile kes loovad elamuid, mille energiatarve jääb alal 25-30 kWh/m2/a. Praegu ons ee energiatarve vanadel hoonetel kuni 400 kWh/m2/a ja isegi rajatavatel uusehitistel 200 ja üle selel.

Tuleb luua oma sünteetilise gaassi tööstus, mis põhineks põlevkivi ja biomassi gaasiatmisel. Teha selels valals koostööd Läti ja Leeduga. Juurutada elektri ja soojuse haja ja mikrotootmise tehnoloogiad. Luua ühendus Rootsi ja põhjamaade energiasüsteemiga (mahus 1-2 GW). Luua võimalikult kiired õiguslikud eeldused priikütuste (tuul ja päike) masskasutusse võtmiseks.

Just see tegevus looks meile õigused ja võimalused võrdsetel alustel kasutada kasvuhoonegaasi kvoote. Euroopa on ennekõike ühiste väärtuste piirkond. Senine võimuliidu harrastatud keskkonna, kliima ja energiapoliitika on aga silmakirjalik ja sisulisi lahendusi vältiv.
Enamgi...see on tee majanduslikku ummikseisu, kus tööviljakus püsib jätkuvalt madalal ning täna olemasolevad investeerimisvõialused uude energeetikasse hääbuvad.