Hiidtuulepargid ja üldine maripuundus.

Tuuleparkide teemast ei saa üle ega ümber. Toimuv (vaidlused Hiiumaal ja taastuvenergeetiliste ning energiasäästu investeeringute pärsitus) näitab veelkord ja väga valusalt kätte selle, et tegelikult pole Maripuu mitte ainus maripuu valitsuses. Tuuleparkide asjus on maripuudeks osutunud aga ministrid Parts ja Tammkivi.
Ette teada, selgitatult ja hoiatatult on räägitud (no vähemalt mina isiklikult ja kogu roheliste kamp takkaotsa...nii poliitilised kui mittepoliitilised) et:


1) taastuvenergia muutub Euroopa liidus kindlasti oluliseks ja keskseks teemaks ning see on oluline ka Eesti majanduse jaoks


2) taastuvenergia temaatika nõuab riikliku planeeringut kuna tegu on laiemalt maakasutust ja keskkonnakasutust puudutava küsimusega.


3) üleriiklike planeeringute puudumine taastuvenergia vallas on sotsiaalsete konfliktide allikas ja viib paratamatult ka investeeringute luhtaminekuni


4) ükskõiksus taastuvenergeetika temaatikas viib investeeringute ärajäämiseni oludes, kus Euroopa liidu vajadus taastuvenergia osas on poliitiliselt kokku lepitud ning Eesti olud taastuvenergeetilise innovatsiooni jaoks on imehead


Mainitud teemade sihipärane vältimine viimase pea kahe aasta jooksul on loonud olukorra, kus selgeid ja otstarbekalt suunatud taastuvenergeetilisi investeeringuid Eestisse ei saagi tekkida.
Loomulikult on igaüks, kes selleks huvi üles näitab ja võimalusi kasutab, suuteline oma isikliku elamise üle viima tuulegeneraatorile ja päikepaneelidele, mis siis akusid laevad ja millest läbi muundi saavad elektriseadmed oma vajaliku voolu. See lahendus maksab keskmise auto hinna ja võiks kõne alla tulla tõesti osades majapidamistes. Nendesse majapidamistesse ei tule aga kindlasti investeerima mõni teine...vähemalt esialgu on see koduomanike endi mure.


Euroopa Liidus on olemas hoiak, et 2020 aastal soovitakse taastuvenergiat näha 20% ulatuses kogu energiapoost. See tekitab turgu ja ootusi. Sama EL on kujundamas suure tõenäosusega olukorda, et fossiilkütuste põletamiseks on vaja soetada kvoote ja seda juba edaspidi pigem oksjonikorras. Nii on iga taastuvenergiaallikas teretulnud...seda aga ühel tingimusel: kui taastuvenergiatootmine on õigetel alustel püsti pandud.


Millised on aga need õiged alused?


1. Mitte tuulepark ei taga taastuvenergia tootmist vaid ennekõike tuulepark terviklikult toimivas energiasüsteemis teeb seda. Täna võib arvata, et võib ette tulla ka tuuleparkide ehitusi, mis apelleerivad konjunktuurile. Soetatakse maa, korraldatakse planeering, tehakse keskkonnamõju hindamine ning hangitakse ehk ka ehituluba ja esmased kokkulepped põhivõrguga ning projekt müüakse maha. Kuna on tuulenergeetika buum, siis osad sellised toimingud on kindlasti loomult samad nagu keset põlde kavandatud kinnisvaraarendused, mis loodi suure nõudluse perioodil. Täna hallitavad need lahendused keset põlde ilma ühegi elanikuta. Tuulenergeetikas ja taastuvenergeetikas on enam vaja just seda, et investeering ja investeerijad tagaksid pühendumise just energia ja just taastuvenergiatootmisele ning, et see energia säilitaks oma taastuviseloomu. See tähendab aga ennekõike seda, et vajadus loodava tuulepargi järele ning investori poolt arvatava(sihiks võetud) turu jätkusuutlikkus peab olema ilmne ja nähtav.
See annab ka kohalikule omavalitsusele võimaluse muuta turu olemasolu ja selle jätkusuutlikkuse tõestatus oluliseks osaks planeeringute kinnitamisel: ei saa ju loota, et turu puudumise või ilmselge kaotusriski tõttu kasutuseta jääv tuulepark ilma rahavoota risuks ei muutu. Väide, et sellesse investeeritakse ja on investeeritud palju raha, antud juhul ei päde. Ka põldudel hallitavate majakökside sisse on samuti investeeritud palju raha...neid aga hukutas ebaselge või liialt ajutisena kavandatud eesmärk. Ka tuuleparkidega võib nii minna kui keskendutakse vaid varaarendusele, mitte energiatootmisele.


