Demokraatia ja rämpsdemokraatia.

Erinevad sisuliselt prahiks osutunud väärtpaberid börsidel on olnud majandusliku kulutule mootoriks üle kolme viimase aastakümne. Mida polegi ju nii vähe kuid tänaseks annavad börsikaminas sooja vaid nende väärtpaberite servades vingerdavad hõõgvel ussikesed. Võhm on otsa saanud.

Veel hiljaaegugi oldi võimalike kehvade aegade raviks Eestis taluma ka karmi kätt: keegi peaks tulema ja asjad õigesti paika panema! Kaua me kannatame seda tüütut demokraatiat?
Tänaseks on kehvad ajad tiksuma hakanud. Karmi käe asemel aga...üllatus, üllatus...kostub aina sagedamini sootuks uusi väljaütlemisi: pöördutakse rahva poole. Küll selleks, et teada anda, et rahvas võiks riigi huvides vähem kulutada ja rohkem kokku hoida aga ka selleks, et teavitada rahvale, et nüüd on neil võimalus otsuseid teha. Õige kah! Eks hädade suurus ja ulatus ole selline, et ka karmi käe senised kuultuajad saavad aru, et nüpelda sellistes oludes rahvast rusika või nuiaga, kraavi jooksnud majandust see tee peale tagasi ei upita. Sestap on see kõva käsi ka mõneks ajaks ehk unustatud.
Ja selle asemele on astumas rämpsdemokraatia: rahvale antakse valida kumb plaan aina napimaks muutuva eelarvemolli juurde lasta. Kas püüne või katel, kui võtta see viimane pealinna juhtum.
Loomulikult on tegemist oluliselt leebema looga kui nalajandis Valgevene kohta, milles kirjeldatakse samuti otsedemokraatlikku lahendust sealmail:referendumil, nimelt, päritakse: "Ega te ei tea mõnda põhjust, miks president Lukašenka ei peaks jätkama?" ja vastusevariandid: "Jah, ei tea" ja "Ei, ei tea."
Aga eks see näiva demokraatia taha pugev diktatuur hakkagi peale mingist esialgu kummalisest mõtteveidrusest. Lõpuks on aga nagu Venetsueelas, kus samuti on ametlik otsedemokraatia...kuid paraku on selle rakendamispraktika napp ja näib napiks jäävatki.

Teadmatus nii otsedemokraatia kui siduvate referendumite tegeliku tähenduse kohta on see müütide allikas, millest voogab võimalusi kõikvõimalikeks oludeks. Neil headel või ütleme siis parematel aegadel on otsedemokraatia tont, millega hirmutada, ning öelda, et kui te rahvale otsustusõiguse annate siis küll te alles näete millised manipulatsioonid, seatembud ja häälteostmised siis sündima hakkavad! No millised siis? Ega's hullemad kui iga nelja aasta tagant? Ikka samasugused ja pigem vähemas mahus sest himuraimgi võimutaotleja ei leia niipalju toetust sellist plakatite paraadi pidevalt korraldada.
Esindusdemokraatiagagi on ju see lugu on paljud selle nautijad peavad Põhiseaduses kõrgeima võimuna nimetatud rahvast tobukesteks, kelle vahetusse kasutusse võimu andmine olevat suisa ohtlik. Rahvas pidavat nimelt väga rumal olema! Huvitav, kas ka siis kui rahva tarkuses kahtlejad oma mandaadid saavad?
Nüüd on teine aeg, raha napib, võimalusi napib, lootusi napib ja vastutada on vaev. Siis sobib kuidagi pehmeid näivaid otsedemokraatlikke küsimusi küsida ja öelda, et see see rahva vahetu tahe ongi.

Linnuke internetiküljel kahe võimaliku valiku vahell on aga nii demokraatiast kui otsedemokraatiast sama kaugel kui nelinurkseks lõigatud kuivanud lehmakoook mikroprotsessorist. Tõsi, mõlemad näevad kandilised välja ja väga suure tõenäosusega võib mõlema sisemuses ka midagi toimuda.

Hea demokraatliku ning ennekõike otsedemokraatliku tava alus ei ole mitte võimu küsimus rahva suunal (millele siis vastused ette on pakutud) vaid rahva enese võimalus sõnastada tahte sisu ja see siis ka realiseerida. Koguda allkirju täna, kas koduõue läbilõikava kiirtee või inimeste elupaikadesse rajatavate paekivi või liivaaukude või mõne niisama mõttetuse vastu, on muutunud selle rajamisest huvitatute jaoks pilkeobjektiks. See on vaat-et kodusõja või siis selle künnise olukord. Valdavalt on see õnneks muidugi valmidus vaimseks kodusõjaks, kus rahvale vastaspooleks esialgu neid nörritav omavalisus, riik või siis ettevõtja. 1848 aastal oldi Šveitsiski tõsisema sisetüli oht. Puhkenud ja tagantjärgi kodusõjaks kutsustud kuuaajases relvastatud toimetamises sai hukka sadakond inimest ja neistki enamus relvakasutusvigade tõttu, mida kaasajal sõbrakuuliks kutsutakse. Igatahes Šveitslased oma põhiseaduse otsedemokraatlikuks kohandasid ja tänaseks on sellest ajast korraldatud üle 530 üleriikliku siduva referendumi. Neist üle 160 on olnud otsesed rahva omaalgatused, millest vaid 8% on rahvahääletusel toetuse leidnud. 190-st kohustuslikust referendumist (võim peab põhiseaduse järgi rahva arvamust küsima) on ligi kolmveerand ka selle rahvatoetuse saanud. Kusjuures aasta-aastalt on toetuse saamise osakaal kasvanud (loe: võim on õppinud rahvaga arvestama ja inimesi sisuliselt kaasama). Kuna Šveitsi põhiseadus annab ka õiguse rahvahääletusel vastuvõetud seadusakt vetostada on seda ka 150 korral pooltel juhtudel ka tehtud.

Otsedemokraatia võib tunduda mõne jaoks kallis ja mõne jaoks kohmakas kuid väikese rahava jaoks on see olnud viis nii raskeid aegu üle elada kui headel aegadel ka rumalusi vältida. Eesti esimeseski põhiseaduses võeti Šveitsi omast mõõtu kuid ju see mõõduvõtt jäi napiks ja kehvadel aegadel kaldusime rohkem selle kõva käe, karmi korra suunas kui rahva usaldamise suunas.
Šveitsi sõjalise totaalkaitse põhimõtet ja ülesehitust on sageli toodud võimaliku eeskujuna Eesti jaoks. Riigikaitsest on relvastet rahvas vaid üks osa. Suurem osa kaitstud riigist tuleb sellest kui rahvale võim vahetumalt ning selgemalt kätte anda.
Võimalik, et Šveitsist kopeeritud põhiseaduse korral oleks olnud võimalik välistada karmikäelist ja demokraatiat enese alal rullivat omavaoli ning baaside lepingust kasvanud okupatsioonigi. Ajalugu pole aga eksperimentaalteadus ning ainus mida me teha saame on teistest väärtushoikautest luua elukeskkonda endale ja aja lugusid järgmistele põlvedele.