laupäev, 7. veebruar 2009

Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev...


...ehk rämpsu ja sodi evangeelium.

Ehk kuulsite teiegi, et Eesti energiatootjad kurdavad, et prügi on vähe. Ei saavat seda piisavalt, et rämpsu põeltada ja seda meile energiana tagasi müüa.
"Meie igapäevast prügi anna meile tänapäev, õnnistatud olgu su teod, oo tarbija, ja rohkem prügi tulgu, nii linnas kui maal, nii kodus kui ka tööl."

Sellise mõttelise palvega alustavad oma töid ja tegemisi kõik prügifirmad...ja aina enam ka energiafirmad. Ime on sündinud. Nüüd on Eestis olemas ka prügimajandus. Kujutate ette – majanduse eesmärgiks on kosuda nii käibes kui ka tegevusmahus. Lepete ja reeglitega on saavutatud olukord, kus tarbija on kohustatud olema kliendiks prügimajanduse struktuuridele ja lisaks oma rahuldatud vajadustele rahuldama ka arvukate prügiettevõtete kasumiootuse. Paraku pole prügiettevõtete kasumiootusel palju pistmist keskkonnahoiuga. Nemad lähtuvad ikka kasumiootusest. Meie seaduste järgi muudmoodi ei saagi. Kui oled äriühing, pead tootma kasumit. Kui ei tooda, lülitatakse sind välja.

Prügileping sunnib prügi tootma
Kui on olemas jäätme- ja prügimajandus, siis peab ettevõtluse tervikloogikat silmas pidades olemas olema ka prügi ja soditurustus. Ja ongi. Selleks on nendesamade prügiettevõtete avalike suhete korraldajad nagu ka arvukad tublid ametnikud. Möödunud aastate jooksul on nad meid veennud, et sellist inimest, kellel üldse prügi ei teki, polegi olemas.
Keskmise prügitekitaja järgi on majaomanikud ja korteriühistud sõlminud ka kohustuslikud "prügikastilepingud". See leping on üks olulisemaid soditekke mootoreid. Nüüd on sellele lisandunud kohustus prügi ka sorteerida. Ja ega siis prügivedaja vii kogu sorteeritud sodi minema.

Osa asjade jaoks peate te ise leidma linna pealt koha, kuhu need sokutada. Hügieenireeglite elementaarne alus on hoida sodi inimesest eemal. Nüüd siis hakatakse prahiga koos nii bussides kui ka autodes reisima! Kodaniku mõõdupuuks on nii prügitekitamse võime kui ka kohustus. Kuhu aga jääb siis arusaam väiksemast halvast keskkonnamõjust? See teadupoolest ei saabu mitte ainult sodi sorteerimisega, vaid ka selle hulga vähendamisega.

Küsite kindlasti, kas olen siis prügi sorteerimise ja materjalide taaskasutuse vastu? Kaugel sellest. Mina olen prügimajanduse vastu, sest majandustegevusena muutub jäätmekäitlus paratamatult iseennast taastootvaks tegevuseks. Eesmärk peaks aga olema jäätmehulkade vähendamine, mitte nende suurendamine, kuna on olemas prügimajandus. Praegu on prügimajandus ligi kahemiljardilise aastakäibega ettevõtlusvorm, mitte vaba, vaid kodanikele pealesunnitud ettevõtlusvorm. Kaubalis-rahalised suhted ei ole aga paraku kõikide küsimuste lahendamiseks sobilikemad.

Rämpsumajandus kosutab küll rämpsuäri käibeid kuid nagu isegi näete: surve tarbimise kasvatamisele kosub samavõrd. Rämpsumajandus on muutumas asjaks iseeneses ning selle tulemuseks on majandusprotsessi väärastumine. Milleks muuks seda energiaettevõtete kurtmist ikka pidada. Loosung "Rohkem prügi=rohkem odavat energiat!" on aeg asendada arusaamaga, et mõõdukam tarbimine ja vähem sodi vähendavad ka energiavajadust

2 kommentaari:

janika ütles ...

See on k"ull kummaline, et eraettev'otted "toituvad" eraisikute pr"ugist. (aju tagaosast kerkib j"alle k"usimus, et kui kaugele on Eesti Riigil v'oimalik minna toodete ja teenuste erasektorisse suunamisega [ja kaua 'onnestub seda l"abi viia ilma riigiaparaati v"ahendamata]?) Jaapanis n"aiteks antakse linnalehes igakuiselt "ulevaade p'oletamisele l"ainud pr"ugi mahust. Loomulikult on eesm"ark p'oletatava p"rugi mahtu v"ahendada ja seep"arast r"a"agitakse palju kolmest Rst: reduce-reuse-recycle.

Anonüümne ütles ...

Sellesama "vähenda-taaskasuta-käitle" ellukutsmiseks on vaja poliitilist otsust ja arusaamist, et jätkusuutlik majandamine kui lõppeesmärk on saavutatav ikka ja ainult just tootmispõhimõtete muutmise kaudu.

Selge see, et mitte ükski ministeerium eraldivõetuna ei saavuta siin tulemust. Tegelikult on ju absurdne, et Keskkonnaministeeriumi jäätmekosakonna "hea töö" on viinud prüginäljas prügimajanduse tekkimiseni. Pakendiettevõtted on avalikkuse ees moraalset rehabiliteeritud ja nii puudubki hetkel laiem tarbijatepoolne surve tootjatele.

Kogu lähenemine tuleks veel kord üle vaadata, aga see on raske kohta: ole mees ja mine ütle valitsusele, et näe, saime just süsteemi tõhusalt tööle, aga tegelikult taastoodame sedasama raiskamisele orinteeritud elumudelit. Surm sõnumitoojale?