reede, 13. veebruar 2009

Ansip ja aurik


Võib juhtuda, et eelaoleval nädalal paneb valitsus riigikogu valiku ette: kas meie ja meie eelarve või mitte midagi. Ei mingit arutelu rahanduskomisjonis seotult eelarvekärbetega. Valitsusel on seaduse mõttes see võimalus, et siduda usaldus mingi seadusakti vastuvõtmisega...antud juhul siis eelarvekärpega.

Kahjuks oleme näinud, et valitsus ei ole teinud märke märkama...tõusumärke ei ole analüüsitud muude märkidega ja tõusu on peetud edu jätkuvuse kinnituseks. Tänaseks oleme kogenud, et see ei olnud nii.
Nüüd peetakse kärpeid majanduskriisi lahenduseks ja ei märgata, et vaidkärped ei saa ühelgi moel majandust kriisist välja juhtida. Ka tegusid on vaja aga neid ei taheta, ei suudeta või ei osata teha.

Moodsaks sõnaks täna on saanud innovatsioon...kuid vabandust, kuid tehnoloogilise innovatsiooni näol ei ole tegu kondoomiga, mida aidsi ennetamiseks koheselt kasutada saab. Innovatsioonile tulnuks mõelda ja selles suunas tegutseda juba kümnekonna aasta eest ning mitte luua loomult bürokraatlikuks tupikuks muutnud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, mis on loomult raha põletav madala efektiivsusega aurumasin, millest aeg-ajalt armastatakse mingit ilupilti maalida.

Tegemata tegude register on paraku pikk...
Paraau pole hetkel ka mingit lootustki, et eelarvekärpeid teinud valitsus oleks suuteline tegudeks, mis raskeid olusid leevendaksid ja väljapääsu toodaksid. Mõistmise ja tegude inerts on selleks liiga suur.
Kui veel paar aastat tagasi olnuks eksporti toetav tegustemine andnud majandausele ehk tugegi siis täna on ekspordist rääkimine ja sellele lootmine küll pigem valu leevendav oopiumiannus kui tulemusteni viiv tegevusalgoritm. Ekspordist saab rääkida siis kui maailmaturud taastuma hakkavad...milline saab aga olema uute turgude iseloom ja struktuur ei oska täna küll keegi aimata.
Tänane jutt peaks seega olema keskendunud rohkem sisemajanduses usalduse taastamisele ja nö omavajaduste katmiseks vajalike tehnoloogiate ning ettevõtluse toetamisele...kas me aga kuuleme midagi sellist koos selle kangelasliku kärpepaketiga. Vastus on: "Ei kuule."

Eelarvekärped on sündiunud erakondlikus rivaliteedis, vihas, võimukiskluses ja kes teab veel millistes oludes. Ei mingit erilist loomisrõõmu ega innovatiivsust. Miks selline seadusse valatud äng peaks üldse mingit usaldust tekitama. Ei tekitagi sest kahjuks on tegemist pooliku ja tulevikuta lahendusega.
Poel ka võimalust arvata, et see edaspidi teistmoodi saaks olema.
Nii väärivadki kõnealused kärped punast tuld ja ennekõike selle tõttu, et valitsus neid kärpeid oma usaldusega siduda soovib.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Võimalus on ka hääletamisel mitte osaleda - seegi signaal.

Eugen Veges ütles ...

Kui tulemused on halvad lasub vastutus alati juhtidel (otsustajatel). Selline reegel kehtib ettevõtluses. Juhid kujundavad strateegiad, kinnitavad taktika. Analüütikute või keskkonna ebaõnnestumises süüdistamine on naljakas.
Statistika avaldatakse viivitusega. Statistilisi andmeid ja analüütikute arvamusi võib küll jälgida, kuid nendele otsuste tegemisel tuginemine ei ole õige. Vastasel juhul pole ju mõtet pidada ja teha kulutusi kõrgepalgalistele juhtidele.
Riigijuhtimises paistab kõik toimima vastupidi. Juhid paistavad olema süüdimatud. Süüdlased on kõik teised: analüütikud,konkurendid, maailmamajandus, lollid kodanikud. Ainult mitte nemad ise.
Majanduslangust ja kaost tööjõuturul võimendas eelkõige 2008. aasta riigieelarve, milles kulusid suurendati liiga palju (üle 25%). Kõrge avaliku sektori palgakulu on see, mis riigi laevukese kummuli ajas.
Vastutus langeb otsustajatel – riigikogulastel ja koalitsioonil.

Pärisorjastamise ennetustöö ütles ...

Selline jama käib ka igal pool mujal maailmas.Jaapanis ja Hiinas vast mitte...Sellist jama on põhjustanud monetarism.
Filmis Zeitgeist addendum on välja toodud lahendus kuhu suunas peaks
maailm liikuma.Selle nimetuseks on inglise keeles technological redesign...
Maha monetarism!
Vargad ahju!

Teet Liiske ütles ...

Jah, ainult kärbetest ei piisa, selles ei kahtle keegi. Ilmselt isegi mitte valitsus.(tont ise seda teab , miks neil selle möönmiseks nii kaua aega leheb)

Aga mis oleks olnud see imerohi, ja millised oleks olnud need õiged otsused, mis oleks taganud Eestile suurema kindluse maailmamajanduse tänases situatsioonis, kus langeb ka kõikide tugevate ja innovaatiliste majandusriikide eksport ja SKT?

Mille alusel võib siis väita, et just Eestis on jäetud tegemata midagi, mis ei ole seda langust pehmendanud?

Tõsi ta on, et kasvõi ainult väliskaubandusbilansi viimine nulli oleks 2008 aasta jooksul Eestisse jätnud ca 30miljardit "lisaraha". Kuigi tõenäoliselt oleks praeguse suhtumise korral ka see lisaraha juba aegsasti "ära söödud". Teiseltpoolt, praeguse suhtumise korral poleks olnud ja pole edaspidi mingit võimalust bilansi tasakaalustamiseks.

Eesti väliskaubanduse bilanss on olnud negatiivne alati, ekspordi tugevdamisvajadusest on räägitud alati - järelikult oleks reaalse muudatuse puhul tegemist sedavõrd radikaalse suunamuutusega, milles peale valitsuse peaks osalema kogu Eesti rahvas (nii totralt kui see ka ei kõla). Oleks ebaõiglane süüdistada ainult valitsust ja ainult seda valitsust.