On märgata haridusrevolutsiooni algeid!

Täna toimus Tallinna hariduskolleegiumis ümarlaud, millel osalesid need kes Noored Kooli SA ettevõtmisel käisid üle Eesti koolides tunde andmas. Kirjutasin enda kogemusest ka siinsamas mõne päeva eest.

Tahaks siinkohal jagada üht lootust, mis selle ürituse käigus kujunes. Mõistagi arvas kohaletulnud haridusminister Lukas, et haridus vajab rahu ja stabiilsust. Ses osas on tal mõistagi õigus. Vajab jah. Aga ega väljakujunenud hariduskorralduse inertsist tulenev suund ei pruugi just kõige õigem olla. Nüüd võimalikest ja arukatest muutumisvõimalustest meie hariduskorralduses.

Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere refereeris üht uuringut, mille kohaselt annab parima õpetajaskonna see kui üliõpilasist vaid 10% edukamatest on võimalus ja õigus õpetajaametit pidama hakata. Tõsi...selle lisaeeldusena on OECD maade praktika ka see, et ametiga algust tegev õpetaja saab palka 95-99% SKT-st inimese kohta (vastavas riigis siis). Meie oludes tähendaks see nii 13-14 tuhande kroonist brutopalka.
Hea nõue, kas pole? Küsisin siis koha peal Tartu Ülikooli rektorilt Alar Kariselt , kas Eesti ülikoolidel oleks valmidus kokkuleppeks, et õpetajakutset ei anta kehvematele kui näiteks esimese 15% õpitulemustega üliõpilastele. Ta lubas selle teema tõstatada s.a. veebruari lõpul toimuvas ülikoolide rektorite nõukogu istungil.
Kui ülikoolidel jaguks kompromissitust selline otsus teha ja haridusministeeriumi laiendada õpetajaiks õppijate stipendiumiprogramme oleks ümberkorralduste doominokivide rivi liikvele lükatud. Ahelas järgmine olekski õige pea õpetajatele palgamaksja: ülikoolide kõrged nõudmised tekitaksid omakorda nõudmiste ahela jätkumise. Õpetajana koolitet inimesed nõuaksid korralikke töötingimusi ja tasu..nagu korralikult koolitatud ja võimekatele inimetele kohane. Koolid saaksid korralike ja võimekate inimeste tööletulekult nõuda ka paremat taset juba olemasolevatelt õpetajatelt. Omavalitsused peaksid selgemalt mõtlema hakkama oma liitumisele kuna näiteks 4-5 omavalitsuse töötajate optimeerimine annaks rahaliste vahendite kokkuhoiu, millest korralikele ja võimekatele inimestele ka enam palka maksta jne jne.
Tänaseks on see doominokividest uue hariduse pilt juba enam vähem valmis laotud.
2008 aasta veebruari Eesti ülikoolide rektorite nõukogu istumisest ja seal sündivast otsusest võib tõepoolest saada pöördepunkt Eesti hariduskorralduse tõsiseks muutuseks.

Millest seal aga veel juttu oli:
Taas tuli päevakorda idee, et meie hariduskulutused peaksid kujutama endast kokku lepitud protsenti majanduse mahust (SKT-st). Kah hea ettepanek hariduskorralduse jätkusuutlikkuse tagamiseks nagu arusaam ka sellest, et õpetajaskonnal peaksid olema paremad esindajad ametiühinguiski.

Ja loomulikult vajaklsid õpetajad selgemat tunnustamist ja väärtustamist...seda südamest ja sisuliselt tulevalt, mitte nii nagu mõne aasta eest juhtus Viljandimaal, kus õpetajale tegi omavalitsus toreda ja meeldejääva kingituse. Nimelt sai too õpetaja kongituseks kohustusliku lillekimbu ja sellel lisaks veel üliväärtusliku kogumiku eelneva aasta ümber Viljandi järve jooksul osalenute nimekirjaga ja jooksuaegadega.

Ma ei arva, et eelnevalt kirjeldatud ülikoolide otsus oleks mingi imerelv kuid selge on see, et haridusküsimuses tuleb hakata tegema kompromissituid valikuid. Nii rahastamise osas kui õpetajate haridustaseme ja suutlikkuse osas. Kompromissitus tähendak sel puhul muidugi ka paljust loobumist...mingist osast riigi hangitavast ehitusteenusest näiteks. Aga ehk see ongi mõistlik ja võimaldab vahepeal, kui haridus uue hingamise saab, rakendada siis säästlikuma ehitamise kohustuse.