2. Õige alus on loomulikult ka energia õige hind. Taastuvenergiat tänane seadusruum soosib. Kokkuostuhind on kõrge. Seda ei maksa kinni mitte kõik maksumaksjad vaid küll kõik energiatarbijad...seda küll osas, mis taastuvenergia läheb siinses elektrivõrgus kasutusse. Investeerida on aga mõtet tootmisse, kus kauba hind tagab investeeringute tootluse. Seetõttu on Eesti energiasüsteemi poolt osad välja öeldud motiivid ja tegelikult ka konkurentsiameti tegevus (endise energiaturu inspektsiooni tegevus) olnud investeeringute eemalehoidmine Eesti energiaturult. Miks? Aga nad on võidelnud igati madala elektrienergia hinna eest. Esmapilgul võib tundagi, et odav elektrienergia hind on tohutu eelis kõigi jaoks. Seda kahjuks esmapilgul kuna loomult on tegemist turumoonutusega, riigi poolt elanikele antud vale signaaliga. Ka igaühe isiklikus plaanis ei ole hea nautida mitte energiaühiku madalat hinda vaid toime tulla võimalikult väikse hulga energiaühikutega aasta jooksul. Nii ei tekita kaks korda kõrgem energiahind oludes, kus seda kolm korda kokku hoida mitte makseprobleeme juurde vaid hoopis vähendaks neid. Samas pole ilma kõrgema energiahinnata või selle hinnatõusu möödapääsmatuse mõistmiseta loota, et säästmisvajadust mõistetaks. Nii mõistetaks kui sellesse investeeritaks. Ma ei kutsu siinkohal mitte hindu tõstma vaid eelkõige eemaldama need takistused, mis hoiavad elus turumoonutused. Üks suuremaid turumoonutusi on aga kindlasti kaudsete kulude arvestamatajätmine elektrihinnas: nii on tänases Eestis kodudesse jõudev elekter ühiskonna jaoks aga oluliselt kallim, sest iga kilovatt-tunni eest tasub ühiskond kaudsete kulutustena (tervisekahjude, keskkonnakahjude jne eest) elektrihinnale peale kuni 2 krooni! Kolmekroonine põlevkivielektri hind aga paneks juba mõtlema, kas pole? Kümnel tuhandel Hiidlasel kulub kokku aastas kuni 100 miljonit krooni, et ülal pidada põlevkivienergeetikat...sama raha võiks ju kuluda millegi väärtuslikuma peale, kas pole?


3. Õige alus on ka see, et mistahes tehniline rajatis...olgu see siis tuulepark või loomalaut...peab olema rajatud nii, et selle jaoks keskkonnasõbralikkuse, majandusliku jätkusuutlikkuse ning positiivse sotsiaalse mõju korrutis oleks maksimaalne. Üks nulline tegur juba välistaks kava.
Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul on aga vaja selgelt eristada lootust jätkusuutlikkuseks ja tegelikku jätkusuutlikkust. Kui tuleme nüüd tagasi nendesamade Hiiumaale kavandatavate tuulehiiglaste juurde siis on loomulikult võtmeküsimuseks nende toodetud elektrienergia stabiliseerimise küsimus. Loomulikult võib loota, et ehk lähimad 5-10 aastat toovad akud ja superkondensaatorid, mis võimaldavad energialiia salvestamist ja siis muutuva tuulikud tõepoolest võrku stabiilset elektrit tootvateks seadmeteks. Tõenäosus selleks on vägagi suur, sest vähema naftakuluga hübriid või siis päris-elektriautode tootjad tekitavad suure nõudluse selliste salvestusseadmete järele. Täna aga selliseid lahendusi pole ja tuulikut sellel lootusel püsti ei panda.
Selle puudumisel on aga stabiliseerimiseks järgmised võimalused ning nende kombinatsioonid: Põhjamaadega tugevamalt seotud elektrivõrk ja näiteks Rootsi hüdrojaamade kasutamine Eesti elektri stabiliseerimiseks, gaasiturbiinjaamad ning oma pumpelektrijaam.


Esimese lahenduse puhul on olemas paratamatu ülempiir Eestisse kavandatava tuuleparginduse suurusele. Energiajulgeoleku üheks aluseks on nii tootmise kui võrguühenduste mitmekesisus. See loomulik ülempiir ongi tingitud loomupärasest vajadusest mitmekesistada ka energiasüsteemi Rootsis...hinnatult jääb see loomupärane ülempiir 1,5 GW taastuvenergeetiliste Eestist tulla võivate elektrivõimuste juurde ja vastava võimsusega kaabliühenduse juurde. Selle piiri ületamisel tuleb aga arvestada järgmist: Rootsi suurimal hüdroenergiatootjal (Vattenfall) on omad tuuma- ja söejaamad ning tuulepargid ka Saksamaal ja needki vajavad tipukoormuste katmist kiirelt vabastatavatest allikatest (hüdrojaamadest). Eesti poole liiguks see stabiliseeriv energia vaid juhul kui hind tunduks atraktiivne (või oleks mingi muu kokkulepe Eesti ja Rootsi vahel) ja hind hakkaks tunduma atraktiivne vaid siis kui ühiskond lõpetaks elektrienergia näiliselt odava hinna nautimiseks sellele kaude pealemaksmise.


Gaasiturbiinjaamade kasutamne vähendab selgelt tuulelektri taastuvallika mõõdet. Selleks, et ka gaasiturbiinidega säiliks elektrienergia taastuviseloom võimalikult suurel määral peaks see gaas olema samuti taastuva iseloomuga. See aga tähendaks biomassi mikrobioloogilise või pürolüütilise gaasistamise käivitamist Eestis. See, muide, oleks otstarbekas ka sõltumata tuuleparkidest.


Oma pumpjaama rajamise puhul on aga üheks oluliseks takistuseks seesama hinna ja turumoonutus, millest korduvalt juttu on olnud...sisuliselt takistab see ka oma gaasitootmise käivitamist ja üleüldse energiaturu kujunemist Eestis..ehk teisisõnu: vaatamata näiliselt liberaalsele majandusmudelile elame me energiakommunismi meenutavas olukorras, mis ilmselt koos korruptsiooni ja kõikvõimalike kartellilepetega on olnud üks tegelikke sisulisi põhjusi, miks Eesti majandus sedavõrd kipakaks on jäänud. Energiaturgu ning tootmist on käsitletud Eestis kui mingit rahvuslikku vabaduse eest võitlevat soomusrongi, mille peamiseks eesmärgiks on tarbijatelt küsitava energiahinna madalal hoidmine. See on olnud meie tänaseks realiseeruma hakanud majandusliku suitsiidi üks alustalasid.


Millised on siis aga soovitused tuulenergeetika arenguks kui loo alul mainitud võimulodevusest ühtki üleriigilist ja investeeringuid sisuliselt suunavat kava ei ole ja julgen arvata, et selle valitsemiskomplektiga ka ei tule. Või kui tuleb siis lootusetult hilinenult.


1. Hakake looma omi taastuvenergia ühistuid, mille eesmärgiks on osaliselt või täielikult katta kogukonna enda vajadus energia järele ja saada selle käigus hüvena just madalam või siis üle pikema aja garanteeritud ja stabiilne energiahind. Ülejääk müüa loomulikult võrku...sellise tegevuse tulusus (arvestades nii madalamat hinda kui rahalist tulugi) võib olla 10-15%...parem kindlasti kui raha panka paigutades või lähiajal muud äri ajada üritades. Kuid samas ei maksa eriti toetuda/loota võrku müümise tulususele kuna võrku müümine eeldab ka valmisolekut võrgu töös hoidmise nimel tehtavaks koostööks selleks seatud reeglite järgi.


2. Algatage ise või nõudke omavalitsustelt taastuvenergia teemaplaneeringute algatamist ja tsoneerige omavalitsuste jõu ja rahva tahtega ära maaalad, kus taastuvenergeetikat rakendada (tehke ära riigi tegemata töö). Kehtestage ka keskkonna, kogukonna ning majandusliku jätkusuutlikkuse nõuded neile planeeringutele.


3. Juba algatatud planeeringute puhul nõudke selgelt taastuvenergeetika sobivuskriteeriumi (TES) täitmist:
TES = keskkonnasõbralikkus x positiivne sotsiaalne mõju x majanduslik jätkusuutlikkus


Majandusliku jätkusuutlikkuse puhul keskenduge neile argumentidele ja väidetele ning nende tõestusele, mis lähtuvad just investori soovist ajada energia mitte kinnisvaraäri. Tundke üksikasjadeni huvi selle vastu kuidas oludes, kus tegelikult veel puuduvad ühendusvõrgud riikide vahel kavatseb investor energiatootmisele pühenduda. Taastuvenergiaäri majanduslik jätkusuutlikkus on ka ainus võimalus vähendada sellesama tegevuse keskkonnamõju.
Saaremaa süvasadam ju rajati samamoodi ebaadekvaatsetele turuootustele apelleerides ja tänaseks on tegu üksjagu kasutu betoonlasuga Küdema lahes: ei töökohti ega reisijaid ega turismi raketina taevasse sööstmist. Suurte tuuleparkide rajamisel tuleb vältida samu võimalikke arenguid.


Sedalaadi energeetiliste suurprojektide (nagu Hiiumaa või muudki tuulepargid) tekitatav võimalik problemaatika ei tulene mitte kapitali päritolust vaid selle raiskamisest ja pillamisest lootuses, et soodsatesse oludesse algatatud kava on igal juhul kallimalt maha müüdav. Probleemiks pole mitte Vene, Kanada või Hiina päritoluga kapital vaid see, kas selle paigutaja soovib keskenduda kinnisvara või energiaärile